Kaur 1 kuu

Täna saab meie beebipoiss 1 kuu vanuseks. Palju õnne meie armsale Kaurile!

Meie beebipoisil on tumesinised silmad (nagu selles vanuses veel kõigil), issi armas nina, alati läkased käed, sest neid on vaja kogu aeg suhu toppida, eriti vahetult peale gaasirohu andmist :D Ta on pikk peenike vibalik, kellel on mõõtmatu isu ja vali nutuhääl. Kui Kaur nutab, siis ta nutab "lää". See on siiamaani minu jaoks armsalt naljakas, kuidas ta nagu ei nuta tavapäraselt, vaid ütleb lää. Algul kutsusime teda päkapikuks - ta tuli ju detsembri keskel - millest sujuvalt sai lääkapikk.

Meie Kaurike on hoitud ja armastatud ning kui ta vahepeal päeval väga pika une teeb, tekib mul juba igatsus tema järele, et teda hoida ja temaga tegeleda...kuigi ma olen tugevalt sellest koolkonnast, et mitte iialgi äratada magavat last. Seda ei teinud me juba sünnitusmajas, kuigi ämmaemandad ütlesid, et toitmiseks kindlasti äratada. Kuna ta lää on ikka üpris vali, hindan ma hetki, mil ta sulnilt magab, ja ei katkestaks neid iialgi meelevaldselt :D Ja selline "kui küsib, siis saab süüa" toimetamine on meie puhul ilusti toiminud - poiss võtab ilusti juurde, sünnikaalu tagasi sai nädal pärast sündi ja edaspidi on kaalukõver ilusti üles liikunud. Piima jagub mul palju ja sellega probleemi pole, pigem pean kogu aeg tilkuvaid rinnapatju vahetama.

Kolmenädalaselt hakkas Kaur inimestele otsa vaatama ja totakate grimasside peale vastu naeratama. Esialgu ainult issile. Mina võisin temaga terve päeva kodus olla, aga mulle ta isegi eriti otsa vaadata ei tahtnud, rääkimata naeratusest. Nii kui issi õhtul tuli ja ta sülle võttis, tekkis pisikese näole selline elevil ja armas ilme. Ta vaatas issile süvenenult minutite kaupa otse silma ning tema kõhule puristamise, loomahäälte ja grimasside peale hakkas armsasti naeratama. Mõned päevad hiljem sain siis mina ka oma naeratused kätte ja päeval mu süles olles vaatab ta ka mulle pikemalt silma. 

Hommikul unest tõustes on tal tihti juba naeratus näol. Kõige armsam ongi ta magades ja vahetult peale virgumist temaga tegeledes. Mul lausa süda sulab sees neid mõnusaid pontsakaid põski vaadates ja unesooja beebit üle terve näo musitades.

Eile ta naeratas mulle oma veerand tundi järjest ning ütles "Guu". Esimesed sellised silbikesed, esimesed häälitsused, mis pole nutmine. Sel hetkel tuli mul natuke pisar silma, aga vastupidiselt sellele suhteliselt nuturohkele esimesele kuule - õnnepisar. Et selline õnn ka maailmas olemas on ja et ta on minul...Olen väga tänulik.