Täna on vali tuul, mõnes kohas lausa torm. Sellest hoolimata käisin pooleteisetunnisel jalutuskäigul käruga. Me elame sellises kohas Pelgulinnas, et mitmele poole on võrratud jalutuskohad. Küll saab minna mõnusasse Telliskivi piirkonda, küll Stromka äärde, kus kergliiklusteed ja suur-suur roheala, meri ja mänguväljakud ja välijõusaalid. Eriti tore hakkab seal veel kevadel olema. Aga ausalt öeldes ma kevadet veel ei ootagi. Nii ilus talv on ning ma olen seda koolkonda, et hetke peab oskama hinnata. Oleme selles talves kohe täiega ja naudime mõnusat lund. Ja kui on soojem sulailm, siis oleme õnnelikud, et saab kaua jalutada ja teed on lahti sulanud.
Nagu tänases ilmas - panna soojalt riidesse, laps kärus paksu soojakotti ning pole kummalgi midagi viga. Vahva hoopis vaadata seda märatsevat tuult ja lumetuisku. Murdsime mereni välja, meri mäsles lahedalt.
Minu päeva kõrghetked praegu ongi need väljaskäimised käruga. Üks positiivne pool kodus nö kinni olemise suhtes on see, et ma reaalselt näen palju rohkem päikesevalgust kui tööl käies. Siis olin päev otsa kinnises akendeta ruumis ja ei olnud ausalt öeldes aimugi, mis parasjagu väljas toimub. Ja mõnus on mõelda omi mõtteid ning kärutada. Kõik poeskäimised saab samuti ühe soojaga tehtud. Viimasel ajal kuulan taustaks Youtube'ist videosid ka.
Käisin Stromka poole minnes Selverist läbi, võtsin natuke juurikaid ja piima ning latte teele kaasa. Mul on tekkinud harjumus tihti kohv tee pealt kaasa võtta. Vähemalt olen hakanud ühte ja sedasama Rimi papist kohvitopsi selleks kasutama, mitte ei võta enam iga kord uut. Roheline südametunnistus on rahul.
Laps hakkas poes kohe häält tegema, ilmselt ärkas palavuse peale. Mu tuju läks kohe ära, kui nägin, et lahti on üksainus kassa ning seal parasjagu mingi kammajaa, st mingid asjad olid vist klientidel sassi läinud ja seda seal siis väga aeglases tempos klaariti. Selver on muidu ok pood, mulle ainult ei meeldi sealne iseteeninduskassade süsteem - neid saab kasutada vaid partnerkaarti omades. Mis feodaalaegne süsteem see selline on... ma ka inimene, ehkki mul pole moeks eri poodide lojaalsuskaarte kokku kraapida. No ma lihtsalt ei viitsi, ei taha mingit plastikut täis rahakotti, ei taha oma oste sättida selle järgi et oo, mingi asi just partnerkaardiga soodsam, parem ära võtta. Tahan osta, mida ma ostma läksin :D
Igatahes jep, ise end teenindada Selver sel juhul ei lase ja võid nagu metslane seal järjekorras seista. Ma ei kannata ootamist, olen alati olnud kärsitu loomuga ja veel suht nõudlik klient ka. Mulle lihtsalt meeldib hea teenindus ja hakkab vastu mingi ebaviisakas kammajaa.
(Oleksite pidanud nägema, mis ma Bauhofis korraldasin, kui raseduse viimastel päevadel käisime seal ostlemas ning kassas mingi kood läbi ei läinud, misjärel seda mindi süsteemi alles tegema ning meid jäeti kassa ette lolli näoga seisma. Sel ajal ma ei saanud enam üldse seista, võisin tunde kõndida, aga mitte seista ühe koha peal minutit ka. Ülejäänud asjad meil pandi kõrvale ega lastud nende eest ka ära maksta, vaatamata mu korduvale palvele seda teha. Kassiir hakkas hoopis muretult järgmisi kliente teenindama. Dai boh kus ma läksin oma suuure kõhuga palavas seistes seal närvi ja käratasin mitmendat korda, et me siis ei soovi seda toodet, kas me palun saaks teiste eest tasuda või lähme siis üldse lihtsalt ära. Muuseas seda puuduoleva koodiga jõuluehet olime ostnud täpselt samasuguse teise veel, millel hind sama, erines ainult värv...nad oleksid pidanud seda teist toodet 2x läbi lööma ja pärast süsteemis ise vahe korda tegema, mitte meid solgutama. Igatahes nemad seal palusid ikka mitu korda vabandust meie lahkudes ja mees vaatas mind tsipa ehmunult:D)
Ühesõnaga mina teeninduses töötades alati pean meeles Eesti turu karmi konkurentsiolukorda ning seda, et teenindusel on suur osa püsiklientide tekkes. Võtan iga klienti sellena, kes mulle palka maksab, mitte tüütusena, keda siin, kurat, teenindama peab.
Selver igatahes teist kassat lahti ei teinud, kõik kuulasid kivinäoga mu lapse karjumist ning mina, kes ma juba sulama hakkasin, koorisin endal riideid seljast ära, ise jumala vihases tujus juba. Kui lõpuks see jama väga flegmalt korda oli tehtud ja järks meieni jõudis, siis mitte et ei kostnud vabandust pika ootamise pärast, vaid isegi mitte tere, head aega ega muud sellist.
Läksin higisena ja pahasena oma lattega välja, beebs jäi õues taas magama ning mina hakkasin läbi lume mere poole murdma. Mõnus füüsiline trenn ka. Siis selle asemel, et mehele toriseda lollaka poe üle, rahustasin end maha ja mõtlesin, et 99% maailmast ilmselt kadestaks mu naljakaid probleeme. Et suur asi ka.
No ma see, mida inglise keeles kutsutakse high maintenance :D
Panin kõndides endale Youtube'is mingi Tony Robbinsi video taustaks, mis minuga täna hästi resoneerus. Tuju läks heaks, energia tuli sisse ja pea on mõtteid täis.
Tony rääkis nii:
Inimene käitub sellena, kes ta ise arvab end olevat. Kui ta peab end sportlikuks inimeseks, siis ta käitubki igapäevaselt sportliku inimesena. Kui ta kutsub end suitsetajaks, siis ta ei saagi seda maha jätta. Ta ju lihtsalt on suitsetaja.
Ja minuga vist ongi viimastel aastatel juhtunud see, et ma olen hakanud end pidama aktiivseks inimeseks. Ja nüüd ma teengi pea iga päev endiselt hommikuti joogat, vaatamata sellele, et kodus on vastsündinu. Ma leian selle aja, sest see on standard, mille ma enda kohta omaks olen võtnud. Ja ükskõik milline ilm on, ma pole kordagi veel päev otsa kodus istunud. Ükskõik, kes nutab või karjub või kui libe õues on, ma vinnan selle käru trepist alla ja jalutan tunde. Võiksin veeta päevad teleka ees, aga ma ei pea ennast enam selleks inimeseks.
Ja rahatarkus - ma ise suhtun nüüd endasse kui rahatarka inimesse, ning seepärast olen nüüd alustanud investeerimisega ja mul on säästud. Ja me avasime ka lapse jaoks juba hoiuse, kuhu tema igakuine lapsetoetus liigub, sest sellised inimesed me oleme - rahatargad :D
See on pagana hea tunne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar