Mees pidi taas tööl terve päeva vältavale koosolekule minema ja mul avanes võimalus esimest korda kahe lapsega üksi välja jalutama minna. Lükkasin meie suure mitmikekäru õue, kusjuures sinna jõudmine oli juba paras seiklus. Olen kärsitu loomuga ja tahaksin hommikuti jalutamiseks ruttu õue minna, seda enam, et meil on ajakava ja 12 on Kauril lõuna ning 12:30 lõunauni, mille jaoks tuleb kenasti õigel ajal kodus olla. Aga nüüd beebi lisandudes tuli mulle jälle meelde, kui aeglases rütmis kulgeb elu beebiga. See on nende esimeste nädalate ja kuude suur võlu tegelikult, kui seda õigesti hinnata osata. Muidu ju alati kõik kiirustame kuhugi, aga tillukesega tegeledes võtavad asjad täpselt nii kaua aega, kui võtavad, ja parem on sellega leppida ja rahulikult beebi rütmis kulgeda. Näiteks tead, et tahad õue hakata sättima - julgelt võid arvestada, et juba kahe tunni pärast astud uksest välja :D Välja minemiseks peab beebi kindlasti olema värskelt toidetud, aga meie Iti sööb keskmiselt poolteist tundi järjest. Sinna alla käivad ka krooksutamised, mähkmevahetused jne. Vahepeal Iti uinub, aga see ei tähenda, et tal kõht täis oleks. Kui ta ära panna, ta ärkab ja kurdab nälga. Nii et vahepeal tuleb teda rinna küljes söömas hoida ja unest äratada.
Siis tahaks ise ka olla riides ja sätitud. Kodu enne väljumist korras, ning ka Kauri vajadused peavad olema täidetud. Iti toitmisel kahe rinna vahepeal tegin Kaurile tema hommikupiima, mida ta rõõmsalt meie kõrvale diivanile jooma tuli. Sel hommikul tegi Kaur ka kaks lopsakat kakat ja vajas potitamist ja pepupesu. Kui temaga potile läksin, oli Iti kenasti tasa, aga kohe hakkas kurtma. Ainult et siis polnud enam kuskile minekut, kakapeput üksi ju ei jäta. Nii et kogu tema potitamise, pepupesu ja riietamise ajal karjus vaene Iti end hingetuks.
Kogu tita söötmise aja ma püüan ka Kauriga maksimaalselt tegeleda. Ta toob mulle diivanile raamatuid kätte ja loeme neid koos. Õnneks on ta tõesti tubli ja mängib meeleldi üksi põrandal ka. Ma siis diivanilt kommenteerin tema tegevusi ja ajan temaga juttu.
Ja ühtelugu käib ta diivanil beebit paitamas. Üks hommik pani pea mulle õlale ja tegi lausa mulle ka kalli!
Igatahes peale kümmet kakamist eri anonüümseks jääda soovivate isikute poolt jõudsime lõpuks eluga õue. Sealjuures oli Kauril kerge ehmatus, kui ma beebihälli kõigepealt alla viisin, Kaur arvas, et ta jäetakse üksi koju. Kurtis seal ehmunult, aga õnneks tuli emme kohe üles ja viis Kauri ka kaasa.
Nägin, et kõik vaatasid mind selle mitmikutekäruga. Olime tõelised staarid. Üks vana vene naine tuli juurde, küsis, kas beebi magab. Kaur pidi olema zolotaja ja umnitška. Ma ütlesin, et ta on poiss:D Igatahes sooviti meile palju õnne ja tervist.
Läksime mänguväljakule. Iti magas kenasti kogu jalutamise aja maha, Kaur aga vaatas, et teine väike tüdruk ronib mängumaja trepist üles ja läks ronis ka nagu proff. Vahva vaadata, kuidas ta tegutseb nii asjalikult juba.
Üks teine ema hüüdis oma väikest tüdrukut ka Itiks. Panime popi nime kogemata? Ja veel teisest perest ronis seal ringi üks Kusti. Mänguväljakul oli mingi 7 last, neist kaks Itit ja üks Kusti :D
Ja selle mitmikutekäru lükkamine on omaette koormus, kaks korda raskem kui tavalise käru. Küll oli aga imelik tunne oma pesakonda enda ees lükata. Mina sünnitasin nad mõlemad!
Aga Iti juba on meile mehega mõlemale naeratanud. Ma olen küll erapoolik, aga sel lapsel on nii arukad silmad ja lahedad ilmed. Nagu kohe näha, et temast tuleb tarkpea. Istusin ükspäev diivanil, imetasin ning vaatlesin last.
"Ma arvan, et temast saab advokaat," ütlesin mehele.
"Peaminister pidi ju tulema??"
"Kõigepealt advokaat ja siis peaminister. Nagu Kaja Kallas."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar