Kuupäev: kolmekümnes juuni

Kirjutan seda Mirjami ilusast väikesest arvutist. Siin on kuidagi nii värviline pilt. Lausa kadedaks võtab. Hm. 

Käisime just kambakesi jalutamas. Imeline ilm. Ma tunnen, et pole mitte midagi vaja, et õnnelik olla. See tuleb lihtsalt ja loomulikult, kui selline suvi on. Ritsikad siristavad ja päike lõõskab... Linnud laulavad ja ponid söövad tee ääres.

Eile tähistasime. Meil kõigil oli midagi tähistada. Tore oli. Kes teab, millal jälle niimoodi kõik kokku satume. 

Eile jõudsin ka kolida. Alustasin hommikul varavalges koristamisega ja jõudsin seepärast omadega vara valmis. Pool neli olin juba kodus. 

Huh. Uus tuba on suht peldik. Ma püüdsin kõik koledad kohad millegagi kinni katta. Aga. Polnud kasu. Kes mul käskis üldse kolida? Mine võta kinni. WC-s on paljaste naiste pildid (sest kõrvaltoas elavad poisid). Ja külmkappi pole. Kui ma tuba vaatamas käisin, siis veel oli, aga nähtavasti oli see mu toa eelmise elaniku oma ja tema, tropp, võttis selle kaasa. Oli vaja?? Ta oli lausa faktiliselt tropp. Tal õnnestus kuidagi nii välja kolida, et tuba on kuradi seapesa. 

Olgu, aitab. Kindlasti on midagi head ka. Jah. Vaade on üheksandalt korruselt ilus.

Huhh, mu jalad on õlised

Teen endale jalavanni. Juunikuu - ja mul on tsipa külm. Riideid ka ei hakka selga toppima, hoopis vannitan end. Oleks mul mingeid õlisid või ürte ka, mida siia sisse panna, oleks super. Tegelikult võiks oma kehaõliga proovida...

Naljakas. Nüüd olen mina see, kelle juurde pisikesed tüdrukud poes tulevad ja küsivad peotäit sente hoides: "Kas selle eest saab midagi?" Nagu mina ja Jaanika kunagi tegime. Läksime maja juures olevasse putkasse ja küsisime: "Mis selle eest saab?" 

See plika jooksis ära, karjudes sõbrale: "Mul on siin üks euro! Üks euro!!"

Ma olen sõltuvuses 30STM-i lauludest "Stranger in a Strange Land" ja "Hurricane". Ma kuulan neid kümneid kordi järjest. Enne kontserti ma uut plaati üldse ei sallinud, aga nüüd olen sellesse süvenenud ja need kaks laulu meeldivad! "Stranger" on suht ropp ka. Läksin täna kirikust mööda ja laulsin: "Enemy of mine, I'll f**k you like the devil..." Hm.

Jaanipäeval olin küll tööl, aga me olime tund aega varem lahti ja tegime ühtse meeskonnana kõik selleks, et juba pool tundi peale sulgemist jalga lasta. See oli armas. Kõik tegutsesid ühe eesmärgi nimel. Siis läksin Liisuga linna peale. Oleksime tahtnud tule juurde, aga kahekümne kolmandal ei olnud linnas muid avalikke tulesid peale Raadi oma ja sinna ei viitsinud kõndida. Niisiis passisime Pirol, kiikusime Toomemäel ja lõpuks istusime kuskil kohvikus sees ka. Ainsas, mis avatud oli. Jubedalt tahaks praegu ka mingi lõkke ääres istuda, sest mul jäi see kogemus sel aastal saamata.

Mulle meeldib õhtul vaadata, kuidas aeglaselt hämardub. Täiesti sürr, kui kell kümme on täitsa valge. Lihtsalt harjumatu.

Üle-ülehomme kolin. Kaks päeva tööd veel. Aga kolimispäev tuleb tihe, sest ma pean kogu toa korralikult (ma mõtlen, aknad ja riiulid ja laua tagant) ära koristama, asjad pakkima, linnas Üliõpilasküla peakontoris ära käima, tagasi tulema ja kolima ja oma asjad lahti pakkima. Õhtul aga tahaks koju jõuda, sest Mirjam ja isa tulevad mõlemad koju. Meil on nagu väike perekonnakokkutulek. Tuleb liiga tihe päev. Tegelikult peaks ma koristama hakkama täna, et kolmapäeval lihtsam oleks. Kui ma vaid viitsiks. Mul on tunne, et siin läheb tunde. Tegelikult ma tean, et läheb. Eelmine aasta läks.

Magasin jälle kaua, poole üheteistkümneni. See pole minu moodi. Ja hommikul kella vaadates mõtlesin, et kui oleks tööpäev, oleksin ma juba tunde üleval ja sel hetkel parajasti teenindaksin kassas kliente. Nüüd aga lihtsalt magan oma voodis ja pole veel oimugi liigutanud. Naljakas, et keha on kõigeks võimeline, just nii, kuidas olukord nõuab.

Ahjaa, ja keegi ütles mulle kassas: "Nii tore, kui kassapidaja naeratab."

Mul on ka tore, kui mulle naeratatakse. Olen muutunud talumatult viisakaks. Ise poes käies soovin müüjatele head päeva. Nad tunduvad üllatunud.

30 Seconds to Mars + Taits kukkus sisse

Nii palju emotsioone!!! Ma olen ülirahul!! Üli-üli-ülirahul. Hommikul olid pohmakasümptomid, kuigi ma polnud midagi joonud - minu meelest need võivad ilmneda ka nii paljude emotsioonide läbielamisest.

Me Tiinaga saime suht lava ette. Alguses olime rohkem keskel, aga nihkusime osavalt ettepoole, Tiina on väga käbe trügija ja paljud läksid ka ise tahapoole, sest neil sai sellest puntranus rüselusest kõrini. Oli tõesti meeletu rüselus, aga sellega tuleb rokk-kontserdi puhul arvestada. Ja see oli seda väärt. Kontserdi lõpuks olime julgelt viiendas reas ja nägime neid nii lähedalt!!!! OMG!!! Ma olin nii excited. Esimesed pool tundi ma aina kordasin Tiinale: "Jared on lihtsalt nii ilus! Ma ei suuda, ta on nii ilus!" Ja Tiina vastas: "Ma tean!"

Ta lihtsalt on väga, väga kena mees ja sinna ei saa midagi parata. Muidugi  ka superego, aga küllap pole muudmoodi võimalik, kui sa oled Jared Leto. Ta kasutas absoluutselt igas lauses sõna "fucking". Ning ütles pisut liiga palju, kui super me oleme ja "I love you so much" ja et me oleme parim publik üldse. Mõistetav, et seda peab ütlema... umbes korra, aga mitte viis korda. Mingi usutavuse võiks jätta, heh. Aga kui ta ütles, et "You know, there are some beautiful women here", siis selle vastu polnud mul midagi.

Muuseas Jared on täielik anorektik. Nii kõhn. Võib-olla sellepärast ta enne kontserti haiglas viibiski. Mees, söö midagi! Aga energiat tal jagus kümne eest. Nagu totaalselt.

Ahh, ma ei saa. Mul on meeeeletult hea meel, et me minna otsustasime. Ja Tiina oli nii hea kontserdikaaslane. Me hüppasime kogu aeg, kätest kinni, et üksteisel mitte ära kaduda, ja kui Jared soovilugusid küsis, aitas Tiina mul karjuda: "The Kill!! The Kill!!!!"

"The Kill" lõpuks tuli ja ma läksin hulluks.

Ausalt, sellisel kontserdil pole mõtet mujal asuda kui esiridades. Me nägime neid kõiki nii lähedalt!!!! Shannon oli ka lahe oma trummide taga (muuseas, ma arvasin, et ta on hoopis kitarrist...säh sulle fänni) ja Tomo hüples kitarriga.

Ja sellest, kui palju inimesi seal tegelikult oli, sain ma aru alles praegu kontserdipilte vaadates.

Ta kutsus poole kontserdi peal ühe poisi ja tema tüdruksõbra lavale ning tegi sellest poisist pilti. Lucky bastard. Aga asi läks hullemaks: lõpuks kutsus ta lavale mingi sada inimest. Ma oleksin niiiii tahtnud üks nende seast olla! See oleks nagu mu elu parim hetk olnud. Aga ta valis neid umbes juuksevärvi järgi. Kellel oli pea lilla või punane või harjas. Või kes lihtsalt hull välja nägi. Neil nii vedas!!!

Samuti, ma olen sotsialistliku töö kangelane, sest käisin kogu aja ringi - ja hüppasin - kõrgetes kingades. Elu on liiga lühike, et mugavaid kingi kanda.

Ühikas, kus me ööbisime, oli ka täitsa okei. Selle hinna eest. Ja adminn ütles hommikul, et kui veel siia asja on, tulge kindlasti. Et te maksite nii kenasti ja ruttu ära ja kõik oli väga kena ja tore, et noored inimesed nii kenad on, ja et rahaasjad peavad ikka korras olema. Hehe. Aga ma arvan, et see on täitsa variant, kui on vaja veel Tallinnas ööbida.

Edasi-tagasi-sõidud olid huvitavad. Minnes käisime söömas mingis metsa sees asuvad Viikingite kojas või milles iganes, kus oli väga ilus. Kõik oli puust ja loodus võttis hingetuks. Autojuht ei teinud meile välja, tegelt kohvi oleks teinud, aga lükkasime tagasi. Veidi imelik tundus.

Aga tagasi tulles tehti meile juba julgelt välja ja siis võtsime silmagi pilgutamata vastu ka. Sest... miks mitte. Kõigepealt pisteti meile šokolaadid pihku nagu väikestele lastele. Siis viidi sööma ja kohvile. Siis uus peatus ja mahl. Lõpuks ostsid nad veel kaks kasti maasikaid ja sain esimest korda sel aastal maasusid maitsta. Head!

Lisaks panid nad kõõvasti Metallica mängima ja...ma ei tea, mulle meeldis. Selline peabki hääletamine olema. Saad tasuta süüa ja huvitav on. Ja ei, keegi ei püüdnud meid metsa viia.

Muuseas see polnud esimene kord, kui hääletades autojuht Metallica üürgama paneb.

Oi, aga Taits? Meile räägiti mingeid lugusid hulludest inimestest, kes kogemata läbi klaasi on kõndinud või jaanilõkkest üle hüpates sisse kukkunud. "Ja ta jäigi sinna, lõpuks tiriti ta välja ja külg oli täitsa läinud!" rääkis mees hüsteeriliselt naerdes. Vahetasin Tiinaga šokeeritud pilgu ja ütlesin: "Taits kukkus sisse - siin on sulle pealkiri."

Vot nii. Ongi kõik. Koju jõudes tõmbasin jalga mugavad dressipüksid ja nüüd puhkan. On mõnus.

Ootan

Tõenäoliselt ma pole homset 30 Seconds to Marsi kontserti veel maininud. Ainult et olen. Ma olen nii elevil!!!!

Kuulan ettevalmistavat muusikat. Mina alustan soojendusega päev varem.

OMG, ma vaatasin nende kodulehte ja seal on viide Twitterile, kus Shannon Leto just postitas: "Well hello Estonia :)" Whiiiiiiii!!

Põrkasin linnas Polinaga kokku ja ajasime natuke juttu... Siis külastasin Tiinat tööl ja leppisin üksikasju kokku. Ja helistasin Liisule ja isale (tal on täna sünnipäev. Palju õnne! Kõik muide sünnipäevitavad juunikuus. Tiina ja mu isa ja... kas sellest ei piisa?) ja emale, kes samal hetkel mulle helistas, nii et andis kinnist tooni. Hehe. Väike telepaatiahetk.

Nüüd on mul kontserdi riietus välja valitud. See meeldib mulle. Üllatuslikult. Miks muidu ma selle selga paneks?? Ma ka ei tea. Ja nüüd tekkis mul tuju endale lihtsalt räme meik teha. Midagi hullu. Mis sest et ma täna enam välja ei lähe (või just sellepärast). Võiks proovida Taylor Momseni stiilis pandasilmi.

Ostsin maja toitu täis. Mm, nii hea. Mulle meeldib täiskasvanud olla ja teha, mida tahan. Mulle meeldib endale ise toitu osta ja vaadata, et ma oma vajalikud ained toidust kätte saaks. Ja hulka maitsvat rämpsu muidugi ka. Kuigi ma tõepoolest püüan tervislikke valikuid teha ja vabadel päevadel alati sooja toitu süüa. Täna ostsin näksimiseks pähklisegu ja see oli lõpp-hea.

Linn on ilusates kleitides lilledega palistatud lõpetajaid täis. Poes läheb šampust ka meeletult. Pidude hooaeg.

Mul on tuju nii hea, et täitsa lõpp kohe. Muuseas täna on kohe selline suhtlemise päev. Põrkasin veel ühe sugulasega kokku ja raamatukogus hakkas laenutajatädi lambist jaanipäevast ja mingist jaanilaadast rääkima. Et tema sugulane müüb seal kaltsuvaipu. Kuulsin umbes viis minutit erinevatest kaltsuvaiba tegemise tehnikatest, ise aina noogutasin ja naeratasin. Väga mööda ei läinudki, sest mulle meeldivad kaltsuvaibad. Aga naljakas jutukus ikkagi. Mõjus kuidagi värskendavalt.

Tõsiselt, ega meik ennast ise ei tee. Tšau...

Kummelitee

Vahetuse vanem ütles mulle: "Tead, Anne-Mai, täna õhtul ma vist ainult söön ja siis kohe magama."

Küsimärk küsimärk. Kui me saame lahti peale ühtteist, mida sa siis veel tavaliselt jõuad teha?

"Ah, ma vaatan telekat, koristan võib-olla veidi..."

Tõsiselt, koristab? On ikka inimesel viitsimist. Sellega seoses: jõudsin ise ka äsja koju. Naaber teeskleb surnut või magab ja arvatavasti tahab üldiselt vaikust. See-eest mina tahtsin pessu ja süüa ja telekat vaadata ja muidu ringi tuulata. Tuli leida kompromiss. Niisiis ma tuulasin ringi.

Mul ei tule ka vara und, kui järgmine päev on vaba. 

Täna oli täiesti normaalne päev. Polnud midagi hullu. Jeeee. Muide: kontsert ülehomme! JEEEEEEEEE!!!! Seda tunnet, mis on tööpäeva lõpul, kui tead, et ees on kolm vaba päeva (ja kontsert!), ei saa millegagi võrrelda. Ainult et muidugi saab. Kes sul keelab seda näiteks apelsiniga võrrelda?

Aahhh, kui ma saaks viis kr eurot iga korra eest, mil mulle kassas valerahateemalisi nalju tehakse, siis oleks mul juba...noh, mõni euro kindlasti. Kakskümmend vist. See ei ole ju kuigi palju. Ei mõju üldse. Kustutaks selle lõigu maha...aga ei viitsi.

Täna koju tulles kükitasin natukeseks parki maha ja mõtlesin, et jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, ja et jaanipäev ongi varsti käes, ja et puude ladvad on lummavad. Minge suveööl (praegu selleks sobiv aastaaeg) ja kuulake, kuidas puud kohisevad. Ja vaadake, kui tumedad need on. Ja kui sume on taevas. Täna ei ole sume, sest pilves ilm on. Ausalt, ilm, maga välja. Ma tahan randa!!!

Hehe, tuleb edasi unistada.

Nägin täna maailma kõige armsamat beebit. Ta isa õpetas talle juba kaardiga maksmist (õige, varakult tehnikateadlikuks!), okei, lihtsalt lasi tal kaarti sisse lükata, ja ma naeratasin beebile, ja ta naeratas vastu nii avalalt, nagu seda ainult titad teha oskavad. Ja hakkas kätega vehkima. Ta oli lihtsalt nii nunnu!!!

Hüvasti ja head ööd. Muuseas, mul on tunne, et hakkan seda tuba igatsema. See on armas.

Rubli

Hahaa! Keegi tõi mulle automaadi juurde maha kukkunud vene rublasid, aga keegi neile järele ei tulnud ja turvamees ütles, et jäta endale. Mitte et ma vastu oleks puigelnud. Neid on kokku mingi kaheksa euro eest. Pole paha. Need näevad nii kummalised välja, ma küsisin mitu korda üle, kas need ikka kehtivad. Venemaal. Sest äkki on mingid vanad aegunud... tüngarublad või midagi. Aga pidid ikka kehtima.

Üks päev veel. Üks päev tööl käia ja siis kontsert!!! Tegelikult üks vaba päev ka vahel, mis sobib nagu rusikas silmaaauku. Ma ootan täiega!!!!!! Whiiiiiiiiiiiiiiiiiii.

Tegelikult peaksin juba minema hakkama... Mis veel? Loodan, et tänane päev ei tule väga hull, aga tean eelmise pühapäeva järgi, et küllap ta tuleb, sest samavähe inimesi on tööl ja sama jama ja nii edasi. Inimesed võiksid vähem poes käia. Tegelt ka. Minge istuge kodus, krõbistage nurgas nagu sahvrihiir, mitte ärge ostke nii palju.

Ehkki mina saan selle eest palka. Tühja kah. No tulge siis läbi.

Elame veel... vist

Täna tuleb Cinamoni odavat kolmapäeva kasutada ja kinno minna. Mõtlen parajasti, mida valida. "Pohmaka" esimene osa oli hea, aga teine võib sel juhul pettumuseks osutuda... Pidi olema üks-ühele sama sisu. Ehkki esimene oli naljakas. Aga on veel Vanessa Paradis' uus film, mis minus huvi äratab. Pole midagi teha, ma olen ikka selline romantiliste-komöödiate-tüdruk.

Natuke surnud tunne on. Eile/täna sain alles tõelist loco house'i näha. Appi, mu jalad on veel surnumad kui ülejäänud mina. Olin üle kolmeteistkümne tunni järjest jalgadel, istusin ainult pool tundi puhkepausi ajal. See jätab tõesti oma jälje. Kassas me saame istuda, öösel kassat polnud. Ma sureksin praegu jalamassaaži eest. Ainult et tegelikult mitte, sest mis mõte sellel oleks? Siis ma valiks ikkagi ellujäämise.

Päevad on sassis. Asjad, mis eile juhtusid, tunduvad nagu mitu päeva tagasi. Öö jäi täiesti vahele, läksin, oli valge, tulin, oli valge. Ilus sombune hommik. Täiesti sürr tunne. Jõudsin pool üheksa koju, sõin hommikust, mõtlesin: olen nii reibas, nii reibas, jeee! Laseme uuel päeval alata!... hm...natuke kisub silma looja tegelt...heidaks õige pikali. 

Ja nüüd tudusingi mitu tundi. Parem sai.

Ülemus peaks mingi hetk helistama ja teatama, kas täna öösel peab samuti tööle ilmuma (eeeeeeeeeeeeeeeeeiiiii tahaa) või mitte. Palun helista siis juba! Ma ei saa mingeid plaane teha. Tahaksin õhtupoolikul tegelikult koju minna.

Aga oh sa poiss, kus eile olid kõik vahekäigud asju täis. Me ladusime kõik kärudele ümber ja pärast uutele alustele. Mult küsiti kümme korda asju stiilis, kas meil on igav, et me seda jälle teeme (hiljuti olevat juba olnud ümbertõstmine), kas me oleme hullud, kas meil paremat pole teha, miks me nii teeme ja nii edasi. Töökaaslased ütlesid, et järgmised kuu aega saame klientidelt iga päev sõimata, sest keegi ei leia midagi üles. Mis, ma kahtlustan, on ka kogu asja point.

Ohtlik on kolleegidega nii kaua aega koos veeta, sest nad hakkavad sulle meeldima. Veider. Kella ühese öise pausi ajal me lihtsalt itsitasime pool tundi, nagu oleks purjus, ega suutnud lõpetada. Üleväsimus teeb hüsteeriliseks.

Teise noodi pealt. Vaatasin eile oma uue toa üle. Midagi rõõmustavat pole. Aga samas on ka. Sest ikkagi oma tuba! Ja vaade on kõige kõrgemalt korruselt ilus. Külmkapp on samuti olemas. Ma juba mõtlen, kuidas kogu oma maise vara paigutan. Olen selles asjas emasse: talle meeldib tohutult oma asju ja mööblit ja üldse kõike ümber tõsta ja remonti teha. Remonti kuluks uues toas küll teha, aga ei tea, kas hakkan üksi ette võtma... Hm.

Kirjutasin ümberkolimise avalduse ka, aga hiljem avastasin, et olen sel päeval tööl. Ei viitsinud hakata enam kesklinna kontorisse minema ja lasin hoopis meie majajuhatajal kolimise päeva edasi lükata. Ma alailma käin seal igasuguste probleemidega: küll on seda vaja, küll teist, ja nüüd ta juba teab, kes ma olen. See pole kunagi hea. Näiteks teab ta, et ma ülikoolis ei käi. Päris mult selle kohta, ma vastasin, et ei käi, aga plaanin astuda (oo, kas tõesti?). Ta ütles, et teab jah, et ma ei käi (Ahhaa! Püüdis vahele võtta!). Hea, et ma ei valetanud. Ehkki valetasin siiski. Mis siis, kui ta juulikuus tšekkab, kas ma astusin kuhugi või ei? Ja laseb mu välja visata? Kuusealune, siit ma tulen!

Teeks nüüd midagi. Selle all ma mõtlen mõistagi youtube'i videote vaatamist.

Nii on lood

Kesköö on läbi, jõudsin just töölt, kus paar viimased päeva on olnud täielik loco house. Eile mõtlesin lausa, et kõnniks uksest välja ja ei tuleks tagasi. Täna oli küll parem päev. Aga nüüd, kus kolm järjestikust tööpäeva täis ning igal neegril oleks õigus puhata, ei saa seda teps mitte. Nimelt tuleb homme öösel tööle minna - ja võib-olla ka ülehomme. Meil on paaril ööl ümberkorraldused kavas. Huvitav, et kui ülemus minult küsis, kas ma tahan öösel tulla, vastasin ma eitavalt; aga kui end ikkagi sellest nimekirjast leidsin ja aru pärisin, öeldi mulle suurisilmi, et ma ju lubasin tulla... Mälu võib petlik olla, ma nimelt selliseid sõnu absull ei mäleta. No olen mälu ära joonud siis. Tegelikult on tore niimoodi tööltööltööl käia ja mitte üldse puhata. Sest... miks mitte?

Aga positiivse poole pealt: sain meile Tiinaga Tallinnasse öömaja broneeritud. Jeeeeeeeee!! Me ikkagi saame katuse pea kohale. Ootan juba kontserti. Varsti on see käes!

Muuseas ma totaalselt armastan oma uusi kingi. Ikka veel. See on hea märk.

Homme lähen uut üürilepingut tegema. Enne seda tuleb aga tõepoolest toale ka pilk heita. Mis siis, kui see on totaalne peldik? Ega mu praegunegi tuba midagi ilusat pole, aga sellega olen ma harjunud ja mulle meeldib siin väga.  Kodu ikkagi. Harjumatu peldik oleks... harjumatu.

Ühte nad mult võtta ikkagi ei saa: ma saan homme kaua magada!!! Saite nüüd!! Oujee.

Kuigi muidugi tekib mul isu hommikuprogrammi kuulata ja ma tulen kell kaheksa üles, olen ma siis väsinud või mitte. Kuid mõte on selles, et ma võiksin magada. Just.

Heihei

Teen siin meiki ja valmistun tööpäevaks. Imeilus ilm on. Tean palju kohti, kuhu ma parema meelega suunduks kui tööle. 

Mulle tehti kohapakkumine, seekord väiksele toale. Jeeei!! Võtsin selle vastu, kuigi pole tuba veel näinudki. Aga seal elab keegi veel sees ka(kontrollisin adminni käest, ta ikkagi kolib välja). Tegelikult peaks enne lepingu sõlmimist ikkagi pilgu peale heitma, aga seda saab vist ainult siis teha, kui majajuhataja tööl on. Nädalavahetusel ei toimu midagi. Tahtsin meile Tiinaga kontserdi jaoks Tallinnas ööbimiskohta sebida, aga täna on ju laupäev!!! Ja iga kord tööpäeval, kui ma tahtsin helistada, oli tööaeg juba läbi. Ei vea ikka selle asjaga. Me jääme lageda taeva alla. Aga saatsin e-kirja. Hm. Ega seda ka keegi enne esmaspäeva ei loe, ma arvan.

Käisin kinos ja vaatasin sellist filmi: "Midagi laenatut". See oli romantiline komöödia. Väga kena ja armas. Peaosas oli Ginnifer Goodwin ("He's just not that into you") ja ta oli nii kenake! Lõpp ei olnud ka väga etteaimatav. Mulle meeldis. Liis aga tahaks vaatama minna hoopis mingit filmi tüdruk-palgamõrtsukast. Selline huvide erinevus siis. Aga eks ma lähen sinna ka.

Appiiii....mul on kiire!

Rahul ja õnnelik

Veetsin imelise päeva rannas ja linna peal. Esimene asi, mille ma ostsin, oli "Raudne Loogika". Jah, ei toit ega päikesekreem ega muu selline, vaid loogikamõistatused. Sellega sai intellektuaalne nälg rahuldatud. Linnas nägin Justin Petronet. Oleksin tahtnud talle ligi astuda, aga lõin põnnama. Ja äkki ta ei tahagi, et igasugused suvalised inimesed teda tüütavad??

Siis tõmbas mu teelt kõrvale üks prantsuse vanapaar, kes tahtis, et ma neile teed juhataksin. Nad ei teinud teist nägugi, kui neile prantsuse keeles vastasin  (nagu oleks normaalne, et iga eestlane prantsuse keelt räägib) ja nad lõpuks ise kohale viia lubasin. Ise nad sõnagi inglise keelt ei osanud, olgu, võib-olla kaks sõna, nii et ma olin kaunikesti hädas. Selle prantsuse keelega on nii, et - proovige seda rääkida. Võimatu. Kõik sõnad on meelest läinud ja alles ainult suur segadus. Ma suhtlesin rohkem viipekeeles. Ja seda oskasin öelda, et soe ilm on. Võimas, mis? Ah jaa, ja ülikooli näitasin neile ka. 

Ma käisin just veel kord poes ära, sest olin unustanud hambapasta ja seebi, ja arvuti mõtles, et tema unustab ennast üldse elu üle järele mõtlema. Puhtus aga ennekõike. Puhtus on inimväärikuse esimene nõue, mis?

Raamatukogust napsasin rannas lugemiseks värske Anne&Stiili ja Kroonika. Kroonika vahelt aga avastasin Walkingi kupongi, millega saab 30% alla. Ega midagi, kärrdi kupong ajakirjast välja ja Walkingisse. (niipalju siis raamatukogu vara austamisest) Viisin oma kingad küll kontsaplekkide vahetamisele, aga need saab kätte alles homsest ja ma ei saanud ju veel ühe päeva madalate kingadega ringi tuuseldada. Oi ei. Leidsin endale kõige nunnumad valged platvormkingad üldse - ja sain 30 prossa alla. Jeee!!! Need on nii nunnud! Täistalla puhul on see hea, et saad oma kõrged kontsad pluss king on mugav, ikkagi täistald. Ma olin selliseid ammu otsinud. Mugavuse võib praeguseks kergelt maha kriipsutada, sest alguses hõõrub iga king. Mu jalad on praegu natukene surnud. Aga üldiselt on see ikkagi mugav kingatüüp. Ja kohe teine tunne on kõrgete kingadega ringi käia, pärast tervet madalatallalist kevadet. Naiselikum tunne kohe. Mulle meeldib.

Siis šoppasin natuke Lõunakas, hankisin natuke armsat pesu, ja koju. Mmõõõnus. Nüüd küll jalad seinale. Ma olen kaks korda väsinum kui peale tavalist tööpäeva. Kummaline. Aga hea väsimus. Homme tuleks enne kojusõitu veel kord rannast läbi käia, sest iga sellist ilusat suvepäeva tuleb täie eest kasutada.

Hey, I put some new shoes on and suddenly everything's right....

Tõusen ja tantsin

Äsjane tsitaat hommikuprogrammi Märksilt: "Ma lugesin ka kunagi Loomingu Raamatukogu, aga seal oli hästi vähe pilte... siis ma jätsin selle asja katki."

Hehe.

Palgapäev, palgapäääev... Ma kannan oma rahalise seisu täpselt ette: mul on sulas kakskümmend kaks senti ja arvel neli senti. Vot nii tulebki omadega välja tulla. Aga mul on kõht tühi ja ainult kuradi putru oleks teha. Ei suuda seda enam suu sissegi võtta, sest iga hommik olen seda söönud... Tule juba üle, palk. Tule üle!

Randa-randa-randa tuleb minna! Tahan ujuma ka. 

Tööl kiitis vanemmüüja mind jälle ja õpetas ka reatühistusi tegema. Lisaks olin pugeja ja käisin temaga suitsupausil (ma ei suitseta). Aga väga šeff oli kõndida teise kassasse reatühistust tegema... nagu boss. Oujee. Ja minu kohta kehtib see värk, et kiida lolli, loll hüppab, sest kui mulle töö lõppedes mõni hea sõna öeldakse, siis ma õitsen ja naeratan endamisi terve kodutee. Hea on!

Nüüd tahaks paar paari kingi parandusse viia ja endale lõpuks läätsed hankida ja süüüüüa osta ja rampsist läbi ja randa! Kuule, tule üle juba...

Tantsin

Tantsin peegli ees oma kõige kõrgemate kingadega No Doubti laulude järgi. Gwen Stefanit lihtsalt peab armastama. 

Ema küsis telefonis: "Kui sul jälle vabad päevad on, kas tuled siis koju?"

"Jah, miks mitte."

"Siis peab jälle luku ära vahetama," ütles ta murelikult.

On raske nende lastega. Muide, mis vanuses üldse lõpetatakse kodus käimine? Paljud vist lõpetavad kohe, kui eraldi elama kolivad. Või ma ei tea. 

Koristasin lõpuks oma toa ära. Magasin väääga kaua, üheteistkümneni, ja kohe, kui silmad lahti, siis koristama. Tõstsin kõik oma asjad laiali, Tiinast tühjaks jäänud kohtadele, ja tegin toa täiesti Anne-Mai-likuks. Mulle juba meeldib nii. Ma just harjusin üksi elamisega ära.

Küünal põleb. Sume. Ma muuseas kardan nüüd tikku põlema panna. Pärast seda, kui endal juuksed põlema pistsin, pean ennast iga kord kolmkümmend sekundit (to Mars) veenma, enne kui julgen tikku tõmmata. Ja ta kipub iga kord kuhugi lendama. Laua peale või maha... Nagu needus oleks peal. Täiesti taandareng. Varsti ei julge enam pliiti tööle panna ja nii edasi. Ei, pliidiga on ka jama. Pärast seda, kui meil köögis varasem kõige kiirem pliidiauk aeglaseks jäi ja ma muude peal süüa hakkasin tegema, juhtub kogu aeg nii, et panen endale vee keema, aga kui uuesti kööki lähen, ei mullita mitte miski. Sest ma olen sisse keeranud mingi teise pliidiraua, mitte selle, kus pott on. Neid on nii palju! Mina ei saa aru, milline lüliti millise raua kohta käib.

Tiina lõpetas täna oma Elleri-kooli ja ma käisin seda tunnistamas. Riietusega sobivatel kingadel olid kontsaplekid puudu. Mis siis muud, kui peopaigani panin madalatega ja sinna jõudes vahetasin (plekkideta) kontsad alla. Ma teen kogu aeg nii. Sukkpükse ka ei olnud. Mis siis ikka, suvine aeg ja paljad koivad.

Aktus oli superarmas. Seal oli see pluss, et hümni tausta mängis päris elus orkester. Sest tegu oli ikkagi Elleriga. Ja kui lõpetajaid välja kutsuti, siis neile saluuti mängiti ka laivis. Nii šeff. Ja enne toimus kontsert, kus lõpetajad oma oskusi demonstreerisid. Pst! Tiina oli kõige lahedam.

Tahtsid midagi või??

Avastasin, et:

...täna on Eesti-Itaalia jalgpallimatš, kohe varsti algabki. Jeeee!!! Jumal tänatud, et ma seda maha ei maganud!

...päevitada on mõnus (nagu ma seda poleks teadnud). Esimest korda sel suvel rannas. Pidin peaaegu magama jääma. Selline rahu ja soojus ja aeg iseendaga. Nüüd olen punane nagu väike vähk.

...sõbrannadega on hea juttu ajada. Olete toredad. Ja kõigi juuksed olid kasvanud. Välja arvatud Maarjal, muidugi. Sest kui on võimalus tünga teha, siis ta kasutab seda.

...ma ei ole füüsiliselt enam võimeline koristama. Mu tuba on sada aastat, ma mõtlen sada aastat koristamata ja põrand krigiseb ja voodi all on tolm, aga ma ei viitsi! Ehk homme...

...leidub veel üks Raimond Kaugveri raamat, mida ma pole lugenud: "Laev keset rägastikku". Võtsin selle rannas ette ning see on nunnu! Nunnud nimed on seal ka, näiteks üks naine on Annereet. See on nagu tükikene minu nimest pluss minu ema nimi, mis on Reet. Armas.

Käisin oma Tiinal ka külas, tal oli esimene tööpäev ning ta ütles, et inimesed on üllatavalt toredad. Ma arvan sama, siiamaani. Olen küll enda töö juures saanud mõne korra sõimata, aga palju rohkem on positiivseid kogemusi. Ja inimesed peegeldavad ikka sinu enda energiat ja tuju. Hea tuju korral saad ka ise palju paremaid reaktsioone, kenamaid tervitusi kassas jne. Eriti meeldib mulle, kui ma suudan kellegi päeva tsipa paremaks muuta. Eile läksid kaks mees mu kassa ees tülli, kuna üks ajas oma kauba teisele otsa ja ma lõin asjad järjest sisse. Aga kui mina nendega lõpetasin, soovisid nad mõlemad mulle ülikenasti head päeva. 

Või kui keegi kurvavõitu tüdruk tuleb kassasse ja sealt lahkudes juba naeratab mulle, siis on ka tore. Või kui joodik tuleb ja annab mulle taaratšeki: "Neiu, see on teile!" Hehe. Midagi kena igas päevas.

Ükspäev aga pikkapplainisin üht meest, kes tuli järgmine kord kassasse oma väikese tütrega. Uupsideisi...

Mäng hakkab. Sa suudad, Eesti! Jeeeei.

Vaba kui vares

Puhkan! Imeilus ilm, tegin ennast korda, lähen kohe linna. Kas rannad on avatud?

Niiii mõnus oli kaua magada. Ma olen oma kaks puhkepäeva täiega ära teeninud ja kavatsen neid nautida. Ma olen vaba kui lind. Kui vares. Vaba kui vares. Hehe. Kraaks.

Merca raamat "Mees" oli kuidagi liiga lühike. Lõppes just siis, kui eriti huvitavaks läks. 

Tahaks midagi jube värsket süüa, nagu kurki või tomatit. Ma ostan endale tomatit ja lähen randa. Teeme nii!

Mind jäeti maha

Tulen mina uksest sisse - ja peatun. Tuba on pooltühi. Kõik siin kajab.  Tiina on välja kolinud. Neil päevil pidi ta seda tegema, aga ikkagi tuli see ootamatult. Kõik tema riiulid ja sahtlid on tühjad, põrand ja sein on lage, tühi voodi tundub nagu midagi naeruväärset. See häirib mind. Mitte kuhugi pole silmi panna. Ma juba igatsen sind, Tiina! Uut toanaabrit ma endale ei taha. Aga kui ta sisse kolib? Mis ma siis teen? Ette ju ei seisa.

Täna oli lastekaitsepäev. Kesklinnas seda tähistati, olid mingid esinemised, batuudid, ja Raekoja platsil minibassein. Vägev. Oleks tahtnud sisse hüpata. Ja veel - on naeruväärne, kui valge õhtul kell kümme on. Täitsa hull. Tõin endale pedesid... ehk lillasid sireleid ka ja tuba haiseb.

Ma ei saa sellises tühjas toas magada. Ma tean, et ei saa.

Täna öösel ka ei saanud. Maksimaalselt kolm tundi võib-olla. Sääsed aina pinisesid ja pinisesid, ma panin akna kinni, et neid jumala pärast enam rohkem sisse ei saaks, aga vanad ei läinud mitte kuhugi, vaid laulsid mulle sulnist serenaadi. Kuulasin empekat, et seda pininat vaigistada, ja see toimiski, ainult et kui uniseks jäin ja empeka välja lülitasin, hakkas iga kord uuesti pihta pinin. Ja kõik oli rikutud.

Merca "Meest" loen. Täitsa omamoodi.

Üks tööpäev veel - ja ma saan lõpuks natuke puhata! 

Väga ootan.

Juuni üks

Täna on maailma kõige soojem päev ja mul pool päeva vaba! Tööl aga olen seekord mai lõpus ja juuni alguses viis päeva järjest - midagi toredamat on raske välja mõelda. Ülemus tegi suured silmad ja palus vabandust, ta ei olevat märganud, et nii välja tuli. Viis päeva on siiski viis päeva ja tee sellega, mis tahad.

Nüüd lähen natukeseks välja. Sobib? Appi, kui soe!!