Rääkisime mehega kõhukottidest. Keegi oli talle öelnud, et pisike beebi seal korraga üle 15 minuti olla ei või.
"15 minutit?" turtsatasin ma. "Selle aja jaoks pole mõtet kotti selga pannagi. Mida ma selle ajaga ikka teha jõuaks?"
"No kasvõi WC-s käia," ütles mees.
"WC-s käia? Kas mõned emad siis muidu ei käi? Täitsa kanaemad ju siis." See ajas mind naerma.
Mees osutas veidi kohmetult iseendale. "Mina olengi see kanaema. Mina olen küll beebiga koos WC-s käinud."
"Võid mind uskuda, et kui beebi nutab, aga mul on vaja WC-s käia, siis ma seal ka käin. See oleks eriti hull, kui enda põhivajadused täitmata jätaks. Ei juhtu temaga selle paari hetkega midagi."
Samuti, kuna mul on praegu imetamise tõttu kogu aeg kõht tühi, on mul tavaks asjade ühendamise mõttes ka beebiga samal ajal midagi süüa. Kui mul on vaja endale kapsad-porgandid snäkiks valmis lõikuda, aga laps juba kisab, siis mõistagi ma teen oma snäkid ikkagi valmis ja viin laua juurde, mille taga imetan. Tal tuleb senikaua lihtsalt oodata ega võta see talt ka tükki küljest.
Kui mina oleksin näljane, millest talle siis üldse piima toota?
*
Mees mainis, et tööl olles ta veidi kade meie peale ja oleks parema meelega meiega kodus, käiks jalutamas, arsti juures kaasas jne.
"Mina olen jälle sinu peale kade," ütlesin mina.
Ta ajas silmad suureks.
"Sina saad välismaailmas käia ja asjalik olla, sellal kui minul on praegu ainult kodu."
"Vahetame!" oli ta kohe hakkamas.
Nojah, kui ma järele mõtlen, siis niimoodi vahetada, et mina täiskohaga praegu tööl käiks ja alles peale viit koju jõudes oma beebit näeks, ma ikkagi ei tahaks. Ikka maru igatsus tuleks peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar