*

Mees ütles päeval enne meie aastapäeva, et käib öösel korra ära. (Hiljem selgus, et mulle lille toomas.)

"Kas kuuled, beebi," ümisesin ma Kaurile, kes köögilaua peal asjatas. "Sa karjusid nii palju "lää", et issi läheb õhtul prügi välja viima ega tulegi enam tagasi."

"Oh man," ohkas mees, "ma pean prügi ka veel välja viima?"

*

Meil olid pühapäeva hommikul külas mehe väikeste lastega sõbrad, et ühist pannkoogihommikut teha. Teise pere ema küsis, millal lapsel järgmine söögikord on.

Ma sattusin natuke segadusse. "Siis, kui ta küsib."

"Teil ei olegi rutiini? Minu omadel on kindlalt teada, mis päevas toimub."

"Ei, meil ikka vabakava..." ütlesin ehmunult. Hakkasin veidi muretsema, kas olen midagi maha maganud, aga siis ütlesin endale, et laps on ju alles seitsmenädalane. Kuidas tal saaks kindel päevakava olla? Ta ju magab iga kord eri pikkusega une. Kui ärkab varem, palju õnne, püüdes teda uuesti magama saada, sest päevakava nõuab. Kui ta magab kauem, kui ette nähtud, kas teda tuleks äratada? No mitte mingil juhul, meie majas kehtib endiselt reegel, et mitte kunagi ei äratata magavat beebit. Ta on rahulik, armas ja vait, kui magab, ja tormiliselt arenev organism vajab und väga, samamoodi nagu mina vajan sel ajal oma aega. Pealekauba, küll ta ise ärkab, kui tühi kõht näpistama hakkab.

Samuti söömisega. Lapse toidukorrad on drastiliselt erineva pikkusega. Mõnikord sööb ta ühest rinnast 9 minutit ja teinekord 29. Mis kava ma sel juhul järgida saaks? Mõnikord jääb ta peale üht rinda mõnusasti rinna najale tuduma ja kui mul kuhugi kiiret pole, lasen tal rahuga seal spatti panna ja teist rinda tühjendab siis, kui ärkab. 

Ainus, mida me järgime aja mõttes, on et õhtul 10 paiku läheme kõik magama, nii meie kui laps. 

Lisaks me käime õhtuti ja nädalavahetuseti päris palju lapsega kodust väljas ja paneme enne paika aja, millal läheme, ja siis alles lapse toitmise vahetult sinna ette. Kui mul on massaaži aeg kell 6, siis saab laps kell 5 süüa, mitte ma ei hakka massaažiaega panema mõttega, kuidas see pisikese beebi päevakavasse mahutada. Kui tahame kõik autoga sõitma minna, siis väljume kodust siis, kui meile sobib, ehk kui mees on töölt saabunud, ning laps saab jälle süüa vahetult enne seda, et autos tagaistmelt "Lää!" ei hüütaks.

Ühesõnaga jah jälle olukord, et tihti ei tasu lapsekasvatamise asjus üldse teada, mida keegi teine teeb, ega ennast teistega võrrelda. Teadmatus on õndsus, tuleb rahulikult omi asju ajada. 

*

Sõprade väike üleaastane poiss rallis ringi ja tõi meile igasugu esemeid kätte, sel ajal kui suured inimesed juttu ajasid.

"Meie majas on kõik pinnad meetri kõrguselt tühjaks tehtud," seletasid vanemad. "Ta nuusib kõik välja, mis kuskil ripakil on."
Meie majas need pinnad tühjad ei olnud, seega jooksis väike poiss kogu aeg meie ja tagumiste tubade vahet, tuues meile lahke naeratusega kord minu telefoni, salvakapaki, kingaviksi või kruvikeeraja - viimase peale kargasid kõik kohe püsti ja tormasid seda talt ära võtma. Kruvikeerajast veel kiiremini hüppas mees püsti, kui poisike järgmiseks kondoomipakiga tuli, õnnelik nägu peas.

"Nonii, ta on magamistuppa jõudnud," ütles mees ja kiirustas saaki ära võtma. 

Lutiga või lutita

Mehe sõbrad imetlesid lapsukest. Lapsel oli lutt suus, et ta võõras kohas rahulik oleks. Niisama kodus päevasel ajal me talle seda ei annaks.

Üks mehe lapseootel sõbranna küsis, kuidas ja kui palju me lutti pakume. Kõrvalt keegi teine sõber hõikas, et seda üldse ei peaks pakkuma ja et see kõne arengule halb ja hambumusele ka.

Seletasin lapseootel sõbrannale, et enne Kauri sündi oli mul arvamus, et lutt on nõrkadele ja ei tahaks lapsele midagi külge harjutada. Olin häiritudki, kui mees juba sünnitusmajas alt poest luti ostis. Ütlesin, et see pidi imemisvõttele halb olema. Ausalt öeldes beebi natuke teistmoodi mingi aeg siis rinda püüdis haarata küll, aga jälle ei teagi, kas see oli lutiga seotud, äkki oli tal rahutus või gaasid vms. Igatahes praegu sööb ilusti ja saab lopsakas koguses piima kätte.

Aga siis lapsega koju jõudes ja nähes, et mõni öö võib olla hirmutavalt rahutu, muutus mu vaatenurk sajaga. Päriselu jõudis kohale. Kui mul on valida, kas on eeskujulikult lutivaba laps, või laps, kes öösel magab, siis ma valin kindlasti teise variandi. Kui magab tema, magame meie. Oleme meie rõõmsad ja puhanud, on ka laps rõõmus.

Ja suht rõõmsad me siin kolmekesi oleme:D

Esimese lutiga oli beebs veel suht pirtsakas, see ei püsinud ka hästi suus. Siis mees käis jälle sealsamas poes ja lasi endale soovitada ühe hea suure anatoomilise luti...mis meenutaks suurt nibu:D Teisel küljel on sellel suur aas, millest on hea öösel lutti paar sekundit kinni hoida, kuni laps ise imema hakkab. Nüüd ta juba hoiab sellest vahel ise kinni. Ja ausalt see silmnähtavalt rahustab teda ja on meie kõigi elu nii palju lihtsamaks teinud. Ning minu meelest on sellest teda hoopis lihtsam kunagi võõrutada kui näiteks oma käte imemisest, milline harjumus lutivabadele beebidele võib tekkida. Viskame selle kunagi ära ja kannatame paar päeva nuttu...aga kui ta õpib oma käsi imema, katsu sellest lahti saada.

Nägin kohe enda pealt nüüd, kui tõsi see on, et igal värskel emal on enne lapse kättesaamist mingi idealistlik ettekujutus, kuidas asjad hakkavad olema. Ja siis tuleb peale päriselu ja asjad lähevad vahel hoopis teistmoodi, ja see on täiesti okei.

Ja veel nägin, kuidas igaühel on lastekasvatamise asjus oma arvamus ja kuidas see, mis sobib ühele beebile, ei pruugi üldse sobida teisele. Aga kõik üldistavad oma lapse pealt ja annavad teistele nõu.

Aga mul on ikkagi ranged ettekujutused oma lapse kasvatamisest, mille suhtes ei tahaks mööndusi teha: ei mingit suhkrut esimestel eluaastatel. Milleks me peaks talle ise seda valget surma tutvustama, kui ta ei oska küsidagi ega tea, et see olemas on? Jumala eest, söögu porgandeid, nii et seda nägu:D

Ja teiseks ei mingit ekraaniaega esimestel eluaastatel. Hakkab minu ettelugemist kuulama ja klotsidega lammutama, aga mitte zombina teleka ees istuma.

Kolmandaks, et aastaselt võiks ta juba potil käia. Mees naerab selle peale suure häälega, sest tal on juba lastekasvatamise kogemus olemas. Aga no näeme, kellel õigus on:D Paariaastasel lapsel mähe all on minu meelest ikka õudne ning veel keskkonnale nii reostav. Nii laisk ma küll ei kavatse olla, pluss miks peaksin varandust mähkmete alla panema. Lebo keiss no :D

Sünnituseelsed loengud ja ennast sünnituseks ette valmistamine

Kui jäin töölt koju rasedus- ja sünnituspuhkusele, oli tähtajani kaks kuud ja üks nädal. Siis ma veel ei olnud tänu kiirele elutempole töö juures pühendanud üldse aega sünnitusega tutvumisele või mingil moel lapseks ettevalmistumisele. Teadsin, et mul on kaks kuud aega täpselt sellele pühendumiseks ja selle ajaga jõuab kõike.

Mees, kes on suurem muretseja, küll nägi unes õudukaid, et laps sünnib kohe siis, kui dekreeti jään, aga õnneks nii ei läinud. Siis oleks ma küll olnud väga nördinud - lisaks murele nii enneaegse lapse pärast veel vihane, et minu mitu kuud vaba aega veel endale oleks olnud kadunud. 

Aga ei, beebil oli kõhus väga hea ja ta ei näidanud kuni vahetult sünnituse alguseni mingeid märke kuskile tulemisest. Mul ei olnud mingeid ettevalmistavaid tuhusid raseduse jooksul, mingit veritsust kunagi, mitte midagi sellist. 

Panin end siis kirja Pelgulinna sünnitusmaja perekooli loengutele. Tahtsin kuulda nii palju kui võimalik. Mitmele tuli ka mees kaasa, aga nendele, mis olid tema tööajal, läksin üksi. Ausalt soovitan neid loenguid esmakordsetele emadele väga, need olid nii kasulikud. Väga hea mõte on end ette valmistada ja harjuda sellega, mis on tulemas. Üks oli näiteks "Lapse hoidmine ja hooldamine", siis "Vettesünnitus", siis "Tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine", "Tugiisiku roll sünnitusel", "Sünnitusmajaga tutvumine". Tugiisiku omal ja vettesünnituse omal käis ka mees kaasas. Absoluutselt iga loengut andsid sümpaatsed ämmaemandad. Mul jäi kohe Pelgulinna sünnitusmajast nii hea mulje. Näiteks vettesünnituse loeng oli nii helge, positiivne ja julgustav, rääkimata informatiivsest, et kuigi me polnud sellele variandile varem eriti mõelnud, ütlesime mehega loengust väljudes üksteisele elevil olles, et just niimoodi võiks meie laps siia ilma sündida. Üldse sain ma kõigist nendest tundidest lisaks vajalikule infole ka suure laksu enesekindlust (sest mul oli nüüd vajalikku infot, alustades kasvõi sellest, millal ja mis ukse kaudu minna õigel hetkel sünnitusmajja; mida kaasa võtta, kuidas koroonaajal on tugiisiku, külastamise, palatite, testimisega jms lood) ja positiivsust. Need ämmaemandad võtsid sünnitust kui loomulikku protsessi, oli näha, et nad julgustasid naisi proovima esialgu pigem loomulikku lähenemist, kuigi vajadusel muidugi ka epiduraali ja muid abivahendeid.

Sünnituse ootus minu sees kulges järk-järgult. Teismeliseajast kuni varase täiskasvanueani mul oli tegelikult kogu selle teema ees suht suur hirm. Ma polnud varem olnud rase, aga mäletan mitut õudusunenägu, kus ma olin rase ja hakkasin sünnitama, ning minu sees oli paaniline hirm. Ma ei tahtnud seda teha, aga kuhugi pääsu polnud. Aga nüüd, päriselus, mul sellist hirmu ei olnud. Mäletan, kui tööl ühele oma poe töötajale teatasin, et ootan last ning jään koju sellel ja sellel ajal ning minule otsitakse asendaja. Töötajal küsis mult suhteliselt esimese asjana peale õnne soovimist: "Kas sa kardad ka?"

"Tegelikult mitte," vastasin õlgu kehitades. Eks selleks hetkeks oli läbi vaid pool rasedust, kuid mingit hirmu mu sees ei olnud. Ja kui ka oleks olnud, oleksin vist teeselnud ja öelnud, et lebo keiss. 

Üks loeng, mida ma absoluutselt kõigile sünnitajatele soovitaks, on "Tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine" Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemandalt Meelike Reimerilt. See ausalt pani kogu asja veel teise perspektiivi kui lihtsalt hirmu puudumine - see pani mind mu sünnitust ootama!

Selleks ajaks olid loengud koroona tõttu kolinud veebi ning sain siis osa umbes kahetunnisest veebiloengust. Kõik need loengud on tasulised ja ka veebiloeng maksis kümnekas, aga ette rutates, kõik on sada protsenti seda hinda väärt. Meelike rääkis, kui oluline on ennast beebi ilmaletulekuks ette valmistada, teada, mis täpselt sinu keha ja beebiga toimub, millised on selle protsessi faasid, kuidas ta kulgeb. Kui sul on infot, siis sa oled rahulik. Kui sa lähed niisama mütsiga lööma, teadmata, kuidas end lõdvestada ja valuga toime tulla, teadmata, mis sind üldse ootab, jättes kõik vaid meedikute hooleks, et ah küll nemad toimetavad ja lapse välja saavad... see pole hea mõte. 

Meelike rääkis, kui loomulik ja ilus on see protsess ning kuidas iga valuhoog on mõtestatud, sest selle ajal avaneb emakakael - aga ta avaneb vaid siis, kui naine oskab end selle ajal lõdvestada! Kui ei, siis võid olla pinges ja kannatada ja paluda valu möödumist ning lõppeks on see kõik olnud asjata ja sa pole millimeetritki edasi avanenud. Just see suhtumine valusse, mida ta õpetas, oli nii uuenduslik. Et valu on sinu sõber ja valule tuleb olla tänulik ja seda oodata, sest tänu sellele tuleb ilmale sinu beebi! 

See oli nii ilus. Ma kirjutasin selle loengu ajal endale kuus lehekülge konspekti ning ülejäänud raseduse ajal lugesin seda peaaegu igapäevaselt üle, harjutasin hingamist, visualiseerimist, rääkisin oma beebiga. See sai osaks minu igapäevasest rutiinist. 

Oma dekreediajal kodus olles õppisin kähku, et kui ma tahan olla rõõmus ja rõõsa, siis pean endale looma mingi päevakava ja tegelema iga päev millegi eesmärgipärasega. Niisama telekat vaadates ja süües oli tüdimus kerge tekkima, samuti polnud see hea beebile ega minu kehakaalule. Hakkasin iga hommik võimlema ja tegema rasedusjoogat. Tegin seda juba enne hommikusööki, sellest sai mõnus rutiin ning füüsisele ja ka vaimule mõjus see kindlasti väga positiivselt. Sealjuures kõhu kasvades ning kui vahepeal joogal väike vahe sisse tuli, avastasin, et ka kõige lihtsamaid kavasid on selle suure kõhuga keeruline teha. Leidsin kavasid Youtube'ist ja tegin neid matil teleka ees. Instruktorid aga ise tihti polnud rasedad, üks näiteks pani endale ette võlts-rasedakõhu. Aga see ju ei takistanud teda füüsiliselt nii nagu päris kõht...See tekitas minus mu möllavate hormoonidega ärritust. Teatud joogaasendid olid nii ebamugavad ning keerukad poosid ja harjutused panid mind pettuma, et ma neid hästi kaasa ei saa teha. Meenub jälle üks juhus, kus õhtul koju tulnud mees avastas mu pisarates. Põhjuseks selgus peale torkimist et olin end just kaalunud ja see näitas liiga kõrget numbrit ning lisaks tegi joogatädi ekraanil harjutusi, mida ma järgi ei suutnud teha. "Loll tädi," ütles mees lohutavalt ning ma hakkasin läbi oma pisarate naerma.

Lõpuks otsisin endale mingi eriti kerge joogakava, mis polnud mõeldud rasedatele, aga oli püstijalu ehk ühtegi harjutust polnud pikali maas ega põlvedel. See oli filmitud rannas ja kestis mõnusad 20 minutit ning seda ma jäingi tegema. Iga päev üks võimlemiskava puusade vabastamiseks ja kerge jooga ning alles siis hommikusöök. See oli ülihea algus päevale.

Kuna mul vaba aega oli nii palju, tekkis kuidagi iseenesest ka trennisaalis 2-3 korda nädalas käimise harjumus. Kõndisin päris kõva kaldega jooksulindil ja möllasin ellipsil, kokku umbes 50 minutit kord. Liiga üle ei pingutanud, aga mulle tundub, et võhm kasvas selle aja jooksul ikka päris ilusti. Päris lahe oli vormis trenniinimeste vahel oma suure kõhuga käia :) 

Õppisin, et kui on hästi kulgev normaalrasedus ja aega/võimalust on, siis igatahes tuleb liigutada nii palju, kui vähegi võimalik on. See teeb sünnituse ja hiljema taastumise palju kergemaks, hoiab kehakaalu normis, teeb imesid vaimse poolega, on beebile kasulik ja mida kõike veel. 

Me rasedatena mõtleme, et nüüd on meil vabapääse kõike süüa ja diivanil lebotada, aga reaalselt see on väga vale suund, mida võtta. Suve veetsin vist ise ka väga vabalt süües. Reaalselt iga päev sõin jäätist ja üldse lubasin endale kõike. Eks kuskil peas ka tiksus, et ma ju rase ja söön kahe eest jne :D Tegelikult seda kahe eest söömist ei eksisteeri, esimesel ja teisel trimestril pole üldse mingeid lisakaloreid vaja ning kolmandal natuke, vist umbes ühe võileiva jagu päevas. Süüa tuleb võimalikult mitmekesiselt, et beebi ja enda tervisele teenet teha. Teil mõlemal ju vaja vitamiine.

Ühel ämmaemanda vastuvõtul ta ütles, et juurde on tulnud rohkem kaalu kui soovitatav, vist 3 kilo kuu ajaga. Et peaks olema vist max 2 kilo. See oli mulle kui külm dušš. Siis võtsin end kergelt käsile. Tahtsin ju, et oleks veel võimalikult kerge ja hea ringi liikuda.

Teine ja lõplikum klõps käis siis, kui käisin toitumisnõustaja loengul - "Mida peaksid sööma rasedad ja imetavad emad". See loeng oli üks nendest, mis reaalselt muutis mu elu. Ka see oli tasuline, maksis kümneka, ning oli üks viimastest, mis veel päriselt kohapeal tehti, sest oli oktoobri viimastel päevadel... edasi läks kõik juba Zoom-keskkonda. Eks me kõik nagu teame, mida me sööma peaksime, aga teadmine ja tegutsemine on kaks eri asja. Mõtlesin siis, et davai, käin sellel loengul ära, sest näiteks imetamise-aegset menüüsoovitust vajaksin küll. Ja üldse, ega ta kahju ikka teha saa.

Ja see loeng osutus ülikasulikuks! Oli ikka hea küll, kui korrati üle kõik, mida näiteks rasedal naisel oleks vaja toiduga saada. Näidati värvilist pilti, milliseid eri värvi toite tuleks igapäevaselt süüa. Kõige raskem on enamikel kätte saada lillat värvi toiduaineid, millest on kahju, sest need sisaldavad tihti vajalikke antioksüdante. Peale seda lülitasime oma menüüsse näiteks lilla kapsa ja näksime seda tihti õhtuti.

Ilmselt oli seoses lapseootusega minus nagunii suurem valmisolek oma tervisekäitumist jälgida, seda nii lapse kui mu enda pärast - ta ju tõmbas muudkui seal kõhus minu vitamiine endale, seega pidin toituma väga mitmekesiselt, et ikka enda jaoks ka maksimaalne tervis tagada. Aga jah, sellelt kahetunniselt loengult kõndisin välja tõesti muutunud mõtteviisiga. Jätsin oma menüüst kuni raseduse lõpuni välja magusa. Hakkasin väga tugevalt oma kaalu jälgima - polnud seda kunagi varem teinud, aga nüüd läks reaalselt iga mu suutäis kuskile säilitamiseks. Mu keha oli rasvakogumisrežiimil hilisema imetamise jaoks. Mina aga oma suure kõhuga tahtsin siiski võimalikult kergelt ringi liikuda. Niigi oli mul juba parem jalg veenilaiendeid täis sellest ootamatust lisakaalust. Ma tahtsin keha ikkagi võimalikult säästa.

Esimene käik peale loengut oli mul kohe sünnitusmaja lähedal olevasse Rimisse, kust võtsin porgandit, kapsast, hapukapsast, hapukurki (need kaks pidi sisaldama probiootikume, mis aitavad kõhul läbi käia - ja etteruttavalt, sellest alates mul enam kõhukinnisusega probleeme polnud, pluss need maitsesid mõnusalt hapult ja olid maitsvad igapäevase lõuna juurde lisada või õhtuse snäkina krõmpsutada), pähkleid, avokaadot, datleid ja puuvilju. Ja nende toitude söömise harjumus on mul siiamaani, mitu kuud hiljem, veel sees. Ma teadsin ju varemgi, et pähkleid on vaja kasulike õlide saamiseks, aga sõin neid ikka päris harva. Nüüd on mul kogu aeg laual Rimi pähklite segu pakk ning ma söön ilma eranditeta iga päev natuke. Umbes kolme-nelja päevaga läheb pakk. Iga päev hakkasin näksima toorest porgandit ja kapsast, harjumus, mille ka mees kohe üle võttis. Algul oli küll et meh, tahaks ju midagi toekamat või magusamat, aga kui ära harjusime, hakkas nii meeldima. Porgandid on nii maitsvad ja magusad! Värske kapsas kerge ja hõrk. Nagu jänkukesed krõmpsutasime sügis otsa. Ja selle harjumuse oleme säilitanud ning praegu ka ootab mul kauss porgandi ja kapsaga, mida näksida, kui beebit hakkan toitma.

Avokaadot söön ka nüüd iga päev - jälle need kasulikud rasvad, mida tahan. Need on küll keskkonnale kahjulikud ja väike südametunnistuspiin ikka sees neid ostes, aga isu on tugevam :D Söön neid kas hommikuse võileiva peal või lõunasöögi juures kahvliga purustatuna ning nii kui need puuviljakausis otsas, hangime kohe juurde.

Datlid lülitasime menüüsse, kuna kuulsime mitmelt poolt, et need aitavad lahkliha pehmendada, et sünnitusaegseid rebendeid vähem oleks. Kes teab, kui tõsi see ka on, aga jälle uus toit minu menüüs juures, mida kunagi varem söönud pole. Ma polnud neid kunagi armastanud, sest need on läägelt magusad, aga harjusime nii ära, et kui datlid parasjagu otsas oli, oli kohe error majas ning tuli kähku Rimisse rutata. Ja rebendite koha pealt läks mul tõesti suht valutult.

Samuti seal loengus mainiti, et liikuda tuleb ikka võimalikult palju, kui pole vastunäidustusi. Et lihtsalt mida rohkem, seda parem. Seda ma hakkasin ka järgima ja sel oli kindlasti oma osa minu ikka suhteliselt heas ja kerges enesetundes ka raseduse lõpus ning kiires taastumises hiljem. Mul oli ka enamasti emotsionaalselt hea olla, energiat palju ja tundsin end lausa sportlikumana kui kunagi varem. Tõesti päris vägev tunne oli päev enne sünnituse tähtaega jõusaalis möllata! Suur kõht ees, kõigi nende sportlike toonuses inimeste vahel.

Kokkuvõttes on minu kogemuse järgi raseduse puhul ikka nii palju naise enda teha, kuidas tal see kogemus läheb ja hiljem meelde jääb. Kui mul kunagi veel on õnn sama tee ette võtta, siis hakkan kindlasti kohe algusest palju rohkem tähelepanu pöörama tervislikule toitumisele, ei anna järgi magusaisudele, liigutan ja võimlen iga päev. Ja valmistan end uuesti selleks protsessiks ette, visualiseerin ja sisendan endasse positiivseid mõtteid. Kindlasti, nagu ma tegin ka enne seda sünnitust, ei loe ma ühtegi traumaatilist sünnilugu. Ma kohe teadlikult vältisin neid, see-eest aga tutvusin nii mõnegi positiivse sünnilooga, et nippe õppida.

Ja positiivsed meditatsioonid, ka need võtaksin kindlasti uuesti kasutusse. Ma käisin sügisel linna minnes tihti, kõrvaklapid kõrvas, ja kuulasin rasedusaegseid meditatsioonivideosid. Kui päevast päeva kuuled, et see seisund on nii eriline ja ainukordne ning tuleb hinnata iga hetke sellest, et su laps on sulle nii lähedal, nagu ta enam kunagi olema ei saa... siis hakkabki see ajudele ja hakkad nii mõtlema ja seda lühikest aega nautima.

Tänulik

Meil mehega sai täna aasta koos oldud. Ma olen nii õnnelik ja tänulik iga päev, et just tema minu teele sattus ja et ta tahab minuga oma elu jagada. Ja kui uskumatu, kui lihtne kõik on, kui su kõrval on õige inimene, see, kes sulle on määratud. Siis ei ole mingeid pühendumise-foobiaid ega muud jama. Siis teabki juba paari nädalaga tutvumisest alates, et tahame kuni lõpuni koos olla. 

Ma tunnen ennast iga päev nagu suure kuldse mulli sees ja igal öösel, kui mind võetakse kaissu ja öeldakse, et armastatakse, on mul lihtsalt nii turvaline tunne nagu linnupojal pesas.

Aga laps teeb kõhukotis põrgulärmi ega arva selle postituse kirjutamisest üldse midagi head:D

Naljakad pisikesed probleemid

Täna on vali tuul, mõnes kohas lausa torm. Sellest hoolimata käisin pooleteisetunnisel jalutuskäigul käruga. Me elame sellises kohas Pelgulinnas, et mitmele poole on võrratud jalutuskohad. Küll saab minna mõnusasse Telliskivi piirkonda, küll Stromka äärde, kus kergliiklusteed ja suur-suur roheala, meri ja mänguväljakud ja välijõusaalid. Eriti tore hakkab seal veel kevadel olema. Aga ausalt öeldes ma kevadet veel ei ootagi. Nii ilus talv on ning ma olen seda koolkonda, et hetke peab oskama hinnata. Oleme selles talves kohe täiega ja naudime mõnusat lund. Ja kui on soojem sulailm, siis oleme õnnelikud, et saab kaua jalutada ja teed on lahti sulanud.

Nagu tänases ilmas - panna soojalt riidesse, laps kärus paksu soojakotti ning pole kummalgi midagi viga. Vahva hoopis vaadata seda märatsevat tuult ja lumetuisku. Murdsime mereni välja, meri mäsles lahedalt. 

Minu päeva kõrghetked praegu ongi need väljaskäimised käruga. Üks positiivne pool kodus nö kinni olemise suhtes on see, et ma reaalselt näen palju rohkem päikesevalgust kui tööl käies. Siis olin päev otsa kinnises akendeta ruumis ja ei olnud ausalt öeldes aimugi, mis parasjagu väljas toimub. Ja mõnus on mõelda omi mõtteid ning kärutada. Kõik poeskäimised saab samuti ühe soojaga tehtud. Viimasel ajal kuulan taustaks Youtube'ist videosid ka. 

Käisin Stromka poole minnes Selverist läbi, võtsin natuke juurikaid ja piima ning latte teele kaasa. Mul on tekkinud harjumus tihti kohv tee pealt kaasa võtta. Vähemalt olen hakanud ühte ja sedasama Rimi papist kohvitopsi selleks kasutama, mitte ei võta enam iga kord uut. Roheline südametunnistus on rahul.

Laps hakkas poes kohe häält tegema, ilmselt ärkas palavuse peale. Mu tuju läks kohe ära, kui nägin, et lahti on üksainus kassa ning seal parasjagu mingi kammajaa, st mingid asjad olid vist klientidel sassi läinud ja seda seal siis väga aeglases tempos klaariti. Selver on muidu ok pood, mulle ainult ei meeldi sealne iseteeninduskassade süsteem - neid saab kasutada vaid partnerkaarti omades. Mis feodaalaegne süsteem see selline on... ma ka inimene, ehkki mul pole moeks eri poodide lojaalsuskaarte kokku kraapida. No ma lihtsalt ei viitsi, ei taha mingit plastikut täis rahakotti, ei taha oma oste sättida selle järgi et oo, mingi asi just partnerkaardiga soodsam, parem ära võtta. Tahan osta, mida ma ostma läksin :D

Igatahes jep, ise end teenindada Selver sel juhul ei lase ja võid nagu metslane seal järjekorras seista. Ma ei kannata ootamist, olen alati olnud kärsitu loomuga ja veel suht nõudlik klient ka. Mulle lihtsalt meeldib hea teenindus ja hakkab vastu mingi ebaviisakas kammajaa. 

(Oleksite pidanud nägema, mis ma Bauhofis korraldasin, kui raseduse viimastel päevadel käisime seal ostlemas ning kassas mingi kood läbi ei läinud, misjärel seda mindi süsteemi alles tegema ning meid jäeti kassa ette lolli näoga seisma. Sel ajal ma ei saanud enam üldse seista, võisin tunde kõndida, aga mitte seista ühe koha peal minutit ka. Ülejäänud asjad meil pandi kõrvale ega lastud nende eest ka ära maksta, vaatamata mu korduvale palvele seda teha. Kassiir hakkas hoopis muretult järgmisi kliente teenindama. Dai boh kus ma läksin oma suuure kõhuga palavas seistes seal närvi ja käratasin mitmendat korda, et me siis ei soovi seda toodet, kas me palun saaks teiste eest tasuda või lähme siis üldse lihtsalt ära. Muuseas seda puuduoleva koodiga jõuluehet olime ostnud täpselt samasuguse teise veel, millel hind sama, erines ainult värv...nad oleksid pidanud seda teist toodet 2x läbi lööma ja pärast süsteemis ise vahe korda tegema, mitte meid solgutama. Igatahes nemad seal palusid ikka mitu korda vabandust meie lahkudes ja mees vaatas mind tsipa ehmunult:D)

Ühesõnaga mina teeninduses töötades alati pean meeles Eesti turu karmi konkurentsiolukorda ning seda, et teenindusel on suur osa püsiklientide tekkes. Võtan iga klienti sellena, kes mulle palka maksab, mitte tüütusena, keda siin, kurat, teenindama peab.

Selver igatahes teist kassat lahti ei teinud, kõik kuulasid kivinäoga mu lapse karjumist ning mina, kes ma juba sulama hakkasin, koorisin endal riideid seljast ära, ise jumala vihases tujus juba. Kui lõpuks see jama väga flegmalt korda oli tehtud ja järks meieni jõudis, siis mitte et ei kostnud vabandust pika ootamise pärast, vaid isegi mitte tere, head aega ega muud sellist. 

Läksin higisena ja pahasena oma lattega välja, beebs jäi õues taas magama ning mina hakkasin läbi lume mere poole murdma. Mõnus füüsiline trenn ka. Siis selle asemel, et mehele toriseda lollaka poe üle, rahustasin end maha ja mõtlesin, et 99% maailmast ilmselt kadestaks mu naljakaid probleeme. Et suur asi ka.

No ma see, mida inglise keeles kutsutakse high maintenance :D

Panin kõndides endale Youtube'is mingi Tony Robbinsi video taustaks, mis minuga täna hästi resoneerus. Tuju läks heaks, energia tuli sisse ja pea on mõtteid täis.

Tony rääkis nii:

Inimene käitub sellena, kes ta ise arvab end olevat. Kui ta peab end sportlikuks inimeseks, siis ta käitubki igapäevaselt sportliku inimesena. Kui ta kutsub end suitsetajaks, siis ta ei saagi seda maha jätta. Ta ju lihtsalt on suitsetaja.

Ja minuga vist ongi viimastel aastatel juhtunud see, et ma olen hakanud end pidama aktiivseks inimeseks. Ja nüüd ma teengi pea iga päev endiselt hommikuti joogat, vaatamata sellele, et kodus on vastsündinu. Ma leian selle aja, sest see on standard, mille ma enda kohta omaks olen võtnud. Ja ükskõik milline ilm on, ma pole kordagi veel päev otsa kodus istunud. Ükskõik, kes nutab või karjub või kui libe õues on, ma vinnan selle käru trepist alla ja jalutan tunde. Võiksin veeta päevad teleka ees, aga ma ei pea ennast enam selleks inimeseks. 

Ja rahatarkus - ma ise suhtun nüüd endasse kui rahatarka inimesse, ning seepärast olen nüüd alustanud investeerimisega ja mul on säästud. Ja me avasime ka lapse jaoks juba hoiuse, kuhu tema igakuine lapsetoetus liigub, sest sellised inimesed me oleme - rahatargad :D

See on pagana hea tunne!

Kauri sünnilugu

Kuidas tuli siia maailma meie väike Kaur?

Ametlik sünnitähtaeg oli tal 7. detsember. Raseduse algul oli mulle öeldud, et tegu on nati suurema lapsega, kui tähtaja järgi tunduks ning et sündida võib ta juba novembri lõpus. Meie siis kuidagi juba ootasimegi teda alates novembri lõpust. Mees juba mõtles nt 20. novembril meie juures toimunud õhtusöögi kohta, et kas ikka korraldab selle või on siis juba sünnitus käimas. Ma ikka rahustasin, et vaevalt on, et ikka tuleb teha asju niikaua kui veel saab. Kogu aeg oli erinevaid asju kokku leppides, näiteks endale Pöffile filmipiletit ostes või hambaarsti aega kinni pannes, kahtlus, et kas saan ära käia või juba sünnitan sel ajal.

Tagasi vaadates nii ei tasu üldse mõelda. Tasub rahulikult vähemalt tähtaeg ära oodata ja üldse mitte midagi ennatlikult oodata. Tähtaeg ise on ka ikka suht suvaline indikaator ja päris paljud lapsed sünnivad ikka päevi ja päevi hiljem. Kui rasedus komplikatsioonideta, las ta küpseb seal kõhus rahulikult.

Läks siis novembri lõpp mööda, ei midagi. Läks detsembri algus mööda ja ei midagi. Täpselt tähtaja päeval ehk 7. detsembril oli mul ämmaemanda juures korraline kontroll, et kuidas beebi end seal tunneb. Ämmaemandale rääkisin siis, et mul ühtegi märki lähenevast sünnitusest küll pole olnud, pole olnud ainsatki tuhu, ei mingit märki mingist limakorgist ega vetest. Ämmaemand ütles, et siis jah lihtsalt tuleb veel rahulikult oodata. Kuna mul oli olnud ilus, normaalselt kulgenud rasedus, siis nad ei kiirustanud üldse esilekutsumisega ka. See taheti panna alles 20ndaks detsembriks, kui seni laps ise pole tulema hakanud. See kuupäev tundus mulle ikka väga hiline, läks juba otsaga jõuludesse - ma oleks eelistanud ikka pühadest veidi kaugemal sündivat beebit, tema enda pärast tulevases elus. Leppisime kokku siis 17nda dets aja ja päeva enne seda koroonatesti tegemise.

Ühtlasi ämmaemand viis mind pooleks tunniks KTG-masina alla, mis beebi südametegevust mõõtis. Mul ei olnud seal telefoni ega midagi, lamasin külili imelikus asendis need pool tundi, ise aimates, et mees tööl parajasti närveerib - lähen mina ämmaemanda vastuvõtule, kust tavaliselt veerand tunni pärast juba laekun ja kohe talle kirjutan, et kõik korras. Seekord juba läinud ligi tund ja mind ikka netis pole, et talle midagi teada anda. Närvis ta oli jah :D

Ämmaemand käis mind seal vahepeal vaatamas, ütles, et beebi südametegevus on natuke monotoonne ja peaks seal graafikul rohkem üles-alla käima. Siis ta püüdis beebit kõhus äratada ja liikuma saada. See oli minu jaoks uudne, sest kogu raseduse ajal polnud ma kuulnud muud kui et beebiga on kõik kõige paremas korras. Väga närvi ma ei läinud, teadsin, et lapsel oli kõhus oma unegraafik ja see kell hommikul ta alati lihtsalt magas. Laske ometi lapsel magada, ega ta 24/7 liigutada saa. Igatahes lõpuks sai ämmaemand oma liigutused ja ilusama KTG väljatrüki kätte ja mina läksin koju edasi ootama.

Üks päev pärast tähtaega hakkas mul öösel tunda olema kergeid valusid. Tulin magamast üles ja läksin diivanile lesima, et meest mitte ehmatada. Tahtsin kõigepealt üksi aru saada, mis toimub. Paar tundi oli nõrkasid, ebakorrapäraseid valusid ja ka kõht oli lahti, mis tähendas minu teada üht läheneva sünnituse märki - et keha hakkab end puhastama. Aga peale paari tundi valud kadusid. Ma sõin natuke ja läksin magama ning varahommikul mehe kaissu tagasi. Kuigi ma sünnitust ootasin, siis natuke oli kergendus, kui valud kadusid. Parem oli olla:D

Läks mööda kaks päeva täitsa ilma valudeta, siis reede öösel ehk neli päeva üle tähtaja hakkas kõht jälle kergelt kokku tõmbama. Läksin jälle diivani peale, aga kuna eriti valus siiski ei olnud, vahetustega magasin seal ja mugisin natuke. Varahommikul pugesin jälle mehele kaissu, kinnitades, et see ei ole vast ikka see päris sünnitustegevus, sest valud olid väga ebakorrapärased. Mõni kestis kümme sekundit, mõni viiskümmend. Vahed võisid olla paar minutit või tund aega. Guugeldasin sel öösel väga palju ja olin ikka kindel, et tegu on libatuhudega. Lihtsalt igal pool oli nii rõhutatud seda regulaarsust ja minu omad olid väga ebakorrapärased ja ka mitte valusad, vaid kergelt ebamugavad.

Igatahes hakkasin neid valude vahesid mõõtma, mees kaisutas ja masseeris mind. Hommikuks need jälle vaibusid ja mul oli jälle vastuoluliselt hea meel. Tahtsin, et sünnitus ise hakkaks ja ootasin oma pisipoissi, aga samas oli kogu aeg tunne, et no see võiks alata homme, mitte praegu :D Reaalselt valutada ei tahtnud :D

Päeval mees läks linna asju ajama ja shoppama, ta tundus ka max rahulik, sest ma kogu aeg kinnitasin, et see pole veel see õige asi. Väljas oli ilus lopsakas lumesadu ja ta tegi meile aknalauale lumememme...Mina jäin pidžaamas diivanile lugema, guugeldama ja tuduma. Sõin ka päris palju, nii kui valud jälle vaibusid. Panin veel puslet kokku, aga see eriti ei edenenud. Avastasin, et joogapalli peal on natuke parem valu mööda saata. Õhtupoolikul mees tuli koju, vaatasime Harry Potterit ja mees tegi piparkoogimaja. Mul oli juba intensiivsem olla, seitsme paiku õhtul helistasin sünnitusmajja ja küsisin, mida peaksin tegema. Sõbralik hääl teisel pool toru ütles, et kui tegevus on veel ebakorrapärane ja tundub, et pean veel kodus vastu, siis võin veel seal olla. Teatasin mehele, et kuna mul ikka suht halb juba olla, siis kavatsen end lohutada, ja tõin endale suure kausi jäätist ning karbi Raffaellot ette. Olin viimased raseduskuud päris rangelt tervislikult toitunud ja magusast hoidunud, olles lubanud kuni sünnituseni mitte magusat pala suhu pista. No vahetult enne sünnitust siis murdsin oma lubadust :D Mees vaatas rabatult, kuidas jäätis ja pool karpi Raffaellot lihtsalt kadusid. Valude ajal üritasin lõdvestuda ja oma beebile armastust saata, nagu loengus oli õpetatud. Iga kord ei õnnestunud. Mina panin tähele, et kui ei õnnestunud ja olin pinges, oli tuhu ka tugevam, ja kui õnnestus end lõdvestada ja lihtsalt valu kätte anda, siis möödus tuhu ise kiiremalt ja leebemini. Üks kord, kui mees tuli mind hoidma ja masseerima, tuli pisar ka silmi. See oli juba päris valus tegemine ja kuna ma olin end endiselt veennud, et ebaregulaarsuse, vete ja limakorgi puudumise pärast pole tegu veel päris sünnituse, vaid mingite ettevalmistavate tuhudega, siis olin tujust ära. Et kogu see pikalt kestnud valutamine oleks okei, kui see oleks asja eest ehk tooks beebit meile lähemale, aga praegu ju on see täitsa niisama kasutu jamamine!

Siis selle pisara pärast oli mul piinlik, et kui ma juba praegu nii reageerin, mis siis veel päris sünnituse ajal saab. Rohkem ma ei nutnud ka, tegin end vapraks.

Õhtul enne 11 ma üritasin veel magama heita, aga tuli nii intensiivne valu, et sain aru, see asi pole enam õige. Osa minust mõtles veel öö ära oodata ja hommikul sünnitusmajja kontrolli minna, aga tugevamad valud pühkisid selle mõtte peast. Me pidime minema ja üle kontrollima, mis seal siis õige toimub - kohe! Jumal tänatud ka, et seda tegime, muidu oleksin selle lapse kas kodus sünnitanud või ikka palju väljakannatamatute valudega pidanud haiglasse startima.

Võtsime oma haigla-asjad - viimased panin alles siis kokku. Mul oli suur käekott ja ratastega kohver ka. Mees pani mind vastuvõtutoa ees maha ja läks ise tiirutama - teda koroona tõttu kohe sisse ei lastud. Mind vastu võtnud ämmakale seletasin, et arvatavasti veel pole midagi edenenud, aga tulin kontrolli. Sõbralik noor ämmaemand võttis lahkelt mu asjad ja suunas mind toolile avatust kontrollima. Rahulikult teatas ta, et siin on ju väga ilus avatus ja ilus emakakael - 4 sentimeetrit!

"Teil on vist väga kõrge valulävi," muigas ta.

Alles sel hetkel sain aru, et kogu see pea ööpäev valutamist juba oligi olnud sünnitustegevus ja ma polnud lihtsalt otsi kokku viinud. Võib-olla sellepärast oli mul ka olnud psühholoogiliselt ja füüsiliselt kergem - ma ei teadnud, et juba olen sünnituse esimeses faasis, seega ka vb tundsin valu vähem, ei põdenud üldse jne.

"Limakork ja veed ei ole üldse mingi näitaja, need tulevad tihti ära alles vahetult enne last," ütles ämmaemand veel. 

Mind suunati KTG-masina alla, mis mõõtis tuhusid ja lapse südametööd. "Ideaalsed südamelöögid," ütles ämmakas julgustavalt. Mina lesisin seal ja kirjutasin mehele, et läheb ikka täitsa sünnituseks! Et võib tulla. Ja et meie pisikese sünnikuupäevaks saab suht kindlalt 12. detsember, kuna tol hetkel oli vaid natuke 11. dets südaööst puudu.

Mees oli parasjagu poes, võttis kähku meile söögikraami kaasa ja pistis tagasi haigla poole ajama. Mind käis ämmakas masina all vahepeal kontrollimas ja kiitmas, et olen väga tubli, tuhud on tugevad jne. Alates sellest esimesest töötajast, kes meid seal vastu võttis, kuni kõige viimaseni, kellega kokku puutusime, olid kõik superkenad, sõbralikud, hoolitsevad, julgustavad. Ma olen väga õnnelik selle kogemuse üle Pelgulinna sünnitusmajas, sest sain end kohe sisseastumise hetkest alates tunda hoituna, julgena, kindlates kätes.

Meid juhatati sünnitustuppa ja anti teisele ämmakale üle. Palusin vanni vett täis lasta, sest meil oli olnud vettesünnituse mõte. Ämmakas arvas, et ehk aega veel on, et seal võib ainult kindla aja olla enne väljatulekut ja et muidu ma intensiivse valude aja pean ikka pärast kuival maal veetma. Ma siiski palusin, et hakataks laskma täis - nagunii see mingi 20min seal pidi täituma veel. 

Vahetasin riided ja hakkasin valude vahepeal WC vahet sõeluma. Kõht oli jälle lahti, aga eriti sealt enam midagi ei tulnud. Samuti oli see toiming valude tõttu ebamugav, sest nende vahed läksid juba väga väikseks. Ei jõudnud vannitoas ära toimetadagi. Ka süda läks pahaks ning läksin oksendasin kõik söödud jäätise ja kommid välja - keha puhastas end tähtsaks toiminguks. Ka limakork tuli nüüd lõpuks ära.

Seal kuival maal tuhudega ma väga osav ei olnud. Olin pallil ja toetusin mehe vastu, aga ämmakas ütles, et hoian end siiski liialt pinges ja peaksin lõdvestuma, ka ei meeldinud talle mu asend. Kui vanni sain, oli seal parem. Ta soovitas mulle jälle üht asendit, aga see tundus minu jaoks vale ning olin istukil küliti maas. Toetusin mehe kätele ja ta ulatas mulle iga tuhu vahepeal pudeliga vett. Meil oli sportpudel, avatud korgiga, mida väga soovitan, sest vett juua tuleb sel ajal meeletult ja tuhude vahe võib olla imelühike, keegi ei soovi sel ajal mingit korki lahti keerata. 

Kuskilt hakkas kostma kõva karjumist - keegi veel sünnitas kuskil. Ämmakas ütles, et ka mina võiksin häält teha, et praegu nagu kammitsen end liialt. Hakkasin siis ka uutama ja aatama, aga ei oskagi öelda, kas see mulle tegi head või ei. Ma olin ikkagi enda meelest pinges ja karjumine võttis päris palju energiat endale. 

Väga kiiresti hakkas väga valus. Mehe küsimustele ma enam vastata ei suutnud, olin oma maailmas. Tema toetas, paitas mind, tegi kompressi peale, ja ma tundsin kõrvalt, et ta oli ärevil, et mul nii valus oli. Ta ei saanud midagi rohkem teha. Hakkasin vanduma ja küsima, millal ma ometi puhata saan - tuhude vahel ei olnudki enam vahesid.

"Siis saad puhata, kui tita väljas on," ütles ämmakas lahkelt, aga konkreetselt. Mu sünnitusplaanis oli võimalusel ilma medikamentideta täiesti loomulik sünnitus. Nad olid mu plaani endale võtnud ja ka toimisid selle järgi, sest keegi ei pakkunud mulle kordagi mingeid ravimeid. Vot ühel hetkel ma tundsin, et enam ei suuda. Minu mehele ja endale väljendatud ja ka plaani kirjutatud loomuliku sünnituse soov hoidis mind tagasi midagi palumast, aga lõpuks ei pidanud vastu ja küsisin, kas saaks naerugaasi.

"Ausalt öeldes ei oleks sellest sulle praegu kasu," ütles ämmakas. "Ainult uimaseks teeks."

Mina tundsin, et ma enam ei suuda. See oli liiga valus. Ma tahtsin vaid, et see lõppeks. Nüüd tagasi vaadates see oligi otse enne pressima hakkamist - kõige valusam ja kõige meeleheitlikum katkijätmise soov hakkabki naistel siis, kui kogu töö on pmst tehtud.

Ämmakas sättis end teise palatisse minema ja ütles, et annaksin teada, kui tunnen pressitunnet.

"Aga ma juba tunnen," ütlesin. "Päris mitu aega juba." See sarnanes põhimõtteliselt lihtsalt tugeva kakahäda tundega.

Ämmakas oli kiirelt minu juures ja kontrollis sealsamas vannis mu avatust. 

"Kullake, sul on täisavatus käes," ütles ta. "Beebi pea juba paistab ja aeg on sünnitama hakata."

See oli tegelikult võimas teadaanne, et paari tunniga olin ma avanenud 6 cm ja mu beebi oli valmis tulema. Vannivesi oli juba jahedaks läinud ja ma oleksin muidu pidanud välja minema, aga kuna oligi juba asjaks minemas, siis lasi ämmakas sooja vett juurde ja sealt vannist ma enam ei liikunud enne kui koos beebiga kätel.

Pressid kestsid umbes tund aega. See aeg tundus ka meeletult pikana. Nüüd läksid valude vahed pikemaks, lausa mitu minutit. Küsisin, miks nüüd nii pikk vahe on.

"Ise sa tahtsid puhata," naeris ämmakas. "Nüüd puhka."

Iga kord, kui tuli valutunne, pidin ma hingama sisse ja pressima tugevalt, kuni valu kadus, minu puhul mahtus sinna 2-3 pressi. Ämmakas suunas ja julgustas kogu aeg, rääkis minuga, nimetas mind nimepidi. Mees hoidis kätest ja iga keharakuga tundus kaasa pressivat. Ämmakas ütles, et ma ei pressiks üles, vaid rohkem alla. Et ma tunnen, kui seda õigesti teen.

Sain palju kiita, kui beebi edasi liikus. Valude vaheajal olin, silmad kinni - üldse olin vist viimased sünnitustunnid täitsa silmad kinni, omas maailmas - ja sisendasin oma beebile, nagu loengus õpetatud: "Tule, mu beebi, sa mahud minu seest välja! Tule, sa oled nii oodatud."

Ja beebike tuli. Vaikselt, aga kindlalt. Et sünnitus ilusti kulgeks, peab mitte ainult ema, vaid ka laps oma osa andma. Ta peab oma peaga suruma emakakaelale, et see avaneks, ta peab vahepeal end keerama, et optimaalselt läbi mahtuma. Ta peab üldse ema kehasse saatma hormoone, et sünnitustegevus alata saaks. Seega on nii vahva mõelda, et beebi ise tuli vahvasti ja tegi ise kõik selleks, et sünnitus nii kiiresti ja kergesti kulgeks.

Ämmakas aina julgustas, et ma suudan, et ma pressiks kõvasti ja õige kohaga. Et ma midagi tagasi ei hoiaks. Ausalt see sarnanebki tundega, et hästi kõvasti püüad sinna vanni kakada. Ja siis lõpuks, pärast ilmatu pikana tundunud tundi aega - mul oli ajataju täitsa kadunud - ta tuli lupsti vanni. Ämmakas püüdis ta kinni ja andis ta mulle rinnale. Samal hetkel, kui poiss veest õhu kätte sai, hakkas ta kõvasti nutma. See oli hea märk. Natuke lillakas ta vist oli ja oli presside ajal ka kakanud, nii et veidi stressis ta omadega sellest sünnituse asjast vist oli. Aga kõik oli tal muidu hästi, Apgari hindeks sai ta 9/9. Sürreaalne oli teda oma rinnal hoida.

Nad aitasid mul vaikselt ja rahulikult tõusta, beebi anti mehe kätte - ta oli veel minu külge nabanööriga ühendatud - ja mul aidati voodile selili heita. Kohe sündis ka platsenta, seda ei tundnud ma üldse, see oli lapsega võrreldes kukepea.

"Nii suur," ütlesin seda rabatult vaadates.

"See on ilus väike platsenta," ütles ämmakas. Beebi kohta ta naeris, et tal on pikad-pikad labajalad, et siit on tulemas nr 47 jalaga noormees kunagi! Poleks ime, issil on sama.

Beebi lesis mu rinnal ja meie mehega muudkui vaatasime teda. Mul ei tulnud pisaraid ega midagi, mis mind üllatas, sest olin suure osa rasedusest tühiasjade pärast pillinud. Nüüd hoidsin oma rinnal oma esimest last ja ei mingit tundeliigutust! Ütlesin hoopis mehele õndsalt, et kui hea... mul ei ole enam valusid!

Ausalt sel hetkel mul oli nii hea meel, et sünnitusvalud olid läbi. Ja ka uhke oli olla, et ma olin reaalselt ise sünnitanud, täitsa valuvaigistivabalt ja sekkumiseta, nagu naised kunagi tegid. See oli ja on minu jaoks siiamaani võimas saavutus. Ma rääkisin kõigile, et ma nii tahan ja soovin, aga lõpuni vist ikka ei uskunud, et nii võib minna. Muidugi olin ma ka vaimu valmis pannud, et kui midagi läheb valesti ja on vaja sekkumist, siis see on täiesti okei ja vajalik. Minu ja lapse turvalisus ennekõike. Mu sünnitusplaanis oli ka, et võimalusel sekkumiseta, valuvaigistiteta sünnitus.

Beebile lükkasime rinna suhu ja ta hakkas peale selle kohendamist aktiivselt imema. See oli naljakas survetunne, üldse mitte valus. Ta on siiamaani väga tubli imeja ja sööja ja seetõttu on mul piima ka väga palju ning ta võtab kenasti kaalus juurde.

Kuna ma beebi nägu rinnal hästi ei näinud, küsisin veel mehelt väriseva häälega, kas ta on ikka normaalne, kas tal on kõik korras. Kas tal on kümme sõrme ja varvast. Mees tegi nalja, et varbaid on rohkem, mille peale ma ehmusin. Siis ta kähku ütles, et nali!

Mind nõeluti kergelt, olid vaid mõned esimese astme rebendid. Nõelumist ka polnud pmst tunda. Ämmaemand kiitis mind ülevoolavalt, et on mul alles valulävi, et esmasünnitaja kohta olin ma erakordselt tubli ja et kui hea oleks tööd teha, kui kõik niimoodi oleksid. Seda oli nii tore kuulda ja tänasin ka neid seal vastu, et nad olid nii hoolitsevad ja vajadusel konkreetsed, julgustasid, ja võtsid sünnitust nagu loomulikku asja, mitte meditsiinilist protseduuri.

"Aga see ongi loomulik asi," vastas ämmakas.

Kaks tundi taastusime ja lebasime sünnituspalatis, siis viidi meid perepalatisse ja saime kõik väga väljateenitud hommikuunele minna.

Kirjutasin väga pika loo, aga kuna sellest viie nädala tagusest ajast on mul veel suhteliselt detailselt kõik meeles, tahtsin juhust kasutada - kunagi hea lugeda.

Olen nii tänulik ja õnnelik, et mul selline sünnituskogemus sattus. Mu usk iseendasse ja oma keha võimetesse on mitmekordistunud. Ma tõesti olen enda üle uhke. Kõik läks nii kergesti ja kiiresti ja mälestus sellest jääb helge. Kindlasti aitas see tore sünnikogemus kaasa beebiga sideme kiiremale tekkimisele ja psühholoogiliselt olid esimesed nädalad kergemad. Eks mul ka selle pärast vedas, et need kõige raskemad sentimeetrid (null kuni 5 cm pidi avanema kõige aeglasemalt ja vaevalisemalt ja ülejäänu kergemini) sain ilusti valutada kodus, oma tuttavas turvalises keskkonnas, õieti teadmatagi, et sünnitus juba käib. Haiglas sünnitada saingi umbes neli tundi.

Ja ehkki mul on detaile meeles, see valutunne ise suht on ära ununenud. See beebi mu kätel oli kõike seda väärt.

Seisukoht 1 ja seisukoht 2

Rääkisime mehega kõhukottidest. Keegi oli talle öelnud, et pisike beebi seal korraga üle 15 minuti olla ei või.

"15 minutit?" turtsatasin ma. "Selle aja jaoks pole mõtet kotti selga pannagi. Mida ma selle ajaga ikka teha jõuaks?"

"No kasvõi WC-s käia," ütles mees.

"WC-s käia? Kas mõned emad siis muidu ei käi? Täitsa kanaemad ju siis." See ajas mind naerma. 

Mees osutas veidi kohmetult iseendale. "Mina olengi see kanaema. Mina olen küll beebiga koos WC-s käinud."

"Võid mind uskuda, et kui beebi nutab, aga mul on vaja WC-s käia, siis ma seal ka käin. See oleks eriti hull, kui enda põhivajadused täitmata jätaks. Ei juhtu temaga selle paari hetkega midagi."

Samuti, kuna mul on praegu imetamise tõttu kogu aeg kõht tühi, on mul tavaks asjade ühendamise mõttes ka beebiga samal ajal midagi süüa. Kui mul on vaja endale kapsad-porgandid snäkiks valmis lõikuda, aga laps juba kisab, siis mõistagi ma teen oma snäkid ikkagi valmis ja viin laua juurde, mille taga imetan. Tal tuleb senikaua lihtsalt oodata ega võta see talt ka tükki küljest.

Kui mina oleksin näljane, millest talle siis üldse piima toota?

*

Mees mainis, et tööl olles ta veidi kade meie peale ja oleks parema meelega meiega kodus, käiks jalutamas, arsti juures kaasas jne.

"Mina olen jälle sinu peale kade," ütlesin mina.

Ta ajas silmad suureks.

"Sina saad välismaailmas käia ja asjalik olla, sellal kui minul on praegu ainult kodu."

"Vahetame!" oli ta kohe hakkamas.

Nojah, kui ma järele mõtlen, siis niimoodi vahetada, et mina täiskohaga praegu tööl käiks ja alles peale viit koju jõudes oma beebit näeks, ma ikkagi ei tahaks. Ikka maru igatsus tuleks peale.

Kõige tähtsam otsus, mille naine elus teeb

Tahan siia kirja panna oma meenutused ja tähelepanekud rasedusest teadasaamise ja esialgsete mõtete kohta. Kogu see rasedus oli nii eriline aeg mu elust, mis tundus kestvat terve igaviku... Nii eriline ja ainukordne.

Kõik algas sellest, kui mul aprillikuus päevad viis päeva hiljaks jäid. Ma polnud kunagi eriti täpselt oma päevadel silma peal hoidnud, nii, et teaksin oodata, et vot täna need peaks hakkama. Tegelikult just eelmisel aastal olin tõmmanud selleks äpi ja hakanud täitma - kergelt rasedusest hoidumise mõttega, sest äpp ennustas ka viljakat aega ette. Võib öelda, et see meetod siis ei toimi :D

Igatahes nüüd mul oli ees, et vot sellel päeval oleks pidanud hakkama, ja must valgel kirjas, et polnud hakanud juba viis päeva. Läksin sellel laupäevasel päeval mehe juurest oma koju ja ostsin rasedustesti. Testi tehes ilmus sinna imekiiresti kaks väga tugevat triipu, no nii kümne sekundiga - õpetuse järgi oleks pidanud ootama vist mitu minutit.

Esimene emotsioon oli ehmatus. Helistasin kohe mehele, kes ilmselt juba telefonihelina peale oli aru saanud, milles asi võib olla - ka tema teadis mu päevade graafikut ja hilinemist. Ta oli samuti pisut ehmunud. Lubasime sel natuke seedida lasta ja siis rääkida.

Kirjutasin kohe Tiinale ja Mariale, oma sõbrannadele. Tiina reaktsioon oli kuidagi väga toeks ja abiks. Mees, kes on üldiselt suur muretseja ja näeb igal pool kõigepealt võimalikud ohud ära, hakkas Whatsappi kirjutama, et see võib olla äkki emakaväline rasedus, et kindlasti minna kõigepealt arsti juurde kui üldse eeldada midagi. Mina ka nendest asjadest suurt ei teadnud, kuna tegu oli mu esimese rasedusega. Võtsin ka siis natuke selle mureliku hoiaku omaks. Tiina aga teadis nendest asjadest, sest tal on üheksa-aastane poeg. Tiina ütles kohe, et kui rasedustest on positiivne, siis oledki rase. See pidi olema ikka suht kindel laks. Pole vaja üle mõelda ega midagi - ta ei näita positiivset, kui seal midagi pole. Sama ütles ka google. Teiseks oli Tiina minu pärast elevil. See oli nii positiivne ning süstis ka minusse elevust. Ma ei mõelnud vist hetkekski seda rasedust katkestada, kuigi see nii vara veel planeeritud ei olnud. Kuigi me mehega üksteist alles kaks ja pool kuud tundsime.

Sest see oli minu jaoks õige inimene. Sest tema tahtis kindlasti lapsi ja me olime sellest teemast juba nagunii rääkinud. Lastest ja ühisest tulevikust ja sellest, et see tulevik koos võikski olla kuni vanaduseni. Sest nii ma tundsin. Ükski mees polnud mind kunagi nii tundma pannud - et see ongi see üks. Ta kohtles ja kohtleb mind siiamaani nii arvestavalt, armastavalt ja hoolivalt. Mulle meeldib, kui huvitav temaga on ja kui hästi ma end temaga tunnen - nagu kõnniks pilvedel. Kuidas ma vaatan talle alt üles ja samas mingi helluse ja õrnusega ja tahan teda ka nii hästi kohelda, nagu tema mind.

Ja kõik minu vead on siiamaani alles ning mu iseloom endiselt tujukas, püsimatu, natuke isekas ja natuke ebastabiilne. Aga tema armastab mind sellest hoolimata. Ma ei pea olema keegi teine - tema tahab mind täpselt nii, nagu ma olen, kõigi mu heade külgede ja vigadega. Ja tema pärast tahan ma oma iseloomu mitte nii häid külgi natuke kärpida, et osata kohelda teda vastutasuks sama hästi.

Milline õnn see on, kui keegi on kogu aeg nö sinu nurgas. Sinu selja taga. Ükskõik milline halb päev võib olla tööl või muidu, aga sa tead, et õhtul koju jõudes on sul keegi, keda kallistada, kes sind kaissu võtab, siira huviga su päeva kohta küsib ning omast jutustab. Ausalt, milline õnn. Ma tänan selle vedamise eest iga päev taevast.

Olen kuulnud öeldavat, et kõige tähtsam otsus naise elus on, kellega ta lapsed saab (muidugi mitte siis, kui naine lapsi ei saa/soovigi). Kui teha halb valik, siis selle tagajärgi tuleb kannatada terve elu. See on kõige tugevam side, mille saab teise inimesega luua - ühine järeltulija. Kooselu või abielu või ühine omand pole selle kõrval midagi. Ühine laps jääb väga tihedalt ühendavaks sidemeks vähemalt 18 aastaks.

Ja kuna minu mees oli see inimene, kellega koos ma tahtsin lapsi, kui üldse neid kellegagi tahtsin, siis jäigi kohe otsus, et vaatamata varasele tulekule on see beebi tahetud ja oodatud.

Kirjutasin kohe naistenõuandlasse ja lasin endale panna varasema võimaliku aja raseduse kontrolliks. Kuigi vara nad seda ei teegi, sest esiteks ei ole ultrahelis enne veel midagi näha ning teiseks on katkemise oht nendel esimestel nädalatel veel väga suur. Kontrollini oli veel mitu nädalat aega ning terve selle aja olin nagu sütel. 

Oma emale helistasin ka kohe paari päeva pärast ja rääkisin uudist. Ma ei suutnud nii tähtsat asja endale hoida. Temal oli väga hea meel - esimene lapselaps! - ja ta oli väga toetav. Ütles, et vajab nüüd aega harjuda mõttega, et temast saab vanaema.

Ämmaemanda aeg oli mul hommikul enne tööle minekut. Läksin sinna ja suurema tseremooniata tegi ämmaemand, kes minu eest ka terve ülejäänud raseduse ajal hoolitsema jäi, mulle vaginaalse ultraheli. Nii vara - siis oli vist 7. nädal - veel läbi kõhu ultrahelis midagi ei näe. Ämmaemand oli mul selline vaikne ja ilma suuremate emotsioonideta. Ta lihtsalt näitas mulle, et jaa, siin on lootekott, siin sees beebi, ja süda lööb.

"Kas kõik on normaalne? Emakasisene rasedus?" küsisin ma väriseva häälega.

Kõik oli täiesti normaalne ja laps isegi paar päeva suurem, kui päevade järgi pidi olema. 

Sain ka ultrahelist pildikese, kust aru küll midagi saada ei olnud, aga lootekotti vist sai osutada.

Kui sünnitusmajast väljusin, ootas mind autos maja ees mees, kes oli salaja sinna sõitnud, sest ta oli liiga närvis, et tööl uudiseid oodata. Me suudlesime autos ja mõlemal olid pisarad silmis - rõõmupisarad.

Kui mul see ultrahelipildike juba käes oli, siis andsin juba suhteliselt kõigile oma pere ja sõprade hulgas oma uudisest teada. Tean nüüd, et paljud ootavad sellega ega taha vara rääkida, aga mina polnud siis veel isegi teadlik katkemise suurtest riskidest nii varajases raseduse faasis. Saatsin aga kõigile oma ultrahelipildist klõpsu, välja arvatud inimestele tööl, kes õnneks ise mu kasvavat kõhukest enne ei märganud, kui seda lõpuks paar kuud enne dekreeti minekut rääkisin.

Oma ülemusele ka andsin teada alles peale 20nda nädala ultraheli, mille käigus selgitatakse välja, kas loode on ikka terve ja kas tal kõik on hästi.

Ja nii see kõhubeebi meil kasvama sai ja mühinal edasi kasvama hakkas.

Kuidas on läinud meie esimene kuu kõik koos?

Beebipoisi esimene elukuu on olnud... ütleme teistsugune kui kogu mu varasem elu. On väga harjumatu, kui kiiresti lähevad nüüd päevad. Kõik natuke sulandub üksteisesse. Ilmselt läheb päris palju tunde ja minuteid juba lapsukese toitmise peale. Mu lapse arengu jälgimise rakendus, millesse kõik toidukorrad, igapäevase kaalu jne kirja panen, väidab mõni päev, et ööpäevas olen veetnud näiteks viis tundi last toites... See on tõesti ikka suur ports aega, millest tavaliselt suuremat mälestust ei jäägi - istun ühe koha peal.

Kõige suurem muutus on magamisega seotud. Mäletan, kuidas vahetult peale sünnitust varahommikul küsisin ämmaemandalt, kas beebi tuleb kohe meiega perepalatisse. Ta vastas, et jaa, ikka. Mul oli millegipärast mingi ettekujutus, et meie mehega läheme välja magama ja lapsuke kuhugi ruumi, kus kõik lapsukesed koos magavad, nagu filmides alati on. Ei, ikka meie juurde tuli kohe ja sinna ta jäi ka. Soovitati veel meie enda voodisse magama panna, mitte tema enda omasse, et tal turvaline ja soe oleks. Ja sellest hetkest kõik muutuski - ma ei ole enam olnud üks inimene, kes käib, kus tahab, teeb, mida tahab, ja magab, millal tahab. Nüüd on kogu mu elu ja päevased tegevused seotud olnud sellega, millal beebi tudub. Mina saan magada siis, kui tema seda teeb. Samuti saan ma kogu oma päevased tegevused nagu endale söögi valmistamine ja söömine, dušš, kodu koristamine, pesu pesemine - teha ainult siis, kui tema magab. Kui ta on ärkvel, siis tahab ta tähelepanu. Niisama, et ta oleks ärkvel ja mitte kellegi süles, ei ole ta oma kuuajase staaži juures veel olnud. Sel juhul ta kohe nutab. Tegelikult eile panin ma ta selili tekile kaare alla, mille olime just sõpradelt hankinud, ja ta uudistas ja siputas seal kümme minutit! See oli hea kümme minutit mul maja koristada ja kulus väga ära.

Seda kõike mainides tuleb kindlasti öelda, et Kaur magab pigem hästi. Öösiti pole haruldased kolme-kolmepooletunnised järjest uned, mille jooksul meie päris mõnusasti välja puhkame. Toidan ta ära ja siis jälle magama ning ise vajun ka kohe unne - sekunditega. Sellist probleemi enam pole, et ise ei jää magama õhtul, nagu raseduse viimases pooles. Ei, kui pikali saab visata ja keegi kuskil ei karju, siis ma magan nagu insta.

Samas on olnud ka mõned raskemad ööd, kui laps tõesti üldse ei suiku ja lakkamatult karjub. Siis on ka järgmine päev pahur ja torssis olla ning pisarad minul kerged tulema väikeste asjade peale. Ilmselt puhas väsimus teeb seda. Tal on tihti suured jonnihood õhtul 22-01 vahel, mis guugeldades selgus et on üpris tavapärane fenomen, seda kutsutakse The witching hour. See on meie beebil täitsa tavaks jaa, aga tihti võtab ta sellel õhtu jonnituuril enda sülle mees ning hoiab vajadusel kasvõi mitu tundi. Mina sel ajal magan nagu mishka - pole ju mõtet kahekesi üleval passida! Las üks lõikab kasu ja tudub. Ja ma ei kuule sellistel puhkudel läbi une ka eriti lapse hääletegemist, ilmselt tean alateadvuses, et ta on isaga ja mul pole vaja reageerida.

Ja ülejäänud osa ööst tegelen pisikesega nagunii mina ehk ärkan vaheaegade järel, toidan, vahetan vajadusel mähkme ning pistan tagasi magama ja luti suhu. Viimasel ajal olen avastanud Youtube'ist valge müra videosid, mis ka väikest rahustavad. Selle ka lükkan siis öösel käima, kui ta ikka niheleb ja häält teeb.

Kui ta lihtsalt meie kõrval oma voodis magab, siis ärkan tema vaiksete matsutavate helide peale ja tean, et ta küsib süüa.

Vist umbes nädal peale lapse sündi mäletan, et imestasin endamisi, millal ma küll kunagi veel täiesti välja puhata saan. See mõtegi tundus midagi eksootilist ja vastupandamatut: minna ja lihtsalt heita pikali ja magada, kui tahad. 

Aga tegelikult on meil ikka päris hästi ja vajadust näiteks päeval koos lapsega pikali visata ja magada on mul nüüd ette tulnud umbes kord nädalas vist. Ikka saan öösiti ilusti oma unetunnid täis ja päeval energiapuudust pole olnud.

Mul on ilusti aega olnud kodu korras hoida, iga päev 1-2 korda pikalt jalutamas käia, end sättida, 2 korda päevas duši all käia jne... See on hea, sest kui ma ise oleks korratu, sättimata, must, siis tunneksin end kindlasti kehvemini ja poleks nii heas tujus. Ka kodu hoian suht piinlikult korras igal hetkel, mil laps mu tähelepanu ei vaja, sest mulle meeldib nii. Korratu ümbrus tekitab korratut sisemaailma. Ilmselt see annab ka mulle mingit mõtestatud tegevust ja mingit kontrolli oma maailma üle, mida ma praegu vajan.

Ka lugenud olen päris palju ning mõned hetked olen leidnud, et näiteks guaššidega värvida või lahendada ristsõna või muud sellist. Ma arvan, et see on ka olnud päris teadlik tegevus, et ennast panna endiselt esikohale. Mina pean olema õnnelik ja ma ei saa end ära unustada. Laps peab kohanema minu ja meie pere elu ja rütmiga, mitte vastupidi. Seega kui ta vähegi silmaklapid peale söötmist kinni paneb, libistan ta maha ja panen magama ning hakkan oma asju toimetama. Jah, seal on kohe risk, et teda liigutades ta ärkab - võiks äkki mitu tundi pigem süles hoida ja vaikset last nautida. Aga enamasti ikka ei ärka ning pealegi ei saa karta omaenda last liigutada. Eks ta millalgi ikka magama jääb, aga kogu aeg tema all padjaks olla ei saa.

Samuti olen ma emana vist suhteliselt vaba suhtumisega, selles mõttes et no nutab, siis nutab, küll ta millalgi ikka rahuneb. Lõpmatuseni ma teda süles ei kussuta, sest ma pole selles nii osav ja noh mõnikord ta lihtsalt ei lõpetagi. On olnud kordi, kui torkan ta beebikiike, lutt suhu ja valge müra taustaks, ning ta rahuneb ja uinub. Või siis lähen kisendava beebiga jalutama - mul suht igapäevane nipp - ja ta uinub kohe õue jõudes. Ma nagu ei otsi tavaliselt põhjust, miks ta nutab, vaid arvan, et tihti lihtsalt niisama. Sest ta on veel nii pisike. Mees samas alati püüab ära arvata, mis tal viga, ja neid põhjuseid lahendada. Võimleb ja gaasitab temaga seitse korda kauem, kui mina viitsiksin...ostab kokku erinevaid gaasirohtusid, soojenduskotte, magamiskotte, linasid... et miskigi aitaks nende õhtuste witching hour õuduste vastu :D Eks mõlemad strateegiad on head ja omamoodi õiged.

Kodust üksi ilma beebita ära käia olen saanud mõned korrad üksi jalutamas ja mõned korrad iluteenustes: kaks korda maniküüris ja korra kulme tegemas ja isegi kolm korda massaažis! Nüüd seda kirjutades ma vaatan, et saanud ikka enda eest hoolitseda küll ja veel:D Nüüd on see teistsugune, et neid aegu kinni pannes pean ma mehega konsulteerima, kas talle see või teine aeg sobib, sest tema on ju sellal lapsega. Ja kuna ma toidan beebit ainult rinnast ega ole kasutusele võtnud ka rinnapumpa, siis olen mina tema ainus toiduallikas. Pikki trette ma veel esialgu ette võtta ei saa. Täna õhtul lähengi juuksurisse, mis on eelmistest pikem visiit ja võtab tavaliselt kaks tundi, pluss minek-tulek... Tangime beebi siis vahetult enne täis ja vast saavad nad omavahel hakkama.

Kolmekesi koos samas oleme me käinud päris palju, ei saa öelda, et istume beebiga vaid kodus. Käime kolmekesi vahel jalutamas, šoppamas; jõulude ajal käisime minu perel külas ja peale seda hotellis ööbimas. Meil oli nii ilus vanniga tuba ja see tuletas meelde meie kahe möödunud aastat, kui palju väikestel trippidel käisime ja erinevates AirBnb-des ööbisime. Natuke tekitas jälle sellise mõnusa ärasõidutunde. Ja hotelli hommikusöögi ajal beebi kenasti magas turvatoolis ega liigutanud kulmugi. Samuti pidas ta väga kenasti vastu mõlemad otsad Tallinnast Puhja, nii et lausa rõõm oli väike road trip teha. Jällegi tuletas see meile meelde meie eelnevaid reise. Mulle need autoreisid nii meeldivad, saab autosse istudes karjuda: "Road triiip!", ajada mehega juttu tulevikust ja aktsiatest ja majandusest ja millest iganes, võtta tee pealt sooja jooki ja snäkke... 

Ses mõttes on lapsuke olnud üks tubli väike reisisell ja julgeme ka edaspidi temaga pikemaid ja lühemaid otsi ette võtta. Ongi tegelikult oluline käia ja teha, nii sarnaselt oma varasemale elule kui võimalik - vähemalt on see minu mõtteviis. Ei tohi end ära unustada ja arvata, et lihtsam ongi, kui keegi lapsega kogu aeg kodus passib, et siis pole vaja kuskil võõras kohas teda rahustada ja mähet vahetada jne... 

Tegelikult ühe korra selle aja jooksul ka lõin põnnama ja loobusin lapsega välja minekust, see oli jõulude ajal. Päev enne minu ema juurde sõitu olime lubanud minna Viimsisse mehe sugulaste juurde jõululõunale. Aga vist paar ööd ja päeva enne seda olid olnud virila beebi tõttu suhteliselt rasked ja mina olin endast väljas. Siis hakkasin kahekümne neljanda päeval nutma ja ütlesin, et kuhu me läheme selle beebiga seal, et ta hakkab lihtsalt nutma ja kuidas me teda seal rahustame või vestlusest osa võtame... Ja kuidas ma teda toidan seal võõras kohas. Sel ajal beebi sõi tihti väga pikalt, mõnikord 50 minutit järjest. Kujutasin, kuidas ma siis seltskonnast nutva lapsega 50 minutiks peaks eemalduma. Mees siis ehmus ja kirjutas neile, et me ei tule. 

Tagasi vaadates eks oleks kindlasti kuidagi saanud ja võib-olla oleks toregi olnud. Minust polnud tegelikult aus sellega seoses ettevaatlik olla, kui järgmisel päeval pidime sõitma minu perele külla, mis kätkes endas palju pikemat sõitu sinna, palju pikemat viibimist kohapeal ja veel ööbimist võõras kohas. Aga eks tundsin end sel päeval kuidagi haavatavalt ja nii ta läks. Mu emotsioonid ikka käisid üles-alla. Tol päeval olime ka hommikust sööma saanud alles kell 12, mis mind endast välja ajas, sest ma armastan hommikusööki ja ei taha seda teha alles poole päeva peal :D Siis tulidki pisarad ja ütlesin, et nagu meie vajadusi enam ei eksisteerikski ja kõik käib ainult beebi järgi. Ja veel ütlesin mehele, et ma tahan rohkem kaisutusi ja kallistusi ja tahan tunda, et mina ikka olen tema jaoks number 1.

Õnneks mees võttis seda väga tõsiselt ja need nädalad siiamaani oleme väga palju üksteist kallistanud ja kaisutanud. Kogu aeg võtame selle hetke, et beebi kõrvalt üksteisele ekstra tähelepanu pöörata, teha Netflixi vaadates üksteisele massaaži jne. Ja see on ausalt aidanud. Kuna minu armastuse keel on füüsiline lähedus, vajan ma sellist hoidmist, puudutusi ja kallistusi hästi palju ja need panevad mind end turvaliselt tundma. Ja nüüd ma olen ka tundnud end rohkem nagu mina ise ja mehega taas jälle ühtse tiimina.

Jututeemades ka püüan teha teadlikku pingutust, et rääkida millestki muust kui lapsest. Et kõik ei keerleks vaid selle ümber. Samas olen tähele pannud, et see on natuke keerulisem nüüd, kui ma tööl ega kuigivõrd väljas ei käi. Mees käib iga päev kontoris ja puutub kokku sõpradega ja on rohkem selle välismaailmaga kursis. Mina nagu tegelen vaid koduga ja see on harjumatu ning imelik. Eks kindlasti tulebki teadlikult sellega tegeleda, et muust mõelda ja huvituda ja rääkida.

Nii et kokkuvõttes on meie esimese kuu möödudes mul päris hea tunne nii emaduse kui paarisuhte pärast. Jah, on olnud päris mitu korda pisaraid ja väikeste asjade pärast nutmist, kuid loodetavasti läheb see ka varsti rohkem üle. Mees on õnneks ka mõistev ja saab aru, et mul hormoonid veel möllavad.

Beebiga käisime just arstil, ta mõõdeti, kaaluti üle. Ega seal muud asjalikku mulle räägita, kuid see vast hea, sest see tähendab, et tal kõik korras. Juba teist korda on väikseke arsti juures nii tubli, asjalik ja vaikne. Uurib säravate silmadega uut ümbrust ja on üldse palju vaiksem kui kodus. Naeratas ka täna pereõele ning tegi arsti lauale peale kaalumist suure pissi :D

Kaur 1 kuu

Täna saab meie beebipoiss 1 kuu vanuseks. Palju õnne meie armsale Kaurile!

Meie beebipoisil on tumesinised silmad (nagu selles vanuses veel kõigil), issi armas nina, alati läkased käed, sest neid on vaja kogu aeg suhu toppida, eriti vahetult peale gaasirohu andmist :D Ta on pikk peenike vibalik, kellel on mõõtmatu isu ja vali nutuhääl. Kui Kaur nutab, siis ta nutab "lää". See on siiamaani minu jaoks armsalt naljakas, kuidas ta nagu ei nuta tavapäraselt, vaid ütleb lää. Algul kutsusime teda päkapikuks - ta tuli ju detsembri keskel - millest sujuvalt sai lääkapikk.

Meie Kaurike on hoitud ja armastatud ning kui ta vahepeal päeval väga pika une teeb, tekib mul juba igatsus tema järele, et teda hoida ja temaga tegeleda...kuigi ma olen tugevalt sellest koolkonnast, et mitte iialgi äratada magavat last. Seda ei teinud me juba sünnitusmajas, kuigi ämmaemandad ütlesid, et toitmiseks kindlasti äratada. Kuna ta lää on ikka üpris vali, hindan ma hetki, mil ta sulnilt magab, ja ei katkestaks neid iialgi meelevaldselt :D Ja selline "kui küsib, siis saab süüa" toimetamine on meie puhul ilusti toiminud - poiss võtab ilusti juurde, sünnikaalu tagasi sai nädal pärast sündi ja edaspidi on kaalukõver ilusti üles liikunud. Piima jagub mul palju ja sellega probleemi pole, pigem pean kogu aeg tilkuvaid rinnapatju vahetama.

Kolmenädalaselt hakkas Kaur inimestele otsa vaatama ja totakate grimasside peale vastu naeratama. Esialgu ainult issile. Mina võisin temaga terve päeva kodus olla, aga mulle ta isegi eriti otsa vaadata ei tahtnud, rääkimata naeratusest. Nii kui issi õhtul tuli ja ta sülle võttis, tekkis pisikese näole selline elevil ja armas ilme. Ta vaatas issile süvenenult minutite kaupa otse silma ning tema kõhule puristamise, loomahäälte ja grimasside peale hakkas armsasti naeratama. Mõned päevad hiljem sain siis mina ka oma naeratused kätte ja päeval mu süles olles vaatab ta ka mulle pikemalt silma. 

Hommikul unest tõustes on tal tihti juba naeratus näol. Kõige armsam ongi ta magades ja vahetult peale virgumist temaga tegeledes. Mul lausa süda sulab sees neid mõnusaid pontsakaid põski vaadates ja unesooja beebit üle terve näo musitades.

Eile ta naeratas mulle oma veerand tundi järjest ning ütles "Guu". Esimesed sellised silbikesed, esimesed häälitsused, mis pole nutmine. Sel hetkel tuli mul natuke pisar silma, aga vastupidiselt sellele suhteliselt nuturohkele esimesele kuule - õnnepisar. Et selline õnn ka maailmas olemas on ja et ta on minul...Olen väga tänulik.

Uus aasta, uus mina

Mõtlesin tulla üle pika-pika aja tagasi siia ja mõned asjad üles tähendada. Enda jaoks, et jääks jälg nende päevade kohta, mis muidu pisipojaga koos toimetades kipuvad kiiresti käest libisema. Kuna ma neljanädalase beebiga eriti kuskil ei käi, voolavad kodus veedetud päevad kuidagi ühte...tahaks aga talletada midagi, et kunagi hea tagasi vaadata oleks.

Eelmine aasta oli minu jaoks elumuutev. Kõik kuidagi läks ise, ilma pingutamata nii, et kohtusin oma elu armastusega, selle ühe ja õigega... ja saime poja. Seda kõike ühe aastanumbri sees.

Vahepeal pean endale valjusti ütlema, et ma sünnitasin lapse, või et mul on poeg, sest see on ikka nii uskumatu! Kõige loomulikum asi maailmas, aga samas täiesti sürreaalne. Mul on seda pisikest beebit vaadates endiselt raske uskuda, et ta oli minu sees, minu kõhus, ja ma kandsin teda kuude kaupa igal pool kaasas. Kuidas ta sinna küll ära mahtus? Mina tegin ta valmis? Tema on pooleldi mina ja pooleldi minu mees ning kokku on ta üks armas, terve, tubli, täiuslik väike inimene?

Võib-olla võtab aega, et see päris kohale jõuaks.

Kokkuvõttes olen õnnelik. Olen oma uues rollis - ema, koduperenaine - üldiselt päris rahul. Kui beebi vähegi magab - ja ta magab üldjuhul päris ilusti - siis olen mina rahulik ja õnnelik. Hoian teda kaua rinnal, jutustame temaga, loen talle juba raamatuid ette... Issi ka. Tahame, et ta varakult hakkaks hästi palju keelt enda ümber kuulma, mis soodustab ajus seoste tekkimist ja kõnelema hakkamist.

Kui beebi ei maga ja on olnud näiteks terve päeva viril, siis jah, olen ise ka veidi endast väljas ja torssis, on ette tulnud ka nutuhooge. Aga see läheb üle. Ööd on meil suhteliselt kenad ja pikkade unedega ning hommikuti tõusen pigem puhanud olekus, mis teeb mõistagi kõik muu ka palju kergemaks. Siis pole päeval vajadust lapsukese une kõrval ise magama pugeda ja saan tegeleda majapidamisega ja natuke lugedagi.

Rollidest, jah... Olen viimase aasta ajaga saanud juurde nii palju uusi rolle. Kõigepealt tüdruksõber, siis elukaaslane, siis kihlatu, siis ema ja koduperenaine. Seda on palju nii lühikese aja jaoks, aga see kõik tundub superloomulik. See läks nagu kiirteel, sest nii see lihtsalt pidi minema. Tõesti tunnen, nagu öeldakse filmides: "Kui sa tead, siis sa tead." See on see õige inimene. Pole vaja aastaid oodata, et suhtega aeglaselt edasi liikuda, sest see on see üks ja ainus sinu jaoks ning kõik on õige. 

Ma teadsin nii varakult, et selle inimesega tahan ma saada koos vanaks. Kui ma jäin ootamatult rasedaks, siis ei olnud ma ülemäära ehmunud, sest... need oleme ju meie. Me saame sellega hakkama. Need oleme meie maailma vastu ning meil ei ole tarvis midagi karta. Emotsionaalselt oleme üksteisel toeks, rahaliselt - teenime mõlemad head palka. Sain vist minutitega aru, et kui see beebi tahtis tulla, siis laseme tal tulla, ning olin esialgse ehmatuse järel juba päris varsti õnnelik.

Aga nüüd seesinane beebi on küll virgumas peale meie jalutuskäiku ja tema mõnusat tunnist uinakut peale seda. Lähen võtan ta sööma ja külvan musidega üle.