They see me rollin, they hatin

Käisime täna pikalt sõitmas. Sõime pühapäevahommikused pannkoogid ära, Iti söömisgraafik ja muud toimetused joondusid kuidagi nii ilusasti, et olime valmis kodunt välja astuma juba enne kümmet! Mina läksin kohe rooli, sealhulgas keerasin ka meie maja juurest Sõle tänavale ise välja, mida ma tükk aega keeldusin tegemast, sest Sõle tänav on üks kiirema liiklusega tänavaid Tallinnas ja vaja on ületada mitu sõidurada keset tihedat liiklusvoogu... kui keegi sind nõus vahele on laskma. Õnneks pühapäeva hommik on sellisteks õppesõitudeks ideaalne aeg, liiklus oli vaikne ning sain suurema kärata kena vasakpöörde teha. Nüüd olen kodu juurest välja sõitnud nii paremale kui vasakule ning just see vasakpööre oli minu jaoks suur eneseületus, sest tuleb ületada rohkem sõiduradasid.

Mees tahtis Laulasmaale sõita, et oma lapsepõlveradasid uudistada. Sinna me siis suundusime, mina roolis. Linn oli nii tühi ja maantee ka, sest kõik alles spattisid kodus. Väga meeldiv oli sõita. Läksime kulgesime Laulasmaal suvilarajoonis ja sõitsime mehe kunagise kodu eest mööda, siis võtsime suuna Keila poole. "See terve linn on 30 ala, siin pole mõtet kuskil üle kolmanda käigu panna," ütles mees. Käisime Keilas ka söömas ja tankimas. Koos läksime autost välja tankimist õppima ka. Ja siis tagasi Tallinna. Mehe peamine õpetussõna mulle on: "Gaasi, gaasi!" Ta alati tahab, et ma kiiremini läheksin. Üks kord sain šoki, kui ta palus mul kiirust hoopis vähendada. Aga kiita sain ka täna, et ilusti maanteel kimasin. Püüdsin 90 alas ilusti 90ga sõita... aga ei saa midagi parata, et natuke mugavamalt tunneksin end näiteks 80ga minnes, kui kedagi taga pole. Siiski ei ole hea endale seda külge harjutada, sest nii kui kedagi veel su taga liikleb, siis selline piirangust 10 kilti aeglasemalt sõit takistab ja ohustab liiklust.

Tunnen, kuidas see sõidukramp järjest väiksemaks hakkab minema. Sel nädalal oleme päris palju harjutamas saanud käia. Võtsin autokooli sõidutundidest natukeseks pausi, sest hakkas rahast kahju. Pigem harjutada suurem sõiduosavus külge lihtsalt meie igapäevaseid autoga käike tehes ise sõites ja siis võtta päris sõiduõpetajatega juurde nii vähe tunde, kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Lihtsalt silme eest võtab mustaks seda hinnakirja vaadates. Kuna mul paketi miinimumtunnid on ära võetud ja nüüd võtan lisa, maksan juba 30 eurot 45 minuti eest ehk ühe topelttunni eest 60! See on lihtsalt uskumatult kirves. Ja ma reaalselt ei tunne, et õpiksin ühe sellise topelttunniga kunagi nii palju, kui näiteks mehega vähemat aega sõites. 

Mehe auto on näiteks lihtsalt niii mugav sõita. Sujuv ja võimas, hea siduriga. Autokooli omad sellega võrreldes mulle palju ebamugavamad. Ja mees on nii hea ja toetav ja kiidab alati, ehkki ma küll aru saan, et ta ilustab ja mul on veel palju harjutada. Aga ikkagi on selline suhtumine palju parem ja vot see aitab krambist üle saada ja edasi harjutada, mis omakorda tekitab vilumust. Autokoolis mu teine õpetaja, kellega proovisin, tekitas mulle sellise vastumeelsuse ja hirmu liiklusesse minna... olin enne ju mehega juba linnas sõitnud, aga peale neid tunde keeldusin uuesti liiklusesse minemast ja olin nõus sõitma vaid Paljassaares, kus liiklus sisuliselt puudub. Milline tagasiminek!

Ainus tee on lihtsalt sõita, sõita, sõita. Mitte jätta pausi sisse, muidu on p***es ka :D

Äge

Käisime Itiga perearstil 1. elukuu visiidil. Iti oli sündides 50 cm pikk ja kuuvanuselt on juba 56 cm - palju pikkust visanud! Ja kaalu oli juba üle kilo juures. Kõik minu enda rinnapiima pealt tulnud! Pereõde kiitis Itit kõvasti.

Arstilt küsisime Iti endiselt punase pepu ja ülitiheda kakamise kohta nõu. Ütlesime, et see ikka pole normaalne. Arst küsis, kas olen ehk söönud palju tsitruselisi või pähkleid viimasel ajal, ja olen küll. Iga päev apelsini või mandariini, kogu aeg on kapis sidrun ja vahepeal ka greip. Ja pähkleid olen muginud väga lopsakalt, seal võib kohe kindlasti seos olla: iga päev olen söönud erinevate pähklite segu, pluss maapähklivõid oma võikude või wrapide vahel, pluss õhtuti on mu lemmiksnäkk olnud soolapähklid. Arst arvas, et need võivad küll tekitada mingit reaktsiooni või siis lihtsalt seedimist liigselt kiirendada. Nii et jätan need mõneks ajaks menüüst välja.

Saime Iti pepu jaoks ka hormoonkreemi retsepti, aga seda kreemi kästi määrida hästi vähe ja ettevaatlikult ja kohe lõpetada, kui paremaks on läinud. Ja peput kästi pesta mitte ainult kraani all, vaid ka mingi pesuvahendiga, et saaks ikka tõesti puhtaks, muidu pidi kaka ikka nahale jääma ja reaktsooni tekitama.

Loodame, et need asjad toimivad ja beebi elu läheb ilusamaks.

Kaur oli meil ka kaasas. Tema kõndis mööda perearstikeskuse koridore, tahtis eri ustest välja minna ja varitses selleks parajasti sisenevaid võõraid, tahtis ümber lükata mingit suurt papist reklaami ning lõpuks arsti kabinetti jõudnuna hakkas iseenesestmõistetavusega sorima arsti sahtlites. See laps on nagu tulesäde, teda pole võimalik peatada. Ei kujuta ette, et ma üksi oleks kahe lapsega arstil käinud, õnneks mees võttis hommiku vabaks.

Kaur hakkas karjuma, kui tema käest arsti sahtli võtme ära võtsin. Arst ise halastas ja andis talle ühest sahtlist punase teibirulli mängida.

Kauril on viimastel päevadel tulnud kasutusse lemmiksõnaks "äge", mille õpetas talle ühe mehe sõbranna tütar. Tundub, et ta kasutab seda päris õiges kontekstis, näiteks tuleb diivanil minu juurde, sõrmitseb minu kõrvarõngaid. "Need on emme kõrvarõngad," seletan ma. "On ju ilusad?"

"Äge," sosistab Kaur.

Vahepeal ütles ta seda lausa päev otsa, tatsas ringi ning kõik oli äge. Mänguväljakul liivakastis või mängumaja otsas turnides. Õeke oli äge. Megavahva kuulata teda igatahes.

Kui talle närimislelu ulatasin, siis vastas ta: "Aitäh!" Samas vahepeal ta aitähitab ka niisama ringi tatsates ja oma tegemisi tehes. Täna, kui ta esialgu lõunaunele ei jäänud, mina aga ei saanud Itiga rinna otsas minna teda vaatama, kostis magamistoa suletud ukse tagant aina rõõmsaid ähhe ja aitähhe. Muudkui aitähitas seal endamisi, kuni Iti hälli panin ja teda vaatama läksin. Kaur seisis särades oma voodis, lutt oli voodist välja visatud ning kohe selgus ka mittemagamise põhjus: ta oli kakanud. Jälle! See oli üldse hull lõunatund: 

kõigepealt andsin Kaurile lõuna ja võtsin peale seda karjuva Iti sööma. Kaur ei saanud magama minna, sest Iti oli rinnal, nii et lasin poisil veidi asjatada ja mängida. Siis tegi Kaur kaka, ta pepu oli vaja puhtaks teha. Panin Iti maha, sest ta oli juba pool tundi söönud ja pidanuks ilusti natuke aega lesides hakkama saama. Iti arvas teisiti: olin kakapepu vaevalt potile saanud, kui Iti kõvasti karjuma pistis. Et Kauri potitada, pepu pesta, kuivatada, uus mähe alla, laps voodisse saada, on ikka protsess. Kogu selle aja Iti nuttis. Tulin kiirustades magamistoast, võtsin ta uuesti rinnale ja ta hakkas rahuga sööma. Kaur aga ei uinunud, vaid hakkas eelmainitult lõbusalt "aitäh" hüüdma. Natuke veel toitsin beebit, siis läksin Kauri kontrollima ja avastasin uue kaka. Uuesti ta puhtaks ja voodisse, samal ajal Iti ei arvanud sugugi, et tund aega söömist oleks piisav ja ta võiks paar minutit siis rahus lebada. Iti karjus nagu ratta peal. Tulin jälle tuhinaga, aga seekord läks natuke kauem, sest Kaur oli oma kaka teinud uneaegsesse riidemähkmesse, ja noh...ma ei tahtnud seda endale vannituppa haisema jätta. Lõpuks sain kisakõrikese taas rinnale, kus ta nohisedes edasi sõi, näljasurmast pääsenud. Endal mul hakkas aga nälg piinama, sest mina ei olnud veel lõunat saanud. Tükk aega hiljem panin Iti uuesti maha ja lausa jooksin endale kohvi ja süüa tegema, aga jah, te arvasite ära, see ei sobinud talle sugugi. Tegin need toimetused ühe käega, laps süles rippumas, et ta nutuga Kauri lõunaunest ei ärataks. Kui Kaur oli beebi, siis endale enne imetamist süüa võttes lasin lapsel nutta, aga nüüd seda pigem ei tee, kui Kaur samal ajal kas ööund või lõunauinakut teeb. 

Ei tea, mis hullu Iti täna pani, aga igav siin juba ei hakka. Arvestasin just, et mees jõudis täna koju pool kuus ja täpselt see kell panin lapse rinnale. Mees ütles, et täna vist minuga autosõitu harjutama ei jõua? Vastasin, et vist mitte, kuna just hakkasin alles beebit toitma. Õigesti arvestatud, sest Iti tuli rinnalt ära alles kell üheksa õhtul... väikeste krooksutamiste, gaasitamiste, pesemiste, riietevahetamise ja minu jaoks toiduvõtmiste vahedega. Kobartoitumine. Aga vähemalt võin nüüd arvestada, et neli-viis tundi ta arvatavasti magab, enne kui mind uuesti vajatakse. Lähengi õige spatti ära, juhhei.

Kuidas elab Kaur?

Aga Kaurikene muudkui möllab. Kaur on avastanud mänguväljakud ja rõõmustab kõigest väest iga kord, kui mõnele sellisele läheneme. Elame heas kohas, meil on neid ilmselt kümme tükki jalutamiskauguses, saab iga päev uue valida, kui tahame.  Imbume ka igasugustele suurte kortermajade vahelistele mänguväljakutele, mis ilmselt on mõeldud ainult nende majade elanikele. 

Eriline lemmik on Kauril nüüd liivakast. Ta tassib liiva oma sõrmeotsakestega ühest kohast teise. Kühvlit avastades hakkas ta loomulikust intelligentsist sellega vormi sisse liiva kühveldama. Seda polnud talle isegi vaja õpetada! (Liivamänguasjad on enamikes liivakastides juba olemas.) Ja see on hea sensoorne tegevus, sõrmeotsakestele uus tekstuur, mida kompida. Kui ma vaatan, kuidas laps silme all areneb, siis on ikka võimas tunne küll. Alles ta hakkas esimesi kordi mängumaja trepist üles ukerdama - nädal või paar hiljem läheb ta juba kiiresti ja tegusalt samadest treppidest ja laseb ise liumäest alla ka. Füüsilises mõttes on ta päris naksakas ja hästi arenenud. 

Ka meie kodumaja treppidest alles hakkas ta proovima ise üles ronida, nüüd aga teeb seda juba päris kiire tempoga, laseb kõhuli astmetelt üles nagu väike ahvike. Aga alla tuleb juba ka püsti seistes, hoides ise käsipuust kinni. 

Sõnu Kaur veel igapäevasel suhtlemisel ei kasuta. Ta oskab mõningaid sõnu öelda, näiteks kostab päevas mitmeid kordi aitähisid või kordab ta mulle järgi: "Bee--bi," hoolikalt mu suud jälgides, kuidas mina seda liigutan. Aga oma asjaajamiseks kasutab ta veel vaid kehakeelt ja häälitsusi. Kui midagi tahab, näitab näpuga ja hüüab: "Äähh!" Tahab kiige pealt maha, näitab näpuga maapinnale. Tahab üles diivani peale saamiseks abi, näitab näpuga diivanile. Söömise ajal on tal ka tekkinud komme näpuga näidata erinevatele asjadele köögilaual ja neid endale nõuda. See viimane komme mulle eriti ei meeldi, sest toit on tal juba laual ees ja juurde võiks ta minu meelest küsida ainult veetassi. Nüüd aga nõutab ta endale meeldivaid toiduaineid lisaks, eriti puuvilju, kui puuviljakauss talle liiga hästi silma peaks hakkama. Aga juurde tahab ta ka ube või hapukapsast, mis on mõlemad ta lemmikud. Mees talle siis on andnud ka neid toiduaineid kätte, aga arvan, et kui ta jälle ainult minuga lõunat hakkab sööma (mees läks tänasest tööle tagasi), kaob see komme ära.

Täna mänguväljakult koju lõunale minema hakates ma ei pannud Kaurikest kohe kärusse rihmadega kinni, vaid mõtlesin, kõndida talle meeldib, las siis kõnnib veidi meie kõrval, kui ta vaid samas suunas tulema nõustub. Ega ei nõustunud küll :D Tal on oma suunad ja sihid, mida teab vaid tema ise. Kuuleb küll, kui teda hüüan, aru saab ka, aga ei reageeri. Miskipärast on tal vaja alati minust vastassuunas käia. Natuke aega siis lükkasin käru Itiga ja ootasin Kauri järgi, teda vahetevahel hüüdes, aga siis sain aru, et muud praegu ei aita kui füüsikaline vahelesegamine, ja Kaur rändas jälle rihmadega kärusse kinni. Natuke kurtis, siis rahunes. 

Mul on kindel kasvatuspõhimõte, et ma kunagi ei ähvarda asjadega, mida ma teoks ei tee. Näiteks ei ütle, et emme läheb ilma sinuta koju, kui sa järgi ei tule...sest ma ei läheks ilma temata koju. Muidu varsti on kõik lubadused ja ähvardused mõttetud ja laps teab, et need ei kehti. 

Üldiselt tuleb Kauri ikka nii kiita. Ta on Iti lisandumisele meie perre hästi reageerinud. Hoobilt hakkas ta öösiti paremini magama ja ei ärka tihti üldse. Lõunauinakuid teeb kahe- või kahepooletunniseid, ja Iti nutust ei lase end segada. Ainult täna, kui Iti hommikul mitu tundi järjest kurtis ja mina teda toita püüdsin, ning Kaur mulle raamatu diivanile tõi nagu alati, et ette loeksin, siis ma ei saanud üle lapsenutu lugeda ja oli näha, et see Kauri häiris. Või siis Kaur ka nutab, kui issi hoiab Itit süles, sest issi on ju Kauri lemmik ja kui keegi seal süles peaks olema, siis ainult Kaur!

Mul endal aga on mõlema lapsega praegu kuidagi eriti palju empaatiat. Kui Kauril on jonnihoog, siis ma kunagi ei pahanda temaga, sest jumal küll, pole kerge olla kuueteistkuune laps. Nii palju oskusi, mis alles arenevad, nii palju uut, nii põnev maailm. Aga laps ei oska ennast veel õieti väljendada ja peab selles kõiges orienteeruma. Ja kogu aeg on asju, mida teha ei tohi või kuhu minna ei tohi... Püüa siis aru saada. Lisaks tulevad Kauril permanentselt kogu aeg hambad. Ja nüüd lisandus majja üks väike röökiv beebi...

Nii et mina olen küll temaga praegu nii hell ja kannatlik, kui vähegi suudan. Ja see stiil töötab temaga! Asjade ärakeelamine ja pahandamine ei tööta, aga tähelepanu kõrvalejuhtimine või kannatlik seletamine teevad triki ära. 

Naeratused ja gaasivalud

Iti on parajalt gaasidega hädas. Kõhus on gaasid ja valla päästmist ootavad krooksud, mis tähendab praegu reaalselt tundide kaupa krooksutamist, nutu kuulamist, piima väljaajamist. Õnneks mees võtab suure osa krooksutamisest ja gaasidega võimlemisest enda peale, mis on hea, eriti kuna ta on selles parem kui mina. Beebi rahuneb tema rinnal momentaalselt. Läkarätti mees tavaliselt ei viitsi enda ja beebi vahele asetada, kui temaga võimleb, ja nii ta muudkui läkastatakse piima täis. 

"No tead, Iti," ütles mees eile lõpuks etteheitvalt, "issil ei ole rohkem särke."

Öösiti toidan ma Itit elutoas, uks vahelt kinni, et poisse mitte segada. Kui mõnikord beebi öösel ka kurdab ja ma temast jagu ei saa, ilmub ukse vahelt välja alasti unesegane mees, tuleb diivanile meie juurde ja aitab krooksutada. See mõjub lohutavalt.

Beebist on kahju, et tal valus on. Meil on kahte eri gaasirohtu, aga mingit efekti ei tundu kummalgi neist olevat. Õnneks vähemalt enda närvid on teise lapse puhul karastatumad. Tean, et see kõik läheb varsti mööda ning pole hullu. Ja kui beebi mõni söögikord kohe rahulikult ja pikalt ilma kurtmata sööma hakkab, tunnen suurt rõõmu ja kergendust.

Väike mure oli meil ka beebi kakamisega. Tore, et kõht läbi käib jah, aga Iti kakas lihtsalt kogu aeg. Polnud ühtegi korda võimalik talle mähkmesse piiluda, ilma et sealt oleks kaka vastu vaadanud. Seedimine alles seab ennast paika... Tavaline oli, et vahetasin öösel ühe toitmiskorra ajal kaks või kolm korda lapsel mähet. Päeval ka kogu aeg muudkui vahetasime ja vahetasime, et ta peput säästa, aga sellest hoolimata läks see punaseks ja varsti lausa vermele. Meil on mähkimislaua ääres kolme sorti mähkmekreemi ja mitu puudrit, kasutasime ka kookosõli ja kartulitärklist, aga beebi pepu läks aina hullemaks. Lõpuks tõi mees apteegist mingeid piimhappebakteri tilkasid beebile ja tundub, et peale nädalat on miski natuke tagasi tõmmanud. Iga paari päeva tagant on lausa mõni kord, kui me hakkame tal mähet vahetama ja seal ei ole juba kakat ees! :D Sellega seoses läks ka pepu kohe ilusaks tagasi. Sa võid sinna määrida, mida tahad, aga see lõputu kakamine lihtsalt teeb lapsel pepu katki. Kui see korda saab, siis on ka nahk terve.

Esimestest riietest on Itike juba välja kasvamas. Kuna ta ajab ka päris palju piima välja, läheb neid riideid päevas palju pessu. Käisin just "ostlemas" ehk läksin kontorituppa konkusse ja sobrasin ühes kolmest suurest kastist, kus meil mehe sõbranna käest saadud beebiriided on. Mõtlesin lihtsalt elutuppa veidi tillemaid riideid juurde tuua, aga välja tulin lõpuks terve sületäiega. Mugav värk :D Nüüd saab preili moedemonstratsiooni teha.

Esimesed naeratused oleme ka mehega lapselt saanud. Hüpitasin teda eile enda süles ja ütlesin, et ta on minu kallis pisibeebi. 

"Ellää," vastas Iti ja naeratas mulle.

Vähemalt on mul puhanud olla. Beebi paneb õhtuti hullu, sööb ja kurdab vahedega umbes kolm tundi järjest, misjärel ma kümne paiku magamistuppa magama lähen ja ärkan tihti alles poole kolme paiku, kui laps esimest korda häält teeb. Siis lähen elutuppa tema juurde, panen tule põlema, loen raamatut või vaatan telekat, näksin puuvilja ning peale tunnist söötmist uinub Iti uuesti ning mina jätkan oma ööund juba diivanil. Kell kuus tahab ta uuesti süüa, aga sellest esimesest pikast unest juba piisab, et tunneksin end väljapuhanuna. Ja sellest alates, kui hakkasin öösel toitmise kõrvale ka lugema, lähevad need toitmiskorrad kiiresti ning huvitavam on ka. On tunne, et saan midagi kasulikku/põnevat teha ning samal ajal ei kipu silm kinni vajuma. Olen juba mitu õõvastavat krimkat läbi saanud!

Esimene jalutuskäik üksi

Mees pidi taas tööl terve päeva vältavale koosolekule minema ja mul avanes võimalus esimest korda kahe lapsega üksi välja jalutama minna. Lükkasin meie suure mitmikekäru õue, kusjuures sinna jõudmine oli juba paras seiklus. Olen kärsitu loomuga ja tahaksin hommikuti jalutamiseks ruttu õue minna, seda enam, et meil on ajakava ja 12 on Kauril lõuna ning 12:30 lõunauni, mille jaoks tuleb kenasti õigel ajal kodus olla. Aga nüüd beebi lisandudes tuli mulle jälle meelde, kui aeglases rütmis kulgeb elu beebiga. See on nende esimeste nädalate ja kuude suur võlu tegelikult, kui seda õigesti hinnata osata. Muidu ju alati kõik kiirustame kuhugi, aga tillukesega tegeledes võtavad asjad täpselt nii kaua aega, kui võtavad, ja parem on sellega leppida ja rahulikult beebi rütmis kulgeda. Näiteks tead, et tahad õue hakata sättima - julgelt võid arvestada, et juba kahe tunni pärast astud uksest välja :D Välja minemiseks peab beebi kindlasti olema värskelt toidetud, aga meie Iti sööb keskmiselt poolteist tundi järjest. Sinna alla käivad ka krooksutamised, mähkmevahetused jne. Vahepeal Iti uinub, aga see ei tähenda, et tal kõht täis oleks. Kui ta ära panna, ta ärkab ja kurdab nälga. Nii et vahepeal tuleb teda rinna küljes söömas hoida ja unest äratada.

Siis tahaks ise ka olla riides ja sätitud. Kodu enne väljumist korras, ning ka Kauri vajadused peavad olema täidetud. Iti toitmisel kahe rinna vahepeal tegin Kaurile tema hommikupiima, mida ta rõõmsalt meie kõrvale diivanile jooma tuli. Sel hommikul tegi Kaur ka kaks lopsakat kakat ja vajas potitamist ja pepupesu. Kui temaga potile läksin, oli Iti kenasti tasa, aga kohe hakkas kurtma. Ainult et siis polnud enam kuskile minekut, kakapeput üksi ju ei jäta. Nii et kogu tema potitamise, pepupesu ja riietamise ajal karjus vaene Iti end hingetuks.

Kogu tita söötmise aja ma püüan ka Kauriga maksimaalselt tegeleda. Ta toob mulle diivanile raamatuid kätte ja loeme neid koos. Õnneks on ta tõesti tubli ja mängib meeleldi üksi põrandal ka. Ma siis diivanilt kommenteerin tema tegevusi ja ajan temaga juttu.

Ja ühtelugu käib ta diivanil beebit paitamas. Üks hommik pani pea mulle õlale ja tegi lausa mulle ka kalli!

Igatahes peale kümmet kakamist eri anonüümseks jääda soovivate isikute poolt jõudsime lõpuks eluga õue. Sealjuures oli Kauril kerge ehmatus, kui ma beebihälli kõigepealt alla viisin, Kaur arvas, et ta jäetakse üksi koju. Kurtis seal ehmunult, aga õnneks tuli emme kohe üles ja viis Kauri ka kaasa.

Nägin, et kõik vaatasid mind selle mitmikutekäruga. Olime tõelised staarid. Üks vana vene naine tuli juurde, küsis, kas beebi magab. Kaur pidi olema zolotaja ja umnitška. Ma ütlesin, et ta on poiss:D Igatahes sooviti meile palju õnne ja tervist.

Läksime mänguväljakule. Iti magas kenasti kogu jalutamise aja maha, Kaur aga vaatas, et teine väike tüdruk ronib mängumaja trepist üles ja läks ronis ka nagu proff. Vahva vaadata, kuidas ta tegutseb nii asjalikult juba.

Üks teine ema hüüdis oma väikest tüdrukut ka Itiks. Panime popi nime kogemata? Ja veel teisest perest ronis seal ringi üks Kusti. Mänguväljakul oli mingi 7 last, neist kaks Itit ja üks Kusti :D

Ja selle mitmikutekäru lükkamine on omaette koormus, kaks korda raskem kui tavalise käru. Küll oli aga imelik tunne oma pesakonda enda ees lükata. Mina sünnitasin nad mõlemad!

Aga Iti juba on meile mehega mõlemale naeratanud. Ma olen küll erapoolik, aga sel lapsel on nii arukad silmad ja lahedad ilmed. Nagu kohe näha, et temast tuleb tarkpea. Istusin ükspäev diivanil, imetasin ning vaatlesin last.

"Ma arvan, et temast saab advokaat," ütlesin mehele.

"Peaminister pidi ju tulema??"

"Kõigepealt advokaat ja siis peaminister. Nagu Kaja Kallas."

Muhk

Mul on veidi igav. Tunnen, et mul oleks mingit hobi või projekti juurde vaja, mis mulle natuke pinget pakuks. Õhtuti, kui mees on Kauri magama pannud ja Iti ka peale toitmist järjekordset uinakut teeb, keerutan vahel pöidlaid, et mida teha. Netflixist pole midagi vaadata, mistõttu olen sealt viimasel ajal enamasti vanu "Sõprade" osi piilunud. Sünnituse õhtul hakkasin vaatama ja sinna lõksu ma jäin. Need mõjuvad lohutavalt ja tuttavlikult.

Neti olen ka kõik läbi lugenud. Raamatuid õnneks on terve virn kapi peal ja nendega olen ka viimasel ajal ilusat progressi teinud, aga õhtuti kuidagi ei viitsi raamatut ka kätte võtta. Peamiselt loen päeval toitmise ajal või Itiga väljas jalutades.

Samas on õhtuti kogu aeg kuklas tunne, et võiks üldse magama keerata, niipea kui Iti on rinnalt ära ja hälli saadud. Kuna öösel vaja üleval olla ja toita, siis võiks neid unetunde hankida, kust saab. Olen läinud ka mõni õhtu siin lausa pool kümme voodisse ja siis mitu head tundi põõnanud, enne kui Iti endast märku annab.

Samas selle igavusega seoses - eks lõppeks ole vast hea, kui on aega lausa igavust tunda. Et uus beebi pole järelikult kõiki ressursse endale haaranud. Iti on tõesti päris hea magaja. Tema toitmiskorrad küll on pikad, eile öösel olin korraga üleval lausa kaks tundi - toitmine, krooksutamine, mähkmevahetus, teine rind, Iti magab ega ärka edasi söömiseks mingi nipiga, panen ta hälli, teeb tünga ja virgub viie minuti pärast, et edasi süüa... tavaline rutiin. Natuke gaasid teda kiusavad, aga samas pole ka väga hullu. Ja kui ilusti magama jääb, võib kolm-neli tundi järjest panna, mis on väga hea aeg, et mina ennast juba välja puhanuna tunneks.

Kaurike käib järjest Itit paitamas, aga samas üritab tihti ka sakutada ja täna tahtis beebit käest hammustada. Kohe kindlasti ei tohi beebit veel kuskile madalamale ilma järelevalveta lesima jätta, kust Kaur talle ise ligi saaks... Õnneks ta häll on turvaline koht. Ma sellistel puhkudel lükkan lihtsalt Kauri käe eemale ja ütlen leebelt, et nii me ei tee, aga pai võib beebile küll teha. Suured kurjad reageeringud omavad Kaurile seni küll ainult vastupidist efekti ehk ta kohe kordab oma tegu.

Muidu aga Kaur on väga tubli. Tal tulevad jälle mitu hammast korraga, ila voolab suure kaarega, väike nohu kiusab ka, aga magab ta paremini kui kunagi enne. Jääb ilusti ise lõuna- ja ööunedele ning ei ärka öösel enamasti üldse. Annab oma osa, et me mehega ikka mõistuse juurde jääksime :D

Täna hommikul Kaur kõndis diivanist mööda, koperdas millegi otsa ja lõi oma otsaesise vastu toolijalga niimoodi ära, et tal paari hetkega suur sinine muhk otsaette tekkis. Mees võttis ta kohe sülle, lohutas ja püüdis midagi jahedat muhu peal hoida, mina aga hakkasin pabistama, et kas äkki vaja EMOsse näitama minna? Polnud sellist asja veel tal olnud, õudne nägi välja see muhk. Õnneks laps varsti rahunes, käitumine oli tavapärane ning mees ka arvas, et pole hullu midagi. Küsisime ka minu emalt nõu ja ta ütles sama. 

Aga isegi kuskilt kõrgustest ei pea kukkuma, võib juhtuda ka lihtsalt mööda põrandat kõndides... vaesed väikelapsed, neil pole kerge.

*

Tegelikult mul on uus hobi küll tekkinud nende kahe nädalaga ja selleks on söömine. Kogu aeg on kõht tühi! See on täitsa metsik. Ei tea, kas rinnaga toitmine tõesti võib sellist suurt mõju avaldada? Ma söön suure toitaineterikka lõuna ja tunnen poole tunni pärast nälga. Söön kaks hommikusööki, lähen siis Itiga välja ja tunnen kohe välja astudes, et kõht on nii-nii tühi. Metsik. Isegi öösel rinnaga toites söön puuvilju.

Romantika

Mees läks keset päeva viieks minutiks magamistuppa lesima, enne kui Kauriga välja pidi minema. Mina toitsin Itit ja see teeb, eriti siis, kui ta rinnaga lõpule hakkab jõudma, mind alati uniseks. Tihtipeale endal ka seal diivanil istudes silmad vajuvad kinni. Kui beebi sööb, siis mulle tekitab see oksütotsiini, mis muudab rahulolevaks ja ka uniseks.

Niisiis panin Iti lesima ja läksin lipsasin mehele kaissu, sest kaisuaega me just eriti palju ei saa. Kaur tipas ka mulle järele, et oot, kuhu kõik lähevad, aga siis leidis ikka, et elutoas on huvitavam. Meie siis kaisutasime ja kudrutasime seal, kusjuures mees lõhnas meeldivalt suitsuselt, sest oli just aasta esimesel grillil käinud. Korraga kuulsime elutoast äraandvat ähkimist - Kaur kakas. Sealjuures lehitses ta endiselt edasi minu äraloetud Ekspressi, mille talle põrandale olin jätnud. See oli nii naljakas, nagu mees muiste potil, võtab mõnuga ja loeb lehte. Hakkasime mõlemad itsitama ja romantiline meeleolu jäi järgmist korda ootama.

Eile käisin õhtul veel Itiga jalutamas ja poes, kui Kaur juba magama oli pandud. Itiga praegu hea lihtne jalutada, võib minna igal ajal, kui ta vaid ainult toidetud on. Enamasti uinub ta kohe ja teeb üpris vähe häält kogu jalutuskäigu.

Kauril aga on oma lemmikud kassapidajad nii kodu-Selveris kui Rimis, kes teda iga kord nunnutavad. Eile maksin oma ostud ära, kui Selveri kassapidaja mu ära tundis ja küsis vene keeles, kuhu ma tema kullakese olen jätnud. Ütlesin, et magab kodus.

Vahva Kaur, keda igatsetakse :D

Iti on spati

 ...nagu mees ükskord ütles. 

Iti on tõepoolest praegu suur magaja. Üheksapäevaselt ta teeb ööpäevas ainult neid asju: magamine, söömine ja kakamine. Jumal, kuidas see laps kakab. Tillumähkmeid läheb meeletult. Õnneks kasutame veel varusid, mida meile sõbrad enda beebidest ülejäänud mähkmetest on jaganud.

Aga jällegi, vähemalt tead, et lapsel süsteem käib läbi. Ta kaal täna oli juba 3500 grammi, võtab ilusti juurde. Sööb hästi, aga vahepeal vajub rinna peal liialt vara magama, siis vaja teda peibutada ja meelitada edasi sööma, et emme rinnad ei lõhkeks. Piima tuleb mul väga kenasti. Kõndisin eile peale dušši ringi ja tegin neile õhuvanni, ja kui korraks kummardasin, hakkasin piima jooksma, nagu kasest mahla jookseks.

Mitu korda olen ka ise siiski Itit virgutanud ja üles sööma võtnud.

Kuigivõrd ei kurda ta, niikaua kuni ta vajadused on täidetud. Eriti öösel saavad ta vajadused eriti ruttu täidetud, kuna ma ei taha, et Kaur beebi nutu peale ärkaks. Ärkab Kaur, ärkab kohe ka issi. Mitu hommikut on olnud, et Iti ärkab kell kuus ja küsib süüa, aga jõuab enne rinnale saamist juba piisavalt kurta, et Kaur ärkaks. Siis on vaene mees megaunine, sest talle kell kuus ärgata ei meeldi.

Mina aga teen tihti hommikul peale poiste ettetuppa minemist veel tunnise une magamistoas, kui Itil kõht täis ja ta uuesti magama pandud. Aitab lünklikku ööd tasandada. 

Üldiselt ööd on pigem kenad. Esimese osa ööst magan magamistoas mugavas voodis. Siis, kui Iti eestoas häält teeb, mis ideaalsel juhul on alles kell kolm, kolin oma voodiriietega diivanile ja peale tema toitmist jään ise ka sinna. Öösel kaks korda tõusta on täitsa hea skoor. Üks-kaks korda öösel tuleb kakapepul mähet ka vahetada ning kahe rinna peale sööb ta tund kuni poolteist, nii et parajalt unine olen hommikuks siiski. Mulle lamades imetada ei meeldi, nii et teen seda alati süles, istudes diivanil ja vaadates Netflixi. Pahatihti siis endal silm kipub looja vajuma ja pea rinnale.

Aga toitmiskordade pikkused lähevad ise varsti lühemaks, mida efektiivsemaks laps söömises muutub. Mäletan, kuidas lõpus Kaur sõi ühest rinnast viis minutit ja tehtud.

Ahjaa, Iti tegelikult kõhutab ka mitu korda päevas, teeb trenni. Ta ei kurda selle üle eriti, vaid võtab rahulikult. Kaurile algul üldse kõhutada ei meeldinud ja lugesime sekundeid, et midagigi kirja saada.

Itil on uurivad tumesinised silmad ja nendel harvadel kordadel, mil ta on praegu üleval ilma samal ajal söömata, vaatab ta meid mõtlikult. Ootame juba esimesi naeratusi!

Iti sünnilugu

Kuidas meie tütreke siia ilma saabus? 

Täitunud oli täpselt 39 rasedusnädalat. Kell oli kaheksa õhtul 25. märtsil, minul alakõht kuidagi ebamugavalt pinges. Mees ütles, et sünnitama hakkad! Ma et ära aja, ei kavatsegi veel. Natuke olin tundnud midagi märga, aga mõtlesin, et ehk suurem voolus lihtsalt. Istusin diivanile, mugisin puuvilju ja vaatasin tõsielusarju, aga eriti mugavamaks olek istudes ei läinud. Läksin ära magama, aga pikali heitnult tundsin kõhus kohe sellist tuttavat tunnet. Kerget valu, tuttavat eelmisest sünnitusest. 

Ma nagu ei olnud vaimselt veel sünnitamiseks valmis. Olin endale sisendanud, et enne tähtaega pole midagi oodata. Ma ei tahtnud veel seda teha! Peamiselt valu tõttu :D Aga voodis külge keerates tundsin midagi suurt ja märga endast välja valgumas ja sain aru, et see on nüüd kindlalt lootevesi ja järelikult enne oli ka olnud. Minu jaoks uus kogemus, sest Kauriga mul looteveed puhkesid alles kõige lõpus, ilmselt vanni. Nüüd aga nagu filmides jooksin ma vett ja ühtlasi sain aru, et see paneb ka kindla tärmini lapse sünnile: kui juba vesi niriseb, siis ta sünnib kindlalt järgmise päeva jooksul ära ka. Kui tegevus ise ei hakkaks, siis haiglas juba alustataks seda, sest nad ei taha kaua peale lootevete puhkemist last enam üsas hoida, infektsiooni vältimiseks.

Läksin voodist padavai välja, mees närviliselt sabas. Pidin endale rätiku alla panema, sest muust ei piisanud selle hulga kinnipidamiseks. Mees saadeti magama lubadusega ta kindlasti äratada, "kui midagi on". Mina istusin diivanile lohutuseks "Sõprade" sünnitamisosa vaatama. Vaikselt hakkasid tulema esimesed, väga nõrgad valud. Märkisin neid oma tõmmatud rakendusse, aga nii kui paar valu kirja said, reaalselt suht esimesed, ütles rakendus mulle: "Mine kohe sünnitusmajja! Teise sünnituse puhul on see juba ohtlik valude vahe."

Ma teadsin küll, et valude vahe pikkusele lisaks on tähtis näitaja ka aeg, millal nende vahe näiteks viis minutit on olnud. Kui on tund või kaks järjest nii olnud, vot siis on õige aeg sünnitusmajja minna. Ja mul polnud õigeid valusidki, pigem nõrkad tuiked! Aga ausalt öeldes see rakenduse sõnum ajas mind närvi, eriti kui see pärast iga tuhu lisamist uuesti oma hoiatust välgutas. Mõtlesin, et äkki neil on õigus. Kell oli siis ühe paiku, panin "Sõbrad" kinni ja hakkasin vaikselt haiglaasju kokku panema. Erilist rõhku panin snäkkidele :D Mul oli eelmisest korrast meeles, kui väga ma süüa tahtsin paar tundi peale sünnitust. Süüa ja juua, pea lausa valutas selle pärast. On ju tohutu veekaotus ja ka verd kaotatud ja tunde tööd tehtud, samal ajal on terve keha end igast otsast tühjendanud :D Nii et nüüd olid mul juba haiglanimekirjas eraldi välja toodud taimeteed, müslibatoonid, puuviljad, mahl. Laadisin oma ratastega kohvri toitu täis. Prioriteedid! Mõtlesin ka, et viisakas oleks end ka raseerida, sest privaatosade vastu hakkab kohe huvi tundma suur hulk inimesi. Käisin veel pesemas ja tegin end korda. Mees ka ärkas ja oli närvis. Tema ei saanud minuga kaasa tulla, sest keset ööd polnud Kauri kuhugi jätta. Nõnda siis läksingi haiglasse jala ja üksi, kohver järel veeremas. See oli kummaline tunne. Samas ma olin füüsiliselt veel hästi reibas, sest mul polnud ju üldse valus. Aga kodus enam ei mallanud olla. Teadsin ka, et tagasi ma niikuinii ei tule, sest on öö ja veed on puhkenud ja noh, mitu korda ma seda teed kõndima ei hakka. Ütlesin mehele, et olgu mis on, mina jään haiglasse, ja annan igast arengust kohe teada.

Mees jäi mulle veel pikalt-pikalt aknale järele lehvitama.

Kahe paiku jõudsin haiglasse, kus päris pikalt ootasin ja siis sain ülevaatusele. Mu jutu peale arvas ämmaemand kohe, et liiga vara tulin ja see rakendus on rämps, aga vaatas mu üle. Avatust oli 3,5 cm ehk suht sama mis Kauriga sisse minnes, siis oli 4. See on tegelikult väga hea minimaalsete valude kohta. Nüüd ei teadnud ämmaemand, mis minuga edasi teha. Regulaarne sünnitustegevus mul puudus, niimoodi sünnitustuppa ei tohi saata. Läksin KTG alla, kus mõõdetakse emaka toonuseid ja beebi südamelööke. Iga natukese aja tagant käis ämmaemand mind kontrollimas ja pead vangutamas, et tuhud puudusid. Ütles, et laps magab, ja raputas kõhtu, et teda liikuma saada. Mulle selline vahelesegamine ei meeldinud, laps on ka inimene, las magab, jumala eest. Miks me peame midagi sundima ja kuhu meil kiiret on, küsisin. Ega olegi kiiret, ainult ämmaemand ei teadnud, kuhu mind edasi suunata. KTG all ollakse tavaliselt pool tundi, mind hoiti seal vist poolteist, mille jooksul läksin üpris pahuraks. Selgelt olin liiga vara haiglasse tulnud, oleksin selle asemel võinud püüda kodus magada! Lisaks hoidsin kogu selle aja maski ees, keegi ei maininud, et võin selle ära võtta, sest koroonatest oli negatiivne. Sellises olukorras naisele on ometi hapnikku vaja.

Kogu aeg, kui käidi mind kontrollimas, ütlesin, et tahaks juba KTG alt ära ja võin vabalt sünnieelsesse osakonda minna ja seal veidi magada. Olin juba väsinud, sel ööl ju unetunde täpselt 0. Kell oli kellakeeramise tõttu vahepeal tunni vahele jätnud ja juba neli saanud. Seletasin ka oma teooriat, et mul ei olegi eriti valus ja seda ei saa skaalaks võtta, et kas mul midagi toimub emakakaelaga. Et äkki kogu selle aja hoopis täiega avanen. Hooplesin, et mul kõrge valulävi jne. Lõpuks sain vabaks, ilma et olekski rahuldavaid toonuseid täheldatud. Iti lihtsalt tudus kõhus. Mind vaadati uuesti üle, vist pool cm oli vaid selle ajaga juurde tulnud. Ämmaemand sealjuures ütles, et limakork on veel ees, sirutas end veidi kaugemale ja vabastas selle ise. See oli veidi ebameeldiv üllatus. Ma polnud palunud tal seda teha, mul endiselt ei olnud kuhugi kiiret. Imelik, et ta selle jaoks luba ei küsinud, lihtsalt ise tegi seda. "Nüüd peaks kohe kiiresti intensiivsemaks minema," ütles ise südamerahuga.

Ta konsulteeris veel arstiga teises kabinetis, et kuhu mind siis saata, ja arst ütles, davai siiski sünnitustuppa. Sain siis sinna ja mind jäeti üksi. Vahetasin riided ja raporteerisin mehele, et veel valuvaba, aga juba tunnen esimesi päris valusid. Peale limakorgi eraldamist tõesti läks kohe nullist mingi...seitsmeni see asi. Sisse astus ka mu ämmakas, kes minu eest hoolitsema pidi (teine kui vastuvõtuämmaemand). Ta oli vene emakeelega, noor ja jättis mulje, et ta pole väga pädev. Tal oli kohe selline aura ümber. Mõtlesin kerge ehmatusega, et kas tõesti tema võtab mu lapse vastu. Kas ta ka teab, mida teeb? Ta paigaldas mulle kanüüli, mille hiljem peale lapse saabumist teised ära võtsid ning panid teise kohta uue, hoiatades, et esimese koht ilmselt jääb valusaks ja läheb siniseks. Nii et tundub, seda ta tegi juba valesti...

Palusin tal vannivee jooksma panna ja ise hakkasin valutama. Jooksin ka pidevalt vetsu vahet, kuna keha oli "vabane kõigest!" režiimil. Enamasti olingi seal sünnitustoas täitsa üksi, valud läksid aina valusamaks. Ronisin vanni, aga kiirelt tundsin end täitsa abituna. No nii paha ja valus oli. Millega ma olin äsja hoobelnud, et ma väga ei tunnegi sünnitusvalusid? See oli sellepärast, et need õiged tuhud polnud veel pihta hakanud... Oi kui vägagi ma neid nüüd tundsin. Mingi aja märkisin neid veel vannist telefoni, aga siis loobusin. Veepudel sai tühjaks ja kukkus maha, mina aga ei saanud seda vannist kätte. Ämmakas käis minu juures väga harva ja siis, kui korraks tuli, sain paluda teda pudelit täita ja mulle ulatada. 

Hakkasin väga kahetsema, et seal niimoodi üksi olin. Kui palju abi oli mehest mulle eelmine kord olnud! Mehega kogu aeg suhtlesin ka. Ta oli väga varakult üleval, hommikusöök tehtud ja valmis Kauri äratama juba kell kuus, et ta sõbranna juurde hoida viia ja ise minu juurde tulla. Aga kell kuus oli Kauri aja järgi veel kell viis. Ma ei suutnud lasta tal oma pisipoissi nii vara äratada ja kuhugi võõrasse kohta üksi viia. Ütlesin, et ta olgu parem Kauriga, ma saan hakkama. Peagi vannis ma enam ei suutnud telefoni vaadatagi ja meie suhtlus katkes. Hakkasin valudega toimetulekuks kogu aeg uutama ja ootama, laulsin heliredeleid. Hingamisest ei tundunud abi olevat. Hüüdsin, aga kedagi ei tulnud enam minu juurde. Tahtsin, et keegi minuga vähemalt räägiks, mind lohutaks, seal oleks. Aga kui ämmaemand veel korra tuligi, siis sama kiiresti oli ta läinud. Ma olin nii üksi. Hakkasin nutma ja tundsin end tõesti väga kurvana. Siis sai kell kaheksa, tuli teine vahetus ja minu juurde saabus noor reibas eestikeelne ämmaemand, kes oli hoopis teisest puust. Ta suhtles minuga ja oli kauem minu juures, kuigi mitte eriti kaua korraga siiski. Ilmselt olin veel alles nii varajases sünnituse staadiumis, et teda oli kuskil mujal rohkem vaja. Tema sai kogu mu pahameele enda kaela. Kurtsin talle, kui üksi ma olin olnud, ja et ma ei taha seda enam teha. Ta püüdis mind vannist välja saada, sest olin juba kaks tundi seal olnud. Vaja oli vesi vahetada, et vältida infektsiooniriski, ja mul oli ka kasuks vahepeal kuival maal olla, poose vahetada ja gravitatsiooni abil beebit allapoole kutsuda.  Ta pidi ikka tükk aega mind veenma, enne kui lõpuks vannist välja ronisin. Kauriga olin ma lihtsalt vanni läinud, kahe tunniga lõpuni avanenud ja siis sünnitanud. Ma ei saanud aru, miks nüüd nii ei läinud ja kõik nii kaua aega võttis.

Heitsin voodile pikali ja püüdsin magada. Ma ei tahtnud enam sünnitada, vaid lihtsalt magada. Ma olin öö läbi üleval olnud, jõud oli otsas ja see oli täielik madalseisu hetk. Vist mingeid tillukesi unesid tegin ka seal voodil tuhude vahel. Korraga avanes palatiuks ja mees astus sisse! Ta oli Kauri kella kaheksa paiku siiski sõbranna juurde viinud ja minu juurde rutanud. See muutis kõike. Ta oli nagu ingel, kes tuli mind päästma. Kõik läks sellest hetkest palju talutavamaks. Ta hoidis mind, masseeris, sügas mul tuhude ajal selga, ulatas iga tuhude vaheajal veepudelit ja sundis jooma, kiitis ja lohutas mind. Ja sellest oli nii palju abi. Kuigi füüsiliselt naine saab ka üksi sünnitada, siis vähemalt enda puhul tajusin ma, kuidas seda on just psühholoogiliselt üksi raske teha. Sellises kaitsetus seisundis on vaja kellegi pidevat kiitmist ja julgustamist ja et keegi su kurtmist ja jauramist kuulaks.

Eriti vokaalne ma küll enam polnud, silmad olid enamuse ajast kinni ning vastasin vaid ämmaemandale, mühatades nõusolekuks, kui ta mulle ütles, et teeme nüüd seda ja teist või et ta läheb ära ja on kohe tagasi. Sain tagasi vanni värskesse vette ning hakkas eriti valus. Palusin, et ta juba kontrolliks mu avatust - äkki on varsti kõik? Ta ei tahtnud seda nii sageli üldse teha, kuid kui tegi, raputas pead ja ütles, et läheb veel aega. Ma olin nii pettunud. Miks seekord nii kaua aega läks? Kui öösel minema hakkasin, arvas mees, et ega ta enam hommikul enne beebi saabumist haiglasse jõuagi. Aga nüüd oli ta siin ja mina ikka veel valudes.

Lõpuks oli täisavatus käes, aga ämmaemand ütles, et beebi pole veel piisavalt alla laskunud. Et pole mingit pressimist enne, kui ta pole ise alla tulnud. Nüüd olin eriti pettunud. Kas see kogemus kunagi ära ka lõppeb? Aga võtsin end kokku ja hakkasin tuhude ajal taas rohkem hingamisele keskenduma. Kujutasin ette, kuidas hingan beebit ise alla, hingeõhk on J-tähe kujuline ja toob last allapoole. Muudkui kordasin mõttes, et tule, beebi, sa mahud läbi. Et sa oled nii oodatud.

Nüüd olid tuhud peaaegu lakkamatud. Ma ei saanud enam aru, miks ma seda loomulikult olin teha tahtnud. Jaurasin ämmakale, et mulle aitab, mina enam ei suuda. Et tahan keisrilõiget. Ta naeris, et selleks küll igasugune näidustus puudub, ja lohutas, et tegelikult sujub ju kõik kenasti ja üldse mitte liiga pikalt, näiteks arsti pole ma näinudki, sest pole vajadust olnud.

Mina muudkui katsusin pidevalt alt, ega ma juba lapse pead tunne. Lõpuks tundsin. Viimaks! Saatsin mehe ämmakat kutsuma. Ämmakas katsus ka ja ütles, et mingi emakakaela servake nagu on veel lapsel ees (tahtsin teda juba põrgu saata), aga et see ei peaks segama ja kui hakkan tundma pressitunnet, siis on õige aeg. Umbes sel ajal hakkasingi seda tundma ja läks sünnituse viimaseks faasiks! Pressimine ise läks päris kiiresti. Ei usalda küll oma ajataju sel ajal, aga minu meelest see läks tõesti kergelt. Valud olid juba pidevad, nii et puhata sain ehk minuti ja siis jälle pikk-pikk tuhu. Olin põlvili, jalad harkis, käed ja otsaesine vanniserval vastu mehe käsi, ja pressisin. Ämmaemand ka muudkui ütles mu nime, julgustas ja käskis mul endast kõik anda. Ta tegi seda kuidagi nii sarnaste sõnadega teisele ämmakale Kauri väljapressimise ajal. "Nii kui tuhu jätkub, siis veel, veel! Kopsud õhku täis ja anna endast kõik! Ära karda seda tunnet, anna ennast täielikult sellele ja pressi õigesse kohta!" "See tunne" on siis kakahäda tunne ehk sa nagu väga kõvasti püüaksid sinna vanni kakada, samal ajal tundes, kuidas sa alt vist pooleks lähed, aga sa teed seda siiski. 

Mees vanni serval püüdis kõigest hingest kaasa pressida. Pärast ta ütles, et see madal hääl, mida ma iga pressi juures tegin, hirmutas teda. Kõlasin nagu karu. Vot see hääl tuli küll kuskilt seest, harjutamata, mingi geneetilise pärandusena.

Ja kui ta siis ütles, et lapse pea on juba kohe väljas ja et nüüd veel kõik annaksin, siis tegin seda ning siis oli ta juba lupsti! üleni väljas. Kell 11:10 hommikul sündis meie väike tüdruk. Kohe hakkas ta nutma ka. Issi võttis ta kohe oma kätele ja mul aidati vannist välja voodile tulla ja lesida. Seekord nutsin ka paar liigutuspisarat, sest beebi oli nii tilluke! Ta oli üleni lootevõidega kaetud, punane ja krimpsus vanainimese näoga. Mees kontrollis minu palvel kõik ta sõrmed ja varbad üle, sellal kui ta mu rinnal värises. Mul oli ka nii hea meel, et see kõik oli läbi ning vandusin seda enam mitte kunagi teha, mille peale ämmaemand naeris, et seda ütlevad kõik, ometi on hiljem tagasi. Et ka ma ise olin seal juba teist korda.

Siis hakati minuga tegelema ja beebi läks issi kätte hoiule. Platsenta sündis kenasti, aga peale seda ei jäänud verejooks hästi seisma. Ämmaemand muudkui vajutas mulle väga valusalt kõhule, hoiatades sellest iga kord ette ja öeldes vabandust, aga ta peab seda tegema. See oli nii ropult valus... Tavapäraselt tehakse profülaktiline süst verejooksu peatamiseks, aga minu puhul anti veel kaks tabletti lisaks keele alla. Siiski nad ei jäänud rahule. Iga kord, kui mulle veel ja veel kõhule vajutati, tundsin, kuidas sealt järjekordne lahmakas sooja verd välja lahmas. Mees sai kõrval peaaegu südari. Ta otsustas keskenduda siis lapsele, armsalt rahustas ja hoidis meie väikest pambukest ning laulis talle. Nägin kõrvalt, et ämmaemandad heldisid selle peale.

Kutsuti ka arst, kes minu emakas toimuva veel üle kontrolliks. Ega tal ka muud teha olnud kui sama kõvasti sinna vajutada... See oli kokku päris õudne. Lõpuks nad otsustasid, et see, mis nüüd veel väljub, on "vana veri" ning jään ikka ellu. Mingi peegel kruviti ka mulle sisse ja vaadati seal ringi, see oli ka väga ebameeldiv. Aga noh, sa tahad, et nad hästi põhjalikult veenduksid, et kõik emaka sees jääb ikka korda. Kui seal midagi pahasti on, siis on see kohe varsti suuuur probleem.

Kuid muidu oli mul läinud hästi, ei olnud rebendeid. Sain vaid pisikese ilupiste kuskile mokale, mis oli nagu sääsehammustus. Ja jäetigi meid mehega kaheks tunniks kahekesi last rinnal hoidma ja teda imetlema, kuni tuli aeg perepalatisse ümber kolida. Märts on sünnitusmajas üks kiiremaid aegu, millest ma ka teadlik olin. Olin väga lootnud, et saame ikka perepalati, isegi siis, kui mees meiega ühineda ei saa. Juhtus nii, et hetkel, kui sünnitama läksin, olid kõik peretoad hõivatud, aga ämmaemand julgustas, et keskpäeval hakatakse peresid välja kirjutama ja mõni palat kindlasti vabaneb. Ja meie Iti sündis nii heal ajal, et oli perepalatijärjekorras esimene. Lõime mehega patsu, laps oskas hästi sättida.

Pea kogu selle aja, mis ma seal sünnitustoas veel lesisin, karjus üks naine teises sünnitustoas. Seal levivad helid päris hästi ehk sünnitajad kuulevad teisi sünnitajaid, kuulevad uksekella, kui keegi uus vastuvõttu saabub jne. Kõlab isegi halvasti öelda, aga mida valjemini see teine naine karjus, seda helgem oli mul olla. Et see polnud enam mina, et minu osa oli tehtud.

Kergitasin lapse mütsikest, tal olid pikad tumedad juuksed. Seda polnud me osanud oodata, meil pole kummalgi tumedad. Kaalus ta 3380g ja pikk oli 50 cm ehk täitsa keskmine beebi. Hakkas tublisti ja asjalikult kohe rinda imema, üht ja teist. Mulle toodi kahe tunni möödudes sinnasamma sünnitustuppa lõunasöök ja siis suundusime üles perepalatisse. Suutsin ilusti omal jalal kohale minna. Mul ei olnud ka hiljem raskusi istumisega ega sellist suurt survetunnet nagu peale esimest sünnitust. Tegelikult oli mul päris ruttu väga normaalne olla.

Seadsime end sisse ja siis läks mees Kaurikest sõbranna juurest ära tooma. Eeskirjade järgi ta peale seda enam naasta poleks tohtinud, aga nad tegid meile armsasti erandi, kuna tegu oli lapse äratoomisega. Mees andis Kauri üle mu emale, kes oli kaugelt kohale sõitnud, et teda paar päeva hoida, nii et meie kolm saaksime koos Iti esimestel elupäevadel temaga tutvuda ja lihtsalt puhata. See oli nii suur kingitus. Ma olin õieti sellest perepalati ajast juba enne unistanud, et saab lihtsalt paar päeva puhata ja mitte midagi muud teha kui last toita. Ja tõesti oli mõnus, eriti veel tänu mehe sealolekule. Iti veetis kogu aja need päevad kas minu rinnal (ta oli superinnukas imeja ja küsis kogu aeg rinnale) või siis mehe kaisus või süles. Nad tudusid päeval ka kaisus. Niisama oma voodikeses me ei hoidnud teda üldse, sest ta oli nii tilluke ja kui ma mõtlesin, et äsja ta oli soojas kõhus ja nüüd on suures maailmas ja näeb alles paarikümne sentimeetri kaugusele häguselt...et ta vajab üle kõige turvalisust ja soojust ja seda me saame talle pakkuda.

Kasuks oli ka see, et me juba teadsime, mida peretoas oodata. Et muidu on seal mugav, aga söök on allapoole arvestust. Olime väga rikkalikult snäkkidega varustatud, mees tõi õhtul meie juurde naastes veel kotitäie toitu kaasa :D Ja ma ausalt öeldes lihtsalt kogu aeg sõin seal, lugesin lapse imetamise kõrvalt netti läbi või prints Harry memuaare, ja nosisin. Olin raseduse ajal end piiranud ja nüüd oli hea lõdvaks lasta. Keha oli nii kerge ja hea oli olla (vastupidiselt raseduse lõpule, kus kogemata liiga suurt portsu süües oli kõhus vastik täis tunne ja ei saanud hästi liigutada) ning piima tekitamiseks oli nagunii rikkalikult toitaineid vaja.

Tundus, et Iti valis endale ise väga hea aja ikka tulekuks. Just tundide mõttes ka, ootas kenasti, millal issi sai tulla teda vastu võtma, ei sündinud varajaste hommikutundide jooksul veel ära. Ja nii saime me ikkagi selle kõige parema variandi, et mees sai nii sünnituse juures olla kui hiljem lausa peretoas mitu päeva!

Naljakas on see, et kuigi vahetult peale sünnitust olin ma nii kergendunud peamiselt just valude lõppemise tõttu ja mõtlesin, kui õudne see kõik oli olnud, siis juba päev hiljem ütlesin mehele, et ah, polnud nii hullu midagi. Et suht lebo keiss oli tegelt. Mis tegelikult oli ja mis meile meelde jääb, on nähtavasti kaks eri asja. Need valud ikkagi looritab hiljem ära pisibeebi rinnale saamine ja noh, mõned tunnid valu selleks, et saada endale tütar, on tõesti okei. Nii et kuigi ma olin vahetult peale sünnitust veidi traumeeritud, siis nüüd on mul jälle tunne, et tegelikult läks kõik pigem kiiresti ja kergelt. See, kui hakkad õhtul alles kergeid valusid tundma ja järgmisel hommikul kell üksteist on beebi käes, pole tõesti just pikk sünnitus.

Ja täna, kui seda kirjutan, on meie tillukallu juba nädalane ja läheb iga päevaga aina rohkem oma nägu. Täpselt tänasel viimasel kaalumisel jõudis ta grammipealt oma sünnikaalu tagasi, tubli tüdruk.  

Jälle inimese tunne sees

Iti magas juba teist ööd väga pikalt järjest. Tegelikult kella kolme ajal võtsin ta ise üles ja rinnale, sest mu rinnad hakkasid juba valutama. Ja lapse pärast ka, tahan, et ta ikka ilusti juurde võtaks. Nädalaga oleks hea sünnikaalu tagasi saada, temal saab homme nädal ja umbes-täpselt vist jõuab sinna ilusa numbrini ka. Vahepeal oli see kaalutõus liiga väike ja ka haiglast kirjutati meid kolmandal päeval välja pisut pika hambaga, kuna ta kaalukaotus oli täpselt piiri peal, natuke liiga suur, et muretult koju saada. Aga ma ütlesin neile, et ma tean, mul tuleb kohe-kohe pärispiim rindadesse, ja järgmiseks hommikuks tuligi. Ja piimapuudust pole karta, pigem pean pidevalt rinnapatju vahetama, sest jooksen nagu mahlakask.

Muutsin nüüd seda, et enam ei võta Itil ise nibu suust ära, kui minu arvates on juba küllalt aega söödud või kui tahan teda teise rinna peale panna - sest ta tegelikult tihti ei hakanud teisest rinnast enam sööma ja keeras selle peale lihtsalt spatti. Ja siis jäi esimesest rinnast ka maksimaalselt kätte saamata. Nüüd lasen tal täiesti ise reguleerida ja ta saab rinnal olla nii kaua, kuni ise nibu suust laseb, olgu see või tund aega järjest. Ja kohe esimese päevaga nii tehes tuli tal 100 grammi juurde.

On aga lausa ime, mis paar hästi magatud ööd inimesega teevad. Ma tunnen end jälle täiesti terve, reipa ja rõõmsana. Mees oli ka täna palju paremas tujus ning kui korra üksteise peale nähvasime, siis ruttu vabandasime ka mõlemad - muidu eelnevatel päevadel ikka neid nähvamisi kippus kogunema. Inimesed ei ole enda parim versioon, kui nad ei ole mitu ööd maganud.

Täna on plaan, et ma lähen jälle magamistuppa magama, diivan aga jääb toitmisvalmis ning kui Iti ärkab, lähen toidan teda seal ja vaatan telekat nagu iga öö. Iti häll on eestoas ja sinna see jääbki, et Kaurike ikka ilusti magada saaks. Loodame, et meil veab ja Iti jääbki pikki öid magama!

Käisime Itiga täna lausa pikal jalutuskäigul, lugesin väljas oma Ekspressi ka. Pisibeebiga on ikka väga mugav jalutada, tema tudub ja sina võid teha, mis tahad. Poisid olid sel ajal mehe sõbra lapse sünnipäeval. Meie kodu-Rimis see kassiir, kes tavaliselt Kauri megalt nunnutab, õnnitles mind nüüd uue beebi puhul. Ütles, et ta oli aru saanud küll, et ootan last, aga mitte sugugi, et juba nii lõpusirgel. Küsis beebi sugu ja sünnikaalu, ütles, et suur laps :D (Iti oli 3380g.) Ja küsis, kuidas mu kaalutõus oli ja kuidas vennake õe vastu on võtnud, ja ütles, et ma hästi tubli, et juba ringi jalutan. Ta on hästi armas vanem naine, aga suur lobiseja, ja tekitab alati kassasse järjekordi. Minu taga ka oli juba summ inimesi kogunenud ja ma tundsin, et minust järgmist meest ei huvitanud mu rasedusaegne kaalutõus, vaid ta tahtnuks juba hirmsasti maksta :D 

Aga tore on poes kiita saada, pole midagi öelda.

Beebide puhul on lahe veel see, kuidas sa võid elada oma elu ja teha müra ja kära, ilma et nad unest ärkaks. Täna lasin Iti magamise ajal käsitolmuimejaga ringi ja kui midagi, siis see muutis ta une vaid sügavamaks. Aga hetk tagasi läksin magava beebi hälli juurde ja seisatasin korraks. Sekundi pärast avas ta ainult ühe oma silma, minupoolse. See oli ausalt öelda sutsu õudne. Vaatas mulle otsa, pani silma tagasi kinni ja magas edasi. Kuidas ta küll sellise asja kohe ära tajus? Mul on mingi teooria, et beebid tajuvad, kui nende lähedal hiilitakse, ja see äratab neid. Aga kõvasti toimetajad tekitavad neis turvatunnet.