Ilus

Ilus on magada. Mul olid oma ainsaks vabaks päevaks suured plaanid, aga kui ma umbes kell kaksteist üles tõusin, sain ma aru, et nope, ma ei viitsi mitte midagi teha. Ainult magada ja Netflixi vaadata terve päev.

See-eest aga olen ma novembri alguse üle elevil, sest sõidan lõpuks Mirjamile külla. Ta oli juba nii kaua kutsunud ja lõpuks oli mul endal ka, et mida kuradit, Anne-Mai, see on ju lühike laeva- või lennureis, mida siin üldse mõelda? Kuigi oktoobris tõesti oli väga raske midagi ette planeerida, siis novembris tuleb vast natuke kindlam graafik, nii et selle graafiku ma Mirjamile saatsingi ja palusin tal meile mõlemale sobivad päevad välja vaadata. Ja juba teisel novembril sõidangi. Nii tore! Esiteks on tore Minni näha ja teiseks on tore reisile minna. Vahel on tõeline piin päevast päeva kõiki neid reisile sõitvaid inimesi vaadata ja ise mitte kaasa minna. Ma pole üleüldse nii ammu kuskil käinud.

Muidu on hullud päevad olnud. Ja päris naljakad. Ükskord hakkas M töölt koju minema, sest ta vahetus sai läbi, ja ma halasin: "Ära jäta mind... Kõige raskem on just emotsionaalselt."

M patsutas mind ja ütles rahustavalt: "Don't worry, retards always survive."

Ja sellest päevast saadik on mu hüüdnimeks sujuvalt retard saanud. Näiteks võin ma M-ilt saada hoolitseva sõnumi, kuidas ta väiksel retardil ka läheb.

Ei saa öelda, et see hüüdnimi täiesti ilma aluseta oleks :D

Ja ükspäev käis meil Pauligist töömees külas, kohvimasinat parandamas. Ühe vea parandas ära ja teist lubas järgmisel nädalal parandama tulla. Juhataja arvas, et teisipäev võiks hea olla.

"Ma ei tea," ütlesin ma mõtlikult, "mulle teisipäev ei sobi. Numeroloogilistel kaalutlustel."

Pauligi-mees vahtis mind hämmeldunult, aga juhataja virutas mulle valusalt vastu õlga ja seletas, et mind pole mõtet kuulata, sest mul olevat mölapidamatus. 

Esiteks nagu ai! Ja teiseks ma harva üldse ütlen midagi. Ja kolmandaks, enam kunagi ei püüa ma inimesi oma tarkusega aidata. Teisipäev on numeroloogiliselt tõepoolest kohutav päev, et kohvimasinat parandada. Teekannu võib.

Ja veel üks teine päev oli mul kassas üks tüüp, kes kandis peas kahte kaabut. Üksteise otsas. See oli nagu torn. 

Ma teenindasin ta ära ja küsisin viimasel hetkel, suutmata vastu pidada: "Kas ma võin midagi küsida? Miks teil kaks mütsi peas on?"

Poiss hakkas naerma ja seletas, et kolib Eestist tükiks ajaks ära ning tahtis tingimata mõlemad mütsid kaasa võtta, aga kohvrisse pakkides oleks need lössi läinud.

Mul on nii hea meel, et ma küsisin, sest esiteks oleks ma selle üle hiljem nii kaua mõelnud, ja teiseks, võib-olla ta näiteks ei olnud ise teadlik, et on kaks mütsi pähe pannud. Ma oleksin kellelegi teene teinud... vahelduseks.

Lugudest selleks korraks piisab, aga mulle näiteks tuli alles paar tundi tagasi meelde, et täna on kellakeeramine. Püüan nüüd välja nuputada, kas telefon keerab kella automaatselt või mitte. Ma ei mäleta. Pean lihtsalt lootma, et keerab, aga samas pole sellest hullu, sest vastasel korral tõusen hommikul üles lihtsalt liiga vara ja saan tagasi magama minna.

Tegelikult osa minust loodabki, et kui kell seitse äratuskell heliseb, avastan, et uue aja järgi on kell alles kuus ja ma saan tagasi tuttu minna!

Et sulab alati esimene lumi, alati...

Ema tuli hommikul elutuppa, et mind äratada, et me koos kohvi saaks juua. 

"Muuseas lumi on maas," teatas ta dramaatiliselt.

"Sa teed nalja," ütlesin ma end üles ajades. "Sa teed nalja."

"Ei tee."

Siis vaatasin ma aknast välja ja nägin, et ta ei tee nalja. Sellega seoses

• hakkas mul insta kummitama Nancy "Esimene lumi"
• muutusin ma natuke mõtlikuks, sest saapad, mis ma Puhja tulles jalga olin pannud, pole rangelt võttes just veekindlad. Aga kust mina pidin teadma??
• sain ma aru, et minuski on peidus ennustaja. Miks muidu olen ma viimastel päevadel tööl järjekindlalt "Aisakella" ja "Luuuumi tuli maha ning valgeks läks maaa" laulnud? 

Varsti sõidan siit edasi Viljandisse, sest Natil ja minul on mõlemal vaba päev. Kõrvutasin meie kõigi graafikuid ja leidsin, et on sobiv hetk Viljandisse suunduda, aga siis teatas Miko, et tema graafik on ümber tõstetud.

"Mida iganes," vihastasin ma.
"Mida iganes," vihastas Nati omakorda, "kas lihtsalt minust ei piisa?"

Ja ma võin mürki võtta, et millegi peale vihastas Miko ka, ainult et ta ei näidanud seda välja.

Ja kuna ma jõuan kohale natuke varem, kui meil kokkusaamine määratud on, jõuan tsipa Viljandi kaltsukates tuulata. Ehkki mu jalad saavad nii märjaks :(

Aga siin tegin endale ühte head tugevat tassitäit teed mee, sidruni ja piimaga ning avastasin, et emal on kapis jumala kehtiv piim.

"Mida sa teed?" noomisin ma teda. "Tahad, et ma südari saaksin?"

Ema hõõrus käsi ja oli väga rahulolev. "Ahhaa, seda sa ei osanud oodata, jah?"

Oli selge, et ta oli selle kõlbliku piima oma külmkappi spetsiaalselt korraldanud.

Ise imestas ta mu kaasavõetud raamatut nähes: "Sa loed eestikeelset raamatut."

"Jah," ütlesin ma pahuralt, "aga see tõlge ei meeldi mulle."

 

See on tõestisündinud lugu Twitteri asutajatest ja sellest, kuidas nad üksteist kordamööda ettevõtte tegevjuhi kohalt välja sõid. Selleks kohaks, kuhu mina olen raamatuga jõudnud, on toimunud kaks väljasöömist, aga kohe toimub üks veel. No kes teeb, see jõuab. Samas on Twitter tõesti selline firma, mille puhul ei ole mõtet loota sõbratunnetele, sest liiga palju raha ja võimalusi on kaalul. Ja ma ei näeks ka mõtet hoida ühes maailma kõige kiiremini arenevas firmas tegevjuhi kohal kedagi, kes oma ülesannetega hakkama ei saa.

 

Üldjoontes päris põnev raamat, aga inglise keeles oleks kindlasti parem.

Ma leidsin su!

Otsisin juba tükimat aega endale uut käekotti. Ahjaa, seda ma ka oma vabal päeval tegin, nüüd tuleb meelde. Lõpuks olin ma nii väsinud ja pahur, sest olin mitu kaubanduskeskust läbi käinud, aga leidnud mitte midagi endale sobivas hinnaklassis.

Laupäeviti paneme me tööl natuke varem kinni, nii et mul oli aega. Suundusin uuesti Viru keskusesse ja ütlesin endale, et seekord ma siit ilma kotita ei lahku. Tõstsin oma ülemist hinnapiiri päris kõvasti ja läksin vaatasin uuesti kotte, mis mulle eelmine kord olid meeldinud. Nüüd need mulle enam ei meeldinud. Kohe, kui ma hakkasin neid tõsiselt kaaluma, ei meeldinud mulle enam nende kuju või materjal või väikeste taskute puudumine. Üks kott River Islandis oli peaaegu täiuslik, aga tal oli raudlukk, ja juba poes seda edasi-tagasi tõmmates oli aru saada, et see läheb varsti katki. Ei ole aega selliste asjadega jamada.

Reaalselt kümme minutit enne Viru keskuse sulgemist leidsin õige koti lõpuks Accessorize'ist. Ma ei käi seal poes kunagi ega osanud kahtlustada, et seal nii normaalseid asju võib leiduda. Lõpuks jäin kahtlema kahe koti vahel, mis olid täpselt üks ja seesama, välja arvatud värv. Üks oli klassikaline pruun ja teine selline tumeroheline. No mitte väga roheline, vaid selline tagasihoidlik. Kantav. Küsisin müüjalt nõu, olles enne otsustanud, et tema nõuande järgi ka talitan. Ma vihkan, kui keegi mult nõu küsib ja siis vastupidi talitab. Mida sa siis üldse küsisid?

Müüja oli üliarmas ja ütles, et pruun on natuke praktilisem, sest seda saab rohkemate asjadega kanda. Aga lisas kähku, et mõlemaid ostetakse. Lisaks tegi ta mulle kliendikaardi, millest ma oleksin igal juhul loobunud, kui ta ei oleks kohe juurde öelnud, et võidan kliendikaardi maksumusele vaatamata juba sellelt ostult rahas. Ma muidu püüan alati igasugu kliendikaartide tegemist vältida, sest need on tüütud ja suunavad su ostukäitumist sinna, kuhu sa muidu tingimata ise ei suunduks. Ma olen juba mitu aastat erinevate Maximate kõrval elanud, but you best believe, mul ei ole mingit Aitäh kaarti taskus. Nagu iuuu :D

Igatahes siin ta on, meeldivalt suur ja lopsakas:

Omg, ma pole juba päevi oma voodit ära teinud :(

Rääkides kottidest, siis ülemus tõi meile töö juurde endatehtud muffineid. Kui muffinid söödud, raputasin kilekoti purudest puhtaks ja tahtsin selle oma kotti panna.

"Mida sa teed, ma tahtsin selle endale võtta," ütles ülemus naerma hakates. Ma juba hakkasin seda väikest kilekotti talle ulatama, kui sain aru, et ta teeb nalja.

Seepeale pidasin talle väikese loengu, et selliseid väikseid kotte pole kunagi mõtet ära visata, sest neid saab kordi ja kordi kasutada ning ei pea poes uut võtma. Mina tavaliselt ei kasuta neid, kui saan, sest kobar banaane või kaks apelsini ei vaja kotti, aga kui pean kasutama, siis kasutan nii kaua, kui need katki lähevad. Samuti neid paberist saiakeste-kotte.

Aga nüüd ma parem lähen ja maalin endale näo pähe, et tööle lipata.

Iga asi tekitab sõltuvust

Mul on sel nädalal ainult üks vaba päev olnud ning mul hakkas siiralt kahju seda maha magada, seega ma käisin sel päeval isegi väljas ja tegin asju. Mul on isegi mingi mälupilt sellest, kuidas ma Tammsaare pargis pingi peal istun ja jäätisekokteili joon. Hästi ilus ja soe kolmapäev oli.

Loodan tõesti, et järgmisest nädalast saab taas alguse normaalne graafik, sest päris raske on nii. Reedel, kui M oli mulle ühe rahustava kalli teinud ja mu üles rahunema sööma saatnud, küsisin ülemuselt unistavalt: "Mis siis, kui ma närvivapustuse saan?"

Ta heitis mulle ainult ühe kiire pilgu. "Kui saad, saa palun pühapäeva õhtul."

Sest tal oli vaja, et ma vahepealsed päevad tööl käiksin...

Nii et täna õhtul siis vaatame.

Muidu tegin mõni aeg tagasi sellise meeldiva eksperimendi, et olin nädal aega Whatsappist eemal. Ma olen seal lihtsalt liiga palju ja kirjutan kõigile kogu aeg sõnumeid. See on nii kurnav. Muidugi on Whatsapp tore asi, kui oskad sellega piiri pidada, aga mina ei oska. Igatahes praalisin siis M-ile, et lülitan telefonist nädalaks ajaks wifi välja.

"Kas sa ei usu, et ma saan sellega hakkama?" küsisin ma. Ta nägi kahtlev välja. "Igatahes saan!"

Selliste asjade õnnestumiseks ongi kindel võti kohe alguses kellelegi rääkida, sest see hoiab sind lubaduse täitmise juures. Nagu mu alkovabad kuud, millest ma kõigile rääkisin ja kõigiga päevi lugesin.

Seekord oli ka raske ja ma ausalt lugesin päevi :D See pidi olema mingi sõltuvuse ilming, olla sotsiaalmeedias ja kogu aeg oodata sõnumeid. Minu jaoks on see lihtsalt nii meeldiv, kui ma vaatan oma telefoni ja näen üleval seda väikest Whatsappi ikooni, sest see tekitab tunde, et keegi mõtleb minu peale.

Aga tsipa rahulikumaks muutusin ses suhtes küll selle nädala jooksul. Ja telefoni aku pidas nii kaua vastu! Ma ei pidanudki seda iga päev laadima. Samuti oli väga meeldiv oma telefonist leida päris sõnumeid ja kõnesid. Tiina näiteks helistab ikka, kui minust tükk aega midagi kuulda pole olnud.

Siis, kui mul nädala möödumiseni oli paar tundi jäänud, saatis üks sõber ka sõnumi, et miks sa Whatsappis ei vasta. Hiljem süüdistas ta, et olin teda blokkinud, ja ma ei tea, kas ta jäigi uskuma, et ma lihtsalt ei olnud seal. 

Tahaks siia lõppu öelda, et sellel oli mingi positiivne mõju mu edasisele Whatsappi-kasutusele, aga ei olnud absoluutselt. Nii kui nädal täis tiksus, lülitasin wifi sisse ja lugesin kõiki oma vestlusi, mida oli päris palju. M näiteks oli kirjutanud nelikümmend seitse sõnumit, iga päev natuke, et mul oleks midagi lugeda. Mõned neist oli päris sügavamõttelised :D

Ja nüüd võib mind endiselt avalikes kohtades näha telefoniga wifit otsimas, nagu koer tõmbaks ninaga lõhna. Ja telefoniaku ei pea enam üldse.

Olgu, ma teen siis tänase päeva ka ilma. Igaks juhuks.

Rämpspost

Juhataja, kelle kirjakast nähtavasti alati täis on, ütles ükspäev üllatunult: "Keegi ei olegi mulle ühtegi meili kirjutanud."

"Mina võin sulle kirjutada," kinnitasin ma oma lõunat süües.

Hetkeks oli vaikus, siis ütles ta sügava õudusega hääles: "Palun ära hakka mulle töömeilile lollusi saatma!"

Nagu... miks ma peaks üldse lollusi saatma? Ei kõla minu moodi.

Üldiselt mulle meeldib inimestele kirjutada küll. Väikeseid kirjakesi jätta. Ühe töökaaslase suitsupaki peale, sinna, kuhu on kirjutatud "Suitsetamine rikub tervist!", kritseldasin ma: "...ja iseloomu".

Ta tuli üles, et suitsu võtta, võttis oma suitsupaki ja vaikis hetke. "Seda sa siis olid siin üleval nii kahtlaselt vaikselt."

Nagu lapsed, kelle puhul tuleb ettevaatlikuks muutuda, kui nad vaikselt tegutsevad. Sest siis teevad nad pahandust.

M-iga on meil kirjade jätmine juba tavaks muutunud, eriti siis, kui me nii kaua tööl oleme olnud ja iga asi naljakas tundub. Näiteks jätan ma talle kapi tema koti peale kirja "What I gotta do to make you love me??"

(Mul kummitas parajasti Blue  laul "Sorry seems to be the hardest word".)

Kui ma paari tunni pärast midagi enda kapist võtma läksin, oli sinna tekkinud selline asi:

Või siis võtab M kodust kaasa õunakooki ja mandariini ja jätab need mulle lauanurgale, juures kirjake

 

Mõnikord on ta natuke õelam, võtab mu pepsitopsi, jookseb sellega üles, ning kui mina mingi aja pärast üles lähen, on sinna peale tekkinud selline ähvarduskiri:

 

:D

Reedel oli meil mingi eriti nunnu päev. Me kogu aeg kallistasime üksteist või ütlesime midagi ilusat. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga kui mina olen väsinud, siis mulle annab kallistamine nii palju juurde ja teeb kohe erksamaks.

Või siis kogu aeg saatsime üksteist üles puhkama, sest all olemine väsitab palju rohkem.

"Sa oled täna nii suurepärane," ütles ta mulle armsasti.

"Sina oled nii kiire. Nagu välk. Kas sa seda filmi "Limitless" oled näinud? Sa oled nagu see tüüp sealt," ütlesin mina vastu.

Ning neljapäeval saatis ta mu üles ja ütles, et ma ei tohi pool tundi järjest üldse mitte midagi teha. Peale seda poolt tundi olin ma tõesti palju erksam ja tulin alla naeratades.

Toetav töökeskkond :D

Better work bitch

Viimasel ajal olen saanud töö juures jälle rohkem aega veeta, kui oleks ideaalne. Nimelt pidi üks töökaaslane erakorralisele opile minema ja on mitu nädalat rivist väljas. Meil on nagunii juba ammu üks töötaja puudu ja sellega koos on meil puudu kaks töötajat. Reede õhtuks ma tundsin, kuidas mul tõesti ära flippima hakkas.

Õnneks tuli nädalavahetuseks laenuks üks meie endine töötaja ja mina sain ka kaks vaba päeva. Jumala eest, ma pole ammu nii õnnelik olnud. Laupäevase päeva magasin lihtsalt maha. Sellest on nii kahju, aga mul füüsiliselt ei olnud energiat, et ennast liigutada. See-eest täna jõudsin juba ujumas ja natuke šoppamas käia. Ja söömas ja teed joomas. Täna on mul tõesti juba inimese tunne peal.

Seekord oli ujulas meeldivalt vähe rahvast. Võib-olla lõpetasid inimesed alles oma pühapäevahommikusi pannkooke. Ma püüdsin juba eos vältida olukorda, kus ma ujumise asemel veedan liiga palju aega saunas või mullivannis, ning libistasin end esimese asjana basseini. Siis läksin mullivanni lõõgastuma, seejärel basseini tagasi, kusjuures jõuvarudelt olin jälle täiesti värske (rääkimata sellest, et pooltühjal rajal oli väga lahe ujuda) ning alles kõige lõpus võtsin saunad ette. Täiuslik käik oli.

Ja miks ma ütlen, et käisin šoppamas natuke - ma tõesti hankisin endale ainult asju, mille kohta olin viimased kuu aega mõelnud, et mul on uusi vaja. Näiteks uus kosmeetikakott Tigerist ning uued tassid Kaubamaja kodumaailmast.

Kui ema ükskord Tallinnas käis, siis me sorisime ka kodumaailmas ringi ning ema jutustas, et ühele ta ülikooli õppejõule oli kodumaailm alati olnud selliseks pühapaigaks, kuhu ta läks, kui tahtis stressi ja pingeid maandada.
Ma olen sellise lähenemisega täiesti päri. Igasugused kodumajanduspoed on mõnusad ja meeldivad mulle. Ma mõtlen, et käterätid! Seebialused! Kas võiks maailmas olla midagi võrratumat? Aga Kaubamajas on see kõik veel ilusam kui tavalistes poodides, sest iga väljapanek on kena ja sinna polegi vist üldse ära eksinud midagi stiilitut. Kõik on megailus.

Endale uusi tasse otsisin juba ammu, aga kuskilt mujalt ei leidnud endale meeldivaid, seega mõtlesin, et Kaubamajast ikka leian. Ja leidsingi:

Kas pole armsad??

Ma olen kindlalt nõuks võtnud, et minu koju ei tule kunagi üksteisega kokkusobimatuid imelikke kruuse. Kõik peab käima komplektis ja kui kuskilt peaks ikkagi tekkima mingeid tähtkuju-kruuse, siis kavatsen ma nad sügavale kapipõhja ära peita:D

Ning vabast päevast edasi rääkides, tahtsin täna õhtul minna ka kuhugi teatrisse. Reaalselt mul polnud kuigi kõrgeid nõudmisi, lihtsalt tahtsin ükskõik millisele etendusele vaba piletit. Aga kõik on välja müüdud. Kui mu enda guugeldamised vilja ei kandnud, läksin lausa Piletilevisse küsima, aga nad kinnitasid sama. Damn, Tallinnas peab ikka oma teatriskäiku kõvasti ette planeerima. Ma olen suht harjunud sellega, et Viljandis, kui mul tuju tekkis samal õhtul midagi vaadata, siis oli tavaliselt mõni pilet ikka saadaval. Siin on teatreid tohhuijaa, aga kõik on välja müüdud.

Tegelikult on see muidugi hea asi, sest tähendab, et inimesi huvitab kultuur. Ainult et mina pean hakkama oma asju ette planeerima.

Tsipa raske, kui ma ise ka ei tea, millal järgmisena vaba olen või mitte...

Kadriorust ja uuest presidendist

Ooh, mul on nii hullumeelne nädal seljataga. Kolm päeva tööl, üks vaba, kolm jälle tööl. Aga samas, see üks päev, mis siis vaba on, sellega sa tõesti teed midagi. Sul ei ole aega mökutada, vaid pead end üles ajama ja asjad tehtud saama.

Näiteks sel vabal neljapäeval ma sõin kõigepealt Tiinaga hommikust, sest ta oli minu juures ööseks, siis koristasin kodu ja pesin pesu, käisin raamatukogus, sellel tasuta arhitektuuriloengul ning õhtul veel kinos. See oli kindla peale üks aktiivne päev, ja järgmisel päeval tööle läksin hea tujuga. 

Püüan leida viisi, kuidas seda pilti jutuga siduda, aga see on võimatu. Tegelikult lihtsalt tahtsin selle foto üles littida:D

Sellele vastukaaluks täna, mil mul on vaba nii tänane kui homne, ma olen suht tšillinud. Lükkan kõik tegemist vajavad asjad insta homsesse. Okei, vähemalt guugeldasin jälle, mida Tallinnas teha, ja avastasin, et Kumus näidatakse täna tasuta ühte itaalia filmi. Sellises kohas nagu Kumu auditoorium. Vähemalt ajasin end välja (need tuuled! Metsikud!) ja käisin siis juba ka raamatukogus ning söömas. 

Film ise oli selline päris okei. Komöödia, mis rääkis ühest mehest ja naisest, kes otsivad varandust, mis on peidetud ühe surnud naisele kuulunud tooli sisse. Probleem on selles, et neid toole on päris kenake hulk ning kõik nad on müüdud eri inimestele. Ma harjusin umbes filmi lõpuks ära itaallaste kõnemaneeriga. Jumal, küll nad on valjud. Ja iga kord, kui nad järjekordset tooli üritasid kelleltki varastada või ära osta, pidin pead kinni hoidma, sest nad tingisid nii halvasti.

"Ära paku nii palju!" karjusin ma mõttes. "Nad saavad aru, et tool on sulle väärtuslik! Alusta madalamalt."

Kõige halvemad tingijad üldse :D

Filmi oli vaatamas suht vähe inimesi, millest oli kahju, sest seda teemat toetas lausa Itaalia saatkond ja puha. Nad peaksid seda rohkem reklaamima.

Muuseas avastasin alles täna, et Kumu ja Kadriorg asuvad vahetus naabruses. Ma olen Kumus käinud ja ma olen Kadriorus käinud nüüd tohhuijaa, aga olen neile alati lähenenud erinevast küljest ja mul polnud aimugi :D Reaalselt see oli minu jaoks selline üllatus.

Aa, ja muuseas, Kadriorust rääkides, kas pole tore kogu see asi meie uue presidendiga? Muidugi ei teadnud ka mina enne Kersti Kaljulaidist midagi (kes üldse teadis?), aga vähemalt ei ole tal mingit suurt räpast plekki renomeel. Ma olen lugenud mõnda arvamusavaldust temalt ja ta tundub suhteliselt normaalne. Lisaks on meil nüüd naispresident! Alati tervitatav selline asi :)

Nende eelmiste kandidaatidega oligi selline asi, et nendega lähemalt tutvudes tabas kerge nõutus: nagu väga ei tahtnud ühtegi neist presidendiks. Jõks tundus varem normaalne, nüüd presidendiralli ajal nagu megadouchebag, Kallasel on seljataga ikkagi see kümne miljoni lugu, millest ta kunagi lahti ei saa, Kaljuranda ei teinud minu jaoks kunagi talutavaks kandidaadiks vaid see, et ta naine on. Ta tundub nii selgrootu ja pehmeke ning kuidagi oma hoiakuta. Püüab kõigile meeldida.

Helmest ei hakka muidugi üldse rääkima. Ükspäev tegin emale sellega seoses hea tünga. Rääkisime telefonis presidendivalimistest ning ma ütlesin mõtlikult: "Helme oleks muidugi ka päris hea variant."

Kõigepealt oli torus kaks sekundit vaikust ja siis ema venitas: "Et siis nagu päriselt või?"

Selle peale saime mõlemad tükk aega naerda.

Igatahes ma reaalselt ei teadnud, et eksisteerib veel mingi variant, et keegi neist kandidaatidest ei saa presidendiks. Nad vist isegi ei arvestanud sellise võimalusega. Ja seekord läks siis nii. Peab mainima, et see tulemus, ehkki ootamatu, ja Kaljulaid kõigile senitundmatu, on lõppkokkuvõttes päris positiivne.

Kuigi mul on tõesti kahju, et Ilvese ametiaeg otsa sai. Ma olen vist ainus inimene, keda ma tean, kellele ta meeldib. Ta on väga tark ja selgete hoiakutega, mis minu omadega klapivad, ja promos Eestit nii palju. Ma jälgisin teda kunagi isegi Twitteris, ainult et ta säutsus nii palju, et ummistas mul terve infovoo ära, ning ma pidin ta eemaldama :D

Mul kummitab Mozart

Pärast seda, kui üks mu sõber ütles, et peaksin rohkem midagi aktiivsemat tegema, vedasin ennast ujuma. Guugeldasin Tallinna ujulaid, mida on õnneks tõesti päris palju, ja leidsin Nõmme ujula. Läksin seda proovima sealsete soodsate hindade pärast. Kodulehelt avastasin ka, et just järgmisest päevast, st esimesest oktoobrist pidid nad hindu tõstma. Mis veel võiks olla parem päev proovimiseks?

Kohale jõudes selgus, et jõudsin sinna üldse parimal võimalikul hetkel, sest nad panid kolmekümnendal septembril ennast varem kinni. Mina olin kohal täpselt poolteist tundi enne sulgemist.

Üldiselt on tegemist ülinormaalse ujulaga. Rahvast oli tookord palju, aga see-eest ruumi ka täitsa kenasti ning ujudes seda olukorda ei tekkinud, et keegi oleks mulle või oleksin ise kellelegi käega virutanud. Lisaks avastasin, et ujulapileti sees on automaatselt saunad ka. Kohe eesruumis on täiesti korralik aurusaun ja tavaline saun. Seekord läks siis nii, et veetsin vähem aega vees ja rohkem saunades. Ma ei saa midagi teha, aurusaun on lihtsalt nii kaif asi.

Tegelikult ainus miinus, mis Nõmme ujulaga seoses minu jaoks esile kerkis, oli selle kaugus. Nõmme on Pelgurannast lihtsalt rämedalt kaugel, ei ole mõistlik tund aega ujuma sõita. Reaalselt need Tallinna vahemaad on hullumeelsed, kui mõelda, et Puhjast Tartu sõidab poole tunniga.

Aga kindlasti on mulle lähemal ka küllaga ujulaid, mida proovida.

Sellele järgneval päeval sõitsin vanaema juurde, kus me emaga tegime tavapärase akendepesu ja kardinavahetuse. Tegelikult oli seal üldse kõik päris must, sest vanaema on vana ja ei jõua enam hästi. Võtsime kõik pinnad üle, mis mõjus kummaliselt teraapiliselt. Olen üldse hakanud rohkem ka enda juures koristama, võtan kaks korda nädalas stabiilselt kõik üle. Siis ei jõua üldse nii mustaks minnagi - ja olgem ausad, mis see siis puhtaks teha ei ole? Mul on niii pisike korter.

Kuna peale koristamist hakkas meil emaga igav ja vanaema niikuinii väga palju suhelda praegusel ajal ei taha ega jõua, jalutasime alevisse ja istusime maha ainsasse kohta, mis avatud oli. Teenindaja oli hästi sõbralik ja valas meile iga kord liiga palju veini, millest ma hästi aru sain, sest meid treeniti eelmises töökohas hästi välja, kuidas täpselt näeb pokaalis välja kaksteist sentiliitrit veini. Veini nimelt mõõdikuga ei tohi valada, ja seepärast pidime vabal hetkel mõõdiku ja veega harjutama, kuni selgeks sai.

Seepärast oligi nii, et ühel hetkel sõidan vanaemale appi koristama ning teisel hetkel avastan, et maaan... I'm wasted! 

Yolo.

Järgmisel päeval sõitsin sealt otse Tartu, et Tiinaga kokku saada. Alati, kui ma kuhugi sõidan, püüan mitu asja ühildada ja mitut inimest korraga näha. Noh et kui sõidan Viljandisse, siis kindlasti Puhja ka... ja kui Lääne-Virumaale, siis juba Tartusse ka... Okei, see viimane pole kuigi loogiline, aga igal juhul oli mul vaba päev ja ma olin juba Tallinnast väljas, nii et miks mitte sealt edasi sõita.

Tiinaga suundusime Aurasse, nii et sain kirja mitu korda ujumist paari päeva jooksul. Mul tekkis jälle see aktiivse, sportliku inimese tunne, mis mul iga kord tekib, kui paar kiiremat liigutust teen. Aga pole nalja, töö juures on mitu inimest imestanud, kui palju ma korraga tõsta jaksan. Ma olen tugevam, kui välja paistan.

Ja okei, tegelikult ligunesime jälle suurema osa ajast mullivannis ja rääkisime oma elust, ja aurusime saunades. Aga mida mina teha saan, et aurusaun nii hea on? Ja ujusime ka tegelikult päris korralikult. 

"Mul kummitab üks Mozarti pala," ütles Tiina mullivannis intelligentselt ning ajas pea peenelt kuklasse. Mul ei olnud sellele midagi vastu panna. Mul kummitas sel ajal üks Britney pala.

Aurusaunas nägime üht maailma armsaimat last. See oli umbes üheaastane väike tüdruk oma emaga. Tiina naeratas lapsele ja laps naeris vastu ning hakkas temaga oma keeles rääkima. Lisaks olid ta emal käes ta papud, kõige armsamad pisikesed papud üldse. Üks papudest kukkus veel maha ja Tiina tõstis selle üles. Hiljem föönide juures tuli see ema oma beebit föönitama ning tüdruk protesteeris selle vastu valjusti.

No joke, ma rääkisin sellest beebist järgmisel päeval töö juures isegi M-ile.

Mis on elu mõte?

Sõitsin oma kõige uuema töökaaslasega bussis ning ajasin talle mingit jama, mille peale ta mind natuke pikemalt vaatama jäi.

"Sorri," ütlesin. "Ma kasutan veel viimast võimalust." Sest varsti pidi tulema meie peatus ja pidime maha minema.

"Tavaliselt ma ütleksin, et järjekindlus viib sihile," ütles ta. "Aga praegusel juhul jääb mulle mõistmatuks, mis täpselt on siht."

Ma puhkesin naerma ja nentisin heakskiitvalt: "See oli hea."

Ta muigas.

"Jah, mis täpselt su eesmärgiks on? Mis mõte sellel kõigel on?"

"Sa oled selline draamakuninganna," ütlesin ma. "Mis meist saab?"

"Mis on elu mõte?" küsis ta.

Peale lühikest vaikusehetke nentisin ma: "Kuigi sina pole tõesti õige inimene, et mulle järjekindlusest rääkida, peale seda, kui sa suitsetamisest lihtsalt loobusid."

Ta nimelt muidu suitsetab, aga ükskord teatas päeva lõpus ise ka üllatunult, et polnud ühtegi teinud, ning et jätab vist üldse maha. Selle peale käisin ma tal järel ja norisin, et kui inimene millegagi alustab, tuleb see ka lõpule viia, mitte niisama lihtsalt loobuda, ja et selline asi näitab iseloomu nõrkust.

"Sa oled reaalselt ainus inimene, kes sellise asja negatiivseks suudab keerata," ütles ta.

Ma kehitasin õlgu. "Mida iganes. Minu meelest on lihtsalt tore, kui inimesel on hobi, ja ta selle hobi juurde ka jääb."

Ma tõepoolest ootan huviga, kas järgmine, kes meile tööle tuleb, on normaalne inimene - või jälle keegi kiiksuga. Üks mu teine töökaaslane näiteks hakkis eile salatit ja teeskles kogu aja, et salat karjub talle vastu.

"Sa ei saa minu vastu," pomises ta, "ma olen tugevam."

Jumal aidaku meid kõiki.

Tüdruk rongis

On üks film, mida ma olen ammu oodanud, ja selleks on "Tüdruk rongis", tehtud paar aastat tagasi ilmunud menuraamatu põhjal, mida ma olen mitu korda lugenud ja väljagi laenutanud. Niisiis kui see film kinno tuli, läksin ma kohe esimesel päeval.

See osutus kusjuures mingiks kino eriürituseks (vist esilinastuse puhul), jagati igasugust nänni. Ma polnud endale seekord midagi joogiks kaasa ostnud, aga see mure lahendati minu eest, kui uksel siidrit ja vett pakuti ning lisaks kinkekott väikese nänniga pihku suruti. Ja siis loositi välja auhindu, millest ühe võitis noormees minust kaks istet edasi. Tegu oli kamba vene noormeestega ja nad kas ei saanud aru või lihtsalt ei kuulanud, mis toimub, aga igatahes see tüüp istus õndsas teadmatuses, kuni kõik tema ümber, kaasa arvatud mina, teda torkima hakkasid, et ta midagi võitis.

 

Film ise... sain kohe alguses aru, et tegu on raske raamatuga, mida filmiks adapteerida. Peamiselt sellepärast, et peategelane Rachel veedab väga vähe aega kellegagi rääkides, vaid pigem meenutab omaette, mis filmis tuleb lahendada lihtsalt niimoodi, et näidatakse Emily Blunti rongis istumas ja ta ise räägib kaadri tagant oma elulugu. See pole filmi puhul kunagi parim variant, sest film on ju tegelikult meedium asjade jutustamiseks pildi abil, mitte jutustamiseks lihtsalt... jutustades.

 

Filmike kestis tsipa alla kahe tunni, mis on päris korralik pikkus. Igav ei hakanud mul kordagi, sest mind huvitas see teema, aga ega pikemaks seda vast oleks olnud võimalik venitada. Ja siit saab muidugi alguse see vana kurtmine, et filmiks adapteeritud raamatus on nüüd mingeid tähtsaid osi puudu. Minu meelest oli nii mitu hetke, mis olid raamatus üliolulised, aga kinolinale ei jõudnud. 

Aga samas ma annan endale aru, et filmistsenaarium ei ole sama mis raamat ja et füüsiliselt ei jõua kõike sisse panna ning peab tegema mingi valiku. Peab mõtlema ka inimestele, kes ei ole raamatut lugenud, ning tegema sellest ilusasti voolava ja loogilise filmi. Kindlasti andis stsenaariumi kirjutaja oma parima.

 

Nii et ma ei saa öelda, et olen pettunud, aga lihtsalt alati on keeruline lugeda enne raamatut ja siis vaadata sellel põhinevat filmi. Nagunii tekivad kohe mingid ebakõlad ning lugeja on endale mingeid asju teistmoodi ette kujutanud. Kui ma näiteks enne vaatan filmi ja alles siis loen raamatut, siis on tihti kõik jumala hästi. Tegelikult võin üles lugeda rea juhtusid, kus mulle sellisel juhul meeldib film raamatust rohkem (mitte et neid tingimata üldse võrdlema peaks), sest tundub, et film on kuidagi loogilisem ja lihtsam ning palju ülearust on välja jäetud.

 

Aga see selleks. Mis mulle "Tüdruku rongis" juures siis meeldis? Peamiselt näitlejad. Emily Blunt on alati võrratu. Ja kuigi ma kunagi tema ossavalimisest kuuldes kahtlesin, kas nad suudavad ta ikka piisavalt koledaks teha, nagu raamatus alkohoolikust Rachelit kirjeldatud on, siis noh... suht suutsid küll. Ta nägi tihti ikka räsitud välja. Ja mängis muidugi hästi. Nad olid tegevuskoha New Yorki üle viinud, aga Emily Bluntile ikkagi tema briti aktsendi alles jätnud.

Veel meeldisid mulle kaks teist naispeaosalist, Anna ja Megani kehastajad. Meganit mängis Haley Bennett, kes jäi reaalselt väga hästi meelde eelmises filmis, kus ma teda nägin, kuigi see oli väga ammu ("Muusika ja sõnad"). Temas kohe on midagi. Noh, ta on väga ilus. Ma loodan, et teda näeb edaspidi veel suurtes osades.

 

Meesnäitlejatega asi vist nii roosiline ei olnud. Tomi kehastaja... ma ei tea, kas ta oli nüüd just vale, aga ta ei pääsenud piisavalt mõjule. Talle oli lihtsalt liiga vähe ekraaniaega antud või olid minu jaoks olulised stseenid näiteks tema ja Racheli vahel välja jäetud. Aga psühholoog Kamal Abdici näitleja oli küll vale mis vale: nässakas ja habemega.

 

Kokkuvõttes uuesti vist seda filmi ei vaataks. Ma ei tea, kui hästi kogu lugu jõudis kohale inimesele, kes sellega eelnevalt tuttav ei olnud. Samas ei olnud ju ka kõige hullem film. Selline...meh?

 

Arhitektuur ja mina

Need oktoobrituuled on tõesti päris hullud, aga samas on torm omamoodi ilus. Eriti kui sul on võimalus minna õhtul koju oma pesakesse, võtta üks kuuuum dušš, pugeda teki alla ja juua kohvi ning vaadata aknast välja, sedasama tormi imetledes.

Paar nädalat tagasi (siis, kui veel tormi polnud) hakkas mul igav ning ma guugeldasin "mida Tallinnas teha". Seal lõi kohe ette Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse "Peeglid on nähtamatud", mille reklaami ma olin juba ennemgi tänaval tähele pannud. Mis seal ikka, Arhitektuurimuuseumisse polnud ma veel jõudnud, asetses see aga mugavalt kesklinnas, nii et seadsin sammud sinnapoole.

Üldiselt oli see muuseum päris igav. Ma ei leidnud sealt enda jaoks eriti midagi paeluvat. Oli üks näitus "Maailma loomine", mis koosnes põhimõtteliselt arhitekti töövahenditest. Samas oli seal igal pool võimalus ise haarata pliiats ja šabloonid või muu träna ning midagi joonestada, mida ma teha ei viitsinud. Võib-olla oleks mul põnevam olnud, kui oleksin seda interaktiivset värki proovinud.

Kõige kõrgemal korrusel oli siiski üks väljapanek, mis mulle huvi pakkus: soome plakatimeistrite looming. Tundub, et soomlased on igasugu reklaamplakatite kujundamises maailma tipus, igatahes oli seal välja toodud hulk uuemaid ja vanemaid peamiselt mingit sotsiaalteemat käsitlevat plakatit. Need olid head.

Peter Skubicu peeglitenäitus oli kõige all, keldrikorrusel. See oli suur pime ruum, täidetud erinevate installatsioonidega, mis kõik olid põhimõtteliselt sama asi: suur hulk omavahel ühendatud peegleid ja nende kohal vilkuvad närvilised tuled. Ukse juures oli nende tulede kohta siis ka hoiatus, aga eelnevalt ma seda küll kuskilt välja lugenud ei olnud.

Ma kõndisin ringi ja püüdsin sellest näitusest mingit senssi meikida. Mõnest peeglist võis ennast isegi näha, aga enamus olid liiga madalale asetatud ja üksteist peegeldama pandud. Ja need tuled olid meganärvilised ja häirivad. Ma ei tea, mulle ei öelnud see väljapanek absoluutselt mitte midagi ja ma reaalselt ei saa aru, mida kunstnik oli tahtnud sellega väljendada. Ma tšillisin seal natuke aega pettunult ringi ja läksin siis ära, enne kui need plinkivad tuled mu hulluks oleksid ajanud.

Sama päev oli mul üleni arhitektuuriteemaline, sest avastasin, et igal neljapäeval toimub Kanuti Gildis tasuta arhitektuuriloeng, millest kõik võivad osa võtta, kui on end ära registreerinud. Kõik loengud on inglise keeles ja neid peavad erinevad arhitektid, kes jutustavad oma loomingust. Ja lõpus võivad kõik küsimusi küsida.

Kaks nädalat tagasi oli esinejaks mingi norrakast arhitekt, kelle nime ma jumala eest ei suuda meenutada, aga tema firma disainis näiteks Oslo ooperimaja. Kui ma tookord oma päevast tööl M-ile rääkisin, siis lõpetasin selle nii: "Ausalt öeldes oli see kõik päris... igav."

"Ma mõtlesin, et sa ütled huvitav," märkis ta.

"Ma ise lootsin ka, aga polnud väga."

Igatahes eile, kui mul taas neljapäev vaba oli, proovisin jälle. Seekord oli puldis üks prantslanna, kes osutus üheks ERMi arhitektidest, ning rääkis oma kümnest aastast, mil nad ERMi loonud olid: millest neil tuli inspiratsioon, mis takistused ette tulid jne... Kuna ERM just avati, on sellest viimasel ajal nii palju juttu olnud ja see teema oli vähemalt päevakajaline. Mitte et ma oleks kunagi ühtegi sellest rääkivat uudist avanud, aga ma olen vähemalt näinud pealkirju :D

See loeng oli juba päris huvitav. Ma eeldan, et teised kuulajad minu ümber olid peamiselt arhitektuuriüliõpilased, igatahes on kõik seal alati hipsteri moodi riides ja kribavad endale konspekti teha. Üks asi, millest ma eelmisel korral puudust tundsin, oli üks mõnus jook, sest kõik teised saabusid loengusse kohvitassiga või mingi näksiga. Mina polnud too päev üldse kohvi joonud ning ma mäletan, et mul tekkis selllline kohviisu. Seekord olin targem, võtsin endale eos ühe mandli-latte kaasa ja mul oli seal megamõnus olla.

Kolm neiut, kes mu ees istusid, jagasid näiteks omavahel õlut. Üliõpilased...

Omg, ma pean kahekümne minuti pärast välja astuma, ja ma pole isegi riidesse hakanud panema.