Muhk

Mul on veidi igav. Tunnen, et mul oleks mingit hobi või projekti juurde vaja, mis mulle natuke pinget pakuks. Õhtuti, kui mees on Kauri magama pannud ja Iti ka peale toitmist järjekordset uinakut teeb, keerutan vahel pöidlaid, et mida teha. Netflixist pole midagi vaadata, mistõttu olen sealt viimasel ajal enamasti vanu "Sõprade" osi piilunud. Sünnituse õhtul hakkasin vaatama ja sinna lõksu ma jäin. Need mõjuvad lohutavalt ja tuttavlikult.

Neti olen ka kõik läbi lugenud. Raamatuid õnneks on terve virn kapi peal ja nendega olen ka viimasel ajal ilusat progressi teinud, aga õhtuti kuidagi ei viitsi raamatut ka kätte võtta. Peamiselt loen päeval toitmise ajal või Itiga väljas jalutades.

Samas on õhtuti kogu aeg kuklas tunne, et võiks üldse magama keerata, niipea kui Iti on rinnalt ära ja hälli saadud. Kuna öösel vaja üleval olla ja toita, siis võiks neid unetunde hankida, kust saab. Olen läinud ka mõni õhtu siin lausa pool kümme voodisse ja siis mitu head tundi põõnanud, enne kui Iti endast märku annab.

Samas selle igavusega seoses - eks lõppeks ole vast hea, kui on aega lausa igavust tunda. Et uus beebi pole järelikult kõiki ressursse endale haaranud. Iti on tõesti päris hea magaja. Tema toitmiskorrad küll on pikad, eile öösel olin korraga üleval lausa kaks tundi - toitmine, krooksutamine, mähkmevahetus, teine rind, Iti magab ega ärka edasi söömiseks mingi nipiga, panen ta hälli, teeb tünga ja virgub viie minuti pärast, et edasi süüa... tavaline rutiin. Natuke gaasid teda kiusavad, aga samas pole ka väga hullu. Ja kui ilusti magama jääb, võib kolm-neli tundi järjest panna, mis on väga hea aeg, et mina ennast juba välja puhanuna tunneks.

Kaurike käib järjest Itit paitamas, aga samas üritab tihti ka sakutada ja täna tahtis beebit käest hammustada. Kohe kindlasti ei tohi beebit veel kuskile madalamale ilma järelevalveta lesima jätta, kust Kaur talle ise ligi saaks... Õnneks ta häll on turvaline koht. Ma sellistel puhkudel lükkan lihtsalt Kauri käe eemale ja ütlen leebelt, et nii me ei tee, aga pai võib beebile küll teha. Suured kurjad reageeringud omavad Kaurile seni küll ainult vastupidist efekti ehk ta kohe kordab oma tegu.

Muidu aga Kaur on väga tubli. Tal tulevad jälle mitu hammast korraga, ila voolab suure kaarega, väike nohu kiusab ka, aga magab ta paremini kui kunagi enne. Jääb ilusti ise lõuna- ja ööunedele ning ei ärka öösel enamasti üldse. Annab oma osa, et me mehega ikka mõistuse juurde jääksime :D

Täna hommikul Kaur kõndis diivanist mööda, koperdas millegi otsa ja lõi oma otsaesise vastu toolijalga niimoodi ära, et tal paari hetkega suur sinine muhk otsaette tekkis. Mees võttis ta kohe sülle, lohutas ja püüdis midagi jahedat muhu peal hoida, mina aga hakkasin pabistama, et kas äkki vaja EMOsse näitama minna? Polnud sellist asja veel tal olnud, õudne nägi välja see muhk. Õnneks laps varsti rahunes, käitumine oli tavapärane ning mees ka arvas, et pole hullu midagi. Küsisime ka minu emalt nõu ja ta ütles sama. 

Aga isegi kuskilt kõrgustest ei pea kukkuma, võib juhtuda ka lihtsalt mööda põrandat kõndides... vaesed väikelapsed, neil pole kerge.

*

Tegelikult mul on uus hobi küll tekkinud nende kahe nädalaga ja selleks on söömine. Kogu aeg on kõht tühi! See on täitsa metsik. Ei tea, kas rinnaga toitmine tõesti võib sellist suurt mõju avaldada? Ma söön suure toitaineterikka lõuna ja tunnen poole tunni pärast nälga. Söön kaks hommikusööki, lähen siis Itiga välja ja tunnen kohe välja astudes, et kõht on nii-nii tühi. Metsik. Isegi öösel rinnaga toites söön puuvilju.