Ka pühapäevad võivad olla lõbusad

Lõpetasin just oma sigurikohvi, juustu-kurgi-wrapi ja banaani ning mul on üks nendest mõnusatest pikkadest hommikutest enne tööleminekut. Banaanidest muuseas nii palju, et ükspäev teatas töökaaslane mulle irvitades: "Käisin täna hommikul poes, nägin banaane ja hakkasin naerma, sest sina tulid meelde. Ja ma pidin sulle banaane ostma." 

Ning ta söötis mind sel päeval banaanidega.  

Sügisene Viljandi on nii ilus. Ma veedan oma päevad kohvikutes "Gone Girli" lugedes ja ringi jalutades.

Jalad

Sõbrad

Mäed

Käisime eile käsipalli vaatamas. See on spordiala, millest ma enne üldse mitte midagi ei teadnud. Ei tundunud ka väga huvitav, aga elus peab uusi asju proovima... Ja täitsa okei oli. Viljandi Minski vastu. Kahjuks Viljandi kaotas, aga ikkagi oli kena neile kaasa elada ja Minskile "koba!" karjuda.

Pärast läksime baari istuma. Mõtlesime, et tuleb vaikne pühapäevaõhtu, aga ootamatult sadasid sisse paar inimest Lõuna-Aafrika Vabariigist ja natuke hiljem paar iirlast, nii et sellest sai täielik rahvaste paabel ja täielik möll. Neil oli nii võrratu aktsent, nii afrikaansi oma kui iiri oma.

"Issand kuidaks tahaks neilt küsida: "If you're from Africa, why are you white?"" ohkasin töökaaslasele. "Aga ma ei usu, et nad on "Mean Girlsi" näinud. Nad ei saaks sellest aru. Sellest tuleks skandaal."

Nad ütlesid, et me oleme esimesed eestlased, keda nad olid näinud naeratamas. Sellal kui kõik teised suitsul olid, lipsasin mina ühe lõuna-aafriklase juurde, kes tegutses relvakaubanduses insenerina, ja küsisin temalt, kas ta südametunnistus teda ei piina, kui ta aitab relvu toota. Vestlus läks väga kiiresti väga diibiks ja lõppes maailma üldise majandusliku olukorra juures.

Üks teine tüüp jutustas meile, kuidas tema ja ta naine ei tahtnud lapsi, aga naine jäi ikkagi rasedaks - "Võimatu!" - ning nad otsustasid vastu võtta, mis jumal saatis. Siis oli mees öelnud, et ainult ühte last ta kohe kindlasti ei saa, sest tollest kasvaks egoist, ja nii tuli üks veel.

"Ja nüüd on kõik. Meil on kaks alla kolme aastast ja nüüd on kohe kindlasti kõik!" lajatas mees, suur, alati naeratav ja uskumatult jutukas mees, oma kokteiliga vastu letti.

"Räägi oma lastele ka kindlasti seda lugu," soovitasin ma. "Õhtujutuks."

Ta tegi suured ehmunud silmad.

Jah, vahva oli.

Relatos Salvajes (2014)

Kui Helen suvel siin käis, siis andis ta mulle terve kuhja raamatusoovitusi, rääkis feminismist ja Euroopa pagulaspoliitikast ning kiitis ka taevani paari filmi. Ma mäletan, et üks neist pidi olema argentiina film ja rääkima muuseas loo lennukist, kus kõik reisijad avastavad, et nad tunnevad ühte kindlat inimest, ja pulmast, kuhu peigmees on kutsunud naise, kellega ta pruuti pettis. Intrigeeriv igal juhul.

Eile otsustasin siis ennast natuke harida. Kuna mul on nii targad sõbrad, miks mitte sellest natuke profiiti lõigata. Lugesin Marili lõputööd tulla-futuurumist soome ja eesti keeles ning Heleni lõputööd naisekehast hispaaniakeelses kirjanduses, mis on natuke feminismihõnguline. Töö on hispaania keeles, nii et kindlasti läheb mul aega, et ennast sellest läbi närida. Ja Marili omast on pool soome keelt täis, nii et edu mulle.

Otsisin üles ka argentiina filmi. Ma nii väga kardan vaadata midagi, mis ei ole tulnud Hollywoodist. Ma kardan eesti filme, sest need on alati nii masendavad. Ma kardan põhimõtteliselt igasugu võõrkeelseid filme, sest need ei ole nii kergestisöödavad kui Hollywood. Aga aeg on oma piire avardada. Et ma filmi nime ei mäletanud, panin google'isse "argentinian film about wedding" ja insta lõi ette "Relatos Salvajes" või eesti keeles "Metsikud lood". 

Need lood on tõepoolest metsikud. Kõiki neid võiks omavahel ühendada see meem "Well, that escalated quickly". Film koosneb kuuest omavahel ühendamata episoodist, mis tõesti väga kiiresti millekski kreisiks eskaleeruvad. 

Kahjuks ma ei leidnud subtiitritega versiooni, nii et sain aru nii palju, kui sain. Vaatasin nagunii Wikipediast lugude sisukokkuvõtteid, nii et mõttele sain pihta.

Ja tõesti väga superhüperfilm oli. Kvaliteetne pilt, väga tugev muusika, hea näitlejatöö. IMDb näiteks on andnud sellele reitingu 8.2. 8.2! Seda ei saa just iga film. Žanriks nimetati tal must komöödia. Must komöödia kõlab tõesti nagu minu žanr. 

Esimene lugu, kus ühes lennukis hakkavad kaks reisijat omavahel rääkima ja avastavad, et mõlemad tunnevad tüüpi nimega Pasternak. Siis tõuseb püsti veel üks naine ja ütleb: "Oodake, kas te räägite Pasternakist? Mina tean teda ka, õpetasin teda kolledžis." Selle peale tõuseb tagant veel üks mees ja röögib: "Pasternak??"

See oli nii sürreaalne, tuletas mulle meelde ühte vana anekdooti, kus terve maailma inimesed tunnevad Ivani.

Ja veel oli väga hea lugu "El más fuerte". Mees sõidab mägede vahel, ilusas uues sportautos, taustaks mängib hea muusika, päike paistab, elu on ilus ja kiirus suur. Ees sõidab üks vana romu. Mees tahab mööda kimada, aga romu juht teeb tünga, vänderdab edasi-tagasi ega lase mööda. Kui sportauto juht lõpuks mööda saab, sõimab ta teist värdjaks ja näitab autoaknast keskmist sõrme. 

Sõidab ta kaua sõidab, varsti saab rehv tühjaks. Jõuab vaevalt varurehvi pagasnikust välja võtta, kui ennäe, romu on talle järgi jõudnud. Auto juures askeldav juht vaatab üles ja ta näol on täpselt see "Oh, fuck..." ilme. Romu peatab, pargib sportauto kinni ja edasi läheb juba lõbusaks. 

Soovitan. Sada protsenti fun! Mina, sina, meieee.

Jalutasin parajasti Ugalast mööda, kui märkasin ühe puu küljes sellist...sotsiaalprojekti. Vahva mõte.

They said I could take what I wanted so I took a picture.

Ujula kohvik baar

Kuulan viimasel ajal imelikult palju Backstreet Boysi. Mingi retrohetk. Mingi tagasivaade üheksakümnendatesse. Enda tasakaalustamiseks panin bussis Tartu poole sõites Youtube'ist mängima Weekndi ja Marilyn Mansoni.

There's something cold and blank behind her smile

She's standing on an overpass in her miracle mile

Saime Tiina ja Mariliga Auras kokku ja sulpsasime otseteed mullivanni. Jumal, kui rahustav see on. Kui hea on mullivannis jutustada ja end üksteise eludega jälle kurssi viia. Torudest lasime alla. Saunades kõrvetasime ennast. Tiina talub kuumust imelikult hästi, ma ütleks isegi ebanormaalselt palju.

"Tiina, sa oled nagu sisalik," ütlesin järjekordsest saunast enne teda välja ronides.

Basseinis vedis Tiina kohale suure kahekohalise ujumisrõnga. Mina ronisin ühte rõngasse ja Tiina teise ning me triivisime uhkelt ringi ja naersime hüsteeriliselt.

"Sa suudad, Marili! Roni peale!"

Marili ütles ei, sest siis kukuksime me kõik vette, aga ta tundus seal üksi ujudes mulle nagu Jack ja meie nagu Rose, kes teda parvele ei lase. Me ei saanud lasta Jackil surra.

Marili ronis peale ja nüüd sõudsime edasi kolmekesi. Samas kõrval oma beebit ujutav ema vaatas meid ettevaatlikult. Aga see pole ju meie süü, et tema sinna oma beebiga oli tulnud. Me tahtsime lihtsalt rõngaga sõita.

Aroomisauna olime vaevalt jõudnud sisse ronida ja vaevalt midagi rääkida, kui seal enne viibinud naine palus, et me ei räägiks omavahel. Ma tean küll, et aroomisaun on lõõgastumiseks ja seal on vaikusepalve isegi seina peal kirjas, aga meil tekkisid insta naerukrambid. Me itsitasime nagu koolilapsed tunnis, kui hädasti on vaja vait olla. Lisaks tuli mul meelde see kord, kui me vaatasime Tiinaga ühte Marili soovitatud soome filmi, kus ühe tegelase nimi oli Taisto, mis juba iseenesest meid iga kord naerma ajas. Taisto tegi tüütuks oma poja elu, olles armunud samasse naisesse kui poeg. "Aga löö maha ta," andsin ma pojale läbi ekraani nõu. Järgmises stseenis hakkasid isa ja poeg naljaviluks maadlema ja isa sai südamerabanduse, mille peale mul natuke piinlik hakkas.

Igatahes Taisto surm tuli mul aurusaunas ka meelde ja selle peale tuli meil lihtsalt lahkuda ning vaene naine lõõgastuma jätta.

Pärast läksime Mariliga lõunastama Kapriisi, kuhu oli küll pisike kõnd. Ma ei viitsinud jalutada, aga Kapriisis on alati garanteeritult hea teenindus ja mõnus õhkkond, nii et jäin nõusse. 

Lipsuga õhkkond

 Nüüd lähen töökaaslastega välja. Elagu Viljandi ööelu!

Teie ebaõnn on teie endi kätes

Kuna Ugala on remondis, siis sel ajal toimuvad etendused kohtades nagu Grand Hotel Viljandi (ha! Ma ikka veel naeran seda nime kuuldes) konverentsisaal ja Ugala Black Box. Minu oma toimus Black Boxis.

Ajasin aga kaardil järge ja hakkasin astuma. Pean ütlema, et Black Box asub absoluutselt naljakas kohas keset metsi ja põlde. Maailma lõpus. Ma hakkasin aina enam kahtlema, kas ma ikka õigesti lähen, kuni lõpuks nägin Ugala parkimisplatsi silti.

Maja ise on aga ülimalt võluv. See ongi suur must kast, must seest ja väljast. Minult jopet võttes päris garderoobineiu hoolitsevalt, ega telefon jopetaskusse ei ununenud. Süüa ja juua pakkus Rohelise Maja kohvik (üks ökokohvik). Võtsin ühe kohvi ja tšekkasin Tarrvi Laamanni näitust, mida seintel demonstreeriti. (Tarrvi Laamanni teadsin seni kuni üpris kehvakese "Minu Jamaica" autorit). Ruum, mille seintele ta pildid olid üles pandud, oli ka eriti äge. Maas kohev roheline kunstmuru, seinad mustad ja ruumi keskel suur kunstpuu, mille ladva moodustasid prožektorid. See oleks nagu olnud mõeldud lastele teatritegemiseks. See oli nii nunnu! Kui mul algul oli olnud kahju, et ei saa etendust näha ilusas Ugalas, siis see koht oli veel palju parem. Salapärasem.

Nüüd natuke etendusest endast. Näitlejaid oli ainult kolm: Rait Õunapuu, Marika Palm ja Kristian Põldma. Nad kõik olid väga head, mul ei tekkinud etenduse jooksul kordagi seda ninakrimpsutamise-tunnet, et keegi mängiks üle või karjuks liiga palju, nagu mul nii paljude etenduste juures kellegi puhul tuleb. Nad olid kõik isegi suhteliselt sarmikad.

Esimene vaatus oli tegelikult hüsteeriliselt naljakas. Rait oli töll mees. Mees, kelle elus polnud mingit perspektiivi ja kes tahtis saada edukaks ning õnnelikuks. Koolitusfirma hakkas teda siis selleks vormima.

Ma põhimõtteliselt kogu aeg naersin. See oli midagi uut ja värsket, teistmoodi teatrietendus. Koolituskomöödia, ütlesid nad selle kohta. Ja ükski esimene vaatus pole veel nii ruttu läinud. Mul oli kahju, kui vaheaeg algas. 

Ainus, mis mulle nii palju peale ei läinud, oli kerge interaktiivsuse maik. Näitlejad tahtsid hästi palju rahvast kaasa tõmmata. Tutvuge oma naabriga, öelge Raidiga kaasa tema mantraid, plaksutage Raidile, plaksutage Raidile uuesti, kui mängitakse muusikat, siis tõuske üles ja tantsige...

Ei. Nad ei arvestanud minu flegmaatilise loomuga. Selle etenduse peate küll ilma minu abita läbi viima. (Aga ma olen nõus siin ja seal hüsteeriliselt naerma.)

Teine vaatus enam nii naljakas ei olnud. Nüüd oli Rait pettunud esimeses koolituses (šokker), mis oli ta enda sõnul muutnud egomaniakiks, ja pöördunud teise tiimi poole. Neil oli hoopis uutmoodi lähenemine: ütle lahti kõigest, mis sind tagasi hoiab: tööst, sõpradest, naabritest, kallimast. Vabasta end. Tegelikult need hetked, kuidas Rait harjutas koolitustiimi peal, kuidas saada vallandatud ja kuidas oma tüdrukust õigesti lahku minna, olid siiski ka päris head.

Tagasitee koju oli natuke kriipi. Valges on suva, kui sa seal põldude vahel kõnnid, aga pimedas... osad lõigud olid täiesti valgustamata... üks väike jänespüks pistis jooksu ja peatus alles suurel valgustatud tänaval.

Kaks kardinaalselt erinevat filmi

Tegin endale laupäeval filmipäeva. Kui ma juba kuskile eraldi sõidan, et kinno minna, siis vaatan alati ära kaks filmi. Seekord kaks täiesti erinevat: romantiline komöödia "Teistega voodis" ja action-film "Sicario".

Kumbki ei meeldinud mulle just väga. "Teistega voodis" ("Sleeping with Other People") jutustas loo mehest ja naisest, kes kunagi magasid üksteisega, siis ei näinud teineteist palju aastaid. Kui nad uuesti kokku põrkasid, oli mõlemal suhetest natuke väändunud arusaam. Mees (Jason Sudeikis) ei suuda pühenduda ja petab kõiki oma naisi, naine (Alison Brie) suudab juba aastaid mõelda ainult ühest mehest, kellel kahjuks naine olemas ja kes teda sellest hoolimata vabaks ei lase. Nad otsustavad üksteisega mitte magada, vaid hakata sõpradeks ja ka üksteist armuasjades nõustada.

Kuskilt pealkirjast jäi mulle meelde, et seda tituleeriti "ebastandardseks romantiliseks komöödiaks". Noh, ma ei tea. Minu meelest oli päris standardne. Päris tavaline, nagu nad kõik on - ja mina olen ekspert, sest ma vaatan nad kõik ära. 

Mulle meeldis Jason Sudeikis. Ta on sümpaatne. Aga mulle meeldivad kõik endised ja praegused SNL-i näitlejad. Nad tunduvad suurel ekraanil nii kodused. Naispeategelane, Alison Brie, mulle väga korda ei läinud. Ta tuletab natuke Amanda Seyfriedi meelde. Ja lõpp tõesti ei olnud kuigi üllatav. Oleks peaaegu olnud, mingil hetkel juba tundus, et tuleb originaalne lõpp, aga siiski mitte.

Filmis oli ka üks täitsa armas hetk. Peategelased lamasid kõrvuti voodil ja naine küsis: "Kas me oleme üksteisesse armunud?"

Jason Sudeikis noogutas. 

"Mida me siis teeme?" küsis naine. Jason Sudeikis raputas pead, endal pisarad silmis. "Mitte midagi. Ma armastan sind vaikselt."

See oli selline hästi ilus stseen.

Teine film, "Sicario", rääkis mehhiko narkojõukudest ja FBI agentidest, kes neid vahele püüavad võtta. Peaosas Emily Blunt, kelle pärast ma seda vaatama läksingi. Ta on päris võimas. Mulle meeldib, kuidas ta pärast "Saatan kannab Pradat" Emily-osa teeb nüüd peaosi Hollywoodi suurfilmides. 

Ja mul tuli alles poole filmi peal meelde, et ta on ju tegelikult britt, sest tegevus toimus USA-s... või õieti Mehhikos. Ainult ühel pingelisel hetkel päris filmi lõpus kajas ühes fraasis Emily briti aktsenti läbi, sest ta elas vist olukorda nii sisse, et ei suutnud aktsendile keskenduda.

Hoidke alt, siit ma tulen!

Üldiselt oli suur osa filmi minu jaoks liiga aeglane. Vahepeal ei saanud ega saanud tegevus tuure üles. Emily Blunt pidi olema professionaalne naine, oma alal tipus, aga suurema osa ajast ta veetis lihtsalt auto tagaistmel või kellegi kannul lonkides ja tegevust jälgides. Tal ei olnud seal karmide meeste seltskonnas suurt midagi teha. 

Benicio del Toro tegi väga hea rolli. Mul läks tükk aega, enne kui ma üldse aru sain, et see tema oli, aga alles siis kui sain, hakkas mulle ta tegelane huvi pakkuma. 

Ja nüüd ma lähen parem teatrisse. 

Minu jaoks täiuslik päev

Leidsin hommikul oma telefonist juba mitte üks, vaid kolm tüngasõnumit töökaaslaselt. Meie jutt on juba täiesti haige ja absoluutselt ebasünnis. Olukord on juba nii hulluks muutunud, et raske on kellegi suust midagi asjalikku kuulda. Viimati hakkasid juba köögi inimesed mulle tünga tegema. See levib nagu viirus.

Läksin Hesburgerisse kakaod jooma ja omakorda teistele Whatsappi-terrorit korraldama. Sellest ajast, kui ma avastasin, et ka ühel kokal on Whatsapp, on ta elu kibedaks läinud. Ta saab minult ja teiselt töökaaslaselt kümme, kakskümmend sõnumit järjest. Kõik on absoluutselt sisutud ja ainult meile endale naljakad. Vahetasime screenshot'e, mis lollusi me kokale ajanud olime, ja huvitaval kombel tegime üsna sarnasest asjast tünga, nagu oleksime kokku leppinud. 

"Me oleme sarnase mõttemaailmaga pärdikud," ütlesin endale mõtlikult.

Käisin jälle Rahva Raamatus. Ma ei saa kunagi käia Apollos, sest seal on teenindajad nii aktiivsed. Iga kord hüpatakse mulle ligi ja püütakse aidata, mõnikord mitu korda külaskäigu jooksul. Ma tunnen end nii ahistatuna. Enamasti ma ainult vaatan ega vaja mitte mingisugust abi. Kui vajan abi, oskan küsida. Seega ma käin nüüd ainult Rahva Raamatus, kus ma enamasti alati vaatan ja mõnikord harva ostan paarikümne euro eest raamatuid. Näete, tasub inimene rahule jätta. 

Minu raamatulugemise nägu...vist. Ma ei tea, miks see pilt siin muidu on.

Juba ammu olin seal poes lehitsenud Elizabeth Gilberti uusimat raamatut, "The Signature of All Things". Daki kirjutas kunagi sellest arvustuse. See olevat parim raamat üldse. Ma sain aru, et ei saa enne rahu, kui pole seda lugenud.

Teiseks sattus mulle pihku Gillian Flynni "Gone Girl". Film meeldis mulle väga, ja lisaks lugesin hiljuti "The Girl on the Traini", mida tituleeritakse uueks "Gone Girl'iks". Mul oli juba päris suur uudishimu lugeda päris "Gone Girli".

Marssisin Aida kohvikusse, lõpetasin latte kõrvale ära Sheryl Sandbergi "Lean Ini" ja alustasin "Gone Girliga". Pean kohe alustuseks ütlema, et see tundub suurepärane. Nii huvitavaid fraase on kasutatud. Näiteks 

She hummed to herself because she was an unrivaled botcher of lyrics.

või

There's something disturbing about recalling a warm memory and feeling utterly cold.

Boonuseks on, et ma juba tean kõiki sisupöördeid, mis raamat toob, ega pea mõistatama.

Lisaks ostsin ma eelmisel nädalal endale hetketuju ajel tänaseks õhtuks teatripileti. Tüki nimi on "Teie ebaõnn on teie endi kätes", mis kõlab väga intrigeerivalt. 

Mul oli just piisavalt aega, et minna koju, teha endale korralik lõunasöök ja blogida natuke, enne kui teatrisse suundun.

Lena Dunham - "Not that kind of girl"

Sain tänase bussisõidu ajal lõpule Lena Dunhami autobiograafiaga. Ma ütleks, et see oli väga-väga mõnus lugemine, kui see poleks olnud nii mõtlemapanev. Lena on ennast nii täiesti avanud, kõik oma tugevused ja nõrkused ja hirmud.

Kõik, mis minu jaoks raamatut sulgedes pähe kumisema jäi - Lena Dunhami näol on tegemist täiesti briljantse inimesega. Geeniusega. Ta on üleni-üleni andekas. Ta on selline inimene, kelle sõber ma tahaksin olla.

Ja samas on ta üdini ebakindel.

Ta on oma sarja "Girls" kirjutades võtnud nii palju seikasid omaenda või oma sõprade elust. Lugesin, kuidas ta oma kahe parima sõbraga koos mõnda aega eksklusiivses lasteriiete butiigis töötas, ja kohe tuli meelde "Girlsi" osa, kus Jessa töötas lastekaupade poes. 

Või sarja esimese hooaja kolmas osa, kus Hannah avastab, et keegi on talle HPV andnud - sama avastas kunagi Lena. 

Ja kõik psüühiliselt ahistavad suhted, mis Hannah'l sarjas on, nende ja Lena päriselu suhete vahele saab ilmselgelt paralleele tõmmata.

I know he loves talking about death. It just takes him a second to get warmed up.

"You know," he says. "It just can't be a bad thing. Because it's everything."

We talk about enlightened beings, what it would mean to transcend the human plane. "I want to be enlightened, but it also sounds boring," I tell him. "So much of what I love - gossip and furniture and the Internet - are really here, on earth."

Ise tünga saada...

...pole üldsegi nii tore.

Eile hommikupoolikul oma telefoni haarates märkasin seal sõnumit töökaaslaselt. Mu telefon kuvab ekraani ülaosas sõnumi alguse, nii et mina jõudsin lugeda ainult: "Mida kuradit te siin eile korraldanud olete?? Ülemus on maruvihane...", ja saada kerge südamerabanduse. Värisevate kätega avasin terve sõnumi.

Tüngad võiks ära keelata.

Rüüstasin Viljandi Humanat ja leidsin nunnu ampiirlõikelise pluusi, mis mu lemmikute mustade retuusidega eriti hästi kokku läheb:

Instacute

Kuna peame töö juures läbima toiduhügieeni koolituse, võtsin selle ohates ette - seda saab netis teha. Oli üldiselt päris lihtne, aga mind tohutult häiris, kui vigased etteantud materjalid keeleliselt oli. Palju oli õigekirja- ja trükivigu ning osad laused olid üldse seosetud. Kui ma maksan kaksteist eurot, et midagi lugeda, siis ma ootan kvaliteeti - või vähemalt toimetatud teksti.

Eksam sooritatud, kasutasin nende lehel olevat tagasisideankeeti ja kirjutasin neile täpselt sedasama.

Päär mu kõrval aitas nõu ja jõuga kaasa:

 

Üks tüng teeb ikka päeva heaks

Kui sul on Whatsapp, siis tasuks kindlasti mind lisada. Ma hakkan kõiki soovijaid ja mittesoovijaid kohemaid pommitama kildudega nagu "yolo", "swag" ja "anne-mai ruulib", või oma töökaaslaste puhul tegema pidevaid tüngasid. 

Mu viimane lemmiktüng pärineb kolmekümne esimesest augustist, kui ma ühele töökaaslasele kirjutasin, et homme hommikul kell kaheksa on Suur Terrassi Suvekoristus, kõigil kohal olla. Mõtlesin, et see kõlab piisavalt absurdselt, eriti kella kaheksase aja tõttu. Töökaaslane jäi aga kohe uskuma ja sattus kergesse hüsteeriasse, sest tal pidid esimesel septembril lapsed kooli minema ning ta oli selle päeva spetsiaalselt vabaks küsinud.

"Mis kuradi koristus?" kirjutas ta mulle vihaselt. "Mida siin jälle korraldatakse?"

Just siis läks mul tööl kiireks ja ma ei saanud mitu tundi oma telefoni lähedale. Kui paari tunni pärast lõpuks telefoni vaatasin, oli see töökaaslase sõnumitest punane. Ta oli juba valmis ülemusele ärritunud kõne tegema. Viimasel hetkel jõudsin veel talle kirjutada, et tüng, värdjas.

Teine töökaaslane saatis tünga ka teistele edasi, aga kirjutas juurde, et oma tolmuhari peab kaasas olema, ja et pükse ei tohi jalas olla, nii et oli pisut paremini aru saada, tegu on naljaga. 

Sellest jäi meile ka külge fraas "pükse ei tohi jalas olla", mida terve reisi aja üksteisele korrutasime. Samuti meeldis meile väljend "Varsti saab süüa", sest kolm korda päevas oli meil Bulgaarias söögiaeg ja neil aegadel hoidsime kullipilguga silma peal. Ja veel ütlesime kogu aeg "insta", mis on sõbranna tuletatud sõna ja tähendab "kohe", aga kõlab lahedamalt.

"Tule insta siia!" ja "Ma lähen insta praegu sööma!" ja veest välja tulles "Tahaks insta juba kuiv olla" ilmestasid tervet meie reisi. Pluss minu väljend košmaar, mida ma töö juures suvalistel aegadel pruugin ning mis kiiresti kõigil parasiitsõnaks sai.

Ning pärast valetamise mängu avastamist hakkasime üksteisele suvaliste asjade peale tähendusliku ilmega "Valetad!" karjuma.

Minu lemmikteema oli koos hotelli fuajees söögiaega oodates sõbrannale whatsappi sõnumeid saata. Kui ta oma telefoni piiksu kuulis ja whatsappi märki nägi, teadis ta insta, et see on minult. 

"Kuradi Anne-Mai," ütles ta ärritunult, saades minult sellise sõnumi:

"Vaata, kui õnnelik ta ise on," ütles sõbranna kergelt haletseva ilmega mu kontrollimatut itsitamist vaadates.

On veel olemas empaatiat...

Reisil olles lugesin töökaaslase kaasavõetud Õhtulehte, kus oli nupuke islandlaste suhtumise kohta pagulastesse. Islandi valitsus teatas arvu, kui palju seal pagulasi vastu võetakse. Arv ei olnud suur. Ja mida tegid selle peale islandi elanikud? Facebooki-kampaania. Aga mitte selleks, et neidki pagulasi vastu ei võetaks, vaid et neid võetaks rohkem. Facebookis võttis sõna tuhandeid inimesi, kes olid valmis omaenda kodus põgenikku majutama.

Ma lugesin seda ja tundsin tõesti meeleliigutust. Island on üksik isoleeritud saareriik, aga nad ei ole ksenofoobid. Ja mida on praegu suurem osa eestlastest? Seda ei saa teise nimega nimetada kui puhtakujuline võõraviha ja rassism. Sallimatus.

Kui Vao pagulaskeskuses pandi sein põlema, siis Mart Helme EKREst õigustas seda. Mitte ei mõistnud hukka, vaid süüdistas valitsust, kes on inimesed niimoodi tegutsema suunanud. 

Veel lugesin täna eelmise nädala Ekspressi ja leidsin sellise tsitaadi reformierakondlaselt Rait Marustelt:

Uudiseid vaadates tunneb Maruste masendust. "Kust tuleb see meie pimedus ja tõrjumine, kui me olime ise ju samamoodi 1944. aastal tormisel merel, kust meid võeti pardale, anti süüa ja aidati? Nüüd on paarisaja inimese pärast selline möll ja ausalt öeldes puudub meil selle lahendamiseks ka poliitiline leadership."

Ainult võtta on Eesti osanud. Võtta liidult vabadusi, võtta toetusi ja raha, võtta vastu kaitset. Ja kui on meie kord anda, on lahti massihüsteeria...

"See on nii uskumatu. Me panime lihtsalt seitse päeva järjest pidu," ütlesin ma töökaaslasele eile natuke imestunult.

"Jep, meil oli seitsmepäevane nädalavahetus."

Olen nüüd kaks päeva tööl olnud ja argipäevameeleolu on tagasi tulnud, aga üleeile hommikul tööle laekudes oli imelik küll. Ei osanud kuidagi olla ega astuda ega midagi endaga teha. Me polnud nädal aega absoluutselt midagi asjalikku teinud.

Ilma saime nii- ja naasugust. Kohe lennukist välja astudes tabas kuumalaine meid näkku. Üldiselt oli ikka väga soe, peakate pidi kogu aeg peas olema. Üks päev kolmkümmend viis kraadi. Me tegime millegipärast otsuse just sel päeval minna uudistama Nessebari, pisikest saart, mis pidi olema üleni vanalinn ja kirikuid täis ning Unesco kultuuripärand.

Me pidime seal lihtsalt maha surema. Ma hakkasin üsna ruttu nuiama, et me kuhugi varju maha istuks ja jäätist sööks, sest ükski mõistusega inimene ei hakka ometi sellise ilmaga päikese käes jalutama. Rabanduse võib saada.

Kui me olime pärast pikka-pikka rännakut tagasi hotelli jõudnud, hüppasin mina sulpsti basseini ja siis varju istuma, et end maha jahutada. Teised käisid ka basseinis ära... ja istusid siis uuesti lõõskava päikese kätte päevitama. Ma vahtisin neid uskmatu näoga. Ikka tõsiselt või? Samuti polnud väga normaalne, kuidas mõned õhtuti kaebasid, et neil nahk valutab. Päikest tuleb võtta mõistusega! Peaaegu kõigil hakkas juba poole reisi peal nahka kooruma. Mul tuli ainult järgmine päev pärast kojutulekut natuke nahka nina pealt maha ja kõik. Ning ilus jume on üle terve keha. Minu saladus polnud mitte kreemiga mökerdamine (mida ma samuti tegin), vaid õigel ajal päikese käest ära tulek.

Aga üldiselt olen väga-väga rahul. Must meri oli võrratu. Alati soe, ka jahedate ilmadega. Ühel hommikul käisime ühe töökaaslasega kell kaheksa, juba enne hommikusööki meres ujumas, väga värskendav ja mõnus oli. Ja vesi oli juba sel kellaajal soe!

Ja hotelli basseinis oli niisama mõnus. Tüdrukud ostsid palli ning me mängisime päevad läbi veepalli. Või rannas võrku või jalkat. Selles mõttes oli väga aktiivne puhkus, ja ma õppisin poole paremini ujuma. Kui lihtsalt tunde vees veedad, siis ujud ja ujudki ning arened vaikselt.

Õhtul tegime alati hotellis joogid. Pole saladus, et me jõime kogu aeg, sest baaris olid joogid tasuta. Mängisime kaarte ning hiljem suundusime välja tantsima. Kui üks töökaaslane alles reisi lõpul meile tutvustas mängu nimega valetamine, vot siis läks alles hüsteeriliselt naljakaks. Ma polnud seda kunagi varem mänginud, aga see on parim mäng maailmas. Kõigil on oma žestid ja näoilmed, mida nad valetades teevad, ja siis, kui nad valetamist teesklevad, aga tegelikult käivad õige kaardi, ja siis, kui nad vahele jäävad. Minu leivanumber oli teeselda, et ma valetan, ja mõnitada kaotajaid. Ja teha ahvinaeru, kui keegi õnge läks.

Iga päev tegime lõunauinaku. Ükskord võdistasin tõustes õlgu ja ütlesin: "Ma nägin tööd unes. Košmaar oli."

"Mina ka," ütles üks sõbranna, ja "Mina ka!" teine järgi. Mõlemad olid unes minuga tööl olnud. Muidugi on siis košmaar.

Ma võin ausalt öelda, et olen lõõgastunud ja rahul. Mulle meeldis nädal aega järjest mitte midagi teha, samas kui nii mõnigi seltskonnast nuttis, et tahaks juba tööle ja tahaks asjalikuks. Hell to the no! 

Hotell oli tagasihoidlik, et mitte öelda kole, aga iialgi ei tohi toriseda, kui sulle miski välja tehakse, nagu see reis meile sada protsenti tehti. Sel juhul on kõik super! Ma läksin pisut närvi, kui jälle kellegi meelest midagi valesti või halvasti oli. Keegi maksis, et sa saaksid nädal aega lebotada, päikest võtta ja ujuda. Söök on tasuta, jook on tasuta. Mille üle siin toriseda on? Yoloswag!

Ma käisin ka kaks korda massaažis, mida basseini ääres pakuti. See oli tõesti jube hea. Mmmm...

Pooleteise tunni parast on juba check-out ja aeg lennujaama s6ita... Ongi puhkus l2bi. Just sel hetkel, kui veel m6nus oli. V2ike igatsus j22b sisse...

Sa oled lihtsalt nii l66gastunud... On vaid bassein ja Must meri ning pokaal valget veini. Saab l2bi lugeda k6ik need raamatud, mis juba kuid su laual vedelevad, saab tantsida karaokebaaris, nagu see oleks klubi, saab juua kokteile kaks yhe hinnaga, ja minna 66sel alasti ujuma...

El Paradiso

Näeme lennujaamas!

Eriti mõnus oli seda eile igale töölt lahkuvale kolleegile öelda. Näeme juba homme lennujaamas! Kõik läksid ära ja mina jäin viimasena majja, panin uksed lukku ja põgenesin. Kell kaksteist öösel hakkasin siis kohvrit pakkima, ja uskuge, see viimase hetke pakkimine on parim viis. Enne tuleb ainult muretseda, et kõik su riided oleksid puhtaks pestud.

Kui hakata pakkima varakult, jõuad kõike kolm korda ümber laduda, lisaks läheb sul vahepeal vaja igasugu tarvikuid, mille oled juba kohvrisse, kõige alla pannud. Ja siis jõuad end seaks vihastada, sest mitte miski ei mahu ära!

Öösel mul küll aega vihastada ei olnud. Mahtus ära, mis mahtus, muuga yolo. Kella üheks oli kõik tehtud ja sain põhku pugeda.

Ma olen nii elevil!

Alkoholivaba august on läbi!

Oli üks juulilõpu päev. Mina toetusin töö juures letile ja rääkisin töökaaslasele, et viimastel nädalatel ja üldse suvel on jälle maru paljuks kiskunud, mis puutub alkoholi. Ikka lähed välja ja võtad midagi.

"Õieti peaks jälle alkoholivaba kuu tegema," mõtisklesin valjult. "Kuu aega. Kuni kahekümne üheksanda augustini ei joo ma enam tilkagi. Või teeks ilusti ümmarguselt augusti lõpuni, paar alkoholivaba päeva veel boonuseks."

Töökaaslane muigas vaikselt.

"Sa ei usu, et ma saan sellega hakkama?" vihastasin. Ja tegingi alkovaba kuu.

Ütleme nii, et kerge ei olnud. Augustis oli palju väljaskäimisi, kellegi küllakutsumisi ja ise külaskäimisi, kuhugi sõite... Nii palju kiusatusi!

Ma oleksin tahtnud midagi võtta, kui me sõitsime Haapsallu. Kui Heleniga pärast Vallatute Vestide kontserti pubis istusime. Kui Tiina mul külas käis ja küsis, mida kaasa tuua, ütlesin, et pole midagi vaja, ja hoiatasin, et kindlasti mitte alkoholi, kuna mul alkovaba kuu käsil. Tiina oli üllatunud. "Mul oli just pudel veini, mida tahtsin kaasa tuua..." Aga toomata see jäi.

Mida edasi, seda kergemaks läks. Ainult üks naljakas juhtum oli augusti keskel, kui tüdrukutega väljas käisime ja terveks ööks välja jäime. Sel ööl sain paar tundi magada, sõitsin kohe hommikul Viljandisse ja läksin töö juurest läbi, et võti võtta. Eks ma olin parajalt näost ära ka, väsinud ja meikimata. Meessoost töökaaslane rääkis samal päeval kõigile, et Anne-Mai murdus ja jõi Tartus täiega. Ma olla olnud täiesti pohmas ja näost ära ning olla veel väitnud, et see mu elu suurim pohmakas.

Vot niimoodi tekivadki kuulujutud. Töökaaslane lihtsalt oletas, et kui keegi hommikuni väljas on ja väsinud välja näeb, siis joodi ikka mehemoodi, ja kõik pohmakarepliigid pani omast peast juurde.

Kõik veel imestasid ka, et ma tegin alkovabaks suvekuu, traditsiooniks pidi olema mitte juua just septembris. Ma ei tea, pole kuulnud. Igatahes, kui selgus, et läheme septembris kõik koos reisile, oli mul ülihea meel, et polnud andnud tõotust sügisel mitte juua. Selle tõotuse oleksin õige kergelt murdnud, sest meie kavatseme selle reisi veeta ööklubides ja basseini ääres. Ma tõesti ei usu, et oleksin suutnud kaineks jääda.

Vanaema sünnipäeval kahekümne üheksandal ei pälvinud mu mittejoomine isegi mitte tähelepanu, sest seal ei joonud pooled inimesed: mõned olid autoga ja mõned põhimõtte pärast. Tõstsime aga morsiklaasi ja oli niimoodigi tore.

 

Igatahes, kolmekümne esimesel augustil ütles sõbranna mulle tööl särades, et on mu üle väga uhke. Nii kui kell lõi kaksteist öösel ja september oli käes, lõime meie kokku šampusepokaalid.

Pean ütlema, et tunne oli imelik. Alkoholi maitse tundus nii... intensiivne. Liiga intensiivne. Natuke ebavajalik. Ja see sumin, mis kohe peas pihta hakkas, tundus ka ebavajalik.

"Juba purjus?" irvitas sõbranna. "Sa pead enne Bulgaaria-reisi ikka kõvasti harjutama, et meiega sammu pidada."