Jalutasin täna peale sõpradega istumist surnuaias. Hetkeks oli lausa päike välja tulnud ja soojaks läinud, nii et meil tekkis petlik illusioon kevadest, aga kui ma koju hakkasin jalutama, sadas juba vihma. Siiski ei häirinud see mind, sest ma kuulasin oma head muusikat ja mõtlesin omi mõtteid. Surnuaiast mööda kõndides - ma elan otse ühe lähedal - astusin sinna sisse, kuigi need mind alati natuke mõtlikuks muudavad.
Saades teada, et Glee on otsa saanud, hakkasin seda uuesti vaatama neljanda hooaja poole pealt, kus see mul kunagi pooleli jäi. Nüüd on mul veel küllalt vaatamata osi järel. Ja kui minu arvamust küsida, tegid nad väga õigesti, et selle sarja nüüd ära lõpetasid, kui see veel mingil määral kuum oli.
Saades teada, et Glee on otsa saanud, hakkasin seda uuesti vaatama neljanda hooaja poole pealt, kus see mul kunagi pooleli jäi. Nüüd on mul veel küllalt vaatamata osi järel. Ja kui minu arvamust küsida, tegid nad väga õigesti, et selle sarja nüüd ära lõpetasid, kui see veel mingil määral kuum oli.
Igal juhul kiiksuga. Ja kuidagi epohhiloov. Ma mäletan, kui hullud kõik (ka ma ise) ise Glee järele olid, kui see alles uus sari oli.
Igal juhul, rääkides surnutest, siis nendes osades, mida ma praegu vaatan, on Finn Hudsoni osatäitja Cory Monteith alles elus. Ja mul on millegipärast nii kurb teda vaadata, sest et ta 2013. aasta suvel üledoosi tõttu surma sai. Mulle tuleb kogu aeg pähe, et kõik teised osatäitjad on elus ja kõnnivad praegu ringi, aga temast pole järel midagi muud kui luud. Ja see kõik on tema enda süü. Kunagi ei näe inimese sisse, aga mis sundis teda selliseid lollusi tegema, kui ta oli maailmakuulus ja maailma populaarseima sarja staar?
Just lugesin Wikipediast, et tema kaasnäitlejad ja produtsendid saatsid ta sarja võtetelt paar kuud enne seda võõrutusravile ja ütlesid, et ta töökoht on ikka alles, kui ta tagasi tuleb. Nii et teda püüti aidata, aga ta ise ei püüdnud.
Ja ma ei saa absoluutselt aru, miks mulle läheb korda mingi suvaline näitleja, kellega mind ei sidunud miski peale selle, et ma teda natuke teleekraanilt nägin.
Teisel teemal: sain esimesel aprillil rämedalt tünga ühe ja sama töökaaslase käest, esimene kord siis, kui temale parasjagu rääkisin tüngast, mida teisele töökaaslasele teha üritasin. Minu tüngasid ei jäänud keegi uskuma.
Kui töökaaslane teine kordki üritas, ütlesin et ei, mul ei ole nägu vahukoorega koos, sae pekki. Siis läks ta saali peale ja mina hiilisin kähku peegli ette, et salaja kontrollida, ega ta õigust ei rääkinud. Ta vaatas tagasi ja irvitas, ning ütles tagasi tulles, et see loeb ikkagi.
Temaga ükspäev Rimi ees kokku saanud, läksime poodi, kus ma tõstsin smuuti kõrval korvi ka tortillad, mis on sellised ümmargused lehekesed, kuhu saab kõiksugu maitsvaid asju peale panna ja need seejärel rulli keerata ja nahka pista. Mina kutsun neid wrap'ideks, sest nii kutsus neid mu Londoni-pere, kus ma wrape esimest korda maitsesin. (Sellega seoses tulevad kohe meelde pisarad ja jonnihood, mida need põrgulikud lapsed korraldasid, kui kellelegi oli ujumistrenni teistest parem wrap kaasa tehtud või midagi oli otsa saanud. Õõh...)
Otsisin neid tükk aega Maximast, tahtmata uskuda, et neid nii suures poes ei müüda. Nüüd käin spetsiaalselt selle pärast kesklinna Rimis. Igatahes nii, kui need korvi tõstsin, ütles sõbranna üllatunult: "Ma just täna hommikul tahtsin oma poisile tortillasid hommikusöögiks teha ja otsisin neid sellest Maximast, mille kõrval sa elad, aga seal neid polnud."
Minu lemmik on kurgi ja igasugu juustudega, lausa keele viib alla.
Ja ostsin uue lilla kampsuni-kleidi ristsugutise, ilma seda selga proovimata, nii et see on natuke suur, aga muidu igapidi mõnus. Kui ema küsis, kas see on uus, suutsin ta panna uskuma, et olen seda juba kaks aastat kandnud. Skoor!
Igal juhul, rääkides surnutest, siis nendes osades, mida ma praegu vaatan, on Finn Hudsoni osatäitja Cory Monteith alles elus. Ja mul on millegipärast nii kurb teda vaadata, sest et ta 2013. aasta suvel üledoosi tõttu surma sai. Mulle tuleb kogu aeg pähe, et kõik teised osatäitjad on elus ja kõnnivad praegu ringi, aga temast pole järel midagi muud kui luud. Ja see kõik on tema enda süü. Kunagi ei näe inimese sisse, aga mis sundis teda selliseid lollusi tegema, kui ta oli maailmakuulus ja maailma populaarseima sarja staar?
Just lugesin Wikipediast, et tema kaasnäitlejad ja produtsendid saatsid ta sarja võtetelt paar kuud enne seda võõrutusravile ja ütlesid, et ta töökoht on ikka alles, kui ta tagasi tuleb. Nii et teda püüti aidata, aga ta ise ei püüdnud.
Ja ma ei saa absoluutselt aru, miks mulle läheb korda mingi suvaline näitleja, kellega mind ei sidunud miski peale selle, et ma teda natuke teleekraanilt nägin.
Teisel teemal: sain esimesel aprillil rämedalt tünga ühe ja sama töökaaslase käest, esimene kord siis, kui temale parasjagu rääkisin tüngast, mida teisele töökaaslasele teha üritasin. Minu tüngasid ei jäänud keegi uskuma.
Kui töökaaslane teine kordki üritas, ütlesin et ei, mul ei ole nägu vahukoorega koos, sae pekki. Siis läks ta saali peale ja mina hiilisin kähku peegli ette, et salaja kontrollida, ega ta õigust ei rääkinud. Ta vaatas tagasi ja irvitas, ning ütles tagasi tulles, et see loeb ikkagi.
Temaga ükspäev Rimi ees kokku saanud, läksime poodi, kus ma tõstsin smuuti kõrval korvi ka tortillad, mis on sellised ümmargused lehekesed, kuhu saab kõiksugu maitsvaid asju peale panna ja need seejärel rulli keerata ja nahka pista. Mina kutsun neid wrap'ideks, sest nii kutsus neid mu Londoni-pere, kus ma wrape esimest korda maitsesin. (Sellega seoses tulevad kohe meelde pisarad ja jonnihood, mida need põrgulikud lapsed korraldasid, kui kellelegi oli ujumistrenni teistest parem wrap kaasa tehtud või midagi oli otsa saanud. Õõh...)
Otsisin neid tükk aega Maximast, tahtmata uskuda, et neid nii suures poes ei müüda. Nüüd käin spetsiaalselt selle pärast kesklinna Rimis. Igatahes nii, kui need korvi tõstsin, ütles sõbranna üllatunult: "Ma just täna hommikul tahtsin oma poisile tortillasid hommikusöögiks teha ja otsisin neid sellest Maximast, mille kõrval sa elad, aga seal neid polnud."
Minu lemmik on kurgi ja igasugu juustudega, lausa keele viib alla.
Ja ostsin uue lilla kampsuni-kleidi ristsugutise, ilma seda selga proovimata, nii et see on natuke suur, aga muidu igapidi mõnus. Kui ema küsis, kas see on uus, suutsin ta panna uskuma, et olen seda juba kaks aastat kandnud. Skoor!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar