Iti on parajalt gaasidega hädas. Kõhus on gaasid ja valla päästmist ootavad krooksud, mis tähendab praegu reaalselt tundide kaupa krooksutamist, nutu kuulamist, piima väljaajamist. Õnneks mees võtab suure osa krooksutamisest ja gaasidega võimlemisest enda peale, mis on hea, eriti kuna ta on selles parem kui mina. Beebi rahuneb tema rinnal momentaalselt. Läkarätti mees tavaliselt ei viitsi enda ja beebi vahele asetada, kui temaga võimleb, ja nii ta muudkui läkastatakse piima täis.
"No tead, Iti," ütles mees eile lõpuks etteheitvalt, "issil ei ole rohkem särke."
Öösiti toidan ma Itit elutoas, uks vahelt kinni, et poisse mitte segada. Kui mõnikord beebi öösel ka kurdab ja ma temast jagu ei saa, ilmub ukse vahelt välja alasti unesegane mees, tuleb diivanile meie juurde ja aitab krooksutada. See mõjub lohutavalt.
Beebist on kahju, et tal valus on. Meil on kahte eri gaasirohtu, aga mingit efekti ei tundu kummalgi neist olevat. Õnneks vähemalt enda närvid on teise lapse puhul karastatumad. Tean, et see kõik läheb varsti mööda ning pole hullu. Ja kui beebi mõni söögikord kohe rahulikult ja pikalt ilma kurtmata sööma hakkab, tunnen suurt rõõmu ja kergendust.
Väike mure oli meil ka beebi kakamisega. Tore, et kõht läbi käib jah, aga Iti kakas lihtsalt kogu aeg. Polnud ühtegi korda võimalik talle mähkmesse piiluda, ilma et sealt oleks kaka vastu vaadanud. Seedimine alles seab ennast paika... Tavaline oli, et vahetasin öösel ühe toitmiskorra ajal kaks või kolm korda lapsel mähet. Päeval ka kogu aeg muudkui vahetasime ja vahetasime, et ta peput säästa, aga sellest hoolimata läks see punaseks ja varsti lausa vermele. Meil on mähkimislaua ääres kolme sorti mähkmekreemi ja mitu puudrit, kasutasime ka kookosõli ja kartulitärklist, aga beebi pepu läks aina hullemaks. Lõpuks tõi mees apteegist mingeid piimhappebakteri tilkasid beebile ja tundub, et peale nädalat on miski natuke tagasi tõmmanud. Iga paari päeva tagant on lausa mõni kord, kui me hakkame tal mähet vahetama ja seal ei ole juba kakat ees! :D Sellega seoses läks ka pepu kohe ilusaks tagasi. Sa võid sinna määrida, mida tahad, aga see lõputu kakamine lihtsalt teeb lapsel pepu katki. Kui see korda saab, siis on ka nahk terve.
Esimestest riietest on Itike juba välja kasvamas. Kuna ta ajab ka päris palju piima välja, läheb neid riideid päevas palju pessu. Käisin just "ostlemas" ehk läksin kontorituppa konkusse ja sobrasin ühes kolmest suurest kastist, kus meil mehe sõbranna käest saadud beebiriided on. Mõtlesin lihtsalt elutuppa veidi tillemaid riideid juurde tuua, aga välja tulin lõpuks terve sületäiega. Mugav värk :D Nüüd saab preili moedemonstratsiooni teha.
Esimesed naeratused oleme ka mehega lapselt saanud. Hüpitasin teda eile enda süles ja ütlesin, et ta on minu kallis pisibeebi.
"Ellää," vastas Iti ja naeratas mulle.
Vähemalt on mul puhanud olla. Beebi paneb õhtuti hullu, sööb ja kurdab vahedega umbes kolm tundi järjest, misjärel ma kümne paiku magamistuppa magama lähen ja ärkan tihti alles poole kolme paiku, kui laps esimest korda häält teeb. Siis lähen elutuppa tema juurde, panen tule põlema, loen raamatut või vaatan telekat, näksin puuvilja ning peale tunnist söötmist uinub Iti uuesti ning mina jätkan oma ööund juba diivanil. Kell kuus tahab ta uuesti süüa, aga sellest esimesest pikast unest juba piisab, et tunneksin end väljapuhanuna. Ja sellest alates, kui hakkasin öösel toitmise kõrvale ka lugema, lähevad need toitmiskorrad kiiresti ning huvitavam on ka. On tunne, et saan midagi kasulikku/põnevat teha ning samal ajal ei kipu silm kinni vajuma. Olen juba mitu õõvastavat krimkat läbi saanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar