Nii ilus päev on. Pärast äratuskella kolm korda edasi lükkamist sai mul lõpuks kõrini ning ma ajasin end üles. Kuna saan täna tööle minna veidi hiljemaks, siis oli mul ikkagi ees pikk hommik. Ning vastupidiselt eile, kui olin tööl üksi, olen täna kellegagi koos. Keegi, kellega rääkida! Whippee.
Mulle väga meeldib Caitlin Morani raamat, mis on põhimõtteliselt tema enda teismelise-east. Ta küll väidab, et ei ole, aga ilmselgelt on. Ja see on nii isiklik ja aus ja naljakas ka.
Palju õnne mu emakesele, kes käis eile oma viimases keemiaravis ja on nüüd selle teekonna edukalt läbinud. Ellujääja :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar