Ma ei pea enam tükk aega teksasid ostma!

Käisime terve perega eile Tartus šoppamas. Perepäev-šopingupäev. Sõime Ristiisas - minu kartulipuder tangude ja kukeseentega oli imemaitsev - ja Rahva Raamatu kohvikus. Jõin mõlemas kohas ka jäätisekokteili ära, sest ma olen nende järele hull. Raamatupoe kohviku kirsikokteil viis tõesti keele alla!

Skoorisin Mangost kaks paari teksaseid. Enne mässasin tükk aega Vero Modas ning proovisin tohutu koguse paare ära, aga midagi oli kogu aeg vale: suurus, lõige, värv... Nii kui Mangos esimese paari pükse selga panin, need sobisid. Sobisid tegelikult kõik, mis ma seal proovisin. Mango ja mina kuidagi klapime.

Ma olin pärast nii kergendunud, sest teksaste leidmisega on alati tükk tegemist, aga kui see on tehtud, võib kaua aega hooleta olla. Ma kannan oma teksaseid tavaliselt nii kaua, kuni need sõna otseses mõttes katki lähevad.

 

Sain veel pesu, lilla lauvärvi, juuksepalsami, raamatu ja kindad. Pärast palsami ostu kondasin tegelikult tükk aega Kaupsi ilumaailmas ringi, vaadates kõiki neid kreeme ja koorijaid. Siis lugesin koostiseid. Looduslik või mitte, need kõik on kahtlast kräppi täis. See oli nii väsitav, et ma tõesti ei viitsi. Ma kasutan parem näokreemi ja kätekreemi asemel oma mandliõli edasi.

Koju tulles pidin ostma uue šampuse, sest kui Minn mul külas käis, siis me täiesti kogemata lõime päkad silma sellele šampusele, mis mul juba aastavahetuseks varuks oli.

Pühapäev

Ma leidsin lõpuks endale vana-aastaõhtuks kleidi. Olin juba pikemat aega seda otsinud, aga alati kaltsukatest tagasi tulnud mingite magamispluuside või muu sellisega, mis on iseenesest toredad, aga märgist mööda. Kleit on lihtne, mugav ja hall.

Eile tuli Minn mulle esimest korda siia külla ja tõi kaasa käterätte, küünla, küünlajala, põlle ja hulga banaane "banaaninäole". Just seda, mida mul vaja oli, sest ma armastan küünlaid ja käterätte ning olin endale hankinud küll pajalapid, aga põlle mitte. Näed siis, kui armas.

Käisime ka minu töö juures söömas - haarasime endale viimase vaba laua. Seal on praegusel ajal tõesti kiire ja palju inimesi.

Samuti kasutasin ma võimalust endale ühest sisustuspoest natuke nõusid vaadata. Ma armastan ilusaid nõusid.

Ha!

Joulupukki

Mul olid lihtsalt imelised jõulud. Esiteks olime me kõik koos, kõigil just sobivalt töölt vaba, ja teiseks oli imeilus ilm. Kogu aeg sadas laia valget lund, oli nii vaikne ja sulnis.

Kui ma koju jõudsin, kaunistas Liis parajasti piparkooke. Et ta on üks paras tegelane, siis kaunistas ta neid näiteks nii:

Ema hakkas üht kassikujulist piparkooki hammustama ja nentis: "Saab Päärile voodood teha." Siis hammustas ta piparkoogikassil pea otsast ja mjäugus natuke aega katkendlikult. 

Juba mitu aastat me teatavasti üksteisele kinke ei tee. Tegime kingi ainult isale. Kui me olime selle üle andnud, hüppas ema kuskil välja hulga pakkidega ja teatas, ta olla tee peal üht päkapikku kohanud. Siis tuli Liis täpselt samasuguse sületäiega. Mirjam vaatas mulle väga kohkunult otsa: "Palun ütle, et sina ei teinud kinke." Ma naersin täiega, sest hetkeks olin ma kartnud, et olen ainus, kes meie kokkuleppest kinni ei pea.

Nii et ma ei teinud kinke, aga sain neid. Skoor? Piinlik skoor?

Ja lauamängudes ei võitnudki ma absoluutselt iga kord. (Tegelikult lasin lihtsalt teistel ka võita. Väikese jõuluime mõttes.)

Täna ostsin meile aastavahetuseks šampa ära ja mult küsiti dokumenti. Vot see on skoor! Välimus oli mul täna üldse imelik, sest kui bussilt tulles korraks töölt läbi astusin, väitsid kolleegid mind mitte ära tundvat. Mul ei olnud nimelt läätsi ees, vaid prillid. Poleks pidanud oma saladust paljastama...

Bussis istusid juhi taga üks naine ja väike armas poiss, kes osutusid juhi perekonnaks. Võib-olla tahtsid nad esimest jõulupüha koos veeta, vaatamata sellele, et isa pidi tööl olema? Poiss käskis isal kogu aeg autodest mööda sõita ja päris linna jõudes, kus me reisijad maha laseme. Nunnukas.

Make the Yule time gay

Kas ma olen ainus inimene, kes veel naerab, kui ta "Have yourself a merry little Christmas" laulus seda kohta kuuleb?

Kahekümne kolmas

Ma lükkasin täna äratuskella oma neli korda edasi, nii et nüüd pole jäänud erilist hommikust tšillimisaega, mida ma nii armastan. Aga no väikse blogi jõuab ikka ära kirjutada.

Jalutasin eile öösel läbi lumise linna koju ja mõtlesin, et küll see on ikka ilus linnake. Sadas vaikset lund ja mul oli hea tuju, sest eile oli esmaspäeva kohta ikka väga kiire päev. No reede materjal. Ma jõudsin isegi süüa ainult ühe korra! mis pole sugugi minu moodi.

Lisaks olid kõik heas jõulueelses meeleolus, soovisid häid pühi ja viskasid igast suunast tippi, nii et mul jäi ainult üle ämbriga all seista ja kõik kokku korjata.

Ja ongi homme jõulud! Täiesti uskumatu. Kui sa kinke tegema ei pea nagu mina, siis võib tõesti see aeg kuidagi märkamatult ligi hiilida. Stressivabalt. Homme sõidan koju, kus kogu kamp ees ootab. Mul on neist aga ainult kahju, sest nad kaotavad mulle kõigis lauamängudes haledalt. Aga ma ei saa midagi teha, kui ma olen osav. Kohe kindlasti ei oska ma meelega kaotada. Hiljuti hankisime endale Aliase ja ma olen kõigil selja prügiseks teinud. Minu taktika igas mängus pole mitte keskenduda enda võidule, vaid konkurentide vaimsele mahategemisele ja segamisele. Minu meelest on teistele vahele segamine üldse Aliase point!

Vaidlesime just üleeile, kas tulevad valged jõulud või mitte. Mina ja Mirjam arvasime, et tulevad, ema, et mitte. Ja just selle vestluse ajal hakkas vaikselt lund sadama! Nüüd võib igal juhul loota, et tulevad valged jõulud.

Tõime jõulupuu rõdult sisse ja ehtisime ära, panime kassi radikale hauduma ning nüüd võib jõuluks loota maitsvat kassipraadi. 

Ja eile sai mu kauamagamise needus korraga läbi, kui ma tõusin kell 7 ja jäingi üles. Nägin nimelt luupainajat. Lugesin köögis Minni toodud Time Magazine'i ja jõin teed ning vaatasin, kuidas väljas vaikselt valgeks läks. Veel peale kaheksat hommikul oli täiesti pime! Ulme. Samas tuleb meeles pidada, et need ongi need kõige pimedamad ööd ja nüüd hakkab valgemaks minema.

 

Bowlingus olime mina ja neli tüüpi. Esimest mängu ma juhtisin, veeretades oma roosat ja kerget palli, sest raskeimaid palle ma suudan vaevu tõsta. Kõik olid nagu wtf? Aga siis libisesin keskmiseks ja viimase mängu vist kaotasin. Mul oli oma hiilgehetk... ja siis see möödus.

Mul ei töötanud ükspäev korraga enam arvuti puutepadi. Hetkeks seostasin seda kohvitilgaga, mille paar minutit enne seda arvutile pillanud olin, aga see tilk oli tõesti nii pisike. Tuli meelde, et mul oli varem ka sellist asja juhtunud. Kahjuks ei saanud ma guugeldada "hiir ei tööta", sest, noh, hiir ei töötanud ja ma ei saanud arvutis midagi teha! Helistasin Liisule, kes guugeldas minu eest "Toshiba touchpad doesn't work" ja soovitas vajutada f5. Jeei! Küllap sinna ma olin enne kogemata vajutanud ja see surmas hiiretöö. 

Oleme midagi õppinud ka sellest kurvast juhtumist.

Püha lihtsameelsus

"Üles tõusmine on nii üle hinnatud," mõtlesin ma hommikul voodis lebotades. Millegipärast ei lähe ma hilja koju saabudes mitte kunagi kohe magama. Eile näiteks tulin kell 2, aga magama sain alles kell 3. Alati söön ma mõne banaani, heal juhul loen ja halval juhul lähen internetti (milleks on vaja veel öösel minna internetti? jumal teab). 

Lisaks oli mul täna hommikul peavalu. Sul ei ole pohmelli, ütlesin ma endale veenvalt, sa jõid kaks jooki! See pole füsioloogiliselt võimalik... 

Praegu on kell kolm ja ma sain just voodist välja ja duši alla, aga seda ka ainult sellepärast, et tunni aja pärast pean bowlingusse laekuma. Seekord saime natuke suurema seltskonna kokku!

Ükspäev tegin tööl inventuuri ja töökaaslane hakkas meenutama, kuidas nad ühes eelmises kohas praktikandile tünga tegid. Ütlesid inventuuri käigus, et jääkuubikud on vaja üle lugeda. Ei ole ju võimalik, et keegi seda uskuma jääks? Tšikk hakkaski lugema. Jäämasin aga teeb uut jääd juurde, kui eest ära võtta, nii et kohe toimus tal seal varing. 

"Eeei! Mul läks kogu arvestus sassi!"

"Hakka uuesti peale," olid nad praktikandile soovitanud, aga kui ta hakkas, siis ikka halastasid ja ütlesid, et tüng.

Ma naersin selle peale nii kõvasti, et töökaaslane natuke ehmus ja küsis, kas mul kõik korras.

Praadisin endale just potis seeni, sest panni pole mul siiamaani. Ma ausalt öeldes ei taha osta ka, sest töö juures söön niigi kogu aeg praetud toite ning kui ma seda veel kodus teeksin... Aga seeni ikka tahaks ning potis õli sees saavad nad väga maitsvad.

Lõpetuseks midagi mõnusat, mille Marilyn Manson on meisterdanud.

Bezuhov paneb puslet

Minu päev Siberis

Väljas tormas täna terve päeva, aga mulle tegelikult meeldis see. Loodusjõudude vastu nagunii ei saa ja omal moel on nad ilusad. Kui juba pool päeva polnud elekter ära läinud, läksin ma kärsituks. Mis mõttes, meie varusime vett ja nüüd see ei lähe ära? 

Lõpuks ikka läks ära (no jumal tänatud), aga minimaalseks ajaks.

 

Panime terve päeva tuhandetükist puslet kokku. Meil emaga käib isegi see ärplemisega ning kogu aeg on vaja teisele selgeks teha, kui koba ta on ja kui palju rohkem sina oma nurgas oled edenenud.

Lugesin Tuuli Roosma Siberi-raamatu läbi ning vaatasime ka selle saate DVD-d. Neli osa. Lõpuks olin peast juba üsna Siber ning saate tunnusmeloodia kummitab. Väga hea raamat oli ja väga hea sari samuti. Raamat on esiteks nii ilusasti kujundatud, huvitav, samas vahetu. Igasuguseid isiklikke seikasid perekonnaelust on sees, mida ise endast raamatut kirjutades võib-olla sisse ei paneks, aga mis teevad lugejaga tegelikult lähedasemaks. Ja kuigi ma mitte mingisugust jumalat ei usu ja Vissarioni kohe eriti mitte, siis ei jäänud Siberi-raamatust üldse sisse mingit negatiivset emotsiooni, a la et on ikka lollid, täielik mõttetus... või midagi seesugust. Tegelikult tundusid need vissarionlased üpris südamlike inimestena. Uskugu siis, mida tahavad.

Kahe minuti reegel

Ma püüan viimasel ajal järgida sellist reeglit nagu "Kui see võtab vähem kui kaks minutit, tee see lihtsalt ära."

See aitab nähtavasti sul, noh, asjad ära teha, selle asemel, et lõputult oma peas tõmmelda, et peaks selle ära tegema...aga ei viiitsiii...Sest see kulutab palju rohkem su energiat kui asja ärategemine. Ja on isegi juhtunud, et ma teen ära midagi, mis tegelikult võtab kolm või isegi viis minutit! Nonoh.

Niisiis ma tegin hetk tagasi blogimises väikse pausi, et nõud ära pesta ja kuiv pesu kappi panna.

Käisin täna töökaaslasega bowlingut mängimas. Kutsusime ka ühte teist töökaaslast, kes on kõigi lemmik ja alati väike päikesekiir, aga tal oli midagi ees. Päeval põrkasin päikesekiirega raamatukogus kokku. Õhtul, kui hakkasin bowlingusse minema, jalutas ta just minu maja eest mööda, et oma värgile minna, mis juhtumisi asus samas suunas, kus meie bowling - päikesekiir kõndis usinalt vales suunas. Läksime siis osa teed koos ja naersime, et raudselt põrkame veel tagasiteel ka kokku. Nii väike linn lihtsalt!

Kuigi edasi minnes ta enam nii väike ei tundunudki. Ma nägin mingit uut linnaosa, kuhu ma jalagagi polnud sattunud. Ikka on nii, et kui käid külas sellises maalilises linnakeses, siis tahad ikka kõikjale jõuda ja kõike näha - aga kui seal päriselt elad, käid ainult trajektooril töö-kodu-kesklinn.

Igatahes see magalarajoon oma suurte paneelmajadega ei lõppenudki otsa ning ma muutusin päris närviliseks, sest tuul oli niii külm ja mu mütsist polnud vähimatki kasu.

"Millal bowling juba tuleb?" vingusin ma. "Kas siin?"

"Ei, see on kool."

"Miks nad pidid selle kuhugi maailma otsa ehitama?"

Lõpuks jõudsime kohale ja päris okei oli. Noh, ma suht koba ja kogu aeg kaotasin, aga ma mängin alles teist korda elus ka.

Pärast tegime veel paar raundi piljardit. Seal kaotasin ma veel rängemalt, mis on imelik, arvestades kõiki neid tunde, mis ma minipiljardi juures veetnud olen. Päris piljardit puutun samuti alles teist korda elus ja ausalt, seal on kõik liiga suur, kui juba miniversiooniga harjunud oled. Liiga suured kiid - peaaegu minupikkused - liiga suur mängulaud, mitte kuskilt ei saa ligi. Minipiljard on ikka parim.

Muuseas Tiinaga tegime oma aastavahetusplaanid ära! Ta tuleb siia, minu juurde. Heeeeeeeeei, see saab lõbus õhtu olema, ja ma ei kavatse end sugugi lasta segada sellest, et järgmisel päeval tööl olen.

Istun kohvikus ja joon h66gveini ning ah, miks mitte toppida yles pilt oma saabastest.

Elu mugavaimad talvesaapad mul ning nii nunnud ka! V6tsin number suuremad, et saaksin varbaid liigutada nagu Kingpool. Ja k6nnin nagu pilvedel.

Ostsin klaaspoti ja toppisin kuule t2is, ja minu meelest v2ga sympaatne sai.
Lisaks ostsin Rimist endale veinipokaalid (Rimist on p2rit ka mu lahedad kandilised klaasid, k66gir2tikud ja pajakindad), kuna mulle kingiti vein ning polnud seda juua kohe mitte millestki. Pokaalid ostsin eile ning t2naseks on neljast vaid kolm alles j22nud. Noh... mina pole syydi. Ja yldse, tegijal juhtub.

Magasin tuimalt kella kaheni p2eval.

Sherlock lahendab juhtumi

Istusime emaga restoranis, talle toodi kohv ja kohvi kõrvale kompvek.

"Tahad seda endale?" küsis ta. Ma ei tahtnud.

Ta keerutas natuke aega seda sõrmede vahel ja ütles mõtlikult: "See on vist komm."

Ma olin Sherlocki läbinägelikkusest nii vaimustatud, et itsitasin kõigest paar minutit.

"Mis on?" vihastas ema. "See oleks võinud ka koor olla. Nii, et teed selle lahti ja siit tuleb koor välja."

Ah, ma lihtsalt kade.

Enda teemal niipalju, et lõikasin ükspäev endal juukseid. Õhtul istusin voodis, närisin nätsu ja seda suust välja võttes mõtlesin tuimalt, et ära pilla seda juustesse, ära pilla seda...

Ma pillasin selle juustesse ja pidin veel hea salgu maha võtma. Topelt ei kärise...

Mariliga (me ikka kinosõbrad!) vaatasime üle Näljamängud. Jättis mu natuke külmemaks kui eelmised ja tundus liiga pikk ka. Näljamängude viimane raamat oli nagunii kogu sarja kõige kehvem ja raamatu lõppu ma konkreetselt vihkasin, nii et ega ma sellest filmist mingit meistriteost oodanudki. Kuigi ta ei olnud halb, vaid täitsa vaadatav. Lihtsalt liiga pikk ja venitatud. Nad oleksid võinud vabalt kolmanda ja neljanda osa kokku panna ning ühe hoogsama filmi teha.

Elizabeth Banks ja Woody Harrelson olid head. Ja Gale'i osatäitja Liam Hemsworth on nunnu. Ma ei taipa kogu seda Peeta-teemat üldse, ta pole minu jaoks üldse mingi teema, see tegelane oleks võinud ära surra ja ma oleks rahul olnud. Kui raamatus veel oli Peeta suht okei, siis filmis ei tule ta üldse esile.

Kui mul poleks täna ema külas käinud, oleksin vist terve päeva voodis veetnud. Reede-laupäev olin tööl, kaks megapikka ja kiiret päeva. Olin hommikul nagu surnud laip, ent ajasin end siiski üles, koristasin kodu ära ja kaunistasin jõuludeks. Alati on hea, kui keegi sul külas käib, sest sa oled sunnitud enne seda koristama!

Natuke valgust pimedasse öösse

Istusin tööl maha ja võtsin ette oma pruunikstõmbunud banaanid, lehvitades neid enne natuke aega töökaaslase silme ees. Ta vihkab küpseid banaane. Minu jaoks on roheliste (või kollaste) banaanide eelistamine sama, kui keegi küsiks oma prae kõrvale tooreid kartuleid. Miks süüa toorest, kui saab süüa küpset?

"Kas sa sööd need kõik ära?" küsis ta nina krimpsutades, kui ma viiendat banaani lõpetasin.

"Ma sööks rohkemgi, kui mul oleks rohkem kaasas."

Sain hommikul oma esimeselt inglise host-emalt sõnumi, kus ta küsis, kas ma võiks päriselt tagasi tulla, sest praeguse au pairiga ei klapi. Kui me skaipisime, siis nad küll kogu aeg naljatasid, et tule tagasi, aga me ei mõelnud seda ju päriselt!

Saame neile Tiinaga küll jaanuaris külla minna, aga see on ka kõik :(

Rakveres on parem

Väljas on meeletult külm, aga nii ilus. Kõndisime töökaaslasega eile öösel koju ja läksime meie linna jõulukuusest mööda. 

"See on imeline! Nii ilus!" ütlesin ma.

"Rakveres on parem," kohmas töökaaslane.

Siis hakkas ta loetlema kõiki neid linnasid, kus olevat ilusamad jõulukuused, mille vastu meie mannetu ei saavat. Ma pole ühegi teise linna oma näinud, sest ma ei näe uudiseid, sest mul pole telekat... aga Tartu oma vaataks küll hea meelega üle. Niipalju kui ma Tartusse olen sattunud, ei satu ma Raekoja platsi.

Tööl kütame kogu aeg kaminaid, et soojem oleks. Ja endal on ka kodus praegu küte põhjas. Mis tuletab mulle meelde, ma pean veenäidud ära saatma.

Hingata on jälle rahulik ja hea, sest minu kõige kallima inimesega on kõik jälle korras.