Tulin sulle külla...magama

Kutsusin end ise Tiina juurde esimeseks advendiks külla, toppisin kinkekoti täis küünlaid, mandariine ja pisikesi šokolaade ja läksin.

Vaatasime Sven Zaceki loodusfotode raamatut. Me olime Liisuga Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ka tema näitusele sattunud ning see oli üks parimaid seal. Siiras ja ilus ning loomapildid olid lihtsalt nunnud.

"Loomad on parimad," ütlesin ma Tiinale raamatut lehitsedes. Tiina nõustus.

"Hunt näiteks on paha!" teatas Tiina laps kõrvalt ja me kõik hakkasime naerma. Lapsed vist kuulevadki hundist algul muinasjuttudest, kus ta on alati suur ja kuri ning natuke totu. Ja tegelikult on ta hoopis väga tark loom.

Marili tahtis meile näidata ühte animafilmi. "Robinsonid" oli äkki selle nimi. Film ise oli väga hea, ainult et me kõik jäime üha unisemaks. Timmo minu ja Tiina kaisus haigutas, nende maailma suurim kass tõmbas kerra Marili sülle ning minul vajusid üldse silmad kinni. ("Ta pole nii suur," ütles Tiina kaitsvalt, "tal on lihtsalt kohev karv.") November on selline. Ma olen kogu aeg unine.

Varsti läks Tiina voodile pikutama, mina heitsin diivanile ja torkasin oma jalad kassi kõhu alla sooja, Marili, kes ainsana erk oli, jäi meid valvama ja laps tšillis niisama ringi ja jutustas ning tõi mulle kaisulooma kaissu. 

Lapsel käivad juba päkapikud, mis on nii nunnu. Ma armastan kogu seda temaatikat. Ka mul käivad nad vahetevahel, viimati leidsin tööl oma sendikarbist ilusti paberisse pakitud Snickersi batooni, peal kiri: "Ilusat päeva!" Ja kui viimati töökaaslased läbi tulid, kui üksi tööl olin, tõid nad mulle Kinder Surprise`i.

Küsisin Tiinalt, kas laps mäletab eelmistest jõuludest ka midagi.

"Kes meil eelmistel jõuludel külas käis?" küsis Tiina lapselt.

"Anne-Mai!"

(Ei käinud.)

"Kas mingi habemega mees ka käis?"

"Jaa!"

"Mis ta nimi oli?"

"Onu Andres."

Mina irvitasin vaikselt kõrval. 

Meie oma kodune jõulupäär

Owned!

Mu ülemus rääkis mulle mingist allergiast, mis tal alles hilisemas elus välja lõi.

"Ei tea, millest see küll tuli."

"Mina arvan, et on jumala karistus," pakkusin.

Ta mõtles natuke aega ja hakkas siis sõrmedel üles lugema. "Võib küll olla. Kõigepealt saadeti mulle allergia, siis Anne-Mai..." 

Ma ei saa aru, mida ta sellega mõtles. Kindlasti olen ma jumala õnnistus? 

Ühtlasi tuli mulle meelde, kuidas ema mind väiksena Egiptuse nuhtluseks kutsus.

"Näljamängude" viimane osa

Unelesin mina siin voodis ükspäev lausa kolmveerand kolmeni, ehmusin, panin end riidesse ja sõitsin Puhja, kus tähistasime ema mehe sünnipäeva. Kui imemaitsvad juustuga kartulid ja tort söödud, hakkasime valetamist mängima. Oi, kuidas ema naeris, kui ma esimese mängu kaotasin. Nad on kõik minu trikid üle võtnud.

Parim mäng maailmas.

Teisel hommikul olin see-eest juba kuuest üleval, jõin emaga kohvi ja saatsin ta tööle, ja mõtlesin, mida edasi teha. Hakkasin nõusid pesema ja prügi välja viima ja kassikasti koristama ja üldse igapidi kolistama, et võimalikult segada Liisu teises toas. Kui ma natuke enne kümmet tuppa hiilisin, et öelda, ma lähen varase bussiga Tartu, sest et mul on igav, siis Liis ainult sisises mu peale. Kuna ta oli alles pikast ööunest kurnatud, oli Päär minu teki alla pugenud ja tudus, soe ja pehme. Nii nad siis seal tukkusid, Liis ühes voodis ja Päär teises.

"Ma ei saa ainult aru, miks sa talle voodi oled ära teinud," ütlesin Päärile pai tehes. "Ja padja pannud? Ta on ju nii väike."

"Kao juba bussi peale," ütles Liis tekki üle pea tõmmates.

Ja ma kadusin Tartusse "Näljamänge" vaatama. Jeeei!

Natuke kahju on, et see saaga läbi sai, aga samas elas ta nagunii üle oma aja, arvestades ühte lisaks tehtud osa. Ja noh, peab ütlema, et väga hästi tehtud film oli ja väga meeldis. Kõik, mis mind raamatu viimase osa juures häiris, filmis eriti ei häirinud, kuigi nii palju kui ma mäletan, oli ta päris raamatutruult tehtud. Kogu Peeta/Gale'i teemaga pole ma nagunii nõus, sest mulle meeldis Gale rohkem, aga mis sa teed ära. Jälle oli Peeta risuks ees ja koperdas jalus, samas kui Gale kõiki päästa üritas. Yolo!

Mõtlesin, et pisardan juba varem, aga natuke märjaks läksid silmad ainult kõige lõpus. Jennifer Lawrence oli jälle nii ilus, et imelik hakkas. Ilus ilma meigita, aga meigiga lausa vapustav.

Tore oli, aga otsa sai.

Kas on turvaline tunne?

Kogu see aeg, mis ma Londonis olin, võis tunda Pariisi järelmõjusid. Trafalgari väljakul oli veel alles lilli ja küünlaid ja plakateid kirjaga #jesuisparis, sest seal oli Pariisi hukkunuid mälestatud. Iga kord, kui ma võtsin kätte metroos pingi peale maha jäetud tasuta ajalehe, oli selle esikülg Pariisi ja Hollande'i nägu täis. Natuke kollasemat kõmu - kuidas täpselt mõni Eagles of Death Metali kontserdi külastaja oli sealt välja jooksnud ja keda endaga koos välja aidanud - ja kainemaid küsimusi. Mida teeb Prantsusmaa edasi? Mida teeb ISIS? 

Ühes juhtkirjas oli öeldud, et London samastub Pariisiga väga, kuna nad mõlemad on euroopalikke väärtusi propageerivad maailmalinnad. Ja et nad teavad ise ka Londonis, et peavad nüüd valvel olema.

Metroos kuulasin, kuidas kaks minu kõrval istuvat väikest poissi mobiilimänge arutavad. Korraga märkis üks neist teisele: "Kõik on Pariisi pärast arust ära."

Ning ma ausalt ei tea, kas kujutasin seda ette või nägin rohkem politseinikke, sest otsisin neid silmadega, aga neid oli lihtsalt igal pool. Samuti ei mäleta ma enam, kas varem ka National Gallery ja Portrait Gallery sissekäigu juures kotte läbi otsiti. Võib-olla otsiti juba varem. Aga silt, mis sellest teatas, oli küll värske, ja minu pisike üleõlakott valgustati ka hoolikalt läbi.

Kui ma olin kontrollist läbi pääsenud, oli edasi muuseumis kõndides natuke kahtlane olla. Nagu keegi kogu aeg jälgiks mind. Nagu ma oleks midagi teinud, kuigi ma ei olnud. Mul oli kange tahtmine näha hästi normaalne ja ohutu välja, kuigi ma ju olengi normaalne (suhtkoht) ja ohutu!

Andsin Liverpool Street Stationis oma kohvri hoiule (üks päev maksab 11 naela! Selle eest, et nad su kohvri riiulile panevad!) ja see valgustati ka läbi ning juurde küsiti: "Miss, kas te pakkisite selle kohvri ise? Kas seal on kellegi teise asju või ainult teie omi? Kas teil on seal lõhkeaineid või relvi?"

Annad selle kohvri ära ja kõnnid eemale ning jälle on imelik tunne, nagu sa oleks ei-tea-mida ära andnud. Kohvrid ei ole peale 9/11 enam normaalsed tarbeesemed. Need on ohuallikas ja nende valveta jätmise eest hoiatatakse pidevalt igas lennujaamas ja rongijaamas. See on päris õudne. Kui ma lähen mingit prügi ära viskama ja selleks hetkeks oma kohvri seina äärde või pingi juurde jätan, on endal ka tuli takus ning kiirustan kohe tagasi. See ei ole pomm! Siin on lihtsalt minu must pesu ja mõned raamatud!

Päris kena, et nad üldse julgevad enam selliseid asutusi nagu pagasi hoiukohad pidada.  

Lennujaama turvakontrollid on üldse omaette ooper. Ma olen ikkagi, kõigest hoolimata arvamusel, et need on ülepingutatud ja seda juba aastaid. Me oleme ära andnud nii mõnedki isikuvabadused, selleks et riikide piirikontrollid saaksid meile sisendada, meil on turvaline elu ja turvaline lennata.

Nii palju sellest on lihtsalt show. No näiteks telefonide saaga. Kas tõesti keegi veel usub, et tema telefoni signaal on lennukile kuidagi ohtlik? See on ju täielik nonsenss. Kui oleks vähimgi oht, et kellegi telefon võib lennuki alla kukutada, siis korjataks need kohe pardaleminekul allkirjade vastu ära ja lülitataks välja. Ilmselgelt. Mitte ei öeldaks seda valjuhäälditest, et "Ah, loodame, et nad ikka kuulavad ja panevad oma telefoni lennurežiimile... Yolo!"

Kui eelmisel kuul Madridi lendasin, võeti mu kohver kõigi silme all lahti. Mu pesu ja isiklikud esemed olid kõigile näha. Jeei! Ja tagasi lennates korjas Madridi lennujaama töötaja ära mu meigieemaldusvee pudeli, sest see oli 100 mg asemel 120 milligrammi. "No problem," ütlesin, kui ta selle ära viskas, aga tegelikult, milline nonsenss jällegi. Nüüd päästsid küll riigi. Ja jah, ma tean küll reegleid ja kui ma midagi käsipagasisse panen, mis ei vasta nõuetele, siis on sellest ilmajäämine enda mure. Aga need reeglid ise on natuke mõttetud.

Sealsamas kõrval võid sa anda oma kohvri ära ning panna sinna vedelikke kuitahes suures koguses. Ükskõik mis vedelikke. Needsamad kohvrid on lennuki all. Kus on siin loogika? 

Seekord siis Tallinnas läks mu ees seisval vene mehel meeletu aeg. Ta aina piiksus ja piiksus läbi väravate minnes ning pidi jälle uusi asju ära võtma: bluetooth, kingad, vöö. Mina õnneks läbi minnes ei piiksunud, aga peale seda läks saagaks. Üks neist otsis läbi vene mehe kotti ning teine võttis ette minu oma. "On see teie oma?"

"Jah," vastasin alistunult. 

"Kas te võiksite selle palun lahti teha?"

Mu pesu ja sokid olid eraldi kilekottides. Põhimõtteliselt just selliste juhtumite pärast. Töötaja sobras hoolikalt mu koti läbi, pani eraldi kasti veel kotid mu pesu ja sokkidega ning meigikoti. Ausalt öeldes päris ebameeldiv oli vaadata, kuidas ta mu meigikotis üksikasjalikult sobras. Minu meelest lasti mu asjad mingi kolm korda röntgenist läbi ja ma ei tea, mida nad otsisid. Kas nad ei usalda kinniseid kilekotte mu kohvris? Kas ma peaksin järgmine kord laotama kohvri pealmiseks kihiks kogu oma pesu ja võib-olla lihtsalt puistama igale poole naiste hügieenivahendeid ja kondoome ja vaatama, mis näo nad teevad?

Ka mees minu taga pidi oma kohvri lahti tegema. Edasi ma ei näinud, võib-olla pidid üldse kõik. 

Stanstedis juhtus üldse omaette draama, nimelt hakkas seal öösel tööle tuletõrjealarm. Ma olin just sättinud end Costa Coffees laua taha, jõin lattet ja lugesin raamatut ning ei liigutanud alarmi peale kulmugi. Mulle ei tundunud, et midagi oleks lahti ja mul oli hea koht, mida ma ei tahtnud käest anda. Lennujaama töötajad kõndisid ringi, rahulikud ja naeratus näos. Minu lähedale istus üks järjekordne helkurvestiga töötaja, kehitas õlgu ega vaevunud ka tõusma, mis minu ohutunnet just maksimumi peale ei keeranud. 

Alarm ise oli kuidagi vaikne. Erinevates keeltes räägiti peale, et palun vabastage pind kohe. Ja kuigi ma tean, et selliste asjade peale peaks reageerima, siis seekord oli kohe kuidagi selge, et miskit lahti pole ja tegu on valehäire või drilliga. Lihtsalt naljakas oli näha, kuidas kõigil täielik yolo oli ja keegi isegi ei tõusnud. Kõik vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja istusid edasi.

Umbes viie minuti pärast tuli üks teine töötaja ja karjus: "Guys, I need you to clear this area for me!" Selle peale ajas isegi minu lähedal istunud helkurvest end üles ja me kõik läksime välja, lennujaama ette seisma. Mitte midagi ei seletatud. Paari minuti pärast sõitis ette tuletõrjeauto, aga sellest väljus väga rahulikul sammul kaks tuletõrjujat, kes naeratades ja juttu rääkides lennujaama töötajatega sisse läksid. Ma siiamaani ei tea, kas üldse miskit lahti oli, aga arvan, et ei olnud, sest juba kõik töötajad olid supertšillid ja jutlesid omavahel. Meid hoiti seal väljas veerand tundi ja siis lasti ilma igasuguse seletuseta tagasi sisse.

Igatahes, väike draama igasse päeva. Ja kurb teada, et mul oleks päris tuletõrjealarmi peale täiesti suva ning ma ei viitsiks isegi välja minna...Hm. 

Stanstedi turvakontrolli ma juba kergelt kartsin. Muidugi hakkasin ma läbi väravate minnes piiksuma. Ehteid ma ei kanna, vööd pole ja taskus midagi ei varjanud. Saapad olin samuti jalast võtnud. Võib-olla prillid piiksusid? Kuid miks nad siis Tallinnas ei piiksunud?

Igatahes enam kedagi läbi ei otsita. Kahtlastelt isikutelt võetakse nüüd kätelt ja riietelt proov ning lastakse see masinast läbi. Lõhkeainete-proov vist. Mu proov oli okei ning läksin edasi, oma läbivalgustatud kohvri juurde, mis seekord avamata oli jäänud. Küsisin väga kahtlustavalt ühelt töötajalt, kas ma võin oma kohvri tõesti ära võtta.

"Yes," ütles ta ja vaatas mind omakorda natuke kahtlustavalt. "Have you been good?" Ta oli keskealine mees, lõbusate silmadega ja natuke Jõuluvana moodi, nii et see küsimus ajas mind itsitama. Muidugi olen ma hea olnud, kui ma tean, et ta heade laste nimekirja kaks korda läbi tšekib. 

"Oodake," ütles Jõuluvana ja haaras mu käest plastkoti vedelikega - kõik kenasti alla 100 milliliitri. "Ma teen teie vedelikele testi. Random screening!" 

Ta läks kõrvale ja ma jäin alistunult ootama. Ise ma olin temaga rääkima hakanud.

Nojah. Teema on keeruline. Rahvas nõuab vastuseid, midagi tuleb teha ja lennujaamad igatahes ülekompenseerivad praegu päris kõvasti. Aga kui see annab illusiooni, et ISISe võitleja minu kõrvale lennukisse istuma ei pääse, mis seal ikka.

Ka kodu pole kõige halvem koht

Jõudsin koju täna kella kolme paiku ja olen sellest saadik olnud üks paras zombie. Tegin väikese lõunauinaku, mis pisut aitas, aga igatahes selline asi nagu pesupesemine, et mul homme midagi selga panna oleks, on küll parajat pingutust nõudnud.

Kuigi see pole isegi pesemine. See on lihtsalt riiete masinasse panek ja välja võtmine. Küll ma olen ikka hellitatud...

Ja nii tore oli... Kaubamajad olid tõesti kõik jõulukraami täis, Harrods oli suursugune ja John Lewis, mis mulle alati meeldinud, tavapäraselt hea. Starbucksi kohv oli endiselt maitsev. Ma tellin seal alati keskmise või suure latte (kui konkreetses kohas on päris tassid ning sa selle suuuuure latte kätte saad, siis on vähe mõnusamaid tundeid).

Ma proovisin seekord mingeid muid jooke ka, nagu kakao mee ja nugatiga (jõuluerist), kuid see oli lihtsalt räigelt magus. Aga söökidest on minu lemmik sealt puuviljaröstsai. Sa saad kaks kuuma saia, võid juurde valida mee või moosi ning kogu kupatus maksab vist alla kahe naela, kui õigesti mäletan. Imemaitsev.

Helistasin iga päev kellelegi koju. Kolmapäeval näiteks helistasin Pret a Manger's istudes Liisule ja me rääkisime pool tundi... raamatutest. Ta oli Gone Girli ja Girl on the Traini läbi lugenud ja talle meeldisid need ka.

Olin ostmise koha pealt hästi tubli (st ostsin vähe). Asi polegi rahas, vaid selles, et ma ei viitsi mingit kola endaga käsipagasis koju tassida. Imelikul kombel tulin seekord päris kerge kohvriga, nii et asjad, mille ma siiski ostsin, mahtusid ilusti ära.

Primarkist ostsin endale vaid ülipaksud mustad sukkpüksid tööle, natuke sokke ja ilusad suured küünlad koju, mis on natuke ka kaunistuste eest. Ülinunnud.

Üks suleline jõulutänav. Nii ilus!

Ning inimeste viisakus jättis mulle jälle kord mulje. Londonis on niigi ebaviisakamad inimesed kui mujal Inglismaal, sest seltskond on palju rahvusvahelisem ja kultuur teine ja elutempo kiirem. Kuid ma lihtsalt koperdasin kogu aeg kellelegi otsa - sellest ma ei hakka rääkimagi, kui ma veel kohvriga ringi käisin - ja kogu aeg paluti minult vabandust. Sorry siin ja sorry seal. Mul kulus paar päeva, kuni ise ka natuke viisakamaks muutusin, aga ausalt, ma pean selle üle võtma, sest see on parim asi maailmas.

Näiteks lennujaamas tekkis see hetk, kui sa ei tea, kummalt poolt inimesest mööduda - mis mul tekib kogu aeg... sest ma ei oska kõndida. Viie sammu kaugusel minust üks keskealine inglise mees peatus, kuulutas särava naeratusega "Sorry!", lasi mu mööda ja jätkas lustlikult oma teed. Või olin oma kohvri peale raamatu toetanud. Üks neiu hakkas minust mööda minema, päris kaugelt, ja raamat kukkus iseeneslikult maha. Ta nägi ise ka, et ei puudutanudki mu kohvrit ega raamatut, aga "Sorry" kõlas ikkagi. See on neil vist lausa refleks.

Ja teate kui õudne oli pärast Ryanairi järjekorras seistes näha, kuidas ühte teise järjekorda trügis neiu. Ta polnud eestlane, tema järjekord oli äkki Prahasse. Aga ta lihtsalt hakkas end ühegi sõnata minu ees seisva naise eest läbi suruma, virutas ta kohvri pikali, nägi seda ise ka, ja kõndis sõnatult edasi. Kohver polnud isegi minu oma, aga vererõhk läks kohe üles. Oleksin tahtnud talle "Excuse you!" järele karjuda.

Aga ööbimiskoht oli mul suhtkoht okei. Hammersmithi metroopeatusest kahe minuti kaugusel ning Tesco toidupood oli sealsamas juures, nii et sain õhtuti koju minnes endale maitsvaid asju osta ega pidanud neid kuhugi kaugele tassima. Tuba oli okei ja puhas, naiste WC, mida oli koridori peale paar tükki, kena ja privaatne, mis väljendus selles, et ma nägin seal teist naist üheainsa korra. Naljakas oli, et tualetid olid selles hostelis eraldi, aga duširuumid koos. 

Ja koridori peale oli ka mitu kööki, kus sai endale pitsat soojaks lasta või midagi... mina igatahes lasin.

Kokkuvõttes päris okei. Ahjaa, keda müra häirib, oleks selles hostelis end küll seaks vihastanud, sest uksi polnud võimalik vaikselt sulgeda. See klõps oli kõrvulukustav. Ja öö läbi kõlasid need klõpsud ja sammud koridoris, kui inimesed vetsu või duši alla või suitsule või kööki läksid. Lisaks oli minu vaade ehitusplatsile. Meie kõrval ehitati maja. Nad alustasid tööd iga hommik pool kaheksa ja alustasid ikka hooga. 

Minul on hea uni ja ma olin iga öö päevasest ringikäimisest absoluutselt kutupiilu, nii et mind jättis lärm enam-vähem ükskõikseks, aga ma arvan, et näiteks Liis poleks seal silmatäitki maganud.

Pärast ööd lennujaamas igatahes hindan jälle oma voodit ja oma kodu päris tugevasti. Ma arvan, et poen õige jälle põhku.

Harrodsi vaateaknad

Nendel j6uludel on Harrodsi vaateakende teemaks hiirekesed. Hiired tantsivad balletti ja on j6uluvana abilised.

Inspireeritud Dalist

K6ik, mis ma endale ostnud olen, on raamatud. Ja s66k. Ja Starbucksi latted.

Pilt pilt pilt pilt

J6ulutuled Oxford Streeti kohal on lihtsalt hingematvad

Imeline Tate Modern

...ja imeline elu.

Selle autori nimi on George Condo. Ma just avastasin ta ja ta on v6rratu.

Tate Modern manitseb liftiga mitte s6itma

Ja nyyd ma l2hen muuseumi poodi ja ostan endale selle raamatu popkunstist, mida ma enne igatsevalt lehitsesin.

Õnnelik ja ärritatud vaheldumisi

Võtan rahulikult. Täna tundsin sellist und, et heitsin kella viie paiku pärastlõunal magama ning ärkasin alles paar tundi hiljem telefoni vaikse pinina peale, kui mulle helistas Mirjam Rootsist. Peale mõnusat jutuajamist tõusin üles, hakkasin asjalikuks, pesin pesu ning otsisin välja mõned asjad nagu oma Oyster-kaardi, millega Londonis ringi sõita saan, ja muud reisimiseks vajalikku pahna. Uurisin välja, kuidas ma oma hotelli saan, laadisin peale uut muusikat, ja reisimeeleolu on täiega sees.

Juba terve nädala loen päevi, millal sõit on. Nüüd ainult üks tööpäev veel ja ongi minek! Ma olen eluõnnelik, et seekord otselend on, ühtlasi saab sellest vist esimene kord elus, kui Londonisse otse olen lennanud. Tegelikult üks kord tuleb veel meelde, aga see ei loe, sest siis olin teel hoopis kuhugi mujale ning London oli omakorda vahepeatus.

Milline mugavus. Astud lennukisse ning paar tundi hiljem oled sihtpaigas ja elu on ilus.

Ja ma nii vajan väikest vaheldust. Suures linnas jõulutulede all jalutamist. Mul oli eile nii halb päev, et sellest ei taha isegi rääkida. No nii mööda kui mööda päev. Elus pole nii õnnelik olnud, kui õhtu saabub ja saab koju minna. Aga seda oli ikkagi parem taluda, kui midagi nii head nagu reis ees ootamas.

* 

Neljapäeval oli üks naljakas seik, mida tahan mainida. Läksime peale tööd välja ja istusime karaokebaaris, mis on lahti kella kaheni. Millalgi enne poolt kahte lõpetavad nad karaoke ära ja lasevad niisama muusikat. Millalgi poole paiku aga pandi julmalt peale "Kodulaul" - mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht! See on seal kohas alati tavaks ja peaks vist taktitundeliselt inimestele mõista andma, et tõmmake jeehat. Ja pärast "Kodulaulu" pandi muusika üldse kinni ning tuled põlema. Meil olid joogid veel ees ning päris lõbus õhtu selja taga, vaatasime kella. "Üks nelikümmend," ütlesin ma hämmeldunult. "Kas see on normaalne?"

Kusjuures pubi oli rahvast täis! Ei olnud mingi üks seltskond, kes veeklaaside taga istuvad, kelle pärast personal ei peaks viitsima seal passida - mis isegi siis poleks minu jaoks argument. Meie koht ei pane iial kinni varem, kui keegi veel sees on. Ei saagi panna. Kui oleme lahti kella kaheni, siis kella kaheni.

Kell üks nelikümmend üks tuli meie selja taha seisma ja postile nõjatuma turvamees. Mu sõbranna pööras häiritult ümber ja küsis, kas ta saab kuidagi aidata.

"Aeg on lahkuda," ütles turvamees mitte just väga viisakalt.

"Kas te kella kaheni ei peaks lahti olema?" küsis mu sõbranna, kes endale mitte kunagi pähe istuda ei lase.

"Mine loe seina pealt kodukorda," ütles turvamees, ja kui me läksime, ilmus uuesti häirivalt lähedale selja taha ja näitas näpuga ette, kuhu oli kirjutatud, et pubi võib etteteatamata muuta lahtioleku kellaaega.

Täielik absurd ju. Meie ümber voolasid aeglaselt välja karaokelauljad ja muud karvased-sulelised, baaris tehti veel müüki, ja sõbranna ütles, et ta nägi baaripersonali piljardit mängimas. Läksime välja ja jäime natuke häiritult kõnniteele seisma. Kell polnud ikka veel kolmveerandki. Ma olin ostnud neli jooki ja oleksin väga tahtnud sellele ebaviisakale turvamehele öelda, et ma maksan talle palka. 

Tekkis lihtsalt selline mulje, et personalil sai mingil hetkel kõrini ja nad ei viitsinud enam tööl olla ning viskasid saalitäie rahvast lihtsalt välja. Ning igaks juhuks olid pähe õppinud sildi seina peal, mille kohta ma kahtlen, et see taoliste juhtumite jaoks on mõeldud. Et inimesed veedavad lõbusalt aega, joovad jooke, ning teenindaja võib lihtsalt juurde tulla ja teatada, et astuge välja.

"Te peaksite veel kakskümmend minutit lahti olema."

"Ei huvita. Astu välja."

Kui see pole yolo, siis ma ei tea, mis on!

Aga mul käivad juba päkapikud

Ühel hommikul avastasin tööle jõudes letilt sellise kirjakese:

Ja juures oli pisike šokolaad. Üle mõistuse armas. Insta oligi mul naeratus näol.

Skoor

Ma olin väga kahtleval seisukohal, kas saan täna hommikul kell kuus üles, et enne tööd ujumas käia. Ja sain! Täiesti uskumatu. 

Ujula on hommikul lahti ainult poole seitsmest poole kaheksani, sest siis hakkavad seal koolilastel tunnid, nii et polnud võimalust vahetult enne tööd minna. Ja ma olin tõesti uhke, kui peale kuut pimedas linnas ujula poole kappasin. Mitte ühte hinge ei olnud näha, ainult surnuaias põlesid mõned küünlad, mis mõjus eriti kummituslikult. Kes need süütas ja millal? mõtlesin sammu lisades.

Tahtsin ujula piletimüüjale ulatada kaks viiskümmend nagu tavaliselt, aga ta ütles, et hommikuti on hind ainult viiskümmend senti.

"Väga soodne!" kiitis naine. "Ainult nendele, kes viitsivad end nii vara kodunt välja ajada."

Ma arvan, et nad püüavad sellega natuke hajutada ujula täituvust õhtul kuue paiku, mil mõnikord on liiga palju inimesi, et mugavasti ujuda saaks, eriti kui oled aeglane nagu mina ja kiirematel jalus. Hommikul oli tõesti vähem rahvast ja mõnusam. Ning koju jalutades eriti mõnus ja värske tunne.

Suurpuhastus

Mõnikord tundub mulle, et elu on vaid lühike periood ühest koristamisest teise koristamiseni. Ja ma absoluutselt ei viitsi seda viimasel ajal teha, sest oma vähest energiat eelistan kulutada magamisele või mitte-millegi-tegemisele. Tänaseks oli mul olukord juba üsna hull: igal pool tolmurullid, kõik pinnad mustad ja tolmused, ja vannitoast ma ei hakka üldse rääkimagi, sest see oli košmaar. Ajasin end üles ning otsustasin teha ühe korraliku suurpuhastuse. Ja uskuge, see võib vahel täitsa teraapiliselt mõjuda. Sellepärast mulle mingil perioodil lausa meeldis koristada, et sel ajal sai mingeid asju selgeks mõelda ning see rahustas.

Mul on nii väike kodu, aga koristasin seda kolm tundi, nii et pidi tõesti põhjalik olema. Võtsin kõik asjad kappidest välja, sorteerisin ära, puhastasin. Sulatasin isegi külmkapi üles, jälle täielik košmaar, kui jääs mu sügavkülm oli. Panin ka hulgaliselt raamatuid kappi ära. Kõik, kes mulle külla tulevad, ütlevad alati, et mul oleks raamaturiiulit vaja, sest kõik mu raamatud on laudade peal. Mulle meeldib neid eksponeerida. Samas meeldib mulle ka selline minimalistlik ilme toas, nii et panin nii palju asju kui võimalik kuskile peitu. 

Ema helistas keskpäeva paiku ja ütles: "Nii vara üleval ja ei nutagi."

"Ma muuseas teen jõulu-suurpuhastust," ütlesin üleolevalt.

Varsti pärast seda helistas töökaaslane. Pidin talle tagasi helistama, sest kloppisin parasjagu õues vaipu.

"Magasid või?" küsis ta. Nüüd ma juba vihastasin. Kui kaua ma nende arvates magan? Siis tuli mulle meelde, et eelmisel päeval helistas sama töökaaslane mulle kell üksteist, äratades mu tõesti sügavast unest ja saades mitte just kõige soojema vastuvõtu osaliseks. Nojah...

Kõige lõpuks panin küünlad põlema ja tundsin end mõnusalt, enne kui Aita hõõgveini jooma ja Don Quijotet lugema läksin.

Merikarbid on pärit Saaremaalt ja Musta mere äärest ning kaks tükki Kreekast, kust Tiina nad mulle tõi

Ja ma ikkagi käisin Bondi vaatamas, olgu jumal mu hingele armuline

Tiina ja mina olime pühapäeval määranud Tartusse kokkusaamise, et koos kinno minna. "Sina vali film, minu poolt on üks tingimus: kõik, välja arvatud Bondi-film," kirjutasin Tiinale. Tiina kirjutas vastu, et oli just Bondi-filmi plaaninud. Ma olin endale kindla lubaduse andnud, et enam ühtegi selle saaga filmi ei vaata, ei kinos ega telekas ega üldse mingi meediumi kaudu, sest need on igavad. Ja kõik samasugused. Ja klišeelikud. Ning ma meenutan siiamaani, kuidas pidin kunagi kinos kaks korda Skyfalli vaatama - kuigi jälestasin seda juba esimesel korral!
Nagu paljud kindlalt antud lubadused, murti ka see ilma mingi suurema põhjuseta. Mõtlesin Tartu poole sõites, et mis seal ikka... mis muid variante meil ikka on? Mingi keskpärane komöödia Anne Hathawayga? Ning kuna see pidi olema parim Bondi-film seni, mida mul kaotada?

Tiina oli õnnest segane ja hakkas mööda Tasku keskust jenkat tantsima. Natuke üleolevana, et sain talle võimaldada sellist rõõmu, läksin üles kinno, kus olid kilomeetripikkused järjekorrad, sest isadepäeval olid kõik peredega kinno tulnud. Ning kui isad said filmi valida, siis valisid nad Bondi. Ilmselgelt. Sest meie seansile olid kõik kohad välja müüdud, välja arvatud paar tükki esimeses reas, kuhu me end siis sisse seadsime. Tegelikult mulle hullult meeldib vaadata filmi, kui saal on täis, sest siis on mu ümber rohkem inimesi, kes naeravad ja nutavad õige koha peal. Põnevam on vaadata. Sellest, et esimeses reas kael natuke kangeks jäi, polnud suurt hullu.

Ning lõpptulemus? Meile mõlemale meeldis "Spectre". Meile mõlemale, jah. Ta ei tundunud liiga pikk, kuigi on vist kõige pikem Bondi-film ka. Ta haaras kaasa.
"On ikka ilus mees küll see Daniel Craig," ütles Tiina mõtlikult, kui me saalist välja loivasime. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda.

Eelnevalt olin meediast kuulnud palju juttu Monica Belluccist, kes on kõige vanem Bondi-tüdruk üldse. Või kõige küpsem, kuidas öeldagi. Ta andis intervjuusid oma seisukohast selles asjas ja lokku löödi üldse kõvasti. Tegelikkuses oli tal ekraaniaega viis minutit ja rohkem temast ei kuuldud. Palju suurem roll oli tüdrukul number kaks, Lea Seydoux'l. Vot temas on midagi. Ma

mäletan teda "Vääritutest tõbrastest", kus ta mängis esimeses stseenis üht seda juudiperekonda varjava talumehe tütardest. Leal oli sõnatu roll, aga sellest hoolimata jäi ta mulle meelde ja ma otsisin ta nime välja. Vot see on alles päriseluline näide ütlusele: "Pole olemas väikeseid rolle, on ainult väikesed näitlejad".
Ning nüüd mängib ta üht peategelast (raske on öelda lihtsalt Bondi-tüdrukut, kui tal oli filmis nii kandev roll) ühes maailma hetke kassahittidest. Tubli töö.

Üldse, ma pole Bonde rohkem näinud kui Skyfalli ja siis paari lõiku mõnest teisest, mille nime ei oska nimetada, aga nii palju, kui ma tean, siis Bondi-tüdrukud on kõik ajutised ega saa kuigi palju ekraaniaega ning Bondil on neist suhteliselt suva. Lea Seydoux' kehastatud Madeleine'ist tal igatahes suva polnud ja mingil hetkel vandusid nad teineteisele lausa armastust. Mulle tundub, et see on žanrist natuke kõrvale kaldumine (meeldiv kõrvalekaldumine).
"Kas Bond läks lõpus erru?" küsisin ma Tiinalt.
"Ma ei tea..." venitas Tiina kahtlevalt.
Mulle igatahes jäi mulje, et läks. Kõndis oma tüdrukuga käsikäes minema ja läks. Mis oleks olnud ka sümboolne, sest see pidi olema Craigi viimane Bondi-kehastamine. Kuigi nüüd on lahti läinud juba uued jutud, mille kohaselt ta teeb ühe filmi veel. Raha ei haise...

Jaa, ja Christoph Waltz pahalasena oli ka hea. Ta on alati hea.

Võtsime pärast filmi Marili ka endaga ühes (kinnopääsemiseks on ta liiga noor), läksime Ristiisasse, sõime kartuliputru ja itsitasime tükk aega. Tegin neile ka Whatsappi-ristsed selles mõttes, et kirjutasin otse nende kõrval istudes: Tsau, mis teed? Oled Ristiisas, jah? ja naersin natuke endamisi.
Võtke heaks.

The Signature of All Things

Sain siin eelmisel nädalal Elizabeth Gilberti viimase raamatu läbi. 

Seda on nimetatud ühe arvustaja poolt "üheks parimatest romaanidest, mida ta üldse kunagi lugenud on". Noh... ma ei tea. Minu arvamus raamatust jääb natuke loiumaks. 

Ühest mu Whatsappi saadetud pildist selle raamatu ja lattetassiga oli üks töökaaslane raamatu nime märganud ja küsis eelmisel nädalal, kuidas see ka oli. Talle oli meeldinud "Söö, palveta, armasta" ja natuke vähem meeldinud "Committed". (Mulle endale meeldis "Committed" just rohkem, see oli peaaegu nagu teadustöö abielu ajaloost ja samas ka emotsionaalne ning Gilberti enda kogemusi hõlmav.)

Mõtlesin natuke ja vastasin töökaaslasele, et Gilberti viimane raamat oli natuke liiga pikk ja natuke liiga raske. Minul võttis terve igaviku, et see läbi saada.

Samas oli ta hea raamat. Juba kogu see detailirikkus ise on hämmastav. Tegevus toimub 19. sajandil ning kõigi tegelaste otsekõne on selles naljakas, pikaldases kõnepruugis. Ja ka kõik kirjeldused. Ma hakkasin isegi natuke teisiti mõtlema, kui olin piisavalt kaua järjest seda raamatut lugenud. 

Peategelane Alma Whittaker on botaanik. Jällegi peab olema lausa teadlane, et niimoodi kirjeldada kogu tema tööd, tema avastusi, tema kirge taimede suhtes. Gilbert pidi ära tegema metsiku tausttöö.

Samas kogu peaaegu kuuesaja lehekülje jooksul juhtub vähe. Mul on raske seda raamatut arvustada, ilma et ma ära ei räägiks, mis juhtub. Seega ma räägin. Alma veedab enamiku oma elust isamajas, mitte kunagi kuskile reisides, vanatüdrukuna, uurides samblaid, millest ta on teinud oma elutöö. Kohe alguses kirjeldab autor Alma välimust, mis määrab ta ülejäänud elu. Ta on liiga pikk ja liiga laiaõlgne, ebanaiselik ja ilutu, ja mitte keegi ei armu temasse mitte kunagi. (Spoiler alert.) Nojah, elu võib ju olla selline, aga raamatust pole seda just mitte huvitav lugeda.

Ja kuidas aega edasi keritakse! Kui mees, kellesse noor Alma armunud on, kellegi teisega abiellub, otsustabki ta pühendada ennast sammalde uurimisele, ja järgmises peatükis on lambist edasi läinud kakskümmend kuus aastat. Yolo! Ja juhtunud pole selle aja jooksul muud midagi, kui et Alma on avaldanud kaks samblaraamatut ning elanud kogu aja vaikselt oma isa häärberis. Ma ei taha öelda, et tema kirge eluslooduse vastu poleks hästi edasi antud, sest on, aga raske on lugejana mitte olla natuke pettunud.

Karakterid on samuti minu jaoks natuke väljajoonistamata. Alma kasuõde, ilus Prudence, ei ava ennast mitte kunagi. Ta on ilus, aga külm ja vaikne ja endassetõmbunud. Nad ei saa Almaga mitte kunagi lähedaseks ning Prudence'i tegelaskuju ei muutu mitte kunagi huvitavaks. Miks?

Nüüd seda kõike üle lugedes mulle ikkagi tundub, et teen raamatule liiga. Seda lugedes mul siiski ei olnud igav. Lõpplahendus, taaskord seotud teadusega ja õieti sellega, mis mulle endale väga korda läheb - evolutsiooniteooriaga - on päris jahmatav. Ja kogu lugu on mõtlik ja ilus. Ning korduvalt tabasin end mõttelt, kuidas Gilbert küll sellega hakkama sai ja et kas ta on salajane geenius. Aga midagi jäi lugedes ikkagi puudu.

Ja see ongi õnn

Käisime täna õhtul sõbrannaga ujumas - juba neljandat korda. Ma ujun alati täpselt kaks korda vähem kui tema, sest ta on mingi meisterujuja, selles medaleid võitnud ja puha.  Ja ta läheb basseinis viuhti ja viuhti minust mööda. Aga vähemalt pole mina omalt poolt ära uppunud. 

Pluss iga kord on pärast ujumist nii mõnus rammestus sees ja hea tunne. Täna olime basseinis veel kauem kui kunagi varem.

Enne ujumist, kui me töö juures kokku saime ja ma ruttu endale kevadrullid tellisin, sest meganälg oli keres, tegi sõbranna mulle märkuse: "Mida sa teed? Me just läheme trenni." Nagu ma nulliks mingid ujumisega kaotatud kalorid nüüd söögiga ära.

Ma tegin suured silmad. "Ma olen näljane."

Ta vist ajas mu sassi kellegagi, kes paaniliselt kaloritest mõtleb. Minu jaoks on see vastunäidustatud. Toit ei ole kalorid. Toit on toitained ja rõõm. Liikumine ei tähenda miinuskaloreid. Liikumine on lihtsalt hea kogu kehale, lihastele ja luudele ja ajule, ja seda ei asenda trenn paar korda nädalas või kasvõi iga päev. Liikumine peab olema pidev. Sa võid kaks tundi järjest ka saalis rassida, aga kui sõidad sinna ja tagasi autoga ja ülejäänud päeva istud, siis seda koormust, mis keha rõõmsaks teeks, ikka kätte ei saa. 

Ja teate kui naljakas on minu jaoks kuulata, kuidas inimesed lähevad trenni ja tagasi autoga või taksoga või bussiga. "Nii pikalt kõndida küll ei viitsi, pärast sellist trenni," ütles keegi hiljuti. Ja ma ei saanud teisiti, kui muiata. Ta oleks võinud rahuga oma trenni pool tundi lühemaks lõigata ning selle asemel kõndida, värsket õhku nautida. 

Ning mul on allergia selle vastu, kui keegi ütleb, et ta nüüd patustab. Et tal on südametunnistusepiinad, kui ta magustoitu sööb. Et ta ei saa seda või teist endale lubada. Mis patustamine? Oi, kuidas ma vihkan seda sõna toidu kontekstis. Mida see tähendab? Miks? Miks inimesed nii räägivad? 

Igatahes, toidust veel nii palju, et sel kuul pean vist vähem sööma või ma ei tea, toidurahaga ma vist väga ei arvestanud, kui endale just piletid Londonisse ostsin. Avastasin, et mul on novembris juhtunud graafikusse viis vaba päeva järjest. Kõlab nagu reis! mõtlesin, ja mu silmad hakkasid särama. Leidsin endale minireisi oma lemmikpaika maailmas. Ma olen nii õnnelik! Ning see tuleb juba nii varsti. Ma ei pea seda kuid ja kuid ootama, vaid saan minna juba sel kuuuuuul...

Viimastel kuudel olen nii palju reisinud ja ma ei saa sellest palavikust lahti. Selle jaoks ma ju töötangi. Selle jaoks ma ju elangi. 

Kui olin endale ka majutuse kinni pannud - ja ma absoluutselt pean saama üksiktoa, ma ei plaani kuueteistkümne inimesega tuba jagada - jäin natuke mõtlikult oma pangakontot vaatama.

Ah, yolo. Swag, noh. Elan ülejäänud kuu natuke vaiksemalt. See on seda väärt. 

Mustvalge, aga õnnelik. Õnneks pole isegi värve vaja

 

Kuidas me tapeeti panime (košmaar oli)

Olin reedel ja laupäeval obstsöönse hulga tunde järjest tööl. Ja ma ise ei aita kuidagi oma uneaja suurenemisele sellistel töö-öödel kaasa, sest peale kahte koju jõudes ei suuda ma kunagi minna hopsti magama, nagu teevad kõik teised. Ma pean käima pesemas. Ma pean kindlasti midagi sööma, tavaliselt palju sööma. Ma pean lugema parasjagu käsil olevat raamatut (heal juhul) või netti läbi (halval juhul). Nii et magama sain mõlemal ööl tublisti peale kolme.

Ja siis olin lubanud pühapäeval minna emale appi tapeeti panema. Ma tean kindlalt, et Viljandisse jäädes oleksin selle päeva lihtsalt maha maganud, aga nüüd tõusin kell kaheksa ning kella kümneks olin juba Puhjas. Minna tuli vara, sest muidu oleks ema hakanud üksi rabelema ja see on absoluutselt lubamatu. Mul on hästi meeles mitu korda vanaema juurest, viimati veel kuu aega tagasi, kui sõitsime sinna appi aknaid pesema, kardinaid vahetama ja vaipu kloppima. Ema läheb alati varem ja mina olen alati eelmisel õhtul tööl, nii et saabun hommikul. Ükskord tegin vea ja saabusin pärastlõunal, ja emal oli kõik juba üksi ära tehtud, nii et ma vihastasin. Mis mõttega ma siis üldse sinna sõitsin? Ja keegi ei peaks sellist tööhulka üksi ära tegema, kui on olemas alternatiivid.

Kuu aega tagasi ma jõudsin vanaema juurde kella kaheteistkümneks, olles sõitnud kahe bussiga ja ärganud megavara ning olnud eelmisel ööl jälle kaheni tööl. Ja sellest polnud ikka mingit abi, sest ema oli kaks kolmandikku tööst juba ära teinud. Kella kaheteistkümneks hommikul! Ja ma veel spetsiaalselt ütlesin talle enne, et ära hakka ilma minuta pihta. 

Sel pühapäeval selgus aga, et olin oma energiahulka tublisti üle hinnanud. Minust oli mingit abi paaril esimesel tunnil, ja siis ma lihtsalt kustusin. Ma heitsin igal võimalikul ja võimatul hetkel ema voodile pikali ja üks hetk pidin sinna peaaegu magama jääma. Mida rohkem õhtu poole, seda unisemaks ma jäin. Või ma ei tea, kas unine oli õige sõna. Mu keha lihtsalt enam ei töötanud. Kui ma olin mingi rulli tapeeti laiali laotanud, heitsin sinna peale pikali ja pistsin kogemata oma patsiotsa liimi sisse. Olin üleni liimine. 

Päärlane pakkus meile natuke rõõmu sellega, et igal pool ringi tuuseldas ja liimi sisse astus. 

"Võib-olla sa ostsid selle viimase koti kassitoitu linnast natuke ennatlikult ära," ütlesin ma emale. "See võib nüüd üle jääda. Päär ju sööb selle liimi endale sisse, kui ennast peseb. Ma ei tea, kas saab enam elulooma."

"Kurat, mul ei ole tšekki ka enam alles," ütles ema kahjutundega.

Ja siis ma muudkui pintseldasin ja põlvitasin seal, ja ema töötas kahe eest, seda suurema energiaga, et kompenseerida minu aina vähenevat tööpanust. Nii et tahtsin parimat, aga välja kukkus nagu alati. Varsti ei saanud ma enam üles ja jäin lihtsalt põrandale ning kui ta mul järjekordset tükki tapeeti välja mõõta ja lõigata palus, tegin ainult vaikset vigisevat häält.

Kella kuue paiku otsustasime mõned pooleliolevad paigad siiski tuleviku muusikaks jätta (arvatavasti tänu sellele olen ma veel elus). Tõmbasin kuuma duši alla ja siis pleedi alla Meisterdetektiiv Blomkvisti lugema ning praeguse seisuga tundub, et nii minust kui Päärist saab elulooma.

Tapeediga mitte kuidagi seotud, aga meie Hispaanias pitsat tegemas: