Teen endale jalavanni. Juunikuu - ja mul on tsipa külm. Riideid ka ei hakka selga toppima, hoopis vannitan end. Oleks mul mingeid õlisid või ürte ka, mida siia sisse panna, oleks super. Tegelikult võiks oma kehaõliga proovida...
Naljakas. Nüüd olen mina see, kelle juurde pisikesed tüdrukud poes tulevad ja küsivad peotäit sente hoides: "Kas selle eest saab midagi?" Nagu mina ja Jaanika kunagi tegime. Läksime maja juures olevasse putkasse ja küsisime: "Mis selle eest saab?"
See plika jooksis ära, karjudes sõbrale: "Mul on siin üks euro! Üks euro!!"
Ma olen sõltuvuses 30STM-i lauludest "Stranger in a Strange Land" ja "Hurricane". Ma kuulan neid kümneid kordi järjest. Enne kontserti ma uut plaati üldse ei sallinud, aga nüüd olen sellesse süvenenud ja need kaks laulu meeldivad! "Stranger" on suht ropp ka. Läksin täna kirikust mööda ja laulsin: "Enemy of mine, I'll f**k you like the devil..." Hm.
Jaanipäeval olin küll tööl, aga me olime tund aega varem lahti ja tegime ühtse meeskonnana kõik selleks, et juba pool tundi peale sulgemist jalga lasta. See oli armas. Kõik tegutsesid ühe eesmärgi nimel. Siis läksin Liisuga linna peale. Oleksime tahtnud tule juurde, aga kahekümne kolmandal ei olnud linnas muid avalikke tulesid peale Raadi oma ja sinna ei viitsinud kõndida. Niisiis passisime Pirol, kiikusime Toomemäel ja lõpuks istusime kuskil kohvikus sees ka. Ainsas, mis avatud oli. Jubedalt tahaks praegu ka mingi lõkke ääres istuda, sest mul jäi see kogemus sel aastal saamata.
Mulle meeldib õhtul vaadata, kuidas aeglaselt hämardub. Täiesti sürr, kui kell kümme on täitsa valge. Lihtsalt harjumatu.
Üle-ülehomme kolin. Kaks päeva tööd veel. Aga kolimispäev tuleb tihe, sest ma pean kogu toa korralikult (ma mõtlen, aknad ja riiulid ja laua tagant) ära koristama, asjad pakkima, linnas Üliõpilasküla peakontoris ära käima, tagasi tulema ja kolima ja oma asjad lahti pakkima. Õhtul aga tahaks koju jõuda, sest Mirjam ja isa tulevad mõlemad koju. Meil on nagu väike perekonnakokkutulek. Tuleb liiga tihe päev. Tegelikult peaks ma koristama hakkama täna, et kolmapäeval lihtsam oleks. Kui ma vaid viitsiks. Mul on tunne, et siin läheb tunde. Tegelikult ma tean, et läheb. Eelmine aasta läks.
Magasin jälle kaua, poole üheteistkümneni. See pole minu moodi. Ja hommikul kella vaadates mõtlesin, et kui oleks tööpäev, oleksin ma juba tunde üleval ja sel hetkel parajasti teenindaksin kassas kliente. Nüüd aga lihtsalt magan oma voodis ja pole veel oimugi liigutanud. Naljakas, et keha on kõigeks võimeline, just nii, kuidas olukord nõuab.
Ahjaa, ja keegi ütles mulle kassas: "Nii tore, kui kassapidaja naeratab."
Mul on ka tore, kui mulle naeratatakse. Olen muutunud talumatult viisakaks. Ise poes käies soovin müüjatele head päeva. Nad tunduvad üllatunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar