Tulen mina uksest sisse - ja peatun. Tuba on pooltühi. Kõik siin kajab. Tiina on välja kolinud. Neil päevil pidi ta seda tegema, aga ikkagi tuli see ootamatult. Kõik tema riiulid ja sahtlid on tühjad, põrand ja sein on lage, tühi voodi tundub nagu midagi naeruväärset. See häirib mind. Mitte kuhugi pole silmi panna. Ma juba igatsen sind, Tiina! Uut toanaabrit ma endale ei taha. Aga kui ta sisse kolib? Mis ma siis teen? Ette ju ei seisa.
Täna oli lastekaitsepäev. Kesklinnas seda tähistati, olid mingid esinemised, batuudid, ja Raekoja platsil minibassein. Vägev. Oleks tahtnud sisse hüpata. Ja veel - on naeruväärne, kui valge õhtul kell kümme on. Täitsa hull. Tõin endale pedesid... ehk lillasid sireleid ka ja tuba haiseb.
Ma ei saa sellises tühjas toas magada. Ma tean, et ei saa.
Täna öösel ka ei saanud. Maksimaalselt kolm tundi võib-olla. Sääsed aina pinisesid ja pinisesid, ma panin akna kinni, et neid jumala pärast enam rohkem sisse ei saaks, aga vanad ei läinud mitte kuhugi, vaid laulsid mulle sulnist serenaadi. Kuulasin empekat, et seda pininat vaigistada, ja see toimiski, ainult et kui uniseks jäin ja empeka välja lülitasin, hakkas iga kord uuesti pihta pinin. Ja kõik oli rikutud.
Merca "Meest" loen. Täitsa omamoodi.
Üks tööpäev veel - ja ma saan lõpuks natuke puhata!
Väga ootan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar