Luuleõhtu

Tartus oli nii tore! Me ei lasknud end üldse segada vihmast, mida Viljandis terve päev sadas, ja külmast, mis Tartus oli. Need kevadpäevad on tõesti midagi erilist, see õhkkond, mis seal on...

Bussilt maha saanud, läksime vaatasime natuke Tudengiekstreemi, mis oli tõesti päris ekstreemne. Osalejatele kallati pärast mingist torust ülesronimist mõnuga külma Emajõe vett kaela. Tantsisime Villemiga ja läksime natukeseks Wernerisse sooja. Chai Latte soojendab ikka üles. Siis suundusime luuleõhtule Laulupeomuuseumisse.

Päris huvitav oli. Inimesed on nii loomingulised. Päikesekiir oli üks parimaid deklameerijaid, sest ta oli nii ilmekas ja rahulik ega kiirustanud kuhugi. Ja üritusega, kus pakutakse teed, kohvi ja küpsiseid, olen ma iga kell rahul.

Kohtasin ka üht tuttavat. Mina elan Viljandis ja tema Tallinnas, aga kokku juhtume alati Tartus.

Pärast vaheaega pidime luuleõhtult ära minema, sest meie auto läks - saime sõpradega tagasi Viljandisse. Bussijaamas neid oodates laulsime kahehäälselt ära terve Uncle Crackeri "Follow Me", sest miks mitte. Ja et kõrval mingid lapsed suitsetasid, läks Päikesekiir neile ütlema, et jou jou jou, noored, miks suitsetate? See pole üldse kena!

Mul jäi suu lahti. Ma ei tuleks iial selle pealegi, et kedagi niimoodi manitsema minna, kuigi tegelikult ju tuleks.

Üldiselt on elu praegu väga ilus. Kevad ja vihm...

Pilvede peal paistab alati päike

Pühapäeval oli Päikesekiire viimane tööpäev meie juures, sest suveks ta ei jää. Ta oli küpsetanud kringi ja kirjutas terve päeva luuletusi. Tal on alati kaasas tema luulevihik, mis on suur ja paks. Juhtumisi pühendas ta kaks luuletust ka mulle. Kui sageli juhtub, et sulle luuletus kirjutatakse?

"Ütle üks sõna," käskis ta. Ma ütlesin karu.

Kui ta istus kirjutama, mainis ta midagi ilma kohta, mille peale ma vastasin, et pilvede peal paistab alati päike. Päikesekiir kuulis, et lillede peal paistab alati päike, ja võttis selle koos karuga oma luuletuse aluseks.

Varsti käskis ta juba uue sõna öelda ja ma tulin välja lehmaga.

"Mis värk sul nende loomadega on? Ütle alguslause ka."

Lause koha pealt sai mu fantaasia otsa, niisiis alustas ta lehmaluuletust nii: "Lauset ei oska sulle öelda isegi..."

Ma lugesin 9gagist sügavamõttelist tsitaati, et sa muutud nende 5 inimese kombinatsiooniks, kellega sa kõige rohkem aega veedad. Seega oleks mul igati kasulik Päikesekiirega hängida, kuna ta on maailma kõige rõõmsameelsem inimene, ja mina ise olen viimasel ajal nii tujukas olnud. Juhtumisi lähemegi täna ja käime Tartus ära, tšekkame korraks üliõpilaspäevad üle. Tahtsime minna häälega, aga terve päev on sadanud, nii et mul on tunne, tuleb pigem buss. 

Me läheme just nimelt ühele luulelugemisüritusele, mis õhtul toimub. Mind jätab luule tavaliselt külmaks, aga Päikesekiirele, kes seal loeb, tahan ikka kaasa elada.

Eile oli mahe ja soe ilm. Läksin korraks välja, et päikese käes raamatut lugeda, põikasin veel raamatukogust läbi, ja kui teist korda sattusin Anderseni muinasjuttude täieliku ingliskeelse kogu peale, võtsin seda kui märki, et ma ikkagi pean ta laenutama. Mulle meeldivad muinasjutud. Ja olgugi see raamat paks nagu telliskivi, ma võtsin ta kaasa.

Järgmine asi, mida ma teadsin, oli pool kolm öösel kerges vihmas koju jalutamine. Sõbranna mingid tuttavad olid meid kuhugi edasi kutsunud ja me nähtavasti olime läinud. Peale kella kahte, kui ma ära väsisin ja koju tahtsin minna, hakkasid kõik nokkima, et ma alles tõusin ja olen hoopis üleväsinud ning et ma magan niimoodi oma elu maha. Jah, olgu, ma tõusin eile lõplikult üles kella kolme paiku päeval, aga sellegipoolest on öösel kell kaks väsinud olemine normaaalne.

Ahhaa!

Mina, ema ja Liis käisime laupäeval ühes kohas, mida olime ammu külastada plaaninud - Ahhaa keskuses. Ma olen tegelikult sinna korra sattunud, aga see oli üheksa aastat tagasi klassireisil Soome, nii et ega ma eriti midagi ei mäletanud.

Kuna me valisime laupäeva, oli keskus täiesti täis. Enamik olid lapsed ja päris väiksed lapsed ka. Siis, kui me jõudsime, oli raske igasuguste interaktiivsete seadmete juures kätt külge saada, sest inimesi oli lihtsalt nii palju. 

Esimene asi, mis meile kollektiivselt meeldis, oli akvaarium. Jah, akvaarium, nagu neid igal pool näha võib, ainult et see oli palju suurem ja hästi puhas ning seal sees olid peale kalade ehtsad korallid. Nad olid väga ilusad ja põnevad, kui nad seal akvaariumipõhjas õõtsusid.
"Kas need on taimed või loomad?" küsisin ma Liisult ebalevalt. Liis osutas tahvlikesele allpool, mida ehtis täpselt sama pealkiri: "Korallid - taimed või loomad?"

Kohe akvaariumi lähedal oli tibula, kus siutsus ringi üks selsamal päeval koorunud tibu ja kolm eilset. Nad olid nii nunnud! Tibud on inimlastega võrreldes ikka palju tegijamad, tuuseldades kohe pärast sündi ringi nagu bossid. Üks muna oli seal veel, väikse praoga sees, mis oli parajasti koorumisprotsessis. Ehkki naine seal juures lubas, et kui tibu hakkab kooruma, teatatakse sellest valjuhääldis, tahtis ema kogu aeg jälle tibula juurde tagasi minna ja muna tšekkida. Ta ilmselt arvas, et võiks värskele tibule oma professionaalse lasteaiaõpetaja kogemusega moraalset tuge pakkuda.

Dinosaurused olid ka päris võimsad, nii skeletid kui roboelukad, kes sinu ees elusuuruses seisid, möirgasid ja lõugu laksutasid. Polnud tõesti eriti meeldiv seal seista ja dinosaurusele silma vaadata. Kui ma oleks kunagi Türannosaurusega silmitsi seisnud, poleks ma kahte sekunditki vastu pidanud.

Naeltevoodi oli äge. Kohvik oli äge! Sellisest ringituiamisest väsib kohe ära ja läheb ruttu näljaseks ka, nii et väike latte- ja jäätisepaus oli väga teretulnud. Jaa, kohvik kuulus ka kindlasti mu lemmikute hulka.

Teadusteatris käisime. Seal olid parasjagu teemaks pommid ja muud lõhkekehad. Tüdrukud panid igasugu asju  põlema ja kordasid pidevalt üle, mida tuleb teha, kui leiad metsast lõhkekeha (tingimata ära raputa seda ega kuumuta välgumihkliga. Üks noormees oli kunagi hakanud kuumutama ja paarist sõrmest ilma jäänud. Tõsilugu... Darwini auhinna uus nominent on vist teada). Lõpuks oli ruum üleni täis vastiku lõhnaga gaasi ning siis teatasid tüdrukud, et lõhkavad kastis ka ise ühe lõhkekeha, mille peale ma mõtlesin, et ouou, I didn't sign up for this. Õnneks jäime kõik ellu, aga igasugused kõrvulukustavad paugud ja hingematvad gaasid - pole tõesti minu rida.

Planetaarium kogu päeva jooksul välja müüdud, aga viimasele etendusele saime siiski piletid. Kui me parasjagu seal järjekorras ootasime, uuris üks pisike tüdruk luubiga oma isa kõrvu ja küsis: "Issi, miks sul nii hiigelsuured kõrvad on?"

Teadushuvi juba varajasest east.

Planetaarium ise oli parim osa Ahhaast, tõesti. See oli nii ilus. Nii mina kui Liis armastame kosmost ja tõetruu reis läbi maailmaruumi oli nagu rusikas silmaauku.

Reede

Käisin eile linna peal, šoppamas. Mul oli tööle jälle uusi sisekingi vaja, mis pole ka ime, sest need elavad üle pikki päevi. Ükski jalanõu ei peaks selle peale kaua vastu. Ja lisaks ostsin sokke, mis on üks mu lemmiktegevusi. Mulle meeldivad uued sokid.

Läksin töö juurde tsipa sööma ja raamatut lugema, kusjuures töökaaslased käisid pidevalt mind laua juures segamas ja midagi koertest rääkimas (veidrikud). Sealt lahkusin juba kaks korda arvukamana, olles ühe töökaaslase endaga kaasa võtnud. Ilm oli ilus ja päikeseline, aga megatuuline. See oli lihtsalt metsik. Et me tahtsime väljas istuda, otsisime ühe koha Lossimägedes, müüri ääres, kus on mingi puidust lava või platvorm. Sein varjas tuult, aga päike paistis sinna ilusti. Heitsin maha, mässisin pea üleni salli nagu Kihnu Virve, ja mõnulesin, vaadates puude kohisevaid latvu. Kevad Viljandis on võrratu. Sellest parem võib olla ainult suvi Viljandis, kui kõik kohad on turiste ja tegevust ja möllu täis. 

Kui meil tuulest kõrini sai, suundusime lähedalolevasse kohvikusse lattet jooma, sinna, kus on ilus vaade ja mõnus atmosfäär, aga tavaliselt halb teenindus. Nüüd on seal teenindus ka paremaks läinud :)

Parajasti, kui me lõpetasime kutsehaigusest tingitud võrdluse nende ja meie latte maitse ja valmistamisviiside kohta ja vestlusesse tekkis paus, ütles üks kahest kõrvallauas istuvast vanemast naisterahvast: "Talle meeldivadki ainult mustanahalised."

Kui ma hakkasin itsitama, sosistas sõbranna: "Ma arvasin, et kuulsin valesti!"

Ja jälle on mul üks mõnus pikk hommik, sest tööle pean minema veidi hiljemaks. Aega juukseid pesta, teed juua, palju hommikust süüa, raamatut lugeda ja blogi kirjutada. Ning väljas on päike.

Sutsakas

Nii ilus päev on. Pärast äratuskella kolm korda edasi lükkamist sai mul lõpuks kõrini ning ma ajasin end üles. Kuna saan täna tööle minna veidi hiljemaks, siis oli mul ikkagi ees pikk hommik. Ning vastupidiselt eile, kui olin tööl üksi, olen täna kellegagi koos. Keegi, kellega rääkida! Whippee.

Mulle väga meeldib Caitlin Morani raamat, mis on põhimõtteliselt tema enda teismelise-east. Ta küll väidab, et ei ole, aga ilmselgelt on. Ja see on nii isiklik ja aus ja naljakas ka.

Palju õnne mu emakesele, kes käis eile oma viimases keemiaravis ja on nüüd selle teekonna edukalt läbinud. Ellujääja :)

Raisatud päev

Pärast kahte pikka ja töist päeva õnnestus mul pühapäeval tõusta kella ühe paiku, aga see ei tähendanud veel, et ma üleval oleksin olnud. Lebotasin tükk aega voodis ja läksin oma toiduvarusid uurima, ainult selleks, et avastada, mul on kõik toit otsas. Nii kui ma paar päeva poes pole käinud, on mu varud ammendatud, sest ma ostan korraga vähe ja söön kohe kõik ära. Abi ei oleks korraga rohkem ostmisest, sest nagu elu on näidanud, siis sööksin ma veel rohkem ja ikkagi kõik ära.

Niisiis polnud mul banaane, polnud kohvi ega sihvkasid. Oli müslit, aga polnud piima selle söömiseks ega musta tee peale panemiseks. Tegin endale pahaselt paar sulajuustu ja kurgiga võileiba ja rohelise tee (õgh) ning lebotasin veel paar tundi, enne kui end kokku suutsin võtta ja kahekümne meetri kaugusel asuvasse Maximasse minna.

Umbes kell kuus tuli pähe mõte, et kuna sõbrannal on täna vaba päev nagu minulgi, siis on viimane aeg end üles ajada, enne kui kusagile istuma läheme. Panin juustesse kookosõli ja hakkasin koristama. Just siis, kui ma duši alt välja astusin, saabus sõbrannalt sõnum. Nii et ma olin oma arvestustes peaaegu täpne, ainult juuste kuivamise aja unustasin ära.

Ja siis oli kell äkki pool üks ja koju kõndides oli ikka veel oli nii külm, et ma igatsesin taga oma kindaid ja mütsi, mille olin koju jätnud, teeseldes, et on kevad.

Sõbranna läks vahepeal diibiks kätte. Liha süües ütles ta mõtlikult: "Kes küll leiutas liha?"

Ma küsisin ettevaatlikult: "Sa ikka tead, kust liha tuleb? Selverist riiuli pealt, eksju?"

See on sama hea, kui küsida: kes leiutas hundid.

"Ei, ma mõtlen, kes vaatas kunagi põrsast ja mõtles: sööks selle ära?"

Ma ei suutnud kuidagi suhestuda. Ega nad alguses vast mõelnudki, nad lihtsalt sõid. Mõtlemine on rohkem meie rida.

Teinekord rääkis sõbranna jutu sees: "Veel frigiidsetest asjadest: kas sa teadsid, et soomlased söövad friikaid maasikamoosiga?"

Peale maasikamoosi teemaga tutvumist uurisin ma: "Ee... kas sa ütlesid frigiidsed asjad? Sa... ikka tead, mida see tähendab?"

"Jaa. Frigiidne on nagu freaky."

Ma seletasin talle ära, mida see tegelikult tähendab, ta ei uskunud mind ja guugeldas, ning oli natuke aega mõõdukalt kohkunud, sest oli terve elu seda sõna friiki asemel kasutanud.

Ma olen nagu Superman, alati valmis appi tulema.

Kuna eile oli Liisul sünnipäev, siis käisime emaga teda töö juures üllatamas. Võtsime Lõunaka raamatupoest kaardi ning seni, kuni ema sisse kirjutas, kolasin mina niisama ringi ning leidsin kogemata, et Caitlin Moran on uue raamatu kirjutanud. Jeeei!

Midagi pikkade bussisõitude ajal lugemiseks

Liis pakkus meile kohvi ja šokolaadikommi. Edasi käisime emaga Ristiisas söömas (suur üllatus küll), kus oli lõunaselt kiire. Kuulasin pahaselt pealt, kuidas üks klient kelneri peale karjus.

Käisin jälle Aurast läbi. Need saunad on supermõnusad. Veepargis skoorisin pallidega korvi visata ja soome vanamehed plaksutasid mulle, kui õnnestus. Staar. Samuti hiivasin endale ühe neist suurtest kummirõngastest, mis seal ringi hulbivad, ronisin sisse ja õõtsusin tükk aega ringi nagu laevukesel. Sest ma olen laps.

 

Päär on leidnud päevas ühe puhkehetke, tekiks pleed, padjaks linik ja linaks Puhja valla leht

Ostsime emaga eelmisel nädalal Päärile loomapoest üleskeeratava hiire ja naersime ise hüsteeriliselt, mõeldes, kui palju nalja sellega saab. Kahjuks on ainuke, kes hiirest ei huvitu, Päär. Ta veidi vist pelgab selle surinat ja hüppab iga kord hoolega eemale, kui hiir läheneb. Mulle endale meeldib aga sellega mängida küll.

Ja lõpetuseks minu uued roosad ketsid

The alcohol diaries

Nädal tagasi käis Polina mul külas. Kiikusime kevadises Viljandis, läksime minu juurde näkse sööma ja veintsi jooma ning siis suundusime pubisse, kus ma töötan.

Ja hakkasime siidrit jooma. Kuradi siider.  Lisaks saatis keegi meile veel siidrit lauda ka, sest me oleme nii ägedad. Mingi hetk laulsime vanu Backstreet Boysi ja N'Synci laule ja avastasime, et kell on juba üks ja koht on tund aega kinni olnud. Mu töökaaslane ütles leebelt, et tüdrukud, võiks hakata koju minema.

Järgmine hommik oli raske. Polinal oli veidi parem kui minul, või ta lihtsalt suutis sellega paremini hakkama saada. Ma tegin kohvi, aga suhelda ei suutnud absoluutselt, keerasin hoopis tagasi magama ja püüdsin mitte iiveldada. Polina küsis murelikult, kas ta saab mulle poest midagi tuua, aga ma suutsin vaevu vastata. Pakkisin talle igaks juhuks peavalutableti kaasa, kui ta ära läks. Nii lühikeseks jäi see meie teine päev. Umbes kella kolme ajal uuesti tõustes oli mul parem, ühtlasi andsin uue lubaduse alksiga mõni aeg piiri pidada.

Samal päeval sõpradega istudes jõin tõesti teed, kui nemad siidrit võtsid. Aga siis selgus, et järgmine päev on ühel sõbrannal sünnipäev.

"No ma ei usu, et sa kaineks jääd," ütles ta ähvardavalt, ja ma polnud isegi selles kindel. Milline halb ajastus!

Järgmine päev saime emaga kokku, käisime Tartu peal natuke ringi, sõime Lõunakas, ja mina suundusin Aurasse. Oo kui mõnus seal oli. Super. Ujudes sa kuidagi tunnetad nii positiivselt oma lihaseid.

Õhtul sõitsin tagasi ja läksin sõbranna sünnipäevale. Meid oli vist seitse inimest, ja kõik peale minu jõid päris kõvasti. Ja mind veendi ka päris kõvasti, aga ma keeldusin viisakalt ja jõin vett, mahla ja limonaadi. Siis hakkasid raseda-naljad, millest sa üks õhtu põhiteema. No mis teha. Ja ma jooksin kogu aeg vetsu vahet, sest puhtalt vedeliku kogus, mis ma ära jõin, et alkoholi asendada, oli meeletu.

Aga hakkama sain. See üllatas mind ennast ka veidi. Ja õhtu lõpus ütlesid kõik, et ma tundun kõige rohkem purjus ja et kas ma olen kindel, et pole midagi joonud? 

Ning õhtu oli väga-väga lõbus. Me kõik naersime meeletult ja sõbranna ütles, et see oli tema parimaid sünnipäevi.

Reedel oli aga ühel kokal sünnipäev, ta pakkus kõigile pokaali šampust. Ma käisin köögis ära, jõin oma pokaali, tulin alla tagasi, ning alles siis tuli meelde, et ma ju ei joo praegu. Dämit! Mulle lihtsalt ei tulnud varem meelde. Kui ebaaus.

Reedel, ehkki ma olin kaheni tööl, tundsin mingit vajadust veel poole neljani öösel üleval passida, sihvkasid süüa ja internetti läbi lugeda. Ehkki ma teadsin, et pean hommikul vara tõusma ja emaga koos vanaema juurde sõitma, et puid riita laduda.

Hommik oli raske. Tegelikult oli terve laupäev raske. Ilm oli imekena ja töö saime kambaga ilusti tehtud, aga siis olin ma ka nii läbi, et läksin punkt kell pool kümme magama ja tudusin hommikul üheksani.

Vanaemal on nüüd uus mööbel, mille diivan lahti ei käi, nii et teoreetiliselt saab tema pool ööbida nüüd vaid üks inimene. Aga mitte meil, kus Eesti nokitseb. Nad katsid mulle põrandale aseme. Kõigepealt tõi vanaema oma vana kasuka. Siis kaksteist tekki. Siis diivanikatted. Ta lihtsalt tõi ja tõi kraami, kuni see oli juba koomiline. Etteruttavalt, seal põrandal oli palju mugavam, kui diivanil kunagi oli. Ruumi oli palju. Ema ütles hommikul, et järgmine kord tahab tema põrandat ja saagigu ma pekki.

Mh.

Insurgent

Reedel käisin Tartus, saime kokku Polina ja Maarjaga. Meie Polinaga jõudsime varem, mistõttu meie valida jäi istumiskoht. See tähendab minu valida, sest Polina ei suutnud sellist pinget taluda. Kui Maarjale sõnumi saatsin, et kohtugu meiega Ristiisas, vastas ta ainult, et teadis seda.

Kui mina saan valida, siis on alati Ristiisa. See on minu jaoks klassika.

Kui Maarja läks koju, suundusime meie edasi Pierre'i. See on ikka päris uhke koht, mõnusa atmosfääriga. Ning kell viis läksin mina üksi kinno, kuna Polinat see film ei huvitanud. Ma olin juba tükk aega tahtnud "Divergenti" teist osa vaatama minna ja ma arvan, et päris viimasel hetkel sattusin peale ka, enne kui see kinodest ära oleks läinud. Kahjuks oli see ainult 3D-s, mida ma vihkan. Mingit erilist efekti see juurde ei anna, hoopis kitsendab vaatevälja ja teeb kõik hämaraks. Ma tahaks kogu aeg need 3D-prillid endal eest ära kiskuda. Lisaks on see kallim ka. Aga mis teha, kui 2D seansse lihtsalt põle. 

Muidu "Insurgent" mulle väga meeldis. Sama hea, kui esimene osa. Shailene Woodley on tõesti päris huvitav, ja kõik meestegelased olid kuumad nagu alati. Mul on vist Miles Tellerisse väike crush, mis on üldiselt päris mugav, sest mulle tundub, et ta on uus kuum nimi, keda veel igal pool näha saab. Naomi Watts, kes mängis meespeategelase ema, tundus küll rohkem talle õe eest, aga mida tema teha saab, kui nii noor välja näeb.

Kinoteema oli mul veel sel nädalal töökaaslasega.

"Anne-Mai! Mul on ülihea plaan!" hüppas ta erutatult üles-alla ja hõõrus käsi kokku.

"Räägi."

"Lähme Tartusse kinno..."
"Davai." Ma käin ju nagunii kogu aeg seal.

""Kiireid ja vihaseid" vaatama," lõpetas ta.

Ma vajusin kohe näost ära. "Ükskõik mis muud filmi, aga mitte seda."

Täpselt nii, nagu Polina pärast arvas minu filmi kohta. Aga pole mingit mõtet minna vaatama filmi žanrist, mis sind ükskõikseks jätab või mida sa konkreetselt vihkad. Ja mina igasuguseid autodega kihutamise filme vihkan. Need on ajuvabad. Oumaigaad, kui põnev, autod ja relvad ja halb huumor. Ei suudaks ära oodata.

Ja nii ongi sõbrannal siiamaani Tartus käimata ja oma film vaatamata. Kõik ei käi igal pool üksi nagu mina.

Loen Maupassanti "Bel-Ami'd", mida Polina soovitas. Tõesti väga hea on. Lihtsalt, naljakalt ja sümpaatselt kirjutatud, mitte niimoodi soigudes, nagu prantsuse klassikutel mõnikord kombeks on. Näiteks pole "Bel-Amis" veel ette tulnud kahte lehekülge kirjeldust kellegi elutoa tapeedist.

Ja "Morti" lugesin uuesti läbi. Pratchetti lahkumise puhul. Nuuks...

Ja avastasin Humana kaltsuka, millest mul varem aimugi polnud. Kolasin mingis suvalises Selveris teisel pool linna, kui Humanat silmasin. Esiteks oli seal suur ja avar ruum, teiseks küllalt normaalsed riided ja täna näiteks olid kõik asjad 4 euri. Minu uus pluus:

Sinakasroheline ja suur, nagu mulle meeldib

Minu linn

Jalutasin täna peale sõpradega istumist surnuaias. Hetkeks oli lausa päike välja tulnud ja soojaks läinud, nii et meil tekkis petlik illusioon kevadest, aga kui ma koju hakkasin jalutama, sadas juba vihma. Siiski ei häirinud see mind, sest ma kuulasin oma head muusikat ja mõtlesin omi mõtteid. Surnuaiast mööda kõndides - ma elan otse ühe lähedal - astusin sinna sisse, kuigi need mind alati natuke mõtlikuks muudavad. 

Saades teada, et Glee on otsa saanud, hakkasin seda uuesti vaatama neljanda hooaja poole pealt, kus see mul kunagi pooleli jäi. Nüüd on mul veel küllalt vaatamata osi järel. Ja kui minu arvamust küsida, tegid nad väga õigesti, et selle sarja nüüd ära lõpetasid, kui see veel mingil määral kuum oli.

Igal juhul kiiksuga. Ja kuidagi epohhiloov. Ma mäletan, kui hullud kõik (ka ma ise) ise Glee järele olid, kui see alles uus sari oli.
Igal juhul, rääkides surnutest, siis nendes osades, mida ma praegu vaatan, on Finn Hudsoni osatäitja Cory Monteith alles elus. Ja mul on millegipärast nii kurb teda vaadata, sest et ta 2013. aasta suvel üledoosi tõttu surma sai. Mulle tuleb kogu aeg pähe, et kõik teised osatäitjad on elus ja kõnnivad praegu ringi, aga temast pole järel midagi muud kui luud. Ja see kõik on tema enda süü. Kunagi ei näe inimese sisse, aga mis sundis teda selliseid lollusi tegema, kui ta oli maailmakuulus ja maailma populaarseima sarja staar?
Just lugesin Wikipediast, et tema kaasnäitlejad ja produtsendid saatsid ta sarja võtetelt paar kuud enne seda võõrutusravile ja ütlesid, et ta töökoht on ikka alles, kui ta tagasi tuleb. Nii et teda püüti aidata, aga ta ise ei püüdnud.

Ja ma ei saa absoluutselt aru, miks mulle läheb korda mingi suvaline näitleja, kellega mind ei sidunud miski peale selle, et ma teda natuke teleekraanilt nägin. 


Teisel teemal: sain esimesel aprillil rämedalt tünga ühe ja sama töökaaslase käest, esimene kord siis, kui temale parasjagu rääkisin tüngast, mida teisele töökaaslasele teha üritasin. Minu tüngasid ei jäänud keegi uskuma. 
Kui töökaaslane teine kordki üritas, ütlesin et ei, mul ei ole nägu vahukoorega koos, sae pekki. Siis läks ta saali peale ja mina hiilisin kähku peegli ette, et salaja kontrollida, ega ta õigust ei rääkinud. Ta vaatas tagasi ja irvitas, ning ütles tagasi tulles, et see loeb ikkagi.

Temaga ükspäev Rimi ees kokku saanud, läksime poodi, kus ma tõstsin smuuti kõrval korvi ka tortillad, mis on sellised ümmargused lehekesed, kuhu saab kõiksugu maitsvaid asju peale panna ja need seejärel rulli keerata ja nahka pista. Mina kutsun neid wrap'ideks, sest nii kutsus neid mu Londoni-pere, kus ma wrape esimest korda maitsesin. (Sellega seoses tulevad kohe meelde pisarad ja jonnihood, mida need põrgulikud lapsed korraldasid, kui kellelegi oli ujumistrenni teistest parem wrap kaasa tehtud või midagi oli otsa saanud. Õõh...)
Otsisin neid tükk aega Maximast, tahtmata uskuda, et neid nii suures poes ei müüda. Nüüd käin spetsiaalselt selle pärast kesklinna Rimis. Igatahes nii, kui need korvi tõstsin, ütles sõbranna üllatunult: "Ma just täna hommikul tahtsin oma poisile tortillasid hommikusöögiks teha ja otsisin neid sellest Maximast, mille kõrval sa elad, aga seal neid polnud."
Minu lemmik on kurgi ja igasugu juustudega, lausa keele viib alla.

Ja ostsin uue lilla kampsuni-kleidi ristsugutise, ilma seda selga proovimata, nii et see on natuke suur, aga muidu igapidi mõnus. Kui ema küsis, kas see on uus, suutsin ta panna uskuma, et olen seda juba kaks aastat kandnud. Skoor!