Kauri sünnilugu

Kuidas tuli siia maailma meie väike Kaur?

Ametlik sünnitähtaeg oli tal 7. detsember. Raseduse algul oli mulle öeldud, et tegu on nati suurema lapsega, kui tähtaja järgi tunduks ning et sündida võib ta juba novembri lõpus. Meie siis kuidagi juba ootasimegi teda alates novembri lõpust. Mees juba mõtles nt 20. novembril meie juures toimunud õhtusöögi kohta, et kas ikka korraldab selle või on siis juba sünnitus käimas. Ma ikka rahustasin, et vaevalt on, et ikka tuleb teha asju niikaua kui veel saab. Kogu aeg oli erinevaid asju kokku leppides, näiteks endale Pöffile filmipiletit ostes või hambaarsti aega kinni pannes, kahtlus, et kas saan ära käia või juba sünnitan sel ajal.

Tagasi vaadates nii ei tasu üldse mõelda. Tasub rahulikult vähemalt tähtaeg ära oodata ja üldse mitte midagi ennatlikult oodata. Tähtaeg ise on ka ikka suht suvaline indikaator ja päris paljud lapsed sünnivad ikka päevi ja päevi hiljem. Kui rasedus komplikatsioonideta, las ta küpseb seal kõhus rahulikult.

Läks siis novembri lõpp mööda, ei midagi. Läks detsembri algus mööda ja ei midagi. Täpselt tähtaja päeval ehk 7. detsembril oli mul ämmaemanda juures korraline kontroll, et kuidas beebi end seal tunneb. Ämmaemandale rääkisin siis, et mul ühtegi märki lähenevast sünnitusest küll pole olnud, pole olnud ainsatki tuhu, ei mingit märki mingist limakorgist ega vetest. Ämmaemand ütles, et siis jah lihtsalt tuleb veel rahulikult oodata. Kuna mul oli olnud ilus, normaalselt kulgenud rasedus, siis nad ei kiirustanud üldse esilekutsumisega ka. See taheti panna alles 20ndaks detsembriks, kui seni laps ise pole tulema hakanud. See kuupäev tundus mulle ikka väga hiline, läks juba otsaga jõuludesse - ma oleks eelistanud ikka pühadest veidi kaugemal sündivat beebit, tema enda pärast tulevases elus. Leppisime kokku siis 17nda dets aja ja päeva enne seda koroonatesti tegemise.

Ühtlasi ämmaemand viis mind pooleks tunniks KTG-masina alla, mis beebi südametegevust mõõtis. Mul ei olnud seal telefoni ega midagi, lamasin külili imelikus asendis need pool tundi, ise aimates, et mees tööl parajasti närveerib - lähen mina ämmaemanda vastuvõtule, kust tavaliselt veerand tunni pärast juba laekun ja kohe talle kirjutan, et kõik korras. Seekord juba läinud ligi tund ja mind ikka netis pole, et talle midagi teada anda. Närvis ta oli jah :D

Ämmaemand käis mind seal vahepeal vaatamas, ütles, et beebi südametegevus on natuke monotoonne ja peaks seal graafikul rohkem üles-alla käima. Siis ta püüdis beebit kõhus äratada ja liikuma saada. See oli minu jaoks uudne, sest kogu raseduse ajal polnud ma kuulnud muud kui et beebiga on kõik kõige paremas korras. Väga närvi ma ei läinud, teadsin, et lapsel oli kõhus oma unegraafik ja see kell hommikul ta alati lihtsalt magas. Laske ometi lapsel magada, ega ta 24/7 liigutada saa. Igatahes lõpuks sai ämmaemand oma liigutused ja ilusama KTG väljatrüki kätte ja mina läksin koju edasi ootama.

Üks päev pärast tähtaega hakkas mul öösel tunda olema kergeid valusid. Tulin magamast üles ja läksin diivanile lesima, et meest mitte ehmatada. Tahtsin kõigepealt üksi aru saada, mis toimub. Paar tundi oli nõrkasid, ebakorrapäraseid valusid ja ka kõht oli lahti, mis tähendas minu teada üht läheneva sünnituse märki - et keha hakkab end puhastama. Aga peale paari tundi valud kadusid. Ma sõin natuke ja läksin magama ning varahommikul mehe kaissu tagasi. Kuigi ma sünnitust ootasin, siis natuke oli kergendus, kui valud kadusid. Parem oli olla:D

Läks mööda kaks päeva täitsa ilma valudeta, siis reede öösel ehk neli päeva üle tähtaja hakkas kõht jälle kergelt kokku tõmbama. Läksin jälle diivani peale, aga kuna eriti valus siiski ei olnud, vahetustega magasin seal ja mugisin natuke. Varahommikul pugesin jälle mehele kaissu, kinnitades, et see ei ole vast ikka see päris sünnitustegevus, sest valud olid väga ebakorrapärased. Mõni kestis kümme sekundit, mõni viiskümmend. Vahed võisid olla paar minutit või tund aega. Guugeldasin sel öösel väga palju ja olin ikka kindel, et tegu on libatuhudega. Lihtsalt igal pool oli nii rõhutatud seda regulaarsust ja minu omad olid väga ebakorrapärased ja ka mitte valusad, vaid kergelt ebamugavad.

Igatahes hakkasin neid valude vahesid mõõtma, mees kaisutas ja masseeris mind. Hommikuks need jälle vaibusid ja mul oli jälle vastuoluliselt hea meel. Tahtsin, et sünnitus ise hakkaks ja ootasin oma pisipoissi, aga samas oli kogu aeg tunne, et no see võiks alata homme, mitte praegu :D Reaalselt valutada ei tahtnud :D

Päeval mees läks linna asju ajama ja shoppama, ta tundus ka max rahulik, sest ma kogu aeg kinnitasin, et see pole veel see õige asi. Väljas oli ilus lopsakas lumesadu ja ta tegi meile aknalauale lumememme...Mina jäin pidžaamas diivanile lugema, guugeldama ja tuduma. Sõin ka päris palju, nii kui valud jälle vaibusid. Panin veel puslet kokku, aga see eriti ei edenenud. Avastasin, et joogapalli peal on natuke parem valu mööda saata. Õhtupoolikul mees tuli koju, vaatasime Harry Potterit ja mees tegi piparkoogimaja. Mul oli juba intensiivsem olla, seitsme paiku õhtul helistasin sünnitusmajja ja küsisin, mida peaksin tegema. Sõbralik hääl teisel pool toru ütles, et kui tegevus on veel ebakorrapärane ja tundub, et pean veel kodus vastu, siis võin veel seal olla. Teatasin mehele, et kuna mul ikka suht halb juba olla, siis kavatsen end lohutada, ja tõin endale suure kausi jäätist ning karbi Raffaellot ette. Olin viimased raseduskuud päris rangelt tervislikult toitunud ja magusast hoidunud, olles lubanud kuni sünnituseni mitte magusat pala suhu pista. No vahetult enne sünnitust siis murdsin oma lubadust :D Mees vaatas rabatult, kuidas jäätis ja pool karpi Raffaellot lihtsalt kadusid. Valude ajal üritasin lõdvestuda ja oma beebile armastust saata, nagu loengus oli õpetatud. Iga kord ei õnnestunud. Mina panin tähele, et kui ei õnnestunud ja olin pinges, oli tuhu ka tugevam, ja kui õnnestus end lõdvestada ja lihtsalt valu kätte anda, siis möödus tuhu ise kiiremalt ja leebemini. Üks kord, kui mees tuli mind hoidma ja masseerima, tuli pisar ka silmi. See oli juba päris valus tegemine ja kuna ma olin end endiselt veennud, et ebaregulaarsuse, vete ja limakorgi puudumise pärast pole tegu veel päris sünnituse, vaid mingite ettevalmistavate tuhudega, siis olin tujust ära. Et kogu see pikalt kestnud valutamine oleks okei, kui see oleks asja eest ehk tooks beebit meile lähemale, aga praegu ju on see täitsa niisama kasutu jamamine!

Siis selle pisara pärast oli mul piinlik, et kui ma juba praegu nii reageerin, mis siis veel päris sünnituse ajal saab. Rohkem ma ei nutnud ka, tegin end vapraks.

Õhtul enne 11 ma üritasin veel magama heita, aga tuli nii intensiivne valu, et sain aru, see asi pole enam õige. Osa minust mõtles veel öö ära oodata ja hommikul sünnitusmajja kontrolli minna, aga tugevamad valud pühkisid selle mõtte peast. Me pidime minema ja üle kontrollima, mis seal siis õige toimub - kohe! Jumal tänatud ka, et seda tegime, muidu oleksin selle lapse kas kodus sünnitanud või ikka palju väljakannatamatute valudega pidanud haiglasse startima.

Võtsime oma haigla-asjad - viimased panin alles siis kokku. Mul oli suur käekott ja ratastega kohver ka. Mees pani mind vastuvõtutoa ees maha ja läks ise tiirutama - teda koroona tõttu kohe sisse ei lastud. Mind vastu võtnud ämmakale seletasin, et arvatavasti veel pole midagi edenenud, aga tulin kontrolli. Sõbralik noor ämmaemand võttis lahkelt mu asjad ja suunas mind toolile avatust kontrollima. Rahulikult teatas ta, et siin on ju väga ilus avatus ja ilus emakakael - 4 sentimeetrit!

"Teil on vist väga kõrge valulävi," muigas ta.

Alles sel hetkel sain aru, et kogu see pea ööpäev valutamist juba oligi olnud sünnitustegevus ja ma polnud lihtsalt otsi kokku viinud. Võib-olla sellepärast oli mul ka olnud psühholoogiliselt ja füüsiliselt kergem - ma ei teadnud, et juba olen sünnituse esimeses faasis, seega ka vb tundsin valu vähem, ei põdenud üldse jne.

"Limakork ja veed ei ole üldse mingi näitaja, need tulevad tihti ära alles vahetult enne last," ütles ämmaemand veel. 

Mind suunati KTG-masina alla, mis mõõtis tuhusid ja lapse südametööd. "Ideaalsed südamelöögid," ütles ämmakas julgustavalt. Mina lesisin seal ja kirjutasin mehele, et läheb ikka täitsa sünnituseks! Et võib tulla. Ja et meie pisikese sünnikuupäevaks saab suht kindlalt 12. detsember, kuna tol hetkel oli vaid natuke 11. dets südaööst puudu.

Mees oli parasjagu poes, võttis kähku meile söögikraami kaasa ja pistis tagasi haigla poole ajama. Mind käis ämmakas masina all vahepeal kontrollimas ja kiitmas, et olen väga tubli, tuhud on tugevad jne. Alates sellest esimesest töötajast, kes meid seal vastu võttis, kuni kõige viimaseni, kellega kokku puutusime, olid kõik superkenad, sõbralikud, hoolitsevad, julgustavad. Ma olen väga õnnelik selle kogemuse üle Pelgulinna sünnitusmajas, sest sain end kohe sisseastumise hetkest alates tunda hoituna, julgena, kindlates kätes.

Meid juhatati sünnitustuppa ja anti teisele ämmakale üle. Palusin vanni vett täis lasta, sest meil oli olnud vettesünnituse mõte. Ämmakas arvas, et ehk aega veel on, et seal võib ainult kindla aja olla enne väljatulekut ja et muidu ma intensiivse valude aja pean ikka pärast kuival maal veetma. Ma siiski palusin, et hakataks laskma täis - nagunii see mingi 20min seal pidi täituma veel. 

Vahetasin riided ja hakkasin valude vahepeal WC vahet sõeluma. Kõht oli jälle lahti, aga eriti sealt enam midagi ei tulnud. Samuti oli see toiming valude tõttu ebamugav, sest nende vahed läksid juba väga väikseks. Ei jõudnud vannitoas ära toimetadagi. Ka süda läks pahaks ning läksin oksendasin kõik söödud jäätise ja kommid välja - keha puhastas end tähtsaks toiminguks. Ka limakork tuli nüüd lõpuks ära.

Seal kuival maal tuhudega ma väga osav ei olnud. Olin pallil ja toetusin mehe vastu, aga ämmakas ütles, et hoian end siiski liialt pinges ja peaksin lõdvestuma, ka ei meeldinud talle mu asend. Kui vanni sain, oli seal parem. Ta soovitas mulle jälle üht asendit, aga see tundus minu jaoks vale ning olin istukil küliti maas. Toetusin mehe kätele ja ta ulatas mulle iga tuhu vahepeal pudeliga vett. Meil oli sportpudel, avatud korgiga, mida väga soovitan, sest vett juua tuleb sel ajal meeletult ja tuhude vahe võib olla imelühike, keegi ei soovi sel ajal mingit korki lahti keerata. 

Kuskilt hakkas kostma kõva karjumist - keegi veel sünnitas kuskil. Ämmakas ütles, et ka mina võiksin häält teha, et praegu nagu kammitsen end liialt. Hakkasin siis ka uutama ja aatama, aga ei oskagi öelda, kas see mulle tegi head või ei. Ma olin ikkagi enda meelest pinges ja karjumine võttis päris palju energiat endale. 

Väga kiiresti hakkas väga valus. Mehe küsimustele ma enam vastata ei suutnud, olin oma maailmas. Tema toetas, paitas mind, tegi kompressi peale, ja ma tundsin kõrvalt, et ta oli ärevil, et mul nii valus oli. Ta ei saanud midagi rohkem teha. Hakkasin vanduma ja küsima, millal ma ometi puhata saan - tuhude vahel ei olnudki enam vahesid.

"Siis saad puhata, kui tita väljas on," ütles ämmakas lahkelt, aga konkreetselt. Mu sünnitusplaanis oli võimalusel ilma medikamentideta täiesti loomulik sünnitus. Nad olid mu plaani endale võtnud ja ka toimisid selle järgi, sest keegi ei pakkunud mulle kordagi mingeid ravimeid. Vot ühel hetkel ma tundsin, et enam ei suuda. Minu mehele ja endale väljendatud ja ka plaani kirjutatud loomuliku sünnituse soov hoidis mind tagasi midagi palumast, aga lõpuks ei pidanud vastu ja küsisin, kas saaks naerugaasi.

"Ausalt öeldes ei oleks sellest sulle praegu kasu," ütles ämmakas. "Ainult uimaseks teeks."

Mina tundsin, et ma enam ei suuda. See oli liiga valus. Ma tahtsin vaid, et see lõppeks. Nüüd tagasi vaadates see oligi otse enne pressima hakkamist - kõige valusam ja kõige meeleheitlikum katkijätmise soov hakkabki naistel siis, kui kogu töö on pmst tehtud.

Ämmakas sättis end teise palatisse minema ja ütles, et annaksin teada, kui tunnen pressitunnet.

"Aga ma juba tunnen," ütlesin. "Päris mitu aega juba." See sarnanes põhimõtteliselt lihtsalt tugeva kakahäda tundega.

Ämmakas oli kiirelt minu juures ja kontrollis sealsamas vannis mu avatust. 

"Kullake, sul on täisavatus käes," ütles ta. "Beebi pea juba paistab ja aeg on sünnitama hakata."

See oli tegelikult võimas teadaanne, et paari tunniga olin ma avanenud 6 cm ja mu beebi oli valmis tulema. Vannivesi oli juba jahedaks läinud ja ma oleksin muidu pidanud välja minema, aga kuna oligi juba asjaks minemas, siis lasi ämmakas sooja vett juurde ja sealt vannist ma enam ei liikunud enne kui koos beebiga kätel.

Pressid kestsid umbes tund aega. See aeg tundus ka meeletult pikana. Nüüd läksid valude vahed pikemaks, lausa mitu minutit. Küsisin, miks nüüd nii pikk vahe on.

"Ise sa tahtsid puhata," naeris ämmakas. "Nüüd puhka."

Iga kord, kui tuli valutunne, pidin ma hingama sisse ja pressima tugevalt, kuni valu kadus, minu puhul mahtus sinna 2-3 pressi. Ämmakas suunas ja julgustas kogu aeg, rääkis minuga, nimetas mind nimepidi. Mees hoidis kätest ja iga keharakuga tundus kaasa pressivat. Ämmakas ütles, et ma ei pressiks üles, vaid rohkem alla. Et ma tunnen, kui seda õigesti teen.

Sain palju kiita, kui beebi edasi liikus. Valude vaheajal olin, silmad kinni - üldse olin vist viimased sünnitustunnid täitsa silmad kinni, omas maailmas - ja sisendasin oma beebile, nagu loengus õpetatud: "Tule, mu beebi, sa mahud minu seest välja! Tule, sa oled nii oodatud."

Ja beebike tuli. Vaikselt, aga kindlalt. Et sünnitus ilusti kulgeks, peab mitte ainult ema, vaid ka laps oma osa andma. Ta peab oma peaga suruma emakakaelale, et see avaneks, ta peab vahepeal end keerama, et optimaalselt läbi mahtuma. Ta peab üldse ema kehasse saatma hormoone, et sünnitustegevus alata saaks. Seega on nii vahva mõelda, et beebi ise tuli vahvasti ja tegi ise kõik selleks, et sünnitus nii kiiresti ja kergesti kulgeks.

Ämmakas aina julgustas, et ma suudan, et ma pressiks kõvasti ja õige kohaga. Et ma midagi tagasi ei hoiaks. Ausalt see sarnanebki tundega, et hästi kõvasti püüad sinna vanni kakada. Ja siis lõpuks, pärast ilmatu pikana tundunud tundi aega - mul oli ajataju täitsa kadunud - ta tuli lupsti vanni. Ämmakas püüdis ta kinni ja andis ta mulle rinnale. Samal hetkel, kui poiss veest õhu kätte sai, hakkas ta kõvasti nutma. See oli hea märk. Natuke lillakas ta vist oli ja oli presside ajal ka kakanud, nii et veidi stressis ta omadega sellest sünnituse asjast vist oli. Aga kõik oli tal muidu hästi, Apgari hindeks sai ta 9/9. Sürreaalne oli teda oma rinnal hoida.

Nad aitasid mul vaikselt ja rahulikult tõusta, beebi anti mehe kätte - ta oli veel minu külge nabanööriga ühendatud - ja mul aidati voodile selili heita. Kohe sündis ka platsenta, seda ei tundnud ma üldse, see oli lapsega võrreldes kukepea.

"Nii suur," ütlesin seda rabatult vaadates.

"See on ilus väike platsenta," ütles ämmakas. Beebi kohta ta naeris, et tal on pikad-pikad labajalad, et siit on tulemas nr 47 jalaga noormees kunagi! Poleks ime, issil on sama.

Beebi lesis mu rinnal ja meie mehega muudkui vaatasime teda. Mul ei tulnud pisaraid ega midagi, mis mind üllatas, sest olin suure osa rasedusest tühiasjade pärast pillinud. Nüüd hoidsin oma rinnal oma esimest last ja ei mingit tundeliigutust! Ütlesin hoopis mehele õndsalt, et kui hea... mul ei ole enam valusid!

Ausalt sel hetkel mul oli nii hea meel, et sünnitusvalud olid läbi. Ja ka uhke oli olla, et ma olin reaalselt ise sünnitanud, täitsa valuvaigistivabalt ja sekkumiseta, nagu naised kunagi tegid. See oli ja on minu jaoks siiamaani võimas saavutus. Ma rääkisin kõigile, et ma nii tahan ja soovin, aga lõpuni vist ikka ei uskunud, et nii võib minna. Muidugi olin ma ka vaimu valmis pannud, et kui midagi läheb valesti ja on vaja sekkumist, siis see on täiesti okei ja vajalik. Minu ja lapse turvalisus ennekõike. Mu sünnitusplaanis oli ka, et võimalusel sekkumiseta, valuvaigistiteta sünnitus.

Beebile lükkasime rinna suhu ja ta hakkas peale selle kohendamist aktiivselt imema. See oli naljakas survetunne, üldse mitte valus. Ta on siiamaani väga tubli imeja ja sööja ja seetõttu on mul piima ka väga palju ning ta võtab kenasti kaalus juurde.

Kuna ma beebi nägu rinnal hästi ei näinud, küsisin veel mehelt väriseva häälega, kas ta on ikka normaalne, kas tal on kõik korras. Kas tal on kümme sõrme ja varvast. Mees tegi nalja, et varbaid on rohkem, mille peale ma ehmusin. Siis ta kähku ütles, et nali!

Mind nõeluti kergelt, olid vaid mõned esimese astme rebendid. Nõelumist ka polnud pmst tunda. Ämmaemand kiitis mind ülevoolavalt, et on mul alles valulävi, et esmasünnitaja kohta olin ma erakordselt tubli ja et kui hea oleks tööd teha, kui kõik niimoodi oleksid. Seda oli nii tore kuulda ja tänasin ka neid seal vastu, et nad olid nii hoolitsevad ja vajadusel konkreetsed, julgustasid, ja võtsid sünnitust nagu loomulikku asja, mitte meditsiinilist protseduuri.

"Aga see ongi loomulik asi," vastas ämmakas.

Kaks tundi taastusime ja lebasime sünnituspalatis, siis viidi meid perepalatisse ja saime kõik väga väljateenitud hommikuunele minna.

Kirjutasin väga pika loo, aga kuna sellest viie nädala tagusest ajast on mul veel suhteliselt detailselt kõik meeles, tahtsin juhust kasutada - kunagi hea lugeda.

Olen nii tänulik ja õnnelik, et mul selline sünnituskogemus sattus. Mu usk iseendasse ja oma keha võimetesse on mitmekordistunud. Ma tõesti olen enda üle uhke. Kõik läks nii kergesti ja kiiresti ja mälestus sellest jääb helge. Kindlasti aitas see tore sünnikogemus kaasa beebiga sideme kiiremale tekkimisele ja psühholoogiliselt olid esimesed nädalad kergemad. Eks mul ka selle pärast vedas, et need kõige raskemad sentimeetrid (null kuni 5 cm pidi avanema kõige aeglasemalt ja vaevalisemalt ja ülejäänu kergemini) sain ilusti valutada kodus, oma tuttavas turvalises keskkonnas, õieti teadmatagi, et sünnitus juba käib. Haiglas sünnitada saingi umbes neli tundi.

Ja ehkki mul on detaile meeles, see valutunne ise suht on ära ununenud. See beebi mu kätel oli kõike seda väärt.