Käisin eile linna peal, šoppamas. Mul oli tööle jälle uusi sisekingi vaja, mis pole ka ime, sest need elavad üle pikki päevi. Ükski jalanõu ei peaks selle peale kaua vastu. Ja lisaks ostsin sokke, mis on üks mu lemmiktegevusi. Mulle meeldivad uued sokid.
Läksin töö juurde tsipa sööma ja raamatut lugema, kusjuures töökaaslased käisid pidevalt mind laua juures segamas ja midagi koertest rääkimas (veidrikud). Sealt lahkusin juba kaks korda arvukamana, olles ühe töökaaslase endaga kaasa võtnud. Ilm oli ilus ja päikeseline, aga megatuuline. See oli lihtsalt metsik. Et me tahtsime väljas istuda, otsisime ühe koha Lossimägedes, müüri ääres, kus on mingi puidust lava või platvorm. Sein varjas tuult, aga päike paistis sinna ilusti. Heitsin maha, mässisin pea üleni salli nagu Kihnu Virve, ja mõnulesin, vaadates puude kohisevaid latvu. Kevad Viljandis on võrratu. Sellest parem võib olla ainult suvi Viljandis, kui kõik kohad on turiste ja tegevust ja möllu täis.
Kui meil tuulest kõrini sai, suundusime lähedalolevasse kohvikusse lattet jooma, sinna, kus on ilus vaade ja mõnus atmosfäär, aga tavaliselt halb teenindus. Nüüd on seal teenindus ka paremaks läinud :)
Parajasti, kui me lõpetasime kutsehaigusest tingitud võrdluse nende ja meie latte maitse ja valmistamisviiside kohta ja vestlusesse tekkis paus, ütles üks kahest kõrvallauas istuvast vanemast naisterahvast: "Talle meeldivadki ainult mustanahalised."
Kui ma hakkasin itsitama, sosistas sõbranna: "Ma arvasin, et kuulsin valesti!"
Ja jälle on mul üks mõnus pikk hommik, sest tööle pean minema veidi hiljemaks. Aega juukseid pesta, teed juua, palju hommikust süüa, raamatut lugeda ja blogi kirjutada. Ning väljas on päike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar