*

Mees ütles päeval enne meie aastapäeva, et käib öösel korra ära. (Hiljem selgus, et mulle lille toomas.)

"Kas kuuled, beebi," ümisesin ma Kaurile, kes köögilaua peal asjatas. "Sa karjusid nii palju "lää", et issi läheb õhtul prügi välja viima ega tulegi enam tagasi."

"Oh man," ohkas mees, "ma pean prügi ka veel välja viima?"

*

Meil olid pühapäeva hommikul külas mehe väikeste lastega sõbrad, et ühist pannkoogihommikut teha. Teise pere ema küsis, millal lapsel järgmine söögikord on.

Ma sattusin natuke segadusse. "Siis, kui ta küsib."

"Teil ei olegi rutiini? Minu omadel on kindlalt teada, mis päevas toimub."

"Ei, meil ikka vabakava..." ütlesin ehmunult. Hakkasin veidi muretsema, kas olen midagi maha maganud, aga siis ütlesin endale, et laps on ju alles seitsmenädalane. Kuidas tal saaks kindel päevakava olla? Ta ju magab iga kord eri pikkusega une. Kui ärkab varem, palju õnne, püüdes teda uuesti magama saada, sest päevakava nõuab. Kui ta magab kauem, kui ette nähtud, kas teda tuleks äratada? No mitte mingil juhul, meie majas kehtib endiselt reegel, et mitte kunagi ei äratata magavat beebit. Ta on rahulik, armas ja vait, kui magab, ja tormiliselt arenev organism vajab und väga, samamoodi nagu mina vajan sel ajal oma aega. Pealekauba, küll ta ise ärkab, kui tühi kõht näpistama hakkab.

Samuti söömisega. Lapse toidukorrad on drastiliselt erineva pikkusega. Mõnikord sööb ta ühest rinnast 9 minutit ja teinekord 29. Mis kava ma sel juhul järgida saaks? Mõnikord jääb ta peale üht rinda mõnusasti rinna najale tuduma ja kui mul kuhugi kiiret pole, lasen tal rahuga seal spatti panna ja teist rinda tühjendab siis, kui ärkab. 

Ainus, mida me järgime aja mõttes, on et õhtul 10 paiku läheme kõik magama, nii meie kui laps. 

Lisaks me käime õhtuti ja nädalavahetuseti päris palju lapsega kodust väljas ja paneme enne paika aja, millal läheme, ja siis alles lapse toitmise vahetult sinna ette. Kui mul on massaaži aeg kell 6, siis saab laps kell 5 süüa, mitte ma ei hakka massaažiaega panema mõttega, kuidas see pisikese beebi päevakavasse mahutada. Kui tahame kõik autoga sõitma minna, siis väljume kodust siis, kui meile sobib, ehk kui mees on töölt saabunud, ning laps saab jälle süüa vahetult enne seda, et autos tagaistmelt "Lää!" ei hüütaks.

Ühesõnaga jah jälle olukord, et tihti ei tasu lapsekasvatamise asjus üldse teada, mida keegi teine teeb, ega ennast teistega võrrelda. Teadmatus on õndsus, tuleb rahulikult omi asju ajada. 

*

Sõprade väike üleaastane poiss rallis ringi ja tõi meile igasugu esemeid kätte, sel ajal kui suured inimesed juttu ajasid.

"Meie majas on kõik pinnad meetri kõrguselt tühjaks tehtud," seletasid vanemad. "Ta nuusib kõik välja, mis kuskil ripakil on."
Meie majas need pinnad tühjad ei olnud, seega jooksis väike poiss kogu aeg meie ja tagumiste tubade vahet, tuues meile lahke naeratusega kord minu telefoni, salvakapaki, kingaviksi või kruvikeeraja - viimase peale kargasid kõik kohe püsti ja tormasid seda talt ära võtma. Kruvikeerajast veel kiiremini hüppas mees püsti, kui poisike järgmiseks kondoomipakiga tuli, õnnelik nägu peas.

"Nonii, ta on magamistuppa jõudnud," ütles mees ja kiirustas saaki ära võtma.