Pilvede peal paistab alati päike

Pühapäeval oli Päikesekiire viimane tööpäev meie juures, sest suveks ta ei jää. Ta oli küpsetanud kringi ja kirjutas terve päeva luuletusi. Tal on alati kaasas tema luulevihik, mis on suur ja paks. Juhtumisi pühendas ta kaks luuletust ka mulle. Kui sageli juhtub, et sulle luuletus kirjutatakse?

"Ütle üks sõna," käskis ta. Ma ütlesin karu.

Kui ta istus kirjutama, mainis ta midagi ilma kohta, mille peale ma vastasin, et pilvede peal paistab alati päike. Päikesekiir kuulis, et lillede peal paistab alati päike, ja võttis selle koos karuga oma luuletuse aluseks.

Varsti käskis ta juba uue sõna öelda ja ma tulin välja lehmaga.

"Mis värk sul nende loomadega on? Ütle alguslause ka."

Lause koha pealt sai mu fantaasia otsa, niisiis alustas ta lehmaluuletust nii: "Lauset ei oska sulle öelda isegi..."

Ma lugesin 9gagist sügavamõttelist tsitaati, et sa muutud nende 5 inimese kombinatsiooniks, kellega sa kõige rohkem aega veedad. Seega oleks mul igati kasulik Päikesekiirega hängida, kuna ta on maailma kõige rõõmsameelsem inimene, ja mina ise olen viimasel ajal nii tujukas olnud. Juhtumisi lähemegi täna ja käime Tartus ära, tšekkame korraks üliõpilaspäevad üle. Tahtsime minna häälega, aga terve päev on sadanud, nii et mul on tunne, tuleb pigem buss. 

Me läheme just nimelt ühele luulelugemisüritusele, mis õhtul toimub. Mind jätab luule tavaliselt külmaks, aga Päikesekiirele, kes seal loeb, tahan ikka kaasa elada.

Eile oli mahe ja soe ilm. Läksin korraks välja, et päikese käes raamatut lugeda, põikasin veel raamatukogust läbi, ja kui teist korda sattusin Anderseni muinasjuttude täieliku ingliskeelse kogu peale, võtsin seda kui märki, et ma ikkagi pean ta laenutama. Mulle meeldivad muinasjutud. Ja olgugi see raamat paks nagu telliskivi, ma võtsin ta kaasa.

Järgmine asi, mida ma teadsin, oli pool kolm öösel kerges vihmas koju jalutamine. Sõbranna mingid tuttavad olid meid kuhugi edasi kutsunud ja me nähtavasti olime läinud. Peale kella kahte, kui ma ära väsisin ja koju tahtsin minna, hakkasid kõik nokkima, et ma alles tõusin ja olen hoopis üleväsinud ning et ma magan niimoodi oma elu maha. Jah, olgu, ma tõusin eile lõplikult üles kella kolme paiku päeval, aga sellegipoolest on öösel kell kaks väsinud olemine normaaalne.