Äge

Käisime Itiga perearstil 1. elukuu visiidil. Iti oli sündides 50 cm pikk ja kuuvanuselt on juba 56 cm - palju pikkust visanud! Ja kaalu oli juba üle kilo juures. Kõik minu enda rinnapiima pealt tulnud! Pereõde kiitis Itit kõvasti.

Arstilt küsisime Iti endiselt punase pepu ja ülitiheda kakamise kohta nõu. Ütlesime, et see ikka pole normaalne. Arst küsis, kas olen ehk söönud palju tsitruselisi või pähkleid viimasel ajal, ja olen küll. Iga päev apelsini või mandariini, kogu aeg on kapis sidrun ja vahepeal ka greip. Ja pähkleid olen muginud väga lopsakalt, seal võib kohe kindlasti seos olla: iga päev olen söönud erinevate pähklite segu, pluss maapähklivõid oma võikude või wrapide vahel, pluss õhtuti on mu lemmiksnäkk olnud soolapähklid. Arst arvas, et need võivad küll tekitada mingit reaktsiooni või siis lihtsalt seedimist liigselt kiirendada. Nii et jätan need mõneks ajaks menüüst välja.

Saime Iti pepu jaoks ka hormoonkreemi retsepti, aga seda kreemi kästi määrida hästi vähe ja ettevaatlikult ja kohe lõpetada, kui paremaks on läinud. Ja peput kästi pesta mitte ainult kraani all, vaid ka mingi pesuvahendiga, et saaks ikka tõesti puhtaks, muidu pidi kaka ikka nahale jääma ja reaktsooni tekitama.

Loodame, et need asjad toimivad ja beebi elu läheb ilusamaks.

Kaur oli meil ka kaasas. Tema kõndis mööda perearstikeskuse koridore, tahtis eri ustest välja minna ja varitses selleks parajasti sisenevaid võõraid, tahtis ümber lükata mingit suurt papist reklaami ning lõpuks arsti kabinetti jõudnuna hakkas iseenesestmõistetavusega sorima arsti sahtlites. See laps on nagu tulesäde, teda pole võimalik peatada. Ei kujuta ette, et ma üksi oleks kahe lapsega arstil käinud, õnneks mees võttis hommiku vabaks.

Kaur hakkas karjuma, kui tema käest arsti sahtli võtme ära võtsin. Arst ise halastas ja andis talle ühest sahtlist punase teibirulli mängida.

Kauril on viimastel päevadel tulnud kasutusse lemmiksõnaks "äge", mille õpetas talle ühe mehe sõbranna tütar. Tundub, et ta kasutab seda päris õiges kontekstis, näiteks tuleb diivanil minu juurde, sõrmitseb minu kõrvarõngaid. "Need on emme kõrvarõngad," seletan ma. "On ju ilusad?"

"Äge," sosistab Kaur.

Vahepeal ütles ta seda lausa päev otsa, tatsas ringi ning kõik oli äge. Mänguväljakul liivakastis või mängumaja otsas turnides. Õeke oli äge. Megavahva kuulata teda igatahes.

Kui talle närimislelu ulatasin, siis vastas ta: "Aitäh!" Samas vahepeal ta aitähitab ka niisama ringi tatsates ja oma tegemisi tehes. Täna, kui ta esialgu lõunaunele ei jäänud, mina aga ei saanud Itiga rinna otsas minna teda vaatama, kostis magamistoa suletud ukse tagant aina rõõmsaid ähhe ja aitähhe. Muudkui aitähitas seal endamisi, kuni Iti hälli panin ja teda vaatama läksin. Kaur seisis särades oma voodis, lutt oli voodist välja visatud ning kohe selgus ka mittemagamise põhjus: ta oli kakanud. Jälle! See oli üldse hull lõunatund: 

kõigepealt andsin Kaurile lõuna ja võtsin peale seda karjuva Iti sööma. Kaur ei saanud magama minna, sest Iti oli rinnal, nii et lasin poisil veidi asjatada ja mängida. Siis tegi Kaur kaka, ta pepu oli vaja puhtaks teha. Panin Iti maha, sest ta oli juba pool tundi söönud ja pidanuks ilusti natuke aega lesides hakkama saama. Iti arvas teisiti: olin kakapepu vaevalt potile saanud, kui Iti kõvasti karjuma pistis. Et Kauri potitada, pepu pesta, kuivatada, uus mähe alla, laps voodisse saada, on ikka protsess. Kogu selle aja Iti nuttis. Tulin kiirustades magamistoast, võtsin ta uuesti rinnale ja ta hakkas rahuga sööma. Kaur aga ei uinunud, vaid hakkas eelmainitult lõbusalt "aitäh" hüüdma. Natuke veel toitsin beebit, siis läksin Kauri kontrollima ja avastasin uue kaka. Uuesti ta puhtaks ja voodisse, samal ajal Iti ei arvanud sugugi, et tund aega söömist oleks piisav ja ta võiks paar minutit siis rahus lebada. Iti karjus nagu ratta peal. Tulin jälle tuhinaga, aga seekord läks natuke kauem, sest Kaur oli oma kaka teinud uneaegsesse riidemähkmesse, ja noh...ma ei tahtnud seda endale vannituppa haisema jätta. Lõpuks sain kisakõrikese taas rinnale, kus ta nohisedes edasi sõi, näljasurmast pääsenud. Endal mul hakkas aga nälg piinama, sest mina ei olnud veel lõunat saanud. Tükk aega hiljem panin Iti uuesti maha ja lausa jooksin endale kohvi ja süüa tegema, aga jah, te arvasite ära, see ei sobinud talle sugugi. Tegin need toimetused ühe käega, laps süles rippumas, et ta nutuga Kauri lõunaunest ei ärataks. Kui Kaur oli beebi, siis endale enne imetamist süüa võttes lasin lapsel nutta, aga nüüd seda pigem ei tee, kui Kaur samal ajal kas ööund või lõunauinakut teeb. 

Ei tea, mis hullu Iti täna pani, aga igav siin juba ei hakka. Arvestasin just, et mees jõudis täna koju pool kuus ja täpselt see kell panin lapse rinnale. Mees ütles, et täna vist minuga autosõitu harjutama ei jõua? Vastasin, et vist mitte, kuna just hakkasin alles beebit toitma. Õigesti arvestatud, sest Iti tuli rinnalt ära alles kell üheksa õhtul... väikeste krooksutamiste, gaasitamiste, pesemiste, riietevahetamise ja minu jaoks toiduvõtmiste vahedega. Kobartoitumine. Aga vähemalt võin nüüd arvestada, et neli-viis tundi ta arvatavasti magab, enne kui mind uuesti vajatakse. Lähengi õige spatti ära, juhhei.