Kui mina ütlen karu, sina ütled püksid

Ema, Liis ja mina käisime laupäeval Pärnus. Meil oli plaan teatris käia, linna peal jalutada, jõuda ka Steffanisse ja kuhu iganes veel jalad viia võisid.

Meie tuba oli ülimõnus. Kohe kindlasti kõige ilusam tuba selles majutusasutuses, ja suur, ja diivani ning tugitoolidega, nii et me saime hommikust süüa toas sees. 

Teatriga juhtus aga selline tükk, et oma esialgset valikut me ei näinudki. Kohale saabudes võis Endla ukselt lugeda silti, mis teatas, et etendus jääb näitleja haigestumise tõttu ära, ja asenduseks mängitakse täna Sepo Seemani monotükki "Eesti mees ja tema poeg". Sildil ei olnud ära märgitud, missugune näitleja meid reetis ja haigeks jäi.

Igatahes, mul ei ole meeles tüki nimi, mida me vaatama pidime, ma ei ole sellest lugenud arvustusi ega midagi. Tean vaid, et oli komöödia. Nimeks äkki "Topeltelu". Aga rahva seas oli vahetuse tõttu nurinat kuulda küll. Mina olin esimene, kes uksest siiski sisse astus, õlgu kehitas ja ütles: "Mis seal ikka." Aga paradoksaalsel kombel mulle meeldis tükk meie seltskonnast kõige vähem. Emale täitsa meeldis ja Liis ütles, et ei olnud kõige hullem. Mulle ei läinud üldse peale. Mul pole Sepo vastu midagi, kuigi omaalgatuslikult teatritükki ainult Sepoga ma vaatama ei oleks läinud. Aga mulle ei meeldinud Peep Pedmansoni stsenaarium. Naerda sain ma küll loetud korrad ja vahepeal tekkis ka kerge magamajäämise-oht. Tihti olid naljad kuidagi labased või lihtsalt mittenaljakad. Kui meile tavaliselt meeldib teatritükke pärast vaatamist omavahel arutada, siis seekord jäi mõttevahetus õige napisõnaliseks, me lihtsalt võtsime oma riided ja läksime pubisse istuma, kus ma oma perele ka valetamise-kaardimängu õpetasin.

Ja veel kuidas õpetasin! Ma ristisin nad ikka korralikult ära. Võitsin nii sel kui järgmisel päeval kõik mängud peale ühe, kus jäin teiseks. Ema muudkui kaotas ja mida rohkem kaotas, seda vihasemaks läks. Sest talle ei meeldi kaotada.

"Sa pead paremini valetama õppima," konsulteerisin teda sõbralikult. Ta ei hinnanud mu nõu kuigivõrd. Lisaks ei suutnud ma vastu panna ja temalt ning Liisult aeg-ajalt kaastundlikult pärida, miks neil nii palju kaarte käes on või kas nad ikka saavad aru, et mängu mõte on kaartidest lahti saada.

Steffanis õnnestus meil kohe sisse kõndides laud saada. Toit oli hea, teenindus kiire ja sõbralik. Kui lõpetasime ja hoogsalt tippi jätnuna välja kõndisime, oli uksel juba järjekord moodustunud. See tekitas eriti hea tunde. Mitte ainult, et meie kiiresti koha saime, vaid et teised vahetult peale seda enam ei saanud! Eriline võit.

Külastasime ka Moodsa Kunsti Muuseumi nagu alati. Päris kena oli. Näiteks Pärnu kunstikooli teismeliste õpilaste tööd olid päris paljulubavad.

Siin kahe soome kunstniku morbiidsed taiesed:

Kolp kolp kolp kolp kolp

Minu lemmikkolp

 

Perega P2rnus

Meie hotellituba

Sellise asja peale on tore 2rgata... Kohvilaud ja saiakesed on valmis

Mõned hilisöised pildid

Mina ja Päikesekiir luuleõhtul

Mõned plakatid, mis ma leidsin Segovia kesklinnast ühelt majaseinalt:
 

Mind nimetatakse feministiks, kui ma väljendan tundmusi, mis eristavad mind jalamatist.

Naisekeha on muutunud võitlusväljaks, see on massihävitusrelv.

Romaan Madridist

Ma olen juba teist päeva Eestis ja esimest päeva kodus ning siiamaani natuke kurb. Ma ei saa öelda, et minus oleks olnud grammigi koduigatsust või tahtmist ära tulla. Esiteks juba kliima. Kui soe oli. Ma olin koduse külmaga harjunud ning esimesed päevad panin end kogu aeg liiga paksult riidesse ning siis oli palav. Lõpuks õppisin ära, et ei ole salli vaja, ära võta seda kaasa! Ja mantelgi oli rohkem soovituslik, see ei käinud kunagi kinni. Mantli alla midagi õhukest. Sest see kliima armastab inimesi.

Ja kui tore meil Heleniga oli. Ta joonistas mulle kaardid iga koha kohta, kuhu mul oli vaja minna. Väga külalislahke. Ja meil oli iga päev pidu. Lihtsalt iga päev. Juba neljapäeva õhtul, kui saabusin, läksime välja. Baaris mängis bänd flamencomuusikat ning meie rääkisime ühe Heleni tuttavaga Süüria sõjast ja pagulaspoliitikast. Väga huvitav oli.

Teine päev uitasin üksi Madridis ringi, Heleni kaart kaasas, sellal kui ta ise koolis oli. Ma tegin kohe algul harjumuseks midagi ostes või kuskil tellides hispaania keeles rääkida. No need väljendid pole väga rasked, aga ikkagi, minu jaoks oli see võit. Ja baaris erinevate Heleni tuttavatega vesteldes tulid ka igasugu lausekatked ja viisakusväljendid hispaaniakeelsed. Eriline heameel on mul ühe ropu väljendi üle, mille ära õppisin: Que te jodas! See on nii naljakas. Ma korrutasin seda päevad läbi. Alles viimasel õhtul sain teada, et olin seda valesti öelnud, sest üks Heleni sõbranna parandas mind. Ma olin kõik see aeg öelnud que te jodes. Aga mõte on see, mis loeb, eks ju?

Ja kõik ööd olime megakaua üleval. Reede öösel, kui klubis sai kell juba viis ja ma olin megaväsinud, tõesti megaväsinud, aga kõik teised reipad nagu... ma ei tea, mis asjad. Siilid. Kui kõik olid edasi reipad, tabas mind ahastus. Tõesti, Johnny, la gente esta muy loca! Kuidas te jaksate??

Helen ütles, et hispaanlased lähevad kluppi alles öösel kahest-kolmest ja siis ikka hommikuni välja.

Laupäeval magasime pikalt peoväsimust välja ja lahkusime majast alles õhtupoolikul ja ausalt, see oli üks toredam päev üldse! Nii tšill. Jalutasime ringi, Helen viis mind oma lemmikusse jäätisekohta, kus pidi olema linna parim, itaaliapärane, mitteturistikas jäätis. Oli tõesti hea. Ja jalutasime sihitult, kuni sattusime San Migueli Mercadosse, mis on selline siseruumides asuv uhkem toiduturg. Nagu et seal pole lihtsalt toored kalad reas, vaid erinevad valmistoidud ja snäkid ja joogid. Väga palju inimesi, väga mõnus õhkkond. Ma proovisin paellat, mida õnneks leidus ka ainult juurviljadega versioonis. Tõesti väga maitsev oli. Ja jõime valge veini sangriat, mis algul ehmatas oma magususega, aga hiljem hakkas juba täitsa meeldima. Sama Heleni tuttav ühines meiega ning nüüd läks meie jutt palkadele maailma eri otstes... ja kondoomidele. Ta oli tõesti väga tark tüüp. 

Helen viis meid koduteel natuke kõrvale, et näidata üht templit ja Don Quijote kuju, mida mina olin küll juba näinud, aga sõber iraanlane veel mitte. Vihma tibutas, aga me polnud mingid papist poisid. Välja arvatud iraanlane, kes hoidis kramplikult vihmavarju pea kohal, päris kogu aeg, kas me oleme juba kohal, ja süüdistas meid liiga kiiresti kõndimises. (Mis viga on tõesti nii mul kui Helenil man.)

"Kas su ema pole sulle õpetanud, et ei tohi kahe võõraga pimedasse kohta kaasa minna?" küsisin järjekordsest libedast trepist kuskil pargis üles ronides iraanlaselt. Ta pööras ümber.

"Kas te kavatsete mind ära tappa?"

"Jah," vastasin hooletult.

Ja mina teda igatahes pärast seda õhtut enam näinud pole. (Ta võis või võis mitte ära lennata.)

Helen määris talle Don Quijotet pähe, nagu ta kõigiga teeb. Tal on missioon. Ja ma ausõna kavatsen seda lugeda, aga mitte hispaania keeles. Helen tõi mulle oma köite ja käskis vaadata, aga ma ei saanud mõhkugi aru.

Kujud Prado kunstimuuseumi küljes vaatasid mind mõtlikult, kui ma ootasin pikas järjekorras, et peale kella kuut õhtul tasuta sisse saada. Maalidest enam jäi mulle meelde turvakontroll Prados. See oli sama karm kui lennukis. Asjad pidi ära andma, kott valgustati läbi, mõned pidid eemaldama kingad, ja kes metallidetektori juures piiksuma hakkas, see viidi kõrvale.

Ning vanade raamatute laadalt tänaval leidsin selliseid vimkaga postkaarte. Mulle meeldivad sellised, panin nad juba oma seinale. Ja mida seinale ei pane, kasutan järjehoidjatena.

 

Laupäeval olime samuti väljas üle kella nelja kindlasti. Ja siis ma enam ei väsinud ära. Olin aklimatiseerunud ja tantsisin nagu hull. Ja kesklinn! Madridi kesklinn reede ja laupäeva öösel nelja-viie paiku on midagi erilist. Inimesi ja autosid täis, melu täis, kõik kihab.

Pühapäeval käisin omapead Segovias, mis on üks hullult ilusat arhitektuuri täis väikelinn seal lähedal. Eksisin kardinaalselt ära ja sain läbimärjaks. Yolo! Tore oli ikkagi. Õhtul, kui koju jõudsid, oli Helen õhtusöögi teinud ja küünlad süüdanud. Nii nunnu. Kallis, ma olen kodus! Mõtlesime, et teeme vaikse õhtu ja lähme vara magama, aga hakkasime veini jooma ja filme vaatama ning siis panime muusikakanalilt laule ning tantsisime mööda elutuba. Privaatdisko.

"Helen, mida kuradit," ütlesin ma kella vaadates. "Kell on kolmveerand kaks."

Ja viimasel õhtul tuli külla üks Heleni sõbranna, kes on eestlanna, aga räägib hispaania keelt vabalt, ja tema hispaanlannast sõbranna, ja tegime pitsat. Vestlus oli sujuvalt nii eesti kui hispaania keeles, et olla viisakas minu ja hispaanlanna vastu, aga kui seltskonnaga ühinesid veel kaks hispaanlast, kadus eesti keel laualt. Mille üle mul oli tegelikult hea meel, sest ma tahan õppida. Ja kui mõni neist viisakusest hakkas inglise keeles rääkima, siis häiris see mind tegelikult, sest ma eelistasin ilusat hispaania keelt murtud inglise keelele. Ning ma sain üleüldse üllatavalt palju aru. Noh, tegelikult suht kõigest. Räägiti soorollidest ja terrorismist ja Venemaast ja filmidest... Muuseas ka "Relatos Salvajes'est", mille peale ma võidukalt karjusin, et olen seda näinud. 

Kaks viimast hispaanlast ei tahtnud kuidagi lahkuda, nii et istusime seal jälle peaaegu kaheni. Mul oli varane äratus ees, sest mu lend pidi minema hommikul, nii et ma kahjuks lülitasin end välja ja olin ebaviisakas, aga vähemalt Helen jäi võluvaks võõrustajaks.

"Anne-Mai, estas cansada?" küsisid nad mult, ja viisaka ei-ütlemise asemel vastasin otse: "Si, estoy cansada", ning et mul läheb hommikul lend. Ja siis nad hakkasid mulle jagama nippe, kuidas olla vähem väsinud. Nad lihtsalt keeldusid lahkumast!

Hommikul pakkisin kiiruga oma asjad, jätsin Heleniga hüvasti ja läksin lennujaama, ahmides veel sisse viimaseid hispaaniakeelseid lausekatkeid enda ümbert. Nii kurb. Lennukis kasutasin võimalust rääkida hispaanlannast stjuardessiga hispaania keeles. Talle jäi see meelde ja ta rääkis ülejäänud reisi mulle midagi pakkudes hispaania keeles, mis oli nii nunnu.

Nüüd ma üritan endale öelda, et mul on hea meel tagasi olla, aga ei ole üldse.

No quiero volver...

Ilusad mojitod 

Karu on staar igas maailma nurgas

Meie oleme staarid

Moments of Pleasure

Ma avastasin õige pea, et hääl, mida Kate Bush tegi "Wuthering Heightsi" lauldes, ei ole üldse tema õige lauluhääl. Ta tegi selle kunstlikult kõrgemaks just selle laulu jaoks. Muus loomingus on ta hääl üsna... normaalne, kuigi sopran ikkagi.

Minu praegune lemmiklaul temalt on "Moments of Pleasure" aastast 1993. Välja lastud siis, kui mina olin alles väike põngerjas. 

Tegemist on ballaadiga ja see on niivõrd isiklik, et ma ei kujuta ette, et seda kunagi keegi teine laulaks. Seal on isiklikud naljad ja mälestused, ja kõige lõpus ütleb ta tere mõnedele lähedastele inimestele, kes on hiljuti surnud. Üheksakümnendate algus oli tema jaoks raske aeg olnud, sest surid mitmed talle kallid inimesed ja lõppes pikaaegne suhe.

 Some moments that I've had
Some moments of pleasure
I think about us lying
Lying on a beach somewhere
I think about us diving
Diving off a rock, into another moment
The case of George the Wipe
Oh God I can't stop laughing
This sense of humour of mine
It isn't funny at all
Oh but we sit up all night
Talking about it
Just being alive
It can really hurt
And these moments given
Are a gift from time
On a balcony in New York
It's just started to snow
He meets us at the lift
Like Douglas Fairbanks
Waving his walking stick
But he isn't well at all
The buildings of New York
Look just like mountains through the snow
Just being alive
It can really hurt
And these moments given
Are a gift from time
Just let us try
To give these moments back
To those we love
To those who will survive
And I can hear my mother saying
"Every old sock meets an old shoe"
Isn't that a great saying?
"Every old sock meets an old shoe"
Here come the Hills of Time
Hey there Maureen,
Hey there Bubba,
Dancing down the aisle of a plane,
'S Murph, playing his guitar refrain,
Hey there Teddy,
Spinning in the chair at Abbey Road,
Hey there Michael,
Do you really love me?
Hey there Bill,
Could you turn the lights up? 

Mind natuke hämmastas see rida:

Just let us try
To give these moments back
To those we love
To those who will survive

Miks ainult ellujääjad?

Siis lugesin, et selle laulu kirjutamise ajal oli Kate'i ema raskelt haige ning nende ridadega püüdis ta vist ema lohutada. Aga ema suri natuke aega peale laulu lindistamist.

Ja ma tean, kes olid kõik need inimesed, keda ta laulu lõpus tervitab. Bill Duffield näiteks oli tema esimese turnee valgustusspetsialist, kes läks enne esimest kontserti kontrollima, kas kõik on okei, ja kukkus pimedas kõrgelt ning sai surma. Kate oli endast nii väljas, et tahtis peaaegu turnee ära jätta. See jäi aastakümneteks tema ainsaks turneeks.

2011. aastal andis ta välja albumi "Director's Cut", mis koosnes täiesti tema enda lugudest uues kuues. Ma olin juba "Moments of Pleasure'i" esimesse versiooni ära armunud, kui uusversiooni kuulsin, ja ausalt öeldes ei meeldinud uus mulle üldse. Ta on välja jätnud refrääni ja orkestriseade ning laul koosneb ainult klaverist ja tema häälest. Ja ta hääl on ajaga palju madalamaks muutunud... Ning lõpus on ta nimedest välja jätnud oma tädi Maureeni ja Billi, mis on pettumustvalmistav. Bill oli nagunii mu lemmik.

Ei tasu vist parandada midagi, mis polnud katki.

Kraana teeb tööd, kraana teeb tööd, kraana teeb tööd

Ma olen õnnelik. Homme asun teele ning reisimine teeb mu alati õnnelikuks. Lisaks on tööl kõik nii armsad. Kaks erinevat inimest on teinud nalja, et ma pean nad endaga kaasa võtma, kõik soovivad mulle head reisi ning täna hommikul isegi äratas mu üks vastavasisuline sõnum.

Ja Hispaaniasse minekuks pole vaja raha vahetada. Jumal tänatud nüüd euro ees, eks ju?

Täna pärast töökaaslasega Aidas lõunatamist suundusin eks-töökaaslase ühiselamu juurde. Päikesekiir viis mu Rohelise Maja kohvikusse ja tegi latte välja. Seal on tõesti hea kohv. Siis ostsime Konsumist vetsupaberit ja putkasime tagasi ühika juurde, kust üks Päikesekiire sõbra sõber meid auto peale võttis.

Läksime Tartusse Üliõpilaspäevade raames toimuvale luuleõhtule. Sama teema mis kevadel. Päikesekiir esines ja mina olin fänniks kaasas.

Autos oli väga kitsas ja väga tore. Tüübid mängisid kõvasti eesti räppi, mingi laul, mis käis nii

kraana teeb tööd

kraana teeb tööd

kraana teeb tööd

kummitab mul siiamaani.

"Tead, mis ma unustasin?" küsis Päikesekiir autos mõtlikult. "Oli meeles küll vetsupaber osta, aga unustasin vetsus käia."

See tuletas mulle millegipärast meelde, kuidas pühapäeval emaga vanaema juurest tagasi sõites nägime põdra pildiga liiklusmärki ja kirja "1,5 km" seal juures.

"Nüüd tuleb poolteist kilomeetrit põtru," märkis ema.

Kõik inimesed mu ümber on nii kummalised. 

Meil jooksis auto eest läbi orav, ja kui ma nentisin: "Põder teel!", vaatas mu naaber mind täpselt samasuguse viltuse pilguga, nagu mina olin ema vaadanud.

Luuleõhtu ise oli väga tore. Ausalt, väga hea, ja mulle isegi ei meeldi luuletused. Minu meelest oli tase parem kui kevadel. Nii paljud esinejad olid kuidagi hästi loomulikud, ei kartnud, ei värisenud. Kui mina läheks ruumitäie inimeste ette, väriseks mul nii jalad kui hääl. Vabatahtlikult ei lähekski. Ja meil vedas täiega, et paar esinejat tulemata jätsid, sest nii sain ma ära kuulda Päikesekiire ja tema sõbra esinemise, pärast mida pidin otsejoones bussijaama poole putkama, et viimase Viljandi bussi peale jõuda, mis kahjuks juba kell üheksa läheb.

Päikesekiir ise ja ka tema sõber olid väga menukad. Sõber on räppar, ja talle kohe sobis esinemine eriliselt. Ta tekstid olid väga küpsed, osalt naljakad ja osalt ühiskonnakriitilised. Mitte kellelegi ei plaksutatud pärast igat luuletust, vaid pärast tervet plokki, aga talle iga luuletuse peale.

"Noh, ma nüüd ei tea," ütles ta pärast järjekordset luuletust mikrofoni. "Autos teel siia rääkis mulle üks inimene, et neid, kes siin üle etteantud aja räägivad, hakatakse õhupüssist laskma... aga ma ikkagi võtan selle riski."

Mina ja Päikesekiir hakkasime esireas itsitama, sest just mina olin seda jama ajanud. 

Koi, raamatukoi

Lõpetasin kaks raamatut, "Gone Girl" ja Kivirähki "Inimväärne elu".

"Inimväärne elu" koosneb kahest jutustusest, raamat on õhuke ning lugemist jagub väga napilt. Mul läks üks latte ja pool tundi. Stiil on klassikalisest kivirähklik, irooniline, aga hästi kirjutatud ja nauditav. Raamatut käest pannes juurdlesin natuke, kas see oli väärt ostmist, just mahu tõttu.

Aga noh, eesti kirjandust tuleb ikka toetada ning kui Kivirähk on üks neist vähestest, kes saab endale lubada paari jutu raamatuks vormistamist ja kopsaka hinnasildi külge panemist, siis las ta olgu pealegi.

"Gone Girl" hoidis mind lõpuni põnevil, hoolimata sellest, et teadsin, kuidas see lõppeb (kõik surevad ära!). Soovitan tõesti väga kõigile nii filmi kui raamatut.

Raamatus oli lisaks põnevale sisuliinile ka nii palju väikeseid naljakaid seikasid ja head dialoogid.

When it was time for the next commercial break, Go paused, said, "So I called to change my cell-phone plan today, and the hold song was Lionel Richie - do you ever listen to Lionel Richie? I like "Penny Lover," but the song wasn't "Penny Lover," but anyway, then a woman came on the line and she said the customer-service reps are all based in Baton Rouge, which was strange because she didn't have an accent, but she said she grew up in New Orleans, and it's a little-known fact that - what do you call someone from New Orleans, a New Orleansean? - anyway, that they don't have much of an accent. So she said for my package, package A..."

Go and I had a game inspired by our mom, who had a habit of telling such outrageously mundane, endless stories that Go was positive she had to be secretly fucking with us.

Lõpuks tahab siia postitusse end sokutada veel eilne Ekspress, kus oli artikkel eestlaste aina sagenevatest rassismipuhangutest. On tore, et inimene tunneb end vabalt, aga kui ta tunneb end piisavalt vabalt, et astuda tänaval mustanahalise lapse valgele emale juurde ja küsida, kas lapse isa on täitsa neeger või, siis kasutab ta seda vabadust kurjasti. 

Artiklis olid intervjuud nii mõnegi välismaalase ja eesti-välismaa segapaariga, kes tunnistasid, et pidid halvustava suhtumise pärast Eestist ära kolima.

Iga inimese jaoks, kelle IQ on suurem kui vihmaussil, on see väga masendav lugemine.

Mida Matt Damon sööks?

Kogu mu pere teab, et mul on üks püsinali filmide ja raamatute lõppude jaoks: kõik surevad ära. Kui näiteks Liis teab, et ma olen jälle mingi raamatu lõpu ette ära lugenud, siis ta küsib: "Noh, kas kõik said surma?"

Kinos teatasin sõbrale ka, et olin kuulnud, Matt Damon saab lõpus surma.

"Okei..." teatas ta natuke löödud häälega. Ma ei oodanud enne kui filmi lõpuni, et tema üle natuke naerda.

Eile aga tulid meile sööma ühed püsikliendid, kolm briti meest. Kui ma neile parasjagu menüüsid ulatasin, mainis keegi neist "Marslase" filmi.

"Ma käisin seda eile vaatamas," teatasin käbe vahele, "Matt Damon sai lõpus surma."

Inglased olid jube pettunud. "Spoiler alert!" teatasid nad, ja: "Sa rikkusid kõik ära!" ja "Me hoiame nüüd kokku kümme eurot ega lähe seda vaatama."

Kui ma nende tellimust võtsin, küsis üks neist: "Mida soovitate? Mida Matt Damon sööks?...Oot, ei midagi, sest ta on ju SURNUD!"

Ma naersin end ribadeks. "Võib-olla ma tegin natuke nalja." Aga pinna hägustamiseks pidin ikkagi lisama: "Või kas ikka tegin?"

Inglastel oli lõpuks juhe täiesti koos ja nad ütlesid, et on nii intrigeeritud, et peavad minema seda filmi vaatama. Kuigi nad arvatavasti muidu ei oleks läinud.

Ja mul oli terve õhtu megahea tuju.

Järjekordne suur kosmosefilm

Käisime sõbraga vaatamas filmi "Marslane". Tehtud paar aastat tagasi ilmunud samanimelise raamatu põhjal, mida ma varem veel plaanisin lugeda, aga nüüd enam mitte, sest film ei olnud just nii hea.

Süžee on selline: grupp astronaute teeb Marsil uurimistööd. Korraga tabab neid tugev liivatorm ja nad peavad oma töö katkestama ning planeedilt minema tõmbama. Üks neist, Mark Watney (Matt Damon) saab mingi suure kolakaga pihta ja kaob tormis ära ning teised peavad ta surnu pähe maha jätma.

Kui ta järgmisel päeval ärkab, on ta planeedil ihuüksi ning abi, kui seda on üldse loota, on aastate kaugusel. 

Olgu, liin ise kõlab päris huvitavalt. Ja film on hästi tehtud. Ilus. 3D küll ennast ei õigustanud, aga taaskord ei pakkunud Cinamon 2D seansse.

Esimene mõte, mis kõiki selle filmi puhul tabab, on mõned sarnasused Interstellariga. Peamiselt tähed Matt Damon ja Jessica Chastain ning kosmoseteema. Matt Damon oli korralik. Temaga vist ei saa väga puusse panna. Jessica Chastain oli endale saanud palju parema rolli kui Interstellaris, siin ei pidanud ta kogu aeg nutma ja vinguma ning sai päriselt aktiivseid otsuseid teha, olles astronautide meeskonna kapten.

Kahjuks oli film liiga pikk - tublisti üle kahe tunni. Pool tundi oleks sealt küll võinud otsast ära saagida, ma leidsin end lõpupool pidevalt haigutamast ja liikmeid sirutamast. Teiseks ei olnud kuigi naljakad Matt Damoni monoloogid. Ta pidas videopäevikut, kuhu pidevalt üles tähendas kõik oma edusammud ja vead. Sammud, mida ta pidi astuma, et Marsil ellu jääda. Ta hakkas sünteesima vett ja kasvatama kartuleid ning välja mõtlema viisi, kuidas jõuda lähimasse astronautide staapi Marsil, temast tuhandete kilomeetrite kaugusel, sest sinna pidi aastate pärast jõudma järgmine missioon.

Igatahes need monoloogid ja naljad, mida Matt Damon viskas, panid mind parimal juhul suud kõverdama ja halvimal jätsid üldse külmaks. Kuigi minu ümber mõned naersid, nii et kellelegi läksid nad peale. Naljad olid näiteks "Ma olen nüüd ametlikult Marsi koloniseerinud, sest kasvatan siin toitu", "Ma olen kosmosepiraat" ja "Diskomuusika, mille tiimiülemus mulle siia maha jättis, on täiesti kohutav" - viimasest sai ikka ja jälle korratud nali.

Ning kuskil filmi viimase kolmandiku juures hakkas mind kummitama mõte, millest ma ei saanud enam lahti: kas ühe inimese elu on ikka kõike seda väärt? Lõputud pressikonverentsid, lakkamatu avalik huvi, kõiki huvitas Mark Watney saatus, NASA kulutas miljoneid dollareid, et tema juurde jõuda, tiimid töötasid ööpäev läbi, presidendid helistasid... Ühesõnaga, mind lihtsalt häiris vastuolu mõne "tavalise" inimelu hinnaga, mis on tihtipeale null. 

Jaa, küllap peab arvestama, et sellise asja puhul on tõesti olemas suur avalik huvi. Kui pärismaailmas jääks üks astronaut võõrale planeedile maha, siis oleksid ajalehtede esiküljed teda täis, kuid ja kuid järjest. Aga ikkagi...

Mingil hetkel hakkasid NASAlased kaaluma ülejäänud Marsilt lahkunud tiimi kasutamist Watney päästmiseks. Ülesanne oli aeganõudev ja ohtlik. "Ei, ma ei saa panna ohtu viie inimese elu ühe päästmiseks," ütles NASA ülemus. Jah! mõtlesin ma, ei saa jah!

Muidugi nad lõpuks panid, sest yolo. Ja tiimiliikmed olid kõik rõõmuga nõus, mis sellest, et see lükkas nende enese Maale-jõudmise pooleteise aasta võrra edasi. Mõnel neist olid väikesed lapsed. Ma ei tea, mina mõne asemel neist oleks äkki hüüdnud: "Ei, ma ei ole nõus! Minu jaoks on see lähedastega veedetud aeg väärtuslikum."

Hästi tehtud film, aga süžee häiris mind liialt, et seda lõpuni nautida.

Kuidas Saara Kadak mind Kate Bushiga tutvustas

Magasin eile kella kuuest õhtul kella kümneni, ärkasin natuke unesegaselt ja läksin netti, kust leidsin näosaate klipid. Selliselt esinemisklippide vaatamine ongi ainus mõistlik viis näosaadet jälgida, sest terve mammutsaate jaoks pole kellelgi aega. Ain't nobody got time for that!

Saara Kadak läks lavale ja hakkas tegema Kate Bushi, ja kahekümne sekundi pärast panin ma ta esinemise pausi peale ning läksin otsisin Youtube'ist üles originaalversiooni. Olin kohemaid intrigeeritud. Päris Kate Bushi hääl oli veel hullem, nii kõrge ja metsik. Milline temperament!

Ja ma lihtsalt vaatasin seda videot ja kuulasin seda laulu. Kümme korda järjest, kakskümmend. Võin öelda, et magama sain ma öösel kella kolme paiku, Kate Bush ei lasknud mind vabaks.

Ta kirjutas selle laulu täitsa ise, kui oli alles teismeline! See tuli välja, kui ta oli üheksateist. Ja hullumeelse koreograafia mõtles ta välja ise, olles võtnud balletitunde, õppinud võitluskunste ja isegi miimide tehnikat! Naine nagu orkester.

Refräänist ei saanud ma mõhkugi aru, enne kui sõnu polnud üles otsinud. Ja need sõnad on võluvad. Veelkord, ma olen täiesti hämmastatud, et keegi saab olla nii andekas. Seda enam häiris mind, et Saara Kadak pani sõnadega puusse. Ta tegi muidu väga hea töö, sest see oli raske number, mida järele teha, aga laulusõnad võiks ikka järgi uurida.

Imelik, et ma polnud varem üldse Kate Bushiga kursis. Küllap ta pole minu ajal enam nii aktuaalne olnud. Mäletan, et kunagi mingis laulusaates, võib-olla "Kahes taktis ette" üks kohtunik kommenteeris kellegi esitust, et see meenutas Kate Bushi. Nüüd järele mõeldes võis see esineja tookord olla Iiris Vesik, sest temal on Kate'iga sarnane tämber. Igatahes ütles see kohtunik tolle kommentaari toona väga intrigeerival toonil, justkui poleks Kate Bushi jäljendamine hea. Küsisin isalt, kes on Kate Bush. Ta vastas, et üks omapärase häälega lauljanna, ja sinnapaika see jäigi.

Aahh, ma panen selle laulu uuesti mängima ja naudin. Loodan, et täna ikka magama saan.

Elu on kunst

Peale hommikust ujumist läksin linna, sest ema oli Viljandisse sõitnud. Ta pidi alles hommikul ütlema, kas tuleb või ei tule (ära mõtle, kohe ütle!) ning jutt oli hilisemast bussist, aga kui mina talle helistasin, oli ta juba varahommikuses bussis ning veeres Viljandi poole. Tema jaoks on üllatusfaktor väga oluline. Spontaanne inimene.

Käisime söömas Centrumi peal restoranis Cassata. Itaalia restoran. Seal käingi ma põhiliselt siis, kui keegi pereliikmetest külla tuleb. Mulle meeldib, kui... puhas seal on. Ilus sisekujundus.

Minu nelja juustu pasta oli isegi liiga juustune. Polnud midagi, mis seda oleks tasakaalustanud, ainult pasta ja juust. Seal oleks võinud olla peal natuke salatit või suvikõrvitsat või midagi säärast. Kusjuures ma mäletan, et olen ka varem seal seda pastat võtnud ja samamoodi mõelnud, aga noh... Arvatavasti teen paari kuu pärast sama. Iial ei jää meelde. Kui kuskil on kiri "neli juustu", siis ma lihtsalt pean selle tellima. 

Jalutasime Lossimägedes. Seal on sügisel tõesti imeilus. Imelik on elada sellises kohas nagu Viljandi. Nii maalilises.

"Lähme vaatame, kas Kondase keskus on pühapäeval lahti," sikutasin ma ema varrukast. "Seal on väga huvitav." 

Oli lahti, ja minu õnneks olid vahetunud ka kõik näitused (välja arvatud Paul Kondase oma, aga see on seal püsinäitus), nii et mul oli midagi uut vaadata. Mulle tõesti meeldis seal. Parajasti toimus pisike koosolek, kus otsustati, milliseid näituseid edaspidi tutvustada, ja ma kuulasin natuke pealt. Uudishimulik väike põrguline.

Seal oli näitus Vergine Liiv-Hillepilt, kellest ma pole varem kuulnud. Ah, mis ma jaman. Ma pole ühestki seal seni esindatud kunstnikust varem kuulnud. Igatahes pidi tegu olema "unustatud pallaslasega", kes sõja eest oma mehega Belgiasse pakku läks. Näitusel oli peale piltide ka kirju, mida tema ja mees koju läkitasid. Kirjad olid kõige huvitavamad. Intiimsed. Vergine kirjeldas oma kaksikõele detailselt moodi ja soenguid Belgias ning joonistas iga asja kohta pildid. Mees kirjutas koju isiklikust elust ja kurtis, et ta naine sööb liiga vähe ja on liiga kõhn. 

Kristina Tammelt oli näitus "Eesti matus". See mind eriti ei kõnetanud. Pildid olid sünged ja tehnika mulle väga ei istunud. Aga täielik pärl, kelle ma avastasin, oli valgevene kunstnik Pavel Tatarnikau. 

"See stiil peaks sulle küll meeldima," ütles ema tema piltide ees seisatades, ja tal oli õigus. See oli täpselt minu tassike teed. Hästi unistavad pildid, muinasjutulised. Unenäolised.  

Ma loen tema koduleheküljelt, et ta on hästi palju illustreerinud muinasjuturaamatuid.

Because I'm doing this for the thrill of it, killing it

Never not chasing the million things I want...

Täielik yoloswag

Olin kaks päeva järjest suure ööni tööl, sellest hoolimata olin kohe nõus, kui sõbranna ütles, et lähme pühapäeva hommikul ujuma - Viljandis on ujula täiesti olemas. Mõtlesin, et magan pärast järele. 

Sõbranna helistaski varahommikul.

"Yoloswag," võtsin telefoni poole une pealt vastu.

"Saame 9:25 ujula ees kokku," ütles sõbranna. Ütlesin jah ja tukkusin tsipa edasi. Vähemalt minu meelest ütles sõbranna "ujula ees". Tegelikult ütles ta "Maxima ees". Ma elan Maxima lähedal ning see oleks olnud superduper kokkusaamiskoht. Mina aga kiirustasin veel, hing paelaga kaelas, poole kümneks ujula ette. Keda ei olnud, oli sõbranna.

Sõbranna irvitas telefonis ja hakkas omakorda Maxima eest tulema, jättes mind oktoobrihommikusse ootama ja hulgaliselt whatsappi sõnumeid saatma, mis on alati hea viis aja veetmiseks, isegi kui sul parasjagu wifit pole. Need jõuavad kohale hiljem, nagu väiksed valged kirjatuvid. Ping! sõnum Anne-Mailt. Vähemalt minu meelest ei saa olla suuremat rõõmu.

Sõbranna sprintis kohale rekordajaga, kümme minutit kiiremini, kui mina olin Maxima juurest tulnud. Ja ma kõnnin ka päris kiiresti.

Ujula oli väga sümpaatne. Ujumistund maksab kaks viiskümmend, kõik on puhas ja ilus ning kõlaritest tuli dramaatilist lõunamaist muusikat. Ma olen tõesti hakanud paremini ujuma kui varem. Mul on täielik foobia, ma ei saa kunagi ujuda seal, kus ma tean, et jalad põhja ei ulatu, aga seekord sain sellest üle ja ujusin terved basseinipikkused: sinna kõhuli, tagasi selili. Seliliujumine on nagu puhkus. Ainult radade nimed mõnitasid mind. Kõigepealt ujusin esimeses, sellal kui sõbranna läks kõige lõppu. "Lasterada," irvitasin. Kuni ujusin lõppu ja nägin, et seal oligi silt "Lasterada". Vahetasin ja läksin teisele rajale. Seal lõpus oli silt "Aeglane rada". Mida kuradit, vihastasin.

Kahekümne viiest minutist meile täiesti piisas, siis oli sees juba mõnus väsimus. Sõbranna tahab võtta harjumuseks ujumas käimise. Ta teeb seda enne või pärast jõusaalitrenni. Kui me hommikul lahku läksime, läks tema edasi jõukasse, et seal tund kuni kaks veel ragistada, sellal kui mina olin piisavalt väsinud juba ujumisest. Ma ei tea, kust ta oma energia võtab, aga see on natuke imelik. Ta võib samamoodi kella kaheni tööl olla, aga ärkab näiteks kell seitse ja läheb hommikul trenni.

Veits kade olen. Kuigi minu meelest pole lisatrenni meie töö juures üldse vaja. See on nii füüsiline. Ja ma olen oma kehaga rohkem rahul, kui kunagi varem. Mul on nüüd lihased. Minu jaoks oleks mingit sporti juurde teha juba ülekoormus.

Inimväärne elu

Käisin ema juures. Hommikul seisin esikus ja vaatasin, kuidas ta end valmis seadis, elegantse mantli selga pani ja oma uusi juukseid sasis. 

"Need on nüüd tihedamad, kui enne olid," märkisin ma.

"Nii nad ütlevad," vastas ema hooletult. Samuti on nad nüüd lokkis. Ema vilistab geneetikale, mis peaks justkui dikteerima, kas inimese juuksed on lokkis või ei. Tal on täielik yolo. Mind ei huvita, ütleb ta. Teen, mida tahan. Enne olid sirged, nüüd lokkis. Ja mis te mulle teha saate?

Samuti andis ta mulle ühe Heljo Männi raamatu, mille oli sõpradega Tallinnas antikvariaadist leidnud.

"Mina lugesin seda Rakvere Peda ajal," ütles ta. "Loe sina ka."

Võtsin raamatu lahkelt vastu. Nimi on "Miks sa vaikid?" ja tegu on noortekaga. Ma ei teadnudki, et Heljo Mänd noortele ka kirjutas, mõtlesin, et tegu rohkem lastekirjanikuga.

Ja ise lugesin Ekspressist, et Andrus Kivirähkil on uus raamat väljas. "Inimväärne elu". Koosneb kahest jutustusest. Nii kui Viljandisse tagasi jõudsin, tormasin raamatupoodi ja ostsin selle ära. Nii palju olen lehitsemisel juba aru saanud, et ka see raamat on täiega kiiksuga, nagu kõik muu Kiviräha loomingus. No mis sa teed ära.

Ja nii täienebki mu lugemata raamatute nimekiri järjest ja järjest. "Gone Girli" saan küll varsti läbi, see on põnev-põnev-põnev! 

Poisilik siniseruuduline särk, mille Humanast leidsin

Lõpuks sai mul kõrini, et pidin ema juures käies jooma teed ja kohvi mingitest jõulupildiga tassidest. Jõulud on aktuaalsed ainult üks kuu aastast. Käisin enne bussile minekut läbi sisustuskaupade poest ja valisin välja sellised iludused:

Need on tõepoolest kõige ilusamad kohvitassid, mida ma elus näinud olen. Pole tänu väärt.