Täna tuleb Cinamoni odavat kolmapäeva kasutada ja kinno minna. Mõtlen parajasti, mida valida. "Pohmaka" esimene osa oli hea, aga teine võib sel juhul pettumuseks osutuda... Pidi olema üks-ühele sama sisu. Ehkki esimene oli naljakas. Aga on veel Vanessa Paradis' uus film, mis minus huvi äratab. Pole midagi teha, ma olen ikka selline romantiliste-komöödiate-tüdruk.
Natuke surnud tunne on. Eile/täna sain alles tõelist loco house'i näha. Appi, mu jalad on veel surnumad kui ülejäänud mina. Olin üle kolmeteistkümne tunni järjest jalgadel, istusin ainult pool tundi puhkepausi ajal. See jätab tõesti oma jälje. Kassas me saame istuda, öösel kassat polnud. Ma sureksin praegu jalamassaaži eest. Ainult et tegelikult mitte, sest mis mõte sellel oleks? Siis ma valiks ikkagi ellujäämise.
Päevad on sassis. Asjad, mis eile juhtusid, tunduvad nagu mitu päeva tagasi. Öö jäi täiesti vahele, läksin, oli valge, tulin, oli valge. Ilus sombune hommik. Täiesti sürr tunne. Jõudsin pool üheksa koju, sõin hommikust, mõtlesin: olen nii reibas, nii reibas, jeee! Laseme uuel päeval alata!... hm...natuke kisub silma looja tegelt...heidaks õige pikali.
Ja nüüd tudusingi mitu tundi. Parem sai.
Ülemus peaks mingi hetk helistama ja teatama, kas täna öösel peab samuti tööle ilmuma (eeeeeeeeeeeeeeeeeiiiii tahaa) või mitte. Palun helista siis juba! Ma ei saa mingeid plaane teha. Tahaksin õhtupoolikul tegelikult koju minna.
Aga oh sa poiss, kus eile olid kõik vahekäigud asju täis. Me ladusime kõik kärudele ümber ja pärast uutele alustele. Mult küsiti kümme korda asju stiilis, kas meil on igav, et me seda jälle teeme (hiljuti olevat juba olnud ümbertõstmine), kas me oleme hullud, kas meil paremat pole teha, miks me nii teeme ja nii edasi. Töökaaslased ütlesid, et järgmised kuu aega saame klientidelt iga päev sõimata, sest keegi ei leia midagi üles. Mis, ma kahtlustan, on ka kogu asja point.
Ohtlik on kolleegidega nii kaua aega koos veeta, sest nad hakkavad sulle meeldima. Veider. Kella ühese öise pausi ajal me lihtsalt itsitasime pool tundi, nagu oleks purjus, ega suutnud lõpetada. Üleväsimus teeb hüsteeriliseks.
Teise noodi pealt. Vaatasin eile oma uue toa üle. Midagi rõõmustavat pole. Aga samas on ka. Sest ikkagi oma tuba! Ja vaade on kõige kõrgemalt korruselt ilus. Külmkapp on samuti olemas. Ma juba mõtlen, kuidas kogu oma maise vara paigutan. Olen selles asjas emasse: talle meeldib tohutult oma asju ja mööblit ja üldse kõike ümber tõsta ja remonti teha. Remonti kuluks uues toas küll teha, aga ei tea, kas hakkan üksi ette võtma... Hm.
Kirjutasin ümberkolimise avalduse ka, aga hiljem avastasin, et olen sel päeval tööl. Ei viitsinud hakata enam kesklinna kontorisse minema ja lasin hoopis meie majajuhatajal kolimise päeva edasi lükata. Ma alailma käin seal igasuguste probleemidega: küll on seda vaja, küll teist, ja nüüd ta juba teab, kes ma olen. See pole kunagi hea. Näiteks teab ta, et ma ülikoolis ei käi. Päris mult selle kohta, ma vastasin, et ei käi, aga plaanin astuda (oo, kas tõesti?). Ta ütles, et teab jah, et ma ei käi (Ahhaa! Püüdis vahele võtta!). Hea, et ma ei valetanud. Ehkki valetasin siiski. Mis siis, kui ta juulikuus tšekkab, kas ma astusin kuhugi või ei? Ja laseb mu välja visata? Kuusealune, siit ma tulen!
Teeks nüüd midagi. Selle all ma mõtlen mõistagi youtube'i videote vaatamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar