Sügise hõng

Kaur muudkui kurtis ja läätas siin ning söögiajal aina pisardas oma riisi, liha ja avokaado juures. Mina eeldasin, et ta tahab magustoitu (mingit magusat puuviljapüreed), mida mina talle pigem ei serveeri, sest ta harjub maru ruttu magusaga ära ja ei taha enam eriti köögivilju.

Kaur sai tõrelda ja võeti söögitoolist ära ning tehti puhtaks, ning alles teda rinnale pannes vaatasin ma, et väsinud ju teine! Täna ärkasime kõik enne seitset, sest Kauril sai uni otsa, sellega koos nihkus kogu päevakava varasemaks, ning kell pool kaks oli Kaur parajasti üleval olnud kolm ja pool tundi ning tänu väljaskäigule vist väga väsinud. Nüüd, kus ta istub, käitub ta kärus hoopis teistmoodi, aina vaatab  ringi, ühele ja teisele poole, ja imestab ja suhtleb võõrastega ning püüab põõsaid, kui me kuskilt piisavalt lähedalt mööda kärutame, mida ma tema meeleheaks muidugi teen. Seega saab ta palju rohkem sisendit kui varem ja väsib kiiremini. Nüüd hakkas mul natuke kahju, et olin väsinud poisiga tõrelenud, ta tõenäoliselt lihtsalt ei jaksanud tahket toitu süüa, vaid tahtis kohe rinnale ja tuttu. Viisin pisikese magamistuppa ja ta jäi rohkem ühtegi piiksu tegemata armsasti teki alla magama, lutt suus ja truu karu kõrval.

Ärkasime sombusesse ilma ning mul oli hea meel! Nüüd olen ma suve küllalt saanud, täiesti aitab ka. Ei saa keegi öelda, et sel aastal pole suve saanud, seda on nüüd olnud täie raha eest. Kui nüüd viimati laupäeval Saue hoovikohvikute päeval tuulasime ja ootamatult jälle nii-nii soojaks läks, siis tundsin, et mina enam ei suuda ega taha. Olin pannud natuke liiga soojalt riidesse ning higistasin nagu hoor kirikus. Ilmselt rasedus teeb ka päikese käes olemise raskemaks, ma otsisin ainult varju ning kulistasin vett. Ja iga natukese aja tagant tahtsin kuskile istuda.

Ja kui mõnus oli äsja jalutamas käia! Me tegime jälle pika ringi nagu talvel ja kevadel, kellelgi ei olnud palav ega paistnud päike näkku, keegi ei higistanud... sain lihtsalt jalutada nagu normaalne inimene ja nii hea oli. Nüüd hakkangi jälle pikemaid otsi tegema, enam ilmselt eriti Kauri kuhugi maha roomama ei pane, kui maapind külmemaks läheb. Las roomab kodus ning jalutamise ajal jalutame.

Ja kõnniteed olid juba täis kuldseid lehti ning õhus oli nendesamade lehtede lõhn. Ooh... ja kuu aja pärast saan juba kodus üles panna Halloweeni-kaunistused. Mul on need juba kotiga eelmisest aastast valmis. Laelampide külge tuleb igatahes küllaga ämblikuvõrke. Ja küünalde põletamise hooaeg on tulemas. Ma olen selleks nii valmis.

*

Mees kaisutas mind ja rääkis: "Sa oled armastatud. Sa oled hoitud. Minu silmatera..."

Kuna mina armastan kõrvadega, siis ilusamat asja olla ei saa, mida mulle öelda. Ma tundsin ennast nagu linnupoeg ema kaisus, mõnusalt ja turvaliselt. Mul on elus nii-nii vedanud, et ei tea, kuhu tänuküünal panna. Ja veelgi soojem tunne tabas mind, kui ükspäev läksime kõik koos trepist alla, mehel Kaur süles. Nägin, et mees peatas iga korruse juures oleva käsipuuposti juures, et Kaur saaks seda patsutada, sest Kauril on alati õhinal käsi väljas. Kas see väike tegelane ka teab, kui võrratu issi ta on endale skoorinud?

Pisike uudis pisikesest

Minu kõhus elab juba kaheksa nädalat väike tegelane, kes samuti tahab meie perega liituda. Minu arvutuste järgi peaks see väike tegelane meie perega liituma aprilli alguses.

Tore tunne on. Ma olin nii elevil, kui positiivse rasedustesti tegin. Natuke aega ei öelnud ma kohe üldse mitte kellelegi, vaid kõndisin ringi, väike saladus mõtetes (ja kõhus). Mehele rääkisin õhtul, kui ta koju jõudis, ja koos rõõmustasime. 

See väike tegelane oli seekord lausa planeeritud. Ootasime, millal mul peale sünnitust päevad taastuvad, ja olin lausa elevil, kui need hakkasid - reaktsioon, mida ma varasemast elust selle sündmuse peale küll ei mäleta. Vaid ühed päevad mul jõudsidki olla, siis jäid need juba uuesti ära, sest keegi seadis end kõhtu sisse.

Praegu olen peamiselt kogu aeg päris väsinud. Hommikud algavad iiveldusega, mis pole küll midagi hullu, sest pole kordagi olnud vajadust oksendada, aga igatahes tuleb siis kiiresti midagi hamba alla leida, sest see on ainus viis, kuidas iiveldus taanduma hakkab... mis sest, et üldse isu ei ole. Ka Kauriga tegeleda tundub hommikuti tegeleda viimastel nädalatel päris raske ja mõnikord on mees abiks ning toidab teda ise enne tööleminekut. Mina tahaks hea meelega päeva alustada küliti diivanil. Samas olen tähele pannud, et muu selle uimasuse ja kahtlase enesetunde vastu ei aita, kui vaikselt toimetama hakkamine. Köök korda, pesu nöörile... tegutsedes läheb märkamatult paremaks, liikumine tekitab energiat.

Aga see kõik on täiesti normaalne, eriti väsimus nendel algusenädalatel. Keha koob enda sees valmis täiesti uut elu, koos kõigega, mida selle omanikul tarvis läheb, ja samal ajal üritab normaalselt käigus hoida minu protsesse. Minu keha toodab praegu veel ka Kaurile piima, nii et on lausa kolmel viisil asjalik ja tegus. Praegu polegi muud kui püüda enda vastu hästi armastav olla ja palju puhata.

Ma ei mäleta, kas mul Kauri oodates ka selline iiveldus ja väsimus oli, aga vist midagi siiski oli, sest on meelest, et üks hommik tööle sõites oli mul sellest kõigest nii kõrini, et kurtsin Tiinale pisarsilmi, ma ei tahagi üleüldse rase olla! Aga see tunne läks kiiresti üle.

Siis käisin tööl ja eks see sundis kohe hommikul triksis-traksis olema ja arvatavasti hoidis nö joone peal. 

Enam ei suuda ma juba mitu nädalat juua kohvi, beebi lihtsalt pole sellisest jamast huvitatud. (Kauri ajal ka oksendasin üksainus kord ja see oli peale kohvi joomist.) Mina igatsen kohvi küll, aga ilmselt seda traditsiooni ja toimingut, mis sellega kaasas käis, mitte maitset. Samuti on mu isud mõnevõrra muutunud ja meil läheb järjest külmkapis asju halvaks, mida tavaliselt eriti ei juhtu - ma olen väga raiskamise vastane ja ostan täpselt tarbimise järgi. Nüüd lendasid meil lühikese ajaga prügikasti kaks pakki hapukurki, hallitusjuust, camembert' juust (armastan juustusid väga, aga nüüd korraga ei suutnud neile erilistele juustudele mõelda ka enam), mitu poolikut purki ube, kartuli-porgandi-maguskartulipüree (miks see nii vastikult magus on? Öäk! oli korraga).

Nii et kahju on, aga muudkui läheb asju pahaks, mida ma praegu süüa ei suuda. Peamiselt on suur isu puuviljade järele ja hoian puuviljakaussi kogu aeg täidetuna, et see iga päev uuesti tühjaks süüa. Samuti tahan väga avokaadosid... ja kartulikrõpse.

Nii et meie Kauri-beebist saab kevadel juba suur vend!

Head uudised

Käisime Kauriga eile läbi meie vanast korterist, kus pidi õhtul veel kaks vaatamist olema. Viisin sinna korteri jaoks mõeldud uue rösteri ja ühtlasi vaatasin kriitilise pilguga üle, miks ta ikka veel üürilist pole leidnud. Ilmselt on üks tegur hind, mis suht soolane. Kuna meil on maakler, siis tema tahab oma tasu, mis pole lihtsalt kuuüür, vaid kuuüür pluss käibemaks (kavalad trikid neil) pluss üürnikul vaja välja käia veel esimese kuu üür pluss tagatisraha. See on kokku suur summa. 

Samas on mul tunne, et jätsime sinna ka siiski liiga palju kola. Inimesed ei taha kellegi teiste asju täis üürikat, nad tahavad seda ise sisse seada. Tegin kaks korda tühjemaks majapidamisruumi, mille võlu ei pääsenud üldse esile, sest olime sinna jätnud nii palju koristustarbeid, mida me ise ei kasuta. Võtsin teisest magamistoast ära päevateki, mis jälle oli omaniku maitse, aga mitte tingimata tulevase üürniku oma. Voodil oli nagunii tuliuus kattemadrats, mis jättis ise palju puhtama ja ilusama mulje. 

Köögisahtleid harvendasin ka ning ühe vana panni viskasin ära. Mees oli sinna ostnud nagunii tuliuue panni ka, miks seda vana kola veel hoida?

Sellal kui mina toimetasin, uudistas Kaur kenasti põrandal ja andis oma osa seda täis ilastades. Mõtlesin, kas ta ehk tunneb ära, et eelmine kodu, aga jõudsin otsusele, et pigem mitte. Viie nädala tagune aeg nii väikese lapse peas vast siiski ei kinnistu. Tema kodu on nüüd see üürikorter, kus me elame.

Läksin asju käru alla ja prügikasti viima ning kuulsin juba õuest, et Kaur nuttis. Korteris tagasi ma teda ei näinud, aga nuttu kuulsin. Kaur, kus sa oled?? Lõpuks nägin teda nurga taga riilis, kuhu ta oli kinni jäänud:

Minu armas väike totulotu

Etteruttavalt, saame korteri vist lõpuks üüritud! See on väga hea uudis, sest varsti saab tal tühjalt seistud poolteist kuud, mis paneb meile märgatava rahalise pinge. Pangalaen jookseb ja kommunaalid vaja maksta kahes kohas.

Ilmselt sai kaalukeeleks mitte minu ümberkorraldused, vaid see, et läksime Rendin platvormi teed, mille kasutamisel üürilisel ei tule maksta tagatisraha, mis peaks meile ise võimalike makseraskuste puhul vahe tasuma. See on hea argument üürniku jaoks.

Kauri vankri teine ülemine osa osutus kasutamiskõlbmatuks, sest rihmad on täiesti katki. Tänks, sõber, kes meile selle komplekti müüs. Ilma rihmadeta on see absoluutselt ohtlik ja võimatu kasutusele võtta. Mees jahtis mitu päeva, kes selle korda teeks, lõpuks leidis ühe koha. Seni sõidab Kaur ringi ikka vanas kookonis; sellest hetkest, kui ise istuma õppis, mitte enam hetkegi "normaalselt", vaid tembutab ringi. Temas tundub olevat nüüd palju suurem huvi ümbritseva vastu. Muudkui istub otse vankri eesosas, hoiab kinni ühest või teisest äärest, vahetevahel näkitseb minu käekoti rihmu, mis talle sealt hästi kätte hakkavad, ja vaatab autosid ja ilma. Huvitavamatele möödujatele vaatab ta otse suu sisse ja naeratab. Poes juba tuli üks naine temaga rääkima ja kiitis, kui armas ta on. Meie väike südametevõitja!

They see me rollin...they hatin

Nii põnev maailm

Kaur hakkas käputama

Ma eile veel mõtlesin, et kuna Kauril kahe päeva sees oli täitsa mitu arenguhüpet ja ta ka diivanil rinnaga toites kahe rinna vahel end prostalt istuma sättis... Et noh, äkki paneb hullu ja tuleb veel samal päeval käputamine ka ära. Ja tuligi! Kaur mauhti hakkas arenema ega saanud enam pidama.

Mina lesisin Kauriga tema tekil ja ootasin, millal mees juba koju jõuab. Kell oli pool kuus ja ma olin nii väsinud, nagu on näiteks rasedad naised raseduse alguses, ning tahtsin väga, et keegi tuleks ja üle võtaks. Kaur nägi mind enda kõrval pikali, naeratas laialt ja hakkas häälitsedes minu poole roomama. Koristasin oma juuksed kähku eest ära, aga Kaur ei sihtinudki neid, vaid minu nägu: ta tahtis mulle musi teha. Appi kui armas! Ta tuli oma suure lahtise suuga ja ilastas mu põse korralikult täis. "Appiii!" hüüdsin nõrgalt, aga kedagi polnud mind päästmas. Kaur naeris laginal ja muudkui musitas mind. Karma lööb täiega, sest mina musitan teda sada korda päevas. 

Kauril on ka armas komme tekkinud peeglist ennast nähes endale musi anda. Jube nunnu! Lehitsesime sealsamas tekil mingi sõbra käest saadud riidest beebiraamatut, mille viimasel lehel oli peeglike. Kaur muudkui musitas ja musitas seda peeglikest, sest sealt paistis ju nii nunnu väike poiss.

Mürinal tuli mees koju ja mina heitsin raugelt diivanile, sellal kui mees hakkas lapsega mürama. Kõigepealt aeti laps naerma, nii et ta kõõksus. Issi ilmete ja müramise vastu ei saa miski! Siis hakkas mees mu päevast juttu kuulates last treenima, et äkki tõesti saab ta täna ka käputamise kätte. Seletas lapsele, et jalg ja käsi käivad vot nii kokku, ning kõndis natuke ise neljakäpukil ette. No kuidas sa muidu õpid kui eeskuju pealt :D Kaur proovis järgi ja väidetavalt paari sammu võrra juba liikus nii edasi.

Siis läksime eelmise korteri aeda natuke õunu korjama ja mädanenud õunu kokku koguma ning ma panin raske poisi muru peale. Muru oli eilsest vihmasajust küll natuke niiske, aga polnud midagi teha, kanda ma teda samal ajal õunu korjates ei jaksa ning vankrist sajab ta üksi jättes välja. Kaur hakkas padavai sellel natuke niiskel murul käputama, liikudes aeglaselt, aga kindlalt neljakäpukil edasi. Murul on põrandast parem harjutada, sest ei ole libe ning kukkumine pole valus. Juhhei! Meie pisikene poiss on nii osav! Meie ergutamise ja plaksutamise saatel rühkis Kaur edasi.

Oi kui õnnelik ma olen, et Kaur nii ilusti areneb. Samal ajal, kui siin seda kirjutan, rühib ta põrandal edasi. Talle meeldib diivanilaua alumisele astmele käed panna ja siis sinna najale tõusta, kuni pea puutub vastu laua ülemist äärt ning enam edasi ei saa. Ei saa edasi, ei saa tagasi. Siis tuleb peale natukest kurtmist emme appi ja päästab kurja laua käest.

Kärust laia maailm

Kaurikene hakkas end ise põrandal istuma ajama, mis tähendab, et ta nüüd on omandanud istumisoskuse. See, kui ise hakkavad sellesse asendisse minema, alles tähendab, et nad oskavad istuda. Mingi toe vastas või söögitoolis võib poole aasta vanusest tšillida, aga see pole ikka see ega näita lapse oskust ning pole pikalt veel hea ka.

Ma polnud teda kunagi sellesse asendisse enne seadnud, ootasin ära, millal ise ajama hakkab. Kärus ka sõitis ta seepärast mul ikka pikali, vaid vahel panin toe taha, aga ainult natukeseks, et saaks ümberringi piiluda. Täna siis välja minnes nägin, et värskelt istuda oskav laps enam sugugi ei mallanud lesida. Panin käru seljatoe istuvasse asendisse, aga isegi sellest ei piisanud Kaurile, vaid ta istus ettepoole, ilma toeta, nagu tahtes demonstreerida, et ta ise saab. Vaatas sealt ühele poole, vaatas teisele poole, näris natuke käruääri ja minu käekoti sangasid. Varsti hakkas ta end juba käru servade najale seisma upitama. See oli ehmatav, sest varem ei olnud ta ühtegi sarnast liigutust isegi teinud. Nii kui uue oskuse õppis, hakkasid järgmisel päeval teised järgi tulema. Läksime poodi. Esialgu vaatasin, et armas laps, püüab puuviljaletist kiivisid haarata. Mida rohkem me poes ringi käisime, seda rohkem Kaur püüdis minuga kaasa ostelda. Saialeti ees ajas ta end taas käruserva najale püsti, upitas end lähima saiapakini ja hakkas seda närima. Ma nii ehmatasin! Üks asi on asjade puutumine, mis on naljakas ja armas, aga teine on kärust välja kukkumine. Sain aru, et see oli tal viimane kord selles beebide kärukookonis sõita. Õnneks teine, vanemate laste oma, meil juba ootab kodus. Seal on rihmad ja see on turvalisem.

Kaur muudkui pildus Rimis oma väga kõrisevat kõristit maha, viimane kord riiuli alla, nii et pidin seda põlvili otsima. 

"No kuule, väike pahandus," ütlesin talle seda tagasi andes. "Lähme parem maksma."

Iseteeninduskassas asju läbi lööma hakates nägin, et Kaur tahtis ka väga osa võtta. Ta hakkas patsutama läbi löödud asjade alal kapsapead või kergitama kodujuustupotsikut, jällegi ise kärust juba pooleldi väljas. Sain aru, et teisiti me elusalt siit ei välju, kui pean oma asjad läbi lööma, laps süles. Sellal kui maksin, näkitses Kaur abivalmilt mu rahakotti.

Beebipoiss areneb! Ta just tõusis oma lõunaunest ja püüab mati peal käputama hakata, ainult kõht kukub ikka vastu maad. Lähen püüan talle midagi ette lugeda. Püüdmine on see sellepärast, et jutust ei tee ta välja, vaid püüab raamatut kätte saada ja närida ning kui sa ei anna, hakkab nördinult nutma. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed oma selles vanuses lastele ette loevad. Aga lähen proovin siiski.

Kaval Kaur

Lasime Kauril võrevoodi allapoole, kuna ta pea hakkas juba liiga voodi ääre poole kerkima. Nüüd on tal oma koobas, kust välja kukkumise ohtu enam pole, aga kus on hea kätega ümbritsevaid asju roobitseda. Äsja lugesin talle unejutuks "Montessori beebit" (et oleks mul ka huvitav ja kasulik) ning tema sel ajal käega võrede vahelt püüdis raamatut kätte saada.

Kohe, kui ta sinna allapoole tõsteti ja tal esimene uinak oli, leidsin ta kaisust ühe oma järjehoidja. "Kust sa selle said?" küsisin, aga Kaur vaikis salapäraselt. Oli mu öökapi pealt, mis tema ja meie voodi vahel, kuidagi raamatu keskelt kätte saanud. Ilmselt jahtis tervet raamatut, aga võrede vahelt suutis voodisse sikutada vaid järjehoidja.

Teine kord oli ta jube kavala näoga, kui läksin piiluma, kas ta juba magab, öökapi pealt oli aga maha lükatud mu veepudel.

Selge pilt, asjad tuleb väikeste käekeste haardeulatusest välja tõsta.

Kaur praeguste soojade ilmadega higistab päris palju, vaeseke. Ega tal palju vastu pole vaja pidada, varsti koputab ukse taga sügis oma kargemate ilmadega. Aga iga kord uinakust võttes on tal pea märg. Äsja jäi ta väga kiiresti oma ööunne, ilma kordagi häält tegemata. Kui piiluma läksin, oli ta kaisukaru risti tal peal. Võtsin selle õrnalt ära, et see tal olemist veel palavamaks ei teeks.

Kui öösel, mil ainus toitmiskord oli juba tehtud, aga laps paari tunni pärast taas ärkas, ta issi kaissu viskasin, nõudis issi lapsele veega lutipudelit voodisse. Jootis sooja pisikest jahutava veega ning see jäi issi kaisus kohe jälle magama. Mina läksin diivanile, sest seal oli kaks korda lahedam õhk ning lisaks see väike on jube laiutaja. Mina, laps kaisus, mingil juhul magada ei saa.

Mees on praegu sõbraga väljas ning mina naudin vaba õhtut. Kirjutan selle ära ja hakkan Netflixis möllama. Ainult et jube kartulikrõpsude isu on. Ma olin nii lähedal, et neid endale koju tellima hakata, tõmbasin lausa Bolt Foodi äpi, aga seal on miinimumtellimus 12 eur, nii et jätsin plaani katki. Pean siis hakkama saama mingi tervisliku variandiga, nagu näkileivad avokaadomöksiga. Aga ma tahaks krõpse!

Ja homme lähen mina välja, Mikoga kinno. Ekspressist on vahel kasu ka - seal arvustati Jordan Peele'i uut filmi "Nope", mis oli mul juba ammu silmapiiril. Ma ei teadnudki, et see juba väljas, aga ma kindlasti tahan seda näha. Raudselt on see superhea!

Woohooo!

Ühesõnaga, elu on kuum ja ilus.

Õuduste rannapäev

Käisime eile Laulasmaal rannas. Ilm oli rannaskäiguks imeline - muuseas täna ka on täpselt selline võrratu ilm. Kuna oli väga palav ja päikeseline, meil on aga väike laps, parkisime end rannast veidi kaugemale mändide alla. Seal oli varjuline, aga seal oli päris palju sipelgaid. Siiski oli see parem kui palava päikese käes praadida ning sättisime end paika. Kõigepealt käisime ujumas mehe poeg ja mina, sel ajal mees vaatas last. Kaur oli veel üpris rahulik, oli oma kergkärus kinni ja sõi püreed. Kinni oli ta sellepärast, et viimaste rannaskäikude ajal on ta nii kiireks ja osavaks muutunud, et jõuab ükskõik kui suurte rannatekkide pealt kahe sekundiga liivani ning hakkab seda sööma. Mul poleks midagi selle vastu, kui ta liivas vaid mängiks, aga süüa seda tal kahjuks lubada ei saa, kõigi kahtlaste tükkide ja kividega, mis seal sees on ja kurku kinni võivad jääda. Nii et viimasel ajal kui üks meist ujub, siis teine hoiab väevõimuga last kinni, et ta liiva ei sööks, või siis hüpitab teda süles. Paremal juhul, kui oleme otse vee ääres, saab last hoidev vanem minna lapsega veepiirile suplema. Kaur jubedalt armastab merd ja hüpleb seal mõnuga jalgadega ning patsutab kätega. 

Peale mind läks mehe poeg sup-lauatama ning utsitasin varsti ka meest ujuma minema, sest tema polnud veel saanud. Mida ma ei teadnud, oli, et ta ühineb pojaga sup-laua peal ega naase enne nende makstud tunni täitumist. See oli üks õudne tund. Kauril sai parajasti minu vahetuse alguseks kärus istumisest isu täis ning ta ihkas vabadust. Käisime puutüvede peal istumas ja mände imetlemas, püüdsin talle ette lugeda, andsin talle rinda, püüdsin teda kärus lamavas asendis magama panna, mis mõtte ta kohe kukele saatis. Ainus, mida ta tahtis, oli liiva süüa, ja maha pannes sekundiga seda ta tegema hakkas ka. Tõstsin ta kärmesti puusale ning ta puistas kättemaksuks oma pontsakatest pihkudest liiva mulle bikiinipluusi vahele. 

Kõigele krooniks siputasid igal pool sipelgad, keda sai aina rohkem, mida kauem me seal olime. See ajas mind nii närvi. Oleksin võinud võtta lapse ja ümbruskonnas jalutada, aga kuhu asjad oleksid saanud? Neid kaasa võtta ma poleks jaksanud ja üksi jätta ei saanud. Aheldasin lapse taas kärusse ning püüdsin tekile istuda, ise vahetpidamata ranna poole kiigates, kas meest juba ei paista. Ei paistnud. Ma läksin aina tigedamaks ja tigedamaks, eriti kuna ma isegi istuda ei saanud, kuna sipelgad kiusasid. Lõpuks võtsin lapse sülle ja läksin kaugemale kiikede juurde, kust veel enam-vähem meie asju paista oli. 

Siis saabusid lõpuks mees ja poeg. "Kallu!" hõikas mees asjade juurest ja vehkis käega. Teda ootas üks vihane herilane. Ma sulle teen kallut!

"Ma ei taha enam kunagi lapsega liivaranda minna," ütlesin ma lõpuks, kui olime enam-vähem ära leppinud. "Ainult siis, kui seal on muru. Muruga ma saan hakkama, seda ta võib katkuda ja süüa, jumala eest."

Või noh, kui teine lapsevanem ujub mõistliku, normaalse aja ja samal ajal ei näri kedagi sipelgad, siis saab ka hakkama. Ning olles vee ja asjade lähedal, saab samal ajal last ujutada, mis kõigile meeldib.

Täna aga ootame, millal mees töölt laekub, siis lähme natuke istume tema õe perega ja teeme eelmise korteri aias grilli. Äkki viimane grill sel aastal?

Mulle jubedalt meeldivad need palavad, kleepuvad ilmad ka, sest needki võivad olla selle hooaja viimased. Kolme nädala pärast on juba september ja siis enam suvekuuma loota ei ole, nii et naudime, kuni on!

Kaur kaheksa kuud

 

Iga elukuu täitudes teeme Kaurist jänesega pilti. Mulle meeldis just see nutunäoga pilt, sest näitab reaalselt elu lapsega

Issi meelitas banaaniga ja tuju läks kohe paremaks

Palun selgita, emme, miks ma ei või su Ekspressi ribadeks rebida? Väga oleks vaja...

Läksin pesu nöörile panema ning tagasi tulles leidsin lapse küpsetuspaberit mekkimas. No oli mingi ääreke sahtli serva vahelt paistnud, see leiti kohe üles

Meie Kaur on täna kaheksakuune!

Kaur areneb mühinal, ütleb silpe, eriti unest tõustes muudkui seletab endamisi: Pah-pah-pah! Täna hommikul kell 6 kuulsime ka mehega, kuidas keegi võrevoodis asjalikult hakkas seletama. Mingit häda tal polnud, vaikselt toimetas ja mõnusa häälega rääkis seal oma unemürajänesega.

Eile öösel ärkas ta kaks korda: ühe korra veerand kolme paiku, mil sai rinda ja uinus taas, ja teine kord kell kuus, mis on tegelikult juba hommik ja ehk ei lähegi öise ärkamise alla kirja, ainult et meie mehega tahtsime edasi spattida, seega laps sai jälle rinda ja nõustus ka veel paar tunnikest magama. 

Mingit läätamist ega karjumist seekord öösel polnud ja mina tundsin end igatahes hästi välja puhanuna.

Kauril oli eile perearsti ülevaatus ka. Kaal 8400 (natuke alla keskmise), pikkus 74 (natuke üle keskmise). Kõik normi piires. Vaktsiini ta seekord ei saanud, järgmine sutsakas on kümnenda elukuu visiidi ajal. 

Mina rääkisin oma emale õhtul telefonis, et pereõde ei küsinud üldse lapse arengu kohta, et kas ta roomab, kas ta seda või teist õigesti hoiab vms. Kuigi perearst peaks sellistel arenguetappidel valvsalt silma peal hoidma, mitte vaid mõõtma-kaaluma.

"Küsis küll," ütles mees, kes oli ka seekord kaasas olnud.

"Ei küsinud!"

"Küsis küll, ja mina vastasin, et roomab, ja ta oli öelnud, et väga hea. Sa ei pannud tähele, sul oli parajasti pahur tuju."

Ma vist olin natuke omas maailmas ja vihane, et pereõde oli mu märkusele, et laps rinda hammustab, vastanud enam-vähem, et saa üle, mis sinna teha. Aga noh, seda kõike kuuldes hakkas mul küll veits loll tunne. Inimene teeb ausalt oma tööd, mina lihtsalt ei pane tähele, ning nii sünnibki uus narratiiv...

Isu on Kauril väga hea ja enam-vähem kõik, mis pakutakse, läheb ilusti sisse ka. Ma vahepeal vaatasin, et ta sööb imelikult suuri koguseid, ja palusin mehel talle veidi vähem süüa anda, sest meie andsime juba ammu 3 korda päevas mitmekäigulisi eineid, aga kuskilt sain kuulda, et teised annavad selles vanuses lapsele rangelt kaks korda päevas ja paari lusikatäie kaupa.

Aga samas, selle toitmisega on nii, et las igaüks teeb enda moodi. Kui tal kaal veel veidi kõrgemgi võiks olla, no las ta siis sööb, palju sisse läheb. Kõike-kõike sööb, selles mõttes on temaga lihtne. Vaaritasin eile kokku makaronisalati ja täna lõunal seda süües mõtlesin, et pakuks siis Kaurile ka. Ehkki salatis on majonees ja sool, aga yolo ju tegelt. Need kogused on nii väiksed. Kaur sõigi päris hea isuga. Algul natuke mõtles ja mälus aeglasemalt, sest nii tugeva maitsega toit oli talle ilmselt uus. Aga siis sai hoo sisse ja muudkui ajas suud lahti.

Roomab Kaurike igale poole, kuhu mahub, ja kuhu ei mahu ka. Pole harvad hetked, kui ta tooli alla kinni jääb või roomab mulle tualeti poole järele. Tahan mina siis tualetist väljuda, on uks Kauri poolt kinni kiilutud ning me kumbki ei saa ei edasi ega tagasi. Hakka või lahtise uksega WC's käima... kuid otse WC vastas on meil välisuks ning see oleks kummaline, kui mees just siis juhtuks koju astuma.

Eriti kiiresti leiab Kaur üles igasugused lambijuhtmed, USB-otsad, kõik-kõik, mida ta ei tohi närida, aga tahaks närida. Tuli on tal takus ka siis, kui on äsja söömise lõpetanud. Võtan ta toolist, peseme puhtaks ta käed ja silmnäo ning panen ta põrandale mängima. Kui ma kohe samal hetkel ei tee puhtaks ka põrandat tooli all, saabub sekunditega sinna pisike koristusmeeskond Kauri isikus ning hakkab põrandalt toitu mekkima. Söömise ajal visati maha, nüüd korraga on suurim gurmee. Nii pean ma teda veel kord pesema, enne kui kiiresti põranda puhtaks teen.

Kaur on rõõmus laps, võõraid tervitab alati naeratusega ning omasid seda enam. Kui ta on issiga ja mina kuskilt tulen, oi seda naeratust! Kuid hea on see, et ta ei võõrista ning on meelsasti kõigi süles. Pole veel emme sülle küsinud ega võõra süle pärast nutma hakanud.

Väga tahaks Kaur käputama hakata. Muudkui ajab end õigesse asendisse, kõigub käte ja jalgade peal naljakasti, aga edasi liikuda tahtes siiski kukub kõhuli tagasi. No las pusib, küll teda varsti ka edu saadab. Rinnalihased igatahes tugevnevad, muudkui ajab end kõrgele-kõrgele käte peale üles ja takseerib maailma.

Väga meeldiv on ka see, et ta võib pikalt üksi põrandal mängida. Ma lasen tal ka, ei lähe ise lõbustama, kui ta just virilaks ei muutu ega midagi taha. Las uurib maailma.

Selline see meie eluke on kaheksakuuse poisiga. Selle postituse kirjutamise ajal on mul juba mitu katkestust olnud: alustasin, kui ta lõunaund tudus, siis aga ärkas karjatusega, ilmsesti oli palav - täna on väga soe ilm ning tal oli lausa pea märg. Võtsin tal pluusi ära ning enda rinnale, mis tegi olemise tahedamaks. Siis panin ta põrandale mängima ning toksisin ise siin edasi, mille katkestas varsti kaka, mille Kaur rõõmsa näoga tegi. Käisime peput pesemas ja nüüd toimetab ta edasi ning peksab vahetevahel pead vastu lauda. Mina vaatan kõrvalt, kui nuttu ei järgne, siis polnud hullu ja lohutama pole vaja minna.

Unetreening

Õnneks nii, kui paar päeva üritasime pudelitoitu lapsele pakkuda, aga ta vahepeal siiski paar korda rinda sai, et mu büst ei lõhkeks, lõpetas Kaur ka hammustamise ära. Tundub, et kui seal on nii palju piima, siis tal on tegemist küllaga, et kõike sisse ahmida, ja näksamine ei tule meelde. Seega kui see meeldiv trend jätkub, annan ikka ilusti rinda edasi.

Täna hommikul Kaur juba ootas piima, mina aga ootasin, millal pudelisse valmis tehtud gemüüse natuke jahtub. Lapsuke nuttis, mina nagu lollakas sahmisin seal pudeliga. Eks see kõik tuleks käppa, kui oleksin harjunud pudelit korrapäraselt andma, aga see oli alles teine-kolmas kord, kui olen elus andnud. Hakkaks õigel ajal vett valmistama/soojendama/jahutama, nii et lapse söögiajaks oleks kõik valmis. Aga täna igatahes oli suur stseen ja endal oli imelik tunne, et rind piima täis, aga pisike peab ootama ja kurtma, kuni ma mingit möksi valmistan.

Ja siis see piim sai talle vist siiski liialt kuum, sest ta natuke jõi ja hakkas nutma, nii et saatsin kõik kuradile ja võtsin oma pisikese taas rinnale.

Seal ta sööb kuidagi mõõdetumalt ja omas tempos ka, samas kui pudelit ise reguleerida ei saa, sööb suure koguse kohe ära ning hiljem tuleb osa välja, mida rinnapiimaga pole ammu enam juhtunud.

Pöidlad pihku, et emmet enam ei näksata siis!

Üritasime veidi unetreeningut lapsele teha, st öösel tema ärgates üritame teda rahustada muudel viisidel kui toiduga. Muidu võtab endale harjumuseks öösiti söömise ja jääbki nii. Muidu ta siin sõi vahepeal 1-2x öö jooksul, mis mind eriti ei häirinud. Kiiresti söönuks ja tagasi tuttu ning mina ise uinun ka alati uuesti kiirelt. Aga nüüd vist seoses hammaste tulekuga viimastel öödel ta hakanud ärkama iga kahe tunni takka. See on selgelt liig. Eriti kui muidu ammu olnud vähe ärkav öösiti rahulik beebi, siis see on regress, ning õpitud käitumine. Vaja see murda. Seitsmekuuselt tegelikult lapsed võiks juba vaikselt hakata terve öö läbi magama, kordagi ärkamata.

Eile öösel siis mees kamandas mind sissepoole magama ja ise läks välja, beebi voodi poole, et lapsega öösel mässata. Esimene kord ärkamisel laps vist uinuski lihtsalt luti pakkumise peale. Teine kord ma ärkasin ise ja mul oli pluus rinnapiimast märg, nii et muud ei jäänud üle kui teda toita. Laps oli rahul ja uinus kiirelt. Varsti, kui uuesti ärkas, ta enam süüa ei saanud ja hakkas kurtma. Mees tõstis ta meie voodisse meie vahele, kus laps hakkas roomama, mind juustest sikutama ja püüdis minu najale ronida.

"Miks ta just mind kiusab," naersin ma.

"Sest sinul on rinnad!"

Mina ise uinusin vist enne last, igatahes jäi tema ka lõpuks meie vahele. Mees mässas temaga veel korduvalt ning korra murdus ja pakkus pudelit. Mina magasin sel öösel päris hästi :D Kahjuks küll eriti lapsega ei aidanud, sest ma olin nii unine... Magasin täitsa maha osa möllu.

Hommikul siis ohtralt kiitsin superissit. Laps sõi siis eile kaks korda, mida on siiski vähem kui siin eelnevatel öödel, nii et natuke skoor siiski. Ja ta ei karjunud väga metsikult, rohkem kurtis niisama. Arvan, et kui seda jätkame, on edu oodata.

Appi, mu beebi hammustab

August! Ilus kuu algus on olnud. Käisime Tartus Tartuffi filmifestivalil lausa kahel päeval järjest, sellal kui vanaema kodus Kaurikese ööund valvas. Hea vaheldus oli peale ja kehale. Mõlemad õhtud olid väga soojad, nii et vaevalt oli vaja poole 12 paiku pleed lõpuks ümber võtta. Jalas lahtised kingad... Ja kogu melu Tartus Raekoja platsil ja Emajõe ümbruses, lausa võrratu. Jalutasime reede öösel peale filmi ka natuke liikluseks suletud tänaval Emajõe kõrval, see oli täis inimesi ja elu ning öö oli nii-nii sume...

Pean vist Kaurikest rinnast võõrutama. Kahju on, kuid ta hambad on aina kasvanud. Kaks neid vaid on, kuid nad on nii-nii pikad ja teravad ning ta hammustab mind pea iga kord. Tegelikult juba see, kui ta nibu oma haardesse võtab, on valus. Lisaks küünistab ta nibu ala oma küünekestega, andes hagu juurde sellele maru ebamugavale tundele. Olen pidevalt temaga tõrelenud, et ei tohi emmet hammustada, ja rinna ära võtnud. See ei tundunud töötavat - algul ta ehmus ja hakkas nutma, hiljem juba silmitses mind kelmika pilguga ning nagu rõõmsalt, hoolimata sellest, et mu hääletoon oli tõsine-tõsine ning rinna võtsin ka ära. 

Siis proovisin teistsugust nippi, mille kuskilt leidsin: et ei tee nagu väljagi, kui naksab, vaid võtan vaikselt rinna suust, sest küllap ta siis on söömisega lõpetanud. Mõned päevad see tundus mõikavat ja Kaur ei hammustanud enam, aga siis alustas taas. Ega see rinna ära võtmine ka valutult käi - kui hakkan oma sõrme sinna vahele panema, et vaakumit murda, siis ta nagu eriti vajutab lõuad nibu ümber kokku ning nibu libiseb välja vastu hambaid. Mitu korda on ta mind lausa veriseks näksanud.

Nädala algul sai mul kõrini ja mõtlesin, et nii ennast ohverdama jääda ma ei saa. Hakkab siis pudelit saama! Marssisin poodi ja ostsin esimese ettejuhtuva piimasegu. Siis Kaur tõmbas tagasi ja mitu päeva läks päris meeldivalt, nii et see segu jäi karpi ootele. Andsin ikka rinda edasi, sest piima mul jagub ja kui mul valus ei ole, siis pole mul mitte midagi rinnaga toitmise vastu. Anda oma lapsele absoluutselt tasuta ja pakendi- ning raiskamisvaba toitu, mis suurendab meie lähedust ning on talle parim toit maailmas - see on ju imeline.

Aga nüüd on hammustamine tagasi ning selleta ükski toitmiskord ei möödu ja täna tegin otsuse, et rinnast ta paraku ilma jääb. Oleksin meeleldi imetanud aastani, aga enda heaolu pean siiski esikohale seadma. Ma ei saa jääda pelgama iga toidukorda, last paaniliselt kullipilguga jälgima, nagu ma saaks midagi teha või jõuaks kuidagi valutult vahele, kui ta lõuad mu nibu ümber sulguma hakkavad. Tundsin juba, et see muudab mu suhet lapsega halvemuse poole.

Ja seda olin endale juba raseduse ajal lubanud, et kui on mingi häire või probleem rinnaga toitmisega, siis vabalt pakun lapsele pudelit. Et poleks mingit endapiinamist ja kõigest hingest punnitamist, vaid oleks õnnelik ema, siis tuleb õnnelik laps järgi.

Ja nüüd, kui Kaur on pea kaheksa kuud vana, on see hetk vist saabunud. Aga see pole üldse paha tulemus, toita teda kuus kuud eksklusiivselt rinnaga ja hiljem lisatoit+rind ning alates kaheksast kuust lisatoit+pudelipiim. 

Arvan, et pole sellest hullu midagi ning lõppeks ka minu alateadlik pelg iga toidukorra ees...