Ahhaa!

Mina, ema ja Liis käisime laupäeval ühes kohas, mida olime ammu külastada plaaninud - Ahhaa keskuses. Ma olen tegelikult sinna korra sattunud, aga see oli üheksa aastat tagasi klassireisil Soome, nii et ega ma eriti midagi ei mäletanud.

Kuna me valisime laupäeva, oli keskus täiesti täis. Enamik olid lapsed ja päris väiksed lapsed ka. Siis, kui me jõudsime, oli raske igasuguste interaktiivsete seadmete juures kätt külge saada, sest inimesi oli lihtsalt nii palju. 

Esimene asi, mis meile kollektiivselt meeldis, oli akvaarium. Jah, akvaarium, nagu neid igal pool näha võib, ainult et see oli palju suurem ja hästi puhas ning seal sees olid peale kalade ehtsad korallid. Nad olid väga ilusad ja põnevad, kui nad seal akvaariumipõhjas õõtsusid.
"Kas need on taimed või loomad?" küsisin ma Liisult ebalevalt. Liis osutas tahvlikesele allpool, mida ehtis täpselt sama pealkiri: "Korallid - taimed või loomad?"

Kohe akvaariumi lähedal oli tibula, kus siutsus ringi üks selsamal päeval koorunud tibu ja kolm eilset. Nad olid nii nunnud! Tibud on inimlastega võrreldes ikka palju tegijamad, tuuseldades kohe pärast sündi ringi nagu bossid. Üks muna oli seal veel, väikse praoga sees, mis oli parajasti koorumisprotsessis. Ehkki naine seal juures lubas, et kui tibu hakkab kooruma, teatatakse sellest valjuhääldis, tahtis ema kogu aeg jälle tibula juurde tagasi minna ja muna tšekkida. Ta ilmselt arvas, et võiks värskele tibule oma professionaalse lasteaiaõpetaja kogemusega moraalset tuge pakkuda.

Dinosaurused olid ka päris võimsad, nii skeletid kui roboelukad, kes sinu ees elusuuruses seisid, möirgasid ja lõugu laksutasid. Polnud tõesti eriti meeldiv seal seista ja dinosaurusele silma vaadata. Kui ma oleks kunagi Türannosaurusega silmitsi seisnud, poleks ma kahte sekunditki vastu pidanud.

Naeltevoodi oli äge. Kohvik oli äge! Sellisest ringituiamisest väsib kohe ära ja läheb ruttu näljaseks ka, nii et väike latte- ja jäätisepaus oli väga teretulnud. Jaa, kohvik kuulus ka kindlasti mu lemmikute hulka.

Teadusteatris käisime. Seal olid parasjagu teemaks pommid ja muud lõhkekehad. Tüdrukud panid igasugu asju  põlema ja kordasid pidevalt üle, mida tuleb teha, kui leiad metsast lõhkekeha (tingimata ära raputa seda ega kuumuta välgumihkliga. Üks noormees oli kunagi hakanud kuumutama ja paarist sõrmest ilma jäänud. Tõsilugu... Darwini auhinna uus nominent on vist teada). Lõpuks oli ruum üleni täis vastiku lõhnaga gaasi ning siis teatasid tüdrukud, et lõhkavad kastis ka ise ühe lõhkekeha, mille peale ma mõtlesin, et ouou, I didn't sign up for this. Õnneks jäime kõik ellu, aga igasugused kõrvulukustavad paugud ja hingematvad gaasid - pole tõesti minu rida.

Planetaarium kogu päeva jooksul välja müüdud, aga viimasele etendusele saime siiski piletid. Kui me parasjagu seal järjekorras ootasime, uuris üks pisike tüdruk luubiga oma isa kõrvu ja küsis: "Issi, miks sul nii hiigelsuured kõrvad on?"

Teadushuvi juba varajasest east.

Planetaarium ise oli parim osa Ahhaast, tõesti. See oli nii ilus. Nii mina kui Liis armastame kosmost ja tõetruu reis läbi maailmaruumi oli nagu rusikas silmaauku.