Aga Kaurikene muudkui möllab. Kaur on avastanud mänguväljakud ja rõõmustab kõigest väest iga kord, kui mõnele sellisele läheneme. Elame heas kohas, meil on neid ilmselt kümme tükki jalutamiskauguses, saab iga päev uue valida, kui tahame. Imbume ka igasugustele suurte kortermajade vahelistele mänguväljakutele, mis ilmselt on mõeldud ainult nende majade elanikele.
Eriline lemmik on Kauril nüüd liivakast. Ta tassib liiva oma sõrmeotsakestega ühest kohast teise. Kühvlit avastades hakkas ta loomulikust intelligentsist sellega vormi sisse liiva kühveldama. Seda polnud talle isegi vaja õpetada! (Liivamänguasjad on enamikes liivakastides juba olemas.) Ja see on hea sensoorne tegevus, sõrmeotsakestele uus tekstuur, mida kompida. Kui ma vaatan, kuidas laps silme all areneb, siis on ikka võimas tunne küll. Alles ta hakkas esimesi kordi mängumaja trepist üles ukerdama - nädal või paar hiljem läheb ta juba kiiresti ja tegusalt samadest treppidest ja laseb ise liumäest alla ka. Füüsilises mõttes on ta päris naksakas ja hästi arenenud.
Ka meie kodumaja treppidest alles hakkas ta proovima ise üles ronida, nüüd aga teeb seda juba päris kiire tempoga, laseb kõhuli astmetelt üles nagu väike ahvike. Aga alla tuleb juba ka püsti seistes, hoides ise käsipuust kinni.
Sõnu Kaur veel igapäevasel suhtlemisel ei kasuta. Ta oskab mõningaid sõnu öelda, näiteks kostab päevas mitmeid kordi aitähisid või kordab ta mulle järgi: "Bee--bi," hoolikalt mu suud jälgides, kuidas mina seda liigutan. Aga oma asjaajamiseks kasutab ta veel vaid kehakeelt ja häälitsusi. Kui midagi tahab, näitab näpuga ja hüüab: "Äähh!" Tahab kiige pealt maha, näitab näpuga maapinnale. Tahab üles diivani peale saamiseks abi, näitab näpuga diivanile. Söömise ajal on tal ka tekkinud komme näpuga näidata erinevatele asjadele köögilaual ja neid endale nõuda. See viimane komme mulle eriti ei meeldi, sest toit on tal juba laual ees ja juurde võiks ta minu meelest küsida ainult veetassi. Nüüd aga nõutab ta endale meeldivaid toiduaineid lisaks, eriti puuvilju, kui puuviljakauss talle liiga hästi silma peaks hakkama. Aga juurde tahab ta ka ube või hapukapsast, mis on mõlemad ta lemmikud. Mees talle siis on andnud ka neid toiduaineid kätte, aga arvan, et kui ta jälle ainult minuga lõunat hakkab sööma (mees läks tänasest tööle tagasi), kaob see komme ära.
Täna mänguväljakult koju lõunale minema hakates ma ei pannud Kaurikest kohe kärusse rihmadega kinni, vaid mõtlesin, kõndida talle meeldib, las siis kõnnib veidi meie kõrval, kui ta vaid samas suunas tulema nõustub. Ega ei nõustunud küll :D Tal on oma suunad ja sihid, mida teab vaid tema ise. Kuuleb küll, kui teda hüüan, aru saab ka, aga ei reageeri. Miskipärast on tal vaja alati minust vastassuunas käia. Natuke aega siis lükkasin käru Itiga ja ootasin Kauri järgi, teda vahetevahel hüüdes, aga siis sain aru, et muud praegu ei aita kui füüsikaline vahelesegamine, ja Kaur rändas jälle rihmadega kärusse kinni. Natuke kurtis, siis rahunes.
Mul on kindel kasvatuspõhimõte, et ma kunagi ei ähvarda asjadega, mida ma teoks ei tee. Näiteks ei ütle, et emme läheb ilma sinuta koju, kui sa järgi ei tule...sest ma ei läheks ilma temata koju. Muidu varsti on kõik lubadused ja ähvardused mõttetud ja laps teab, et need ei kehti.
Üldiselt tuleb Kauri ikka nii kiita. Ta on Iti lisandumisele meie perre hästi reageerinud. Hoobilt hakkas ta öösiti paremini magama ja ei ärka tihti üldse. Lõunauinakuid teeb kahe- või kahepooletunniseid, ja Iti nutust ei lase end segada. Ainult täna, kui Iti hommikul mitu tundi järjest kurtis ja mina teda toita püüdsin, ning Kaur mulle raamatu diivanile tõi nagu alati, et ette loeksin, siis ma ei saanud üle lapsenutu lugeda ja oli näha, et see Kauri häiris. Või siis Kaur ka nutab, kui issi hoiab Itit süles, sest issi on ju Kauri lemmik ja kui keegi seal süles peaks olema, siis ainult Kaur!
Mul endal aga on mõlema lapsega praegu kuidagi eriti palju empaatiat. Kui Kauril on jonnihoog, siis ma kunagi ei pahanda temaga, sest jumal küll, pole kerge olla kuueteistkuune laps. Nii palju oskusi, mis alles arenevad, nii palju uut, nii põnev maailm. Aga laps ei oska ennast veel õieti väljendada ja peab selles kõiges orienteeruma. Ja kogu aeg on asju, mida teha ei tohi või kuhu minna ei tohi... Püüa siis aru saada. Lisaks tulevad Kauril permanentselt kogu aeg hambad. Ja nüüd lisandus majja üks väike röökiv beebi...
Nii et mina olen küll temaga praegu nii hell ja kannatlik, kui vähegi suudan. Ja see stiil töötab temaga! Asjade ärakeelamine ja pahandamine ei tööta, aga tähelepanu kõrvalejuhtimine või kannatlik seletamine teevad triki ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar