Iti sünnilugu

Kuidas meie tütreke siia ilma saabus? 

Täitunud oli täpselt 39 rasedusnädalat. Kell oli kaheksa õhtul 25. märtsil, minul alakõht kuidagi ebamugavalt pinges. Mees ütles, et sünnitama hakkad! Ma et ära aja, ei kavatsegi veel. Natuke olin tundnud midagi märga, aga mõtlesin, et ehk suurem voolus lihtsalt. Istusin diivanile, mugisin puuvilju ja vaatasin tõsielusarju, aga eriti mugavamaks olek istudes ei läinud. Läksin ära magama, aga pikali heitnult tundsin kõhus kohe sellist tuttavat tunnet. Kerget valu, tuttavat eelmisest sünnitusest. 

Ma nagu ei olnud vaimselt veel sünnitamiseks valmis. Olin endale sisendanud, et enne tähtaega pole midagi oodata. Ma ei tahtnud veel seda teha! Peamiselt valu tõttu :D Aga voodis külge keerates tundsin midagi suurt ja märga endast välja valgumas ja sain aru, et see on nüüd kindlalt lootevesi ja järelikult enne oli ka olnud. Minu jaoks uus kogemus, sest Kauriga mul looteveed puhkesid alles kõige lõpus, ilmselt vanni. Nüüd aga nagu filmides jooksin ma vett ja ühtlasi sain aru, et see paneb ka kindla tärmini lapse sünnile: kui juba vesi niriseb, siis ta sünnib kindlalt järgmise päeva jooksul ära ka. Kui tegevus ise ei hakkaks, siis haiglas juba alustataks seda, sest nad ei taha kaua peale lootevete puhkemist last enam üsas hoida, infektsiooni vältimiseks.

Läksin voodist padavai välja, mees närviliselt sabas. Pidin endale rätiku alla panema, sest muust ei piisanud selle hulga kinnipidamiseks. Mees saadeti magama lubadusega ta kindlasti äratada, "kui midagi on". Mina istusin diivanile lohutuseks "Sõprade" sünnitamisosa vaatama. Vaikselt hakkasid tulema esimesed, väga nõrgad valud. Märkisin neid oma tõmmatud rakendusse, aga nii kui paar valu kirja said, reaalselt suht esimesed, ütles rakendus mulle: "Mine kohe sünnitusmajja! Teise sünnituse puhul on see juba ohtlik valude vahe."

Ma teadsin küll, et valude vahe pikkusele lisaks on tähtis näitaja ka aeg, millal nende vahe näiteks viis minutit on olnud. Kui on tund või kaks järjest nii olnud, vot siis on õige aeg sünnitusmajja minna. Ja mul polnud õigeid valusidki, pigem nõrkad tuiked! Aga ausalt öeldes see rakenduse sõnum ajas mind närvi, eriti kui see pärast iga tuhu lisamist uuesti oma hoiatust välgutas. Mõtlesin, et äkki neil on õigus. Kell oli siis ühe paiku, panin "Sõbrad" kinni ja hakkasin vaikselt haiglaasju kokku panema. Erilist rõhku panin snäkkidele :D Mul oli eelmisest korrast meeles, kui väga ma süüa tahtsin paar tundi peale sünnitust. Süüa ja juua, pea lausa valutas selle pärast. On ju tohutu veekaotus ja ka verd kaotatud ja tunde tööd tehtud, samal ajal on terve keha end igast otsast tühjendanud :D Nii et nüüd olid mul juba haiglanimekirjas eraldi välja toodud taimeteed, müslibatoonid, puuviljad, mahl. Laadisin oma ratastega kohvri toitu täis. Prioriteedid! Mõtlesin ka, et viisakas oleks end ka raseerida, sest privaatosade vastu hakkab kohe huvi tundma suur hulk inimesi. Käisin veel pesemas ja tegin end korda. Mees ka ärkas ja oli närvis. Tema ei saanud minuga kaasa tulla, sest keset ööd polnud Kauri kuhugi jätta. Nõnda siis läksingi haiglasse jala ja üksi, kohver järel veeremas. See oli kummaline tunne. Samas ma olin füüsiliselt veel hästi reibas, sest mul polnud ju üldse valus. Aga kodus enam ei mallanud olla. Teadsin ka, et tagasi ma niikuinii ei tule, sest on öö ja veed on puhkenud ja noh, mitu korda ma seda teed kõndima ei hakka. Ütlesin mehele, et olgu mis on, mina jään haiglasse, ja annan igast arengust kohe teada.

Mees jäi mulle veel pikalt-pikalt aknale järele lehvitama.

Kahe paiku jõudsin haiglasse, kus päris pikalt ootasin ja siis sain ülevaatusele. Mu jutu peale arvas ämmaemand kohe, et liiga vara tulin ja see rakendus on rämps, aga vaatas mu üle. Avatust oli 3,5 cm ehk suht sama mis Kauriga sisse minnes, siis oli 4. See on tegelikult väga hea minimaalsete valude kohta. Nüüd ei teadnud ämmaemand, mis minuga edasi teha. Regulaarne sünnitustegevus mul puudus, niimoodi sünnitustuppa ei tohi saata. Läksin KTG alla, kus mõõdetakse emaka toonuseid ja beebi südamelööke. Iga natukese aja tagant käis ämmaemand mind kontrollimas ja pead vangutamas, et tuhud puudusid. Ütles, et laps magab, ja raputas kõhtu, et teda liikuma saada. Mulle selline vahelesegamine ei meeldinud, laps on ka inimene, las magab, jumala eest. Miks me peame midagi sundima ja kuhu meil kiiret on, küsisin. Ega olegi kiiret, ainult ämmaemand ei teadnud, kuhu mind edasi suunata. KTG all ollakse tavaliselt pool tundi, mind hoiti seal vist poolteist, mille jooksul läksin üpris pahuraks. Selgelt olin liiga vara haiglasse tulnud, oleksin selle asemel võinud püüda kodus magada! Lisaks hoidsin kogu selle aja maski ees, keegi ei maininud, et võin selle ära võtta, sest koroonatest oli negatiivne. Sellises olukorras naisele on ometi hapnikku vaja.

Kogu aeg, kui käidi mind kontrollimas, ütlesin, et tahaks juba KTG alt ära ja võin vabalt sünnieelsesse osakonda minna ja seal veidi magada. Olin juba väsinud, sel ööl ju unetunde täpselt 0. Kell oli kellakeeramise tõttu vahepeal tunni vahele jätnud ja juba neli saanud. Seletasin ka oma teooriat, et mul ei olegi eriti valus ja seda ei saa skaalaks võtta, et kas mul midagi toimub emakakaelaga. Et äkki kogu selle aja hoopis täiega avanen. Hooplesin, et mul kõrge valulävi jne. Lõpuks sain vabaks, ilma et olekski rahuldavaid toonuseid täheldatud. Iti lihtsalt tudus kõhus. Mind vaadati uuesti üle, vist pool cm oli vaid selle ajaga juurde tulnud. Ämmaemand sealjuures ütles, et limakork on veel ees, sirutas end veidi kaugemale ja vabastas selle ise. See oli veidi ebameeldiv üllatus. Ma polnud palunud tal seda teha, mul endiselt ei olnud kuhugi kiiret. Imelik, et ta selle jaoks luba ei küsinud, lihtsalt ise tegi seda. "Nüüd peaks kohe kiiresti intensiivsemaks minema," ütles ise südamerahuga.

Ta konsulteeris veel arstiga teises kabinetis, et kuhu mind siis saata, ja arst ütles, davai siiski sünnitustuppa. Sain siis sinna ja mind jäeti üksi. Vahetasin riided ja raporteerisin mehele, et veel valuvaba, aga juba tunnen esimesi päris valusid. Peale limakorgi eraldamist tõesti läks kohe nullist mingi...seitsmeni see asi. Sisse astus ka mu ämmakas, kes minu eest hoolitsema pidi (teine kui vastuvõtuämmaemand). Ta oli vene emakeelega, noor ja jättis mulje, et ta pole väga pädev. Tal oli kohe selline aura ümber. Mõtlesin kerge ehmatusega, et kas tõesti tema võtab mu lapse vastu. Kas ta ka teab, mida teeb? Ta paigaldas mulle kanüüli, mille hiljem peale lapse saabumist teised ära võtsid ning panid teise kohta uue, hoiatades, et esimese koht ilmselt jääb valusaks ja läheb siniseks. Nii et tundub, seda ta tegi juba valesti...

Palusin tal vannivee jooksma panna ja ise hakkasin valutama. Jooksin ka pidevalt vetsu vahet, kuna keha oli "vabane kõigest!" režiimil. Enamasti olingi seal sünnitustoas täitsa üksi, valud läksid aina valusamaks. Ronisin vanni, aga kiirelt tundsin end täitsa abituna. No nii paha ja valus oli. Millega ma olin äsja hoobelnud, et ma väga ei tunnegi sünnitusvalusid? See oli sellepärast, et need õiged tuhud polnud veel pihta hakanud... Oi kui vägagi ma neid nüüd tundsin. Mingi aja märkisin neid veel vannist telefoni, aga siis loobusin. Veepudel sai tühjaks ja kukkus maha, mina aga ei saanud seda vannist kätte. Ämmakas käis minu juures väga harva ja siis, kui korraks tuli, sain paluda teda pudelit täita ja mulle ulatada. 

Hakkasin väga kahetsema, et seal niimoodi üksi olin. Kui palju abi oli mehest mulle eelmine kord olnud! Mehega kogu aeg suhtlesin ka. Ta oli väga varakult üleval, hommikusöök tehtud ja valmis Kauri äratama juba kell kuus, et ta sõbranna juurde hoida viia ja ise minu juurde tulla. Aga kell kuus oli Kauri aja järgi veel kell viis. Ma ei suutnud lasta tal oma pisipoissi nii vara äratada ja kuhugi võõrasse kohta üksi viia. Ütlesin, et ta olgu parem Kauriga, ma saan hakkama. Peagi vannis ma enam ei suutnud telefoni vaadatagi ja meie suhtlus katkes. Hakkasin valudega toimetulekuks kogu aeg uutama ja ootama, laulsin heliredeleid. Hingamisest ei tundunud abi olevat. Hüüdsin, aga kedagi ei tulnud enam minu juurde. Tahtsin, et keegi minuga vähemalt räägiks, mind lohutaks, seal oleks. Aga kui ämmaemand veel korra tuligi, siis sama kiiresti oli ta läinud. Ma olin nii üksi. Hakkasin nutma ja tundsin end tõesti väga kurvana. Siis sai kell kaheksa, tuli teine vahetus ja minu juurde saabus noor reibas eestikeelne ämmaemand, kes oli hoopis teisest puust. Ta suhtles minuga ja oli kauem minu juures, kuigi mitte eriti kaua korraga siiski. Ilmselt olin veel alles nii varajases sünnituse staadiumis, et teda oli kuskil mujal rohkem vaja. Tema sai kogu mu pahameele enda kaela. Kurtsin talle, kui üksi ma olin olnud, ja et ma ei taha seda enam teha. Ta püüdis mind vannist välja saada, sest olin juba kaks tundi seal olnud. Vaja oli vesi vahetada, et vältida infektsiooniriski, ja mul oli ka kasuks vahepeal kuival maal olla, poose vahetada ja gravitatsiooni abil beebit allapoole kutsuda.  Ta pidi ikka tükk aega mind veenma, enne kui lõpuks vannist välja ronisin. Kauriga olin ma lihtsalt vanni läinud, kahe tunniga lõpuni avanenud ja siis sünnitanud. Ma ei saanud aru, miks nüüd nii ei läinud ja kõik nii kaua aega võttis.

Heitsin voodile pikali ja püüdsin magada. Ma ei tahtnud enam sünnitada, vaid lihtsalt magada. Ma olin öö läbi üleval olnud, jõud oli otsas ja see oli täielik madalseisu hetk. Vist mingeid tillukesi unesid tegin ka seal voodil tuhude vahel. Korraga avanes palatiuks ja mees astus sisse! Ta oli Kauri kella kaheksa paiku siiski sõbranna juurde viinud ja minu juurde rutanud. See muutis kõike. Ta oli nagu ingel, kes tuli mind päästma. Kõik läks sellest hetkest palju talutavamaks. Ta hoidis mind, masseeris, sügas mul tuhude ajal selga, ulatas iga tuhude vaheajal veepudelit ja sundis jooma, kiitis ja lohutas mind. Ja sellest oli nii palju abi. Kuigi füüsiliselt naine saab ka üksi sünnitada, siis vähemalt enda puhul tajusin ma, kuidas seda on just psühholoogiliselt üksi raske teha. Sellises kaitsetus seisundis on vaja kellegi pidevat kiitmist ja julgustamist ja et keegi su kurtmist ja jauramist kuulaks.

Eriti vokaalne ma küll enam polnud, silmad olid enamuse ajast kinni ning vastasin vaid ämmaemandale, mühatades nõusolekuks, kui ta mulle ütles, et teeme nüüd seda ja teist või et ta läheb ära ja on kohe tagasi. Sain tagasi vanni värskesse vette ning hakkas eriti valus. Palusin, et ta juba kontrolliks mu avatust - äkki on varsti kõik? Ta ei tahtnud seda nii sageli üldse teha, kuid kui tegi, raputas pead ja ütles, et läheb veel aega. Ma olin nii pettunud. Miks seekord nii kaua aega läks? Kui öösel minema hakkasin, arvas mees, et ega ta enam hommikul enne beebi saabumist haiglasse jõuagi. Aga nüüd oli ta siin ja mina ikka veel valudes.

Lõpuks oli täisavatus käes, aga ämmaemand ütles, et beebi pole veel piisavalt alla laskunud. Et pole mingit pressimist enne, kui ta pole ise alla tulnud. Nüüd olin eriti pettunud. Kas see kogemus kunagi ära ka lõppeb? Aga võtsin end kokku ja hakkasin tuhude ajal taas rohkem hingamisele keskenduma. Kujutasin ette, kuidas hingan beebit ise alla, hingeõhk on J-tähe kujuline ja toob last allapoole. Muudkui kordasin mõttes, et tule, beebi, sa mahud läbi. Et sa oled nii oodatud.

Nüüd olid tuhud peaaegu lakkamatud. Ma ei saanud enam aru, miks ma seda loomulikult olin teha tahtnud. Jaurasin ämmakale, et mulle aitab, mina enam ei suuda. Et tahan keisrilõiget. Ta naeris, et selleks küll igasugune näidustus puudub, ja lohutas, et tegelikult sujub ju kõik kenasti ja üldse mitte liiga pikalt, näiteks arsti pole ma näinudki, sest pole vajadust olnud.

Mina muudkui katsusin pidevalt alt, ega ma juba lapse pead tunne. Lõpuks tundsin. Viimaks! Saatsin mehe ämmakat kutsuma. Ämmakas katsus ka ja ütles, et mingi emakakaela servake nagu on veel lapsel ees (tahtsin teda juba põrgu saata), aga et see ei peaks segama ja kui hakkan tundma pressitunnet, siis on õige aeg. Umbes sel ajal hakkasingi seda tundma ja läks sünnituse viimaseks faasiks! Pressimine ise läks päris kiiresti. Ei usalda küll oma ajataju sel ajal, aga minu meelest see läks tõesti kergelt. Valud olid juba pidevad, nii et puhata sain ehk minuti ja siis jälle pikk-pikk tuhu. Olin põlvili, jalad harkis, käed ja otsaesine vanniserval vastu mehe käsi, ja pressisin. Ämmaemand ka muudkui ütles mu nime, julgustas ja käskis mul endast kõik anda. Ta tegi seda kuidagi nii sarnaste sõnadega teisele ämmakale Kauri väljapressimise ajal. "Nii kui tuhu jätkub, siis veel, veel! Kopsud õhku täis ja anna endast kõik! Ära karda seda tunnet, anna ennast täielikult sellele ja pressi õigesse kohta!" "See tunne" on siis kakahäda tunne ehk sa nagu väga kõvasti püüaksid sinna vanni kakada, samal ajal tundes, kuidas sa alt vist pooleks lähed, aga sa teed seda siiski. 

Mees vanni serval püüdis kõigest hingest kaasa pressida. Pärast ta ütles, et see madal hääl, mida ma iga pressi juures tegin, hirmutas teda. Kõlasin nagu karu. Vot see hääl tuli küll kuskilt seest, harjutamata, mingi geneetilise pärandusena.

Ja kui ta siis ütles, et lapse pea on juba kohe väljas ja et nüüd veel kõik annaksin, siis tegin seda ning siis oli ta juba lupsti! üleni väljas. Kell 11:10 hommikul sündis meie väike tüdruk. Kohe hakkas ta nutma ka. Issi võttis ta kohe oma kätele ja mul aidati vannist välja voodile tulla ja lesida. Seekord nutsin ka paar liigutuspisarat, sest beebi oli nii tilluke! Ta oli üleni lootevõidega kaetud, punane ja krimpsus vanainimese näoga. Mees kontrollis minu palvel kõik ta sõrmed ja varbad üle, sellal kui ta mu rinnal värises. Mul oli ka nii hea meel, et see kõik oli läbi ning vandusin seda enam mitte kunagi teha, mille peale ämmaemand naeris, et seda ütlevad kõik, ometi on hiljem tagasi. Et ka ma ise olin seal juba teist korda.

Siis hakati minuga tegelema ja beebi läks issi kätte hoiule. Platsenta sündis kenasti, aga peale seda ei jäänud verejooks hästi seisma. Ämmaemand muudkui vajutas mulle väga valusalt kõhule, hoiatades sellest iga kord ette ja öeldes vabandust, aga ta peab seda tegema. See oli nii ropult valus... Tavapäraselt tehakse profülaktiline süst verejooksu peatamiseks, aga minu puhul anti veel kaks tabletti lisaks keele alla. Siiski nad ei jäänud rahule. Iga kord, kui mulle veel ja veel kõhule vajutati, tundsin, kuidas sealt järjekordne lahmakas sooja verd välja lahmas. Mees sai kõrval peaaegu südari. Ta otsustas keskenduda siis lapsele, armsalt rahustas ja hoidis meie väikest pambukest ning laulis talle. Nägin kõrvalt, et ämmaemandad heldisid selle peale.

Kutsuti ka arst, kes minu emakas toimuva veel üle kontrolliks. Ega tal ka muud teha olnud kui sama kõvasti sinna vajutada... See oli kokku päris õudne. Lõpuks nad otsustasid, et see, mis nüüd veel väljub, on "vana veri" ning jään ikka ellu. Mingi peegel kruviti ka mulle sisse ja vaadati seal ringi, see oli ka väga ebameeldiv. Aga noh, sa tahad, et nad hästi põhjalikult veenduksid, et kõik emaka sees jääb ikka korda. Kui seal midagi pahasti on, siis on see kohe varsti suuuur probleem.

Kuid muidu oli mul läinud hästi, ei olnud rebendeid. Sain vaid pisikese ilupiste kuskile mokale, mis oli nagu sääsehammustus. Ja jäetigi meid mehega kaheks tunniks kahekesi last rinnal hoidma ja teda imetlema, kuni tuli aeg perepalatisse ümber kolida. Märts on sünnitusmajas üks kiiremaid aegu, millest ma ka teadlik olin. Olin väga lootnud, et saame ikka perepalati, isegi siis, kui mees meiega ühineda ei saa. Juhtus nii, et hetkel, kui sünnitama läksin, olid kõik peretoad hõivatud, aga ämmaemand julgustas, et keskpäeval hakatakse peresid välja kirjutama ja mõni palat kindlasti vabaneb. Ja meie Iti sündis nii heal ajal, et oli perepalatijärjekorras esimene. Lõime mehega patsu, laps oskas hästi sättida.

Pea kogu selle aja, mis ma seal sünnitustoas veel lesisin, karjus üks naine teises sünnitustoas. Seal levivad helid päris hästi ehk sünnitajad kuulevad teisi sünnitajaid, kuulevad uksekella, kui keegi uus vastuvõttu saabub jne. Kõlab isegi halvasti öelda, aga mida valjemini see teine naine karjus, seda helgem oli mul olla. Et see polnud enam mina, et minu osa oli tehtud.

Kergitasin lapse mütsikest, tal olid pikad tumedad juuksed. Seda polnud me osanud oodata, meil pole kummalgi tumedad. Kaalus ta 3380g ja pikk oli 50 cm ehk täitsa keskmine beebi. Hakkas tublisti ja asjalikult kohe rinda imema, üht ja teist. Mulle toodi kahe tunni möödudes sinnasamma sünnitustuppa lõunasöök ja siis suundusime üles perepalatisse. Suutsin ilusti omal jalal kohale minna. Mul ei olnud ka hiljem raskusi istumisega ega sellist suurt survetunnet nagu peale esimest sünnitust. Tegelikult oli mul päris ruttu väga normaalne olla.

Seadsime end sisse ja siis läks mees Kaurikest sõbranna juurest ära tooma. Eeskirjade järgi ta peale seda enam naasta poleks tohtinud, aga nad tegid meile armsasti erandi, kuna tegu oli lapse äratoomisega. Mees andis Kauri üle mu emale, kes oli kaugelt kohale sõitnud, et teda paar päeva hoida, nii et meie kolm saaksime koos Iti esimestel elupäevadel temaga tutvuda ja lihtsalt puhata. See oli nii suur kingitus. Ma olin õieti sellest perepalati ajast juba enne unistanud, et saab lihtsalt paar päeva puhata ja mitte midagi muud teha kui last toita. Ja tõesti oli mõnus, eriti veel tänu mehe sealolekule. Iti veetis kogu aja need päevad kas minu rinnal (ta oli superinnukas imeja ja küsis kogu aeg rinnale) või siis mehe kaisus või süles. Nad tudusid päeval ka kaisus. Niisama oma voodikeses me ei hoidnud teda üldse, sest ta oli nii tilluke ja kui ma mõtlesin, et äsja ta oli soojas kõhus ja nüüd on suures maailmas ja näeb alles paarikümne sentimeetri kaugusele häguselt...et ta vajab üle kõige turvalisust ja soojust ja seda me saame talle pakkuda.

Kasuks oli ka see, et me juba teadsime, mida peretoas oodata. Et muidu on seal mugav, aga söök on allapoole arvestust. Olime väga rikkalikult snäkkidega varustatud, mees tõi õhtul meie juurde naastes veel kotitäie toitu kaasa :D Ja ma ausalt öeldes lihtsalt kogu aeg sõin seal, lugesin lapse imetamise kõrvalt netti läbi või prints Harry memuaare, ja nosisin. Olin raseduse ajal end piiranud ja nüüd oli hea lõdvaks lasta. Keha oli nii kerge ja hea oli olla (vastupidiselt raseduse lõpule, kus kogemata liiga suurt portsu süües oli kõhus vastik täis tunne ja ei saanud hästi liigutada) ning piima tekitamiseks oli nagunii rikkalikult toitaineid vaja.

Tundus, et Iti valis endale ise väga hea aja ikka tulekuks. Just tundide mõttes ka, ootas kenasti, millal issi sai tulla teda vastu võtma, ei sündinud varajaste hommikutundide jooksul veel ära. Ja nii saime me ikkagi selle kõige parema variandi, et mees sai nii sünnituse juures olla kui hiljem lausa peretoas mitu päeva!

Naljakas on see, et kuigi vahetult peale sünnitust olin ma nii kergendunud peamiselt just valude lõppemise tõttu ja mõtlesin, kui õudne see kõik oli olnud, siis juba päev hiljem ütlesin mehele, et ah, polnud nii hullu midagi. Et suht lebo keiss oli tegelt. Mis tegelikult oli ja mis meile meelde jääb, on nähtavasti kaks eri asja. Need valud ikkagi looritab hiljem ära pisibeebi rinnale saamine ja noh, mõned tunnid valu selleks, et saada endale tütar, on tõesti okei. Nii et kuigi ma olin vahetult peale sünnitust veidi traumeeritud, siis nüüd on mul jälle tunne, et tegelikult läks kõik pigem kiiresti ja kergelt. See, kui hakkad õhtul alles kergeid valusid tundma ja järgmisel hommikul kell üksteist on beebi käes, pole tõesti just pikk sünnitus.

Ja täna, kui seda kirjutan, on meie tillukallu juba nädalane ja läheb iga päevaga aina rohkem oma nägu. Täpselt tänasel viimasel kaalumisel jõudis ta grammipealt oma sünnikaalu tagasi, tubli tüdruk.