Insurgent

Reedel käisin Tartus, saime kokku Polina ja Maarjaga. Meie Polinaga jõudsime varem, mistõttu meie valida jäi istumiskoht. See tähendab minu valida, sest Polina ei suutnud sellist pinget taluda. Kui Maarjale sõnumi saatsin, et kohtugu meiega Ristiisas, vastas ta ainult, et teadis seda.

Kui mina saan valida, siis on alati Ristiisa. See on minu jaoks klassika.

Kui Maarja läks koju, suundusime meie edasi Pierre'i. See on ikka päris uhke koht, mõnusa atmosfääriga. Ning kell viis läksin mina üksi kinno, kuna Polinat see film ei huvitanud. Ma olin juba tükk aega tahtnud "Divergenti" teist osa vaatama minna ja ma arvan, et päris viimasel hetkel sattusin peale ka, enne kui see kinodest ära oleks läinud. Kahjuks oli see ainult 3D-s, mida ma vihkan. Mingit erilist efekti see juurde ei anna, hoopis kitsendab vaatevälja ja teeb kõik hämaraks. Ma tahaks kogu aeg need 3D-prillid endal eest ära kiskuda. Lisaks on see kallim ka. Aga mis teha, kui 2D seansse lihtsalt põle. 

Muidu "Insurgent" mulle väga meeldis. Sama hea, kui esimene osa. Shailene Woodley on tõesti päris huvitav, ja kõik meestegelased olid kuumad nagu alati. Mul on vist Miles Tellerisse väike crush, mis on üldiselt päris mugav, sest mulle tundub, et ta on uus kuum nimi, keda veel igal pool näha saab. Naomi Watts, kes mängis meespeategelase ema, tundus küll rohkem talle õe eest, aga mida tema teha saab, kui nii noor välja näeb.

Kinoteema oli mul veel sel nädalal töökaaslasega.

"Anne-Mai! Mul on ülihea plaan!" hüppas ta erutatult üles-alla ja hõõrus käsi kokku.

"Räägi."

"Lähme Tartusse kinno..."
"Davai." Ma käin ju nagunii kogu aeg seal.

""Kiireid ja vihaseid" vaatama," lõpetas ta.

Ma vajusin kohe näost ära. "Ükskõik mis muud filmi, aga mitte seda."

Täpselt nii, nagu Polina pärast arvas minu filmi kohta. Aga pole mingit mõtet minna vaatama filmi žanrist, mis sind ükskõikseks jätab või mida sa konkreetselt vihkad. Ja mina igasuguseid autodega kihutamise filme vihkan. Need on ajuvabad. Oumaigaad, kui põnev, autod ja relvad ja halb huumor. Ei suudaks ära oodata.

Ja nii ongi sõbrannal siiamaani Tartus käimata ja oma film vaatamata. Kõik ei käi igal pool üksi nagu mina.

Loen Maupassanti "Bel-Ami'd", mida Polina soovitas. Tõesti väga hea on. Lihtsalt, naljakalt ja sümpaatselt kirjutatud, mitte niimoodi soigudes, nagu prantsuse klassikutel mõnikord kombeks on. Näiteks pole "Bel-Amis" veel ette tulnud kahte lehekülge kirjeldust kellegi elutoa tapeedist.

Ja "Morti" lugesin uuesti läbi. Pratchetti lahkumise puhul. Nuuks...

Ja avastasin Humana kaltsuka, millest mul varem aimugi polnud. Kolasin mingis suvalises Selveris teisel pool linna, kui Humanat silmasin. Esiteks oli seal suur ja avar ruum, teiseks küllalt normaalsed riided ja täna näiteks olid kõik asjad 4 euri. Minu uus pluus:

Sinakasroheline ja suur, nagu mulle meeldib

Minu linn