Nädal tagasi käis Polina mul külas. Kiikusime kevadises Viljandis, läksime minu juurde näkse sööma ja veintsi jooma ning siis suundusime pubisse, kus ma töötan.
Ja hakkasime siidrit jooma. Kuradi siider. Lisaks saatis keegi meile veel siidrit lauda ka, sest me oleme nii ägedad. Mingi hetk laulsime vanu Backstreet Boysi ja N'Synci laule ja avastasime, et kell on juba üks ja koht on tund aega kinni olnud. Mu töökaaslane ütles leebelt, et tüdrukud, võiks hakata koju minema.
Järgmine hommik oli raske. Polinal oli veidi parem kui minul, või ta lihtsalt suutis sellega paremini hakkama saada. Ma tegin kohvi, aga suhelda ei suutnud absoluutselt, keerasin hoopis tagasi magama ja püüdsin mitte iiveldada. Polina küsis murelikult, kas ta saab mulle poest midagi tuua, aga ma suutsin vaevu vastata. Pakkisin talle igaks juhuks peavalutableti kaasa, kui ta ära läks. Nii lühikeseks jäi see meie teine päev. Umbes kella kolme ajal uuesti tõustes oli mul parem, ühtlasi andsin uue lubaduse alksiga mõni aeg piiri pidada.
Samal päeval sõpradega istudes jõin tõesti teed, kui nemad siidrit võtsid. Aga siis selgus, et järgmine päev on ühel sõbrannal sünnipäev.
"No ma ei usu, et sa kaineks jääd," ütles ta ähvardavalt, ja ma polnud isegi selles kindel. Milline halb ajastus!
Järgmine päev saime emaga kokku, käisime Tartu peal natuke ringi, sõime Lõunakas, ja mina suundusin Aurasse. Oo kui mõnus seal oli. Super. Ujudes sa kuidagi tunnetad nii positiivselt oma lihaseid.
Õhtul sõitsin tagasi ja läksin sõbranna sünnipäevale. Meid oli vist seitse inimest, ja kõik peale minu jõid päris kõvasti. Ja mind veendi ka päris kõvasti, aga ma keeldusin viisakalt ja jõin vett, mahla ja limonaadi. Siis hakkasid raseda-naljad, millest sa üks õhtu põhiteema. No mis teha. Ja ma jooksin kogu aeg vetsu vahet, sest puhtalt vedeliku kogus, mis ma ära jõin, et alkoholi asendada, oli meeletu.
Aga hakkama sain. See üllatas mind ennast ka veidi. Ja õhtu lõpus ütlesid kõik, et ma tundun kõige rohkem purjus ja et kas ma olen kindel, et pole midagi joonud?
Ning õhtu oli väga-väga lõbus. Me kõik naersime meeletult ja sõbranna ütles, et see oli tema parimaid sünnipäevi.
Reedel oli aga ühel kokal sünnipäev, ta pakkus kõigile pokaali šampust. Ma käisin köögis ära, jõin oma pokaali, tulin alla tagasi, ning alles siis tuli meelde, et ma ju ei joo praegu. Dämit! Mulle lihtsalt ei tulnud varem meelde. Kui ebaaus.
Reedel, ehkki ma olin kaheni tööl, tundsin mingit vajadust veel poole neljani öösel üleval passida, sihvkasid süüa ja internetti läbi lugeda. Ehkki ma teadsin, et pean hommikul vara tõusma ja emaga koos vanaema juurde sõitma, et puid riita laduda.
Hommik oli raske. Tegelikult oli terve laupäev raske. Ilm oli imekena ja töö saime kambaga ilusti tehtud, aga siis olin ma ka nii läbi, et läksin punkt kell pool kümme magama ja tudusin hommikul üheksani.
Vanaemal on nüüd uus mööbel, mille diivan lahti ei käi, nii et teoreetiliselt saab tema pool ööbida nüüd vaid üks inimene. Aga mitte meil, kus Eesti nokitseb. Nad katsid mulle põrandale aseme. Kõigepealt tõi vanaema oma vana kasuka. Siis kaksteist tekki. Siis diivanikatted. Ta lihtsalt tõi ja tõi kraami, kuni see oli juba koomiline. Etteruttavalt, seal põrandal oli palju mugavam, kui diivanil kunagi oli. Ruumi oli palju. Ema ütles hommikul, et järgmine kord tahab tema põrandat ja saagigu ma pekki.
Mh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar