Beebipoisi esimene elukuu on olnud... ütleme teistsugune kui kogu mu varasem elu. On väga harjumatu, kui kiiresti lähevad nüüd päevad. Kõik natuke sulandub üksteisesse. Ilmselt läheb päris palju tunde ja minuteid juba lapsukese toitmise peale. Mu lapse arengu jälgimise rakendus, millesse kõik toidukorrad, igapäevase kaalu jne kirja panen, väidab mõni päev, et ööpäevas olen veetnud näiteks viis tundi last toites... See on tõesti ikka suur ports aega, millest tavaliselt suuremat mälestust ei jäägi - istun ühe koha peal.
Kõige suurem muutus on magamisega seotud. Mäletan, kuidas vahetult peale sünnitust varahommikul küsisin ämmaemandalt, kas beebi tuleb kohe meiega perepalatisse. Ta vastas, et jaa, ikka. Mul oli millegipärast mingi ettekujutus, et meie mehega läheme välja magama ja lapsuke kuhugi ruumi, kus kõik lapsukesed koos magavad, nagu filmides alati on. Ei, ikka meie juurde tuli kohe ja sinna ta jäi ka. Soovitati veel meie enda voodisse magama panna, mitte tema enda omasse, et tal turvaline ja soe oleks. Ja sellest hetkest kõik muutuski - ma ei ole enam olnud üks inimene, kes käib, kus tahab, teeb, mida tahab, ja magab, millal tahab. Nüüd on kogu mu elu ja päevased tegevused seotud olnud sellega, millal beebi tudub. Mina saan magada siis, kui tema seda teeb. Samuti saan ma kogu oma päevased tegevused nagu endale söögi valmistamine ja söömine, dušš, kodu koristamine, pesu pesemine - teha ainult siis, kui tema magab. Kui ta on ärkvel, siis tahab ta tähelepanu. Niisama, et ta oleks ärkvel ja mitte kellegi süles, ei ole ta oma kuuajase staaži juures veel olnud. Sel juhul ta kohe nutab. Tegelikult eile panin ma ta selili tekile kaare alla, mille olime just sõpradelt hankinud, ja ta uudistas ja siputas seal kümme minutit! See oli hea kümme minutit mul maja koristada ja kulus väga ära.
Seda kõike mainides tuleb kindlasti öelda, et Kaur magab pigem hästi. Öösiti pole haruldased kolme-kolmepooletunnised järjest uned, mille jooksul meie päris mõnusasti välja puhkame. Toidan ta ära ja siis jälle magama ning ise vajun ka kohe unne - sekunditega. Sellist probleemi enam pole, et ise ei jää magama õhtul, nagu raseduse viimases pooles. Ei, kui pikali saab visata ja keegi kuskil ei karju, siis ma magan nagu insta.
Samas on olnud ka mõned raskemad ööd, kui laps tõesti üldse ei suiku ja lakkamatult karjub. Siis on ka järgmine päev pahur ja torssis olla ning pisarad minul kerged tulema väikeste asjade peale. Ilmselt puhas väsimus teeb seda. Tal on tihti suured jonnihood õhtul 22-01 vahel, mis guugeldades selgus et on üpris tavapärane fenomen, seda kutsutakse The witching hour. See on meie beebil täitsa tavaks jaa, aga tihti võtab ta sellel õhtu jonnituuril enda sülle mees ning hoiab vajadusel kasvõi mitu tundi. Mina sel ajal magan nagu mishka - pole ju mõtet kahekesi üleval passida! Las üks lõikab kasu ja tudub. Ja ma ei kuule sellistel puhkudel läbi une ka eriti lapse hääletegemist, ilmselt tean alateadvuses, et ta on isaga ja mul pole vaja reageerida.
Ja ülejäänud osa ööst tegelen pisikesega nagunii mina ehk ärkan vaheaegade järel, toidan, vahetan vajadusel mähkme ning pistan tagasi magama ja luti suhu. Viimasel ajal olen avastanud Youtube'ist valge müra videosid, mis ka väikest rahustavad. Selle ka lükkan siis öösel käima, kui ta ikka niheleb ja häält teeb.
Kui ta lihtsalt meie kõrval oma voodis magab, siis ärkan tema vaiksete matsutavate helide peale ja tean, et ta küsib süüa.
Vist umbes nädal peale lapse sündi mäletan, et imestasin endamisi, millal ma küll kunagi veel täiesti välja puhata saan. See mõtegi tundus midagi eksootilist ja vastupandamatut: minna ja lihtsalt heita pikali ja magada, kui tahad.
Aga tegelikult on meil ikka päris hästi ja vajadust näiteks päeval koos lapsega pikali visata ja magada on mul nüüd ette tulnud umbes kord nädalas vist. Ikka saan öösiti ilusti oma unetunnid täis ja päeval energiapuudust pole olnud.
Mul on ilusti aega olnud kodu korras hoida, iga päev 1-2 korda pikalt jalutamas käia, end sättida, 2 korda päevas duši all käia jne... See on hea, sest kui ma ise oleks korratu, sättimata, must, siis tunneksin end kindlasti kehvemini ja poleks nii heas tujus. Ka kodu hoian suht piinlikult korras igal hetkel, mil laps mu tähelepanu ei vaja, sest mulle meeldib nii. Korratu ümbrus tekitab korratut sisemaailma. Ilmselt see annab ka mulle mingit mõtestatud tegevust ja mingit kontrolli oma maailma üle, mida ma praegu vajan.
Ka lugenud olen päris palju ning mõned hetked olen leidnud, et näiteks guaššidega värvida või lahendada ristsõna või muud sellist. Ma arvan, et see on ka olnud päris teadlik tegevus, et ennast panna endiselt esikohale. Mina pean olema õnnelik ja ma ei saa end ära unustada. Laps peab kohanema minu ja meie pere elu ja rütmiga, mitte vastupidi. Seega kui ta vähegi silmaklapid peale söötmist kinni paneb, libistan ta maha ja panen magama ning hakkan oma asju toimetama. Jah, seal on kohe risk, et teda liigutades ta ärkab - võiks äkki mitu tundi pigem süles hoida ja vaikset last nautida. Aga enamasti ikka ei ärka ning pealegi ei saa karta omaenda last liigutada. Eks ta millalgi ikka magama jääb, aga kogu aeg tema all padjaks olla ei saa.
Samuti olen ma emana vist suhteliselt vaba suhtumisega, selles mõttes et no nutab, siis nutab, küll ta millalgi ikka rahuneb. Lõpmatuseni ma teda süles ei kussuta, sest ma pole selles nii osav ja noh mõnikord ta lihtsalt ei lõpetagi. On olnud kordi, kui torkan ta beebikiike, lutt suhu ja valge müra taustaks, ning ta rahuneb ja uinub. Või siis lähen kisendava beebiga jalutama - mul suht igapäevane nipp - ja ta uinub kohe õue jõudes. Ma nagu ei otsi tavaliselt põhjust, miks ta nutab, vaid arvan, et tihti lihtsalt niisama. Sest ta on veel nii pisike. Mees samas alati püüab ära arvata, mis tal viga, ja neid põhjuseid lahendada. Võimleb ja gaasitab temaga seitse korda kauem, kui mina viitsiksin...ostab kokku erinevaid gaasirohtusid, soojenduskotte, magamiskotte, linasid... et miskigi aitaks nende õhtuste witching hour õuduste vastu :D Eks mõlemad strateegiad on head ja omamoodi õiged.
Kodust üksi ilma beebita ära käia olen saanud mõned korrad üksi jalutamas ja mõned korrad iluteenustes: kaks korda maniküüris ja korra kulme tegemas ja isegi kolm korda massaažis! Nüüd seda kirjutades ma vaatan, et saanud ikka enda eest hoolitseda küll ja veel:D Nüüd on see teistsugune, et neid aegu kinni pannes pean ma mehega konsulteerima, kas talle see või teine aeg sobib, sest tema on ju sellal lapsega. Ja kuna ma toidan beebit ainult rinnast ega ole kasutusele võtnud ka rinnapumpa, siis olen mina tema ainus toiduallikas. Pikki trette ma veel esialgu ette võtta ei saa. Täna õhtul lähengi juuksurisse, mis on eelmistest pikem visiit ja võtab tavaliselt kaks tundi, pluss minek-tulek... Tangime beebi siis vahetult enne täis ja vast saavad nad omavahel hakkama.
Kolmekesi koos samas oleme me käinud päris palju, ei saa öelda, et istume beebiga vaid kodus. Käime kolmekesi vahel jalutamas, šoppamas; jõulude ajal käisime minu perel külas ja peale seda hotellis ööbimas. Meil oli nii ilus vanniga tuba ja see tuletas meelde meie kahe möödunud aastat, kui palju väikestel trippidel käisime ja erinevates AirBnb-des ööbisime. Natuke tekitas jälle sellise mõnusa ärasõidutunde. Ja hotelli hommikusöögi ajal beebi kenasti magas turvatoolis ega liigutanud kulmugi. Samuti pidas ta väga kenasti vastu mõlemad otsad Tallinnast Puhja, nii et lausa rõõm oli väike road trip teha. Jällegi tuletas see meile meelde meie eelnevaid reise. Mulle need autoreisid nii meeldivad, saab autosse istudes karjuda: "Road triiip!", ajada mehega juttu tulevikust ja aktsiatest ja majandusest ja millest iganes, võtta tee pealt sooja jooki ja snäkke...
Ses mõttes on lapsuke olnud üks tubli väike reisisell ja julgeme ka edaspidi temaga pikemaid ja lühemaid otsi ette võtta. Ongi tegelikult oluline käia ja teha, nii sarnaselt oma varasemale elule kui võimalik - vähemalt on see minu mõtteviis. Ei tohi end ära unustada ja arvata, et lihtsam ongi, kui keegi lapsega kogu aeg kodus passib, et siis pole vaja kuskil võõras kohas teda rahustada ja mähet vahetada jne...
Tegelikult ühe korra selle aja jooksul ka lõin põnnama ja loobusin lapsega välja minekust, see oli jõulude ajal. Päev enne minu ema juurde sõitu olime lubanud minna Viimsisse mehe sugulaste juurde jõululõunale. Aga vist paar ööd ja päeva enne seda olid olnud virila beebi tõttu suhteliselt rasked ja mina olin endast väljas. Siis hakkasin kahekümne neljanda päeval nutma ja ütlesin, et kuhu me läheme selle beebiga seal, et ta hakkab lihtsalt nutma ja kuidas me teda seal rahustame või vestlusest osa võtame... Ja kuidas ma teda toidan seal võõras kohas. Sel ajal beebi sõi tihti väga pikalt, mõnikord 50 minutit järjest. Kujutasin, kuidas ma siis seltskonnast nutva lapsega 50 minutiks peaks eemalduma. Mees siis ehmus ja kirjutas neile, et me ei tule.
Tagasi vaadates eks oleks kindlasti kuidagi saanud ja võib-olla oleks toregi olnud. Minust polnud tegelikult aus sellega seoses ettevaatlik olla, kui järgmisel päeval pidime sõitma minu perele külla, mis kätkes endas palju pikemat sõitu sinna, palju pikemat viibimist kohapeal ja veel ööbimist võõras kohas. Aga eks tundsin end sel päeval kuidagi haavatavalt ja nii ta läks. Mu emotsioonid ikka käisid üles-alla. Tol päeval olime ka hommikust sööma saanud alles kell 12, mis mind endast välja ajas, sest ma armastan hommikusööki ja ei taha seda teha alles poole päeva peal :D Siis tulidki pisarad ja ütlesin, et nagu meie vajadusi enam ei eksisteerikski ja kõik käib ainult beebi järgi. Ja veel ütlesin mehele, et ma tahan rohkem kaisutusi ja kallistusi ja tahan tunda, et mina ikka olen tema jaoks number 1.
Õnneks mees võttis seda väga tõsiselt ja need nädalad siiamaani oleme väga palju üksteist kallistanud ja kaisutanud. Kogu aeg võtame selle hetke, et beebi kõrvalt üksteisele ekstra tähelepanu pöörata, teha Netflixi vaadates üksteisele massaaži jne. Ja see on ausalt aidanud. Kuna minu armastuse keel on füüsiline lähedus, vajan ma sellist hoidmist, puudutusi ja kallistusi hästi palju ja need panevad mind end turvaliselt tundma. Ja nüüd ma olen ka tundnud end rohkem nagu mina ise ja mehega taas jälle ühtse tiimina.
Jututeemades ka püüan teha teadlikku pingutust, et rääkida millestki muust kui lapsest. Et kõik ei keerleks vaid selle ümber. Samas olen tähele pannud, et see on natuke keerulisem nüüd, kui ma tööl ega kuigivõrd väljas ei käi. Mees käib iga päev kontoris ja puutub kokku sõpradega ja on rohkem selle välismaailmaga kursis. Mina nagu tegelen vaid koduga ja see on harjumatu ning imelik. Eks kindlasti tulebki teadlikult sellega tegeleda, et muust mõelda ja huvituda ja rääkida.
Nii et kokkuvõttes on meie esimese kuu möödudes mul päris hea tunne nii emaduse kui paarisuhte pärast. Jah, on olnud päris mitu korda pisaraid ja väikeste asjade pärast nutmist, kuid loodetavasti läheb see ka varsti rohkem üle. Mees on õnneks ka mõistev ja saab aru, et mul hormoonid veel möllavad.
Beebiga käisime just arstil, ta mõõdeti, kaaluti üle. Ega seal muud asjalikku mulle räägita, kuid see vast hea, sest see tähendab, et tal kõik korras. Juba teist korda on väikseke arsti juures nii tubli, asjalik ja vaikne. Uurib säravate silmadega uut ümbrust ja on üldse palju vaiksem kui kodus. Naeratas ka täna pereõele ning tegi arsti lauale peale kaalumist suure pissi :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar