Wave after wave, slowly drifting

T2nase p2eva k6ige parem synnip2eva6nnitlus l2heb raudselt yhele mu t66kaaslasele.

Õed sõgedad

See postitus võiks vabalt rääkida Liisust ja Minnist, aga seekord räägib ühest filmist.

Nii kui ma avastasin, et Tina Feyl ja Amy Poehleril on väljas järjekordne film - nimega "Sisters" ehk "Õed sõgedad", jooksin insta tormi, et see ära näha. Minn oli meeleldi valmis minuga ühinema, ehkki ta Tina Feyst ega Amy Poehlerist midagi ei tea.

Minu jaoks oli eriti hea seda filmi just praegu näha, sest et mul on Amy elulooraamat peaaegu läbi ja see on päris huvitav lugemine olnud. Peaaegu filosoofiline ja väga innustav.

Film ise oli täpselt selline, nagu treileri järgi oletada võis: hullumeelne. Palju roppe nalju, palju joomist ja narkot ja pidutsemist. Terve lugu oli pmst üks suur pidu.

Mulle meeldis, et mõned praegused SNLi näitlejad olid kaasatud, ja veel mulle meeldis, kui ilus Tina Fey oli. Ta nägi tõesti väga hea välja.

Lugu ise on selline, et kaks täiskasvanud õde avastavad, nende vanemad on oma maja (ja nende lapsepõlvekodu) ära müünud, ning neil kästakse oma kunagine tuba ära koristada ja minema visata, mida enam vaja pole. Tina Fey mängib luuserõde, kel pole kodu ega tööd, ja Amy Poehler vastutustundlikku, üleliia muretsevat ja hoolitsevat õde. Nad avastavad tuba koristades ja jutustades, et Amy Poehler pole nooruses õieti üldse lõbutseda saanud, sest ta kogu aeg valvas teiste järele, kui nood pidutsesid, ja otsustavad ära pidada ühe suure megapeo, viimase selles majas. (Sealjuures peaks maja jääma ideaalsesse korda, sest müük pole veel päris läbi läinud ja uued omanikud käivad kogu aeg läbi ja luuravad kullipilgul, mis toimps.)

Pole vist vaja öeldagi, et maja oleks vähem kannatanud, kui seda oleks pommitatud. See on täielik košmaar. Yolo!

Film ise oli täitsa talutav. Mitte mingi pärl, aga kui sa tahad natuke naerda ja näitlejad meeldivad, siis kärab küll.

Kes ees, see mees

Mida varasem sünnipäevakink, seda parem. Sest sünnipäevalaps saab selle varem kätte ja on topeltõnnelik! Ja yolo!

Eile pärast ema haiglas külastamist sain linnas kokku isa ja Minniga, kes mõlemad ära olid sõitmas. Isa oma koju ja Minn aastavahetuseks ära. Sõime Tasku keskuse Chopstixis ja Minn ulatas mulle ülisuure ja lopsaka koti, mis oli täis ühte karu, tervet kuhja Apollo kinkekaarte, sünnipäevakaarti ja trühvleid.

"Kas see karu mängib muusikat?" küsisin karu küljest silti musical bear leides ning teda igast küljest muljuma hakates.

"Ma ei tea," vastas Minn üllatunult. "Mina ostsin ta sellepärast, et ta oli nii nunnu ja hoidis teist karu süles. Vaata!"

Muusika õnnestus mul kätte saada alles kodus, kui avastasin, et karu tuleb mütsist sikutada, et ta sulnist unelaulu mängima hakkaks.

Nii nunnu!

Jõulubluus

Mingi imelik peale-jõule-bluus on peal. Ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Ilmselt on vaja rohkem magada.

Panen parem mõned pildid.

Teine piparkoogitegu. Instaswag!

Tiinalt

Nati kingitud kuldne ahv ja banaaaaan

 

Kuidas me kuuske katsime

Parajasti kui mina eile Tartusse ema vaatama sõitsin, vajusid Puhjas bussi peale veel Minn ja Liis ja nii me siis kõik kolmekesi palatisse astusime. Ema muutus näost valgeks ja pomises, ta ei mäletanud, et tal nii palju lapsi oli.

Jõime kõik neljakesi voodi peal istudes R-kioski lattesid ning juba oli mul aeg linna poole sprintida, et Heleniga kokku saada. Jäin hiljaks, aga sellest polnud midagi, sest Helen jäi ka hiljaks. Eriti naljakas oli, et mu õed pidid ka kuskile lõunatama minema. Valin mina siis Heleniga välja pubi Pahad Poisid, istume maha ja tellime ära, kui märkan seina ääres lauas Minni ja Liisu. Kõigist Tartu söögikohtadest! Kusjuures see pole meil üldse tavaline koht, mida külastada.

Juurde astudes märkasin, et Liis oli isegi tellinud sama toidu mis mina. Geneetika vastu ikka ei saa. 

Õhtul ehtisime Minniga kuuse ära. Nii nunnu tuli:

Hästi ilus, lopsakas ja kahar kuusk on. Millegipärast ütlesin ma mingi kolm korda järjest: "Hakkame siis kuuske katma" või "Ongi kuusk kaetud" ja pidin ennast siis parandama. Mul oli tunne, et öeldakse "kuuske katma", aga ei öelda ju. Kuuske lihtsalt ehitakse. Täiega kummaline. Mingi lüli ajus on katki vist.

Päärlane seadis ennast uhke ilmega Minni kohvri peale paika ega jõudnud piisavalt kiiresti põgeneda, kui Minn talle lähenes, kurjakuulutav ilme näol ja kard käes.

Lookin fabulous!

Roobitseb Minni hambaharjakarpi, kohtlane ilme näol

Küpsetasime ka ühe laari piparkooke ja ausalt, sel aastal tulid lahedamad ja maitsvamad piparkoogid kui kunagi varem! Esiteks jätsime taigna paksemaks, nii et nad said mõnusad kohevad, ja teiseks avastasime, et vormid on üldse igavad ja hakkasime kooke hoopis noaga välja lõikama. Hästi loomingulised tulid. Lõikasime oma nimetähti ja komme ja lipse ja labidaid ning Minn tegi terve akvaariumitäie kalu.

"Kas on aru saada, mis see on?" küsis ta pärast iga oma loomingu väljalõikamist.

"Võti," ütlesin mina.

"See on pulgakomm! Või liiklusmärk, millel pole midagi peal."

Elumoto

Tegime ka lahti pere ühise jõulukingi, Scrabble´i. Kahjuks Minn võitis, aga mida iganes. Algaja õnn. Panin tähele, et eesti keeles on seda raskem mängida kui inglise keeles. Näiteks sain ma z-tähe.

"Mida kuradit?" küsisin ma. "Minu meelest pole eesti keeles üheski sõnas z-tähte. Miks mõnitad, Scrabble?"

"Mul oli terve mäng see käes," irvitas Minn, "enne kui lõpuks selle ära vahetasin."

Jaaaaa ma jooksen parem uuesti bussi peale, meid saab suurem kamp kokku. Mul on tunne, et ma veedan praegu pool elu bussis.

I wanna see it painted, painted, painted black

I look inside myself and see my heart is black

Eluohtlik

Mul oli kolmapäeval kummaline päev. Kõigepealt mõtlesin ma äratuskella peale ärgates, et mida kuradit, ma ei ole täna isegi tööl, kui hooga meelde tuli, et olen küll, aga see äratus ei ole isegi mitte töö, vaid ujumamineku jaoks, sest kell oli alles kuus. Käisin ujumas ära, ostsin Ekspressi ja istusin kohviga maha. Kui kell oli üheksa hommikul ja mul meelde tuli, et tööle pidin minema alles 11ks, läksin hoopis tagasi magama. Säh sulle varast äratust.

Tööl selgus, et meil oli sel päeval ka praktikant ja päev ise vaikne, nii et töökaaslane tahtis, et me loosi võtaks, kes saab koju minna. Mina võitsin (või kaotasin?) loosi.

"Mida sa teed, kui koju lähed?" küsis töökaaslane. "Uuesti ujuma?"

"Ma arvan, et ühest korrast päevas piisab," vastasin tasakaalukalt.

"Ongi hea. Nad on basseini just puhtaks saanud. Nad saaks südari, kui sa tagasi läheks!"

Ma muigasin.

"Nad on sellest alates pidanud kloorikoguseid kaks korda suurendama, kui sina seal käima hakkasid," jätkas ta. "Kas sul inimestest kahju pole, et nad sinu pärast kloori peavad neelama?"

"Elu on selline," vastasin.

"Nad pidid puhastusfirma välja kutsuma. Need panid põrandale OHU-sildid üles. Mitte lihtsalt märja põranda sildid, vaid "Eluohtlik"," lobises ta.

"Seda ma vaatasin linna peal, et päästeamet oli välja sõitnud. Vilkuritega autod ja muu kupatus."

"Ja mina veel mõtlesin, mis sade see põhjas on, kui viimati peale sind ujumas käisin. Alles nüüd saan aru."

Siis jäi ta natukeseks vait.

"Ongi kõik?" küsisin. "Rohkem ei tulegi?"

"Need kloorimürgistused," jätkas ta, "mis Kalevi spas olid olnud, kas need on ka kuidagi sinuga seotud? Ega sa enne seal käinud?"

"Noh, kui aus olla..."

Praktikant kuulas meie juttu, ebalev naeratus näol.

Igatahes oli mul hea meel, et koju sain, sest sain Puhja Pääri-valvesse sõita. Päär oli seltsi üle üliväga õnnelik ja veetis kogu aja minu süles või rinna peal magades, käpad mulle kurgu alla torgatud.

Selleks ajaks, kui õhtu käes, oli mul raske uskuda, et olin samal päeval veel ujumas ja tööl käinud. Päev tundus lihtsalt nii pikk! Alati, kui ma varem töölt ära lähen ja päeva lõpuks kella vaatan, on minu jaoks uskumatu, et sinna jäänud töökaaslased ikka veel tööpostil on. Need on ikka meeletud tunnid, mis me seal veedame.

Eile käisime Liisuga koos ema vaatamas. Ta oli just opilaualt tulnud, aga väga tubli ja kosus juba silme all. Ma olin väga kergendunud, sest mis salata, pabistasin ikka kõvasti. Kui haiglast välja astusin, oli hakanud just lund sadama...

Mida öelda, kui ei ole midagi öelda?

Rääkisin ükspäev ühe raseda tüdrukuga juttu. 

"Mul on juba nimed välja mõeldud," ütles ta.

"Millised?" küsisin huvitatult.

Ta võttis oma telefoni välja ja näitas mulle pikka-pikka nimekirja poisi- ja tüdrukunimedest, sest ta ei tea, kumb tuleb. Võtsin nimekirja ja suumisin. Kõik olid kahenimelised ja kõik olid sellised, et üks nimi oli mingi välismaa oma eestistatud kujul ja teine eesti oma. Kõik olid oma kakskümmend tähte pikad.

Ma püüdsin paaniliselt leida ühte, mis oleks ilus, aga andsin alla, ulatasin telefoni tagasi ja ütlesin: "Oo... pikk nimekiri."

Saladus nende silmades

Film, mida ma vaatamas käisin, kandis nime "Secret in their eyes" ("Saladus nende silmades"). Tegu on põnevusfilmiga, kus mängivad Julia Roberts, Nicole Kidman ja see tüüp, kes mängis "12 aastat orjana" orja. Noh, selles filmis tuli tal veel hoopis 13 aastat orjata, vaene mees.

Vaadake, kui murelikud nende silmad on. Saladusi täis.

Minu jaoks polnud taas kord mitte kuskil terve filmi jooksul ühtegi saladust, sest et ma olin juba filmi tutvustust lugedes kohe välja guugeldanud, kes tegi mida ja miks. See on mul iseloomu viga, kuid olgu pealegi. Vaatamist ei seganud.

Sisust ka. Kõigepealt on nad kolm politseiuurijat, tüüp ja Julia Roberts on sõbrad ning Nicole Kidman mängib uut töötajat, kellesse tüüp kohe armub. Terve filmi tuleb vaadata tüübi kohmakaid lähenemiskatseid saledale, kallilt riietatud, viimse juuksekarvani välja timmitud Nicole Kidmanile, kes minu arvates üpris ükskõikseks jääb. Mingi hetk sai mul juba kõrini ja ma oleks väga soovinud, et tüüp juba järgi oleks jätnud.

See selleks. Nicole Kidman pole nagunii minu maitse, ta nägu on nii üleni ära lõigatud ja silmad on punased ning ta on kuidagi... kange.

Igatahes, ühel päeval leitakse noore vägistatud ja tapetud tüdruku surnukeha, nad lähevad seda uurima ja leiavad, et see on Julia Robertsi tütar. Košmaar. Tüüp, kes on Julia Robertsi parim sõber, hakkab lugu omal käel uurima, mille käest ta pidevalt kõigilt pähe saab, sest ta ei tööta üldse mõrvaosakonnas. Tal õnnestub mõrvar leida, aga tema vastu ei ole piisavalt süütõendeid. Ja kui ta püüab ringi käia ja neid tõendeid leida ning mõrvarit omal käel taga ajab, saab ta kogu aeg sõimata: oma ülemuselt, töökaaslastelt, Nicole Kidmanilt ja isegi Julia Robertsilt. Lõpuks tuleb välja, et mõrvar on politseinuhk ja tal on võimu üles anda terve hulk kõrgema klassi kurjategijaid, nii et politsei polegi huvitatud tema kinnivõtmisest selle mõrvaga seoses. Tüüp vihastab ja läheb politseist minema.

Kolmteist aastat hiljem (olles kogu selle aja iga päev uurinud netist kõigi USA vangide nägusid ja püüdes uuesti leida käest kadunud mõrvarit) tuleb tüüp tagasi. Ta arvab, et on mõrvari leidnud. Mitte eriti üllatuslikult ei taha asja üles kaevata ei vahepeal suureks ülemuseks tõusnud Nicole Kidman (kangema olekuga kui kunagi varem) ega isegi Julia Roberts.

Filmi lõpuks oli mul peamiselt kahju ainult tüübist, kes kolmteist aastat oma elust selle jama peale raiskas. Mitte keegi ei öelnud talle isegi aitäh, ta sai ainult igalt poolt sõimata. Just peamiselt selle tõttu oli see film minu jaoks natuke depressiivne. Mitte halvasti tehtud, päris hea film. Aga kinosaalist lahkud küll natuke masendunult. Ja ma mõtlesin selle süžee peale veel järgmisel ööselgi.

Shopadoping

Otsisin endale midagi ilusat, mida selga panna, ja joppaski! Ühe kleidi leidsin Humanast ja teise Mangost. Mango oma on ilus ja roheline ning nii täiuslikult mangolik.

Mmõnus...

Lühike must kleit Humanast

Ja hoolimata sellest, et mul on kolm raamatut pooleli, pidin minema Apollosse ning endale midagi lugemist leidma. Valisin Amy Poehleri elulooraamatu. Amy tegi kunagi Saturday Night Live'i. Ja ma olen täielik SNLi sõltlane, nii et see on midagi mulle. 

P.S. Avastasin, et Tina Fey on samuti raamatu kirjutanud. See on järgmine!

 

 

But first, let me take a selfie

L2hen linna, vaatan v2ikese filmi, teen v2ikese shopingu (iseendale), s66n kuskil... Elu on ilus. 

Ja lund sajab.

Uus tuunika, mida ma absoluutselt armastan

Rahvusvaheline ahvidepäev

Kuulan siin Sky Plusi hommikuprogrammi, kus Hirmo teatas just, et täna on rahvusvaheline ahvidepäev. Mul jäi suu õnnest lahti. Minu päev! Kes oleks võinud arvata. Hea, et nii vara üles sain, et seda maksimaalselt nautida.

Mul oli väga hea nädalavahetus. Kiire ja tore. Aga see-eest väsitas ta mu nii ära, et magasin pühapäeval kella kaheni. Kui olen reede-laupäev tööl, on mu pühapäev põhimõtteliselt maha tõmmatud, ma olen nagu zombi. 

Mingi hetk natuke enne viit mõtlesin, et õieti võiks ema juurde sõita, sest saadame ta varsti taastusoperatsioonile ning tahtsin teda enne näha. Saatsin sõnumi, millele ta ei vastanud, kuid mul polnud aega ennast selliste asjadega nagu tema nõusolek vaevata, sest mul oli viisteist minutit aega, et oma asjad kokku panna, riidesse saada ja bussi peale joosta. Võtsin kaasa kimbu roose ja sadasin uksest sisse. 

Ta väitis hiljem, et polnud mu sõnumit üldse näinud, mis on hea taktika, kui sa ei taha kellelegi vastata. Aga siin poleks tal nagunii midagi teha olnud. Mul on võti olemas ja sisse saaksin nagunii.

Emal põlevad iga koha peal küünlaid ja igas toas on üleval jõulutuled. Jõulutunne maksimumil. Üks eriti ilus küünal on selline:

See vahetab värvi, lõhnab ja pilt on ka ilus. Õnneks kinkis ta mulle samasuguse.

Täna tõusin kell kuus ja jõin koos emaga tassi kohvi, enne kui ta tööle läks. Nüüd kirjutame Pääriga blogi ja peseme ennast ning mõtleme, mida oma ahvidepäevaga peale hakata.

Hakkasin minagi siin ükspäev meisterdama, tuli nimelt tuju jõulukaarte teha. Ostsin poest värvilisi pabereid ja vildikaid ja muud träna ja kukkusin tegema. Need tulid ainult kahtlaselt... lapsikud. Tõesti, nagu laps oleks valmis teinud. Täielik yolo. Aga vähemalt oli endal tegemise rõõmu.

Isa helistas enne ja ütles, et oli enda oma kätte saanud. "Ütleme nii, et see oli naivistlikus stiilis tehtud," ütles ta delikaatselt.

Käisime bowlingut mängimas. Ma pole seda enam mingi pool aastat teinud. Mul väike kahtlus, et ülejäänud kamp sokutas ennast kokku alati siis, kui ma tööl olin. Igatahes püüdsin seegi kord teiste jalgealust õõnestada, teatades, et mul on hea tunne, nagu ma täna võidaks, ja karjudes teistele "Koba!" või püüdes nende tehnikat laita. Sellest polnud suuremat kasu, ikka olin stabiilselt eelviimane. 

"Mul on kõrini sinu jamast," ütlesin töökaaslasele pahaselt, kui ta järjest straike (kõik kurikad esimese korraga maha) veeretas. "Me ei võta sind enam mängima."

"Kas kuuled?" laiutas ta baaris töötavale neiule käsi. "Mina ajasin kogu kamba kokku ja nüüd nad ei võta mind enam mängu?"

Elu on selline. Mängi halvemini. Selle nimi on empaatia. 

Vaatasin just uuesti ära "American Beauty". Mul on hästi meeles, kui kunagi keskkooli ajal Helen märkis, et see on üks tema lemmikfilme, ja mina vastasin, et see on masendav ja ülehinnatud. Täna tuli tuju see üle tšekata. Ja see oli minu jaoks nagu teine film! Mitte masendav, vaid ilus. See oli tõesti ilus. Ja lõpp oli täiuslik. Kõik oli täiuslik. Võib-olla olin ma teismelisena liiga ebaküps, et seda filmi hinnata. Mulle meeldis Kevin Spacey seal väga. Ta tundus ehmatavalt noor. Ning Wes Bentley ja Thora Birch olid head.

Ma sain kuidagi nii hästi aru selle filmiperekonna probleemidest ja tüdimusest. Ma sain aru Kevin Spacey tegelaskujust, kui ta keset õhtusööki sparglikausi vastu seina viskas ja stseeni tegi.

Selles stseenis, kus poiss ja tüdruk vaatavad koos, kuidas kilekott tuules lendleb, tuli mul peaaegu pisar silma. Hämmastav.

Vähe kõvem tuul

Ausalt öeldes on see torm päris ilus vaadata, kui endal elekter ära pole või toas ei ujuta. Ja mul ei ole ära ega ujuta, seega mulle täitsa meeldib. Võimas, kuidas puud mu akna taga kohisevad. Ma hoian ainult kogu aeg vett varuks, läpaka ja telefoni laetuna ja küünlaid põlemas. Ning nõud pesen kohe ära, kui nad tekivad - aga seda teen ma niikuinii alati. Aga siin on tõesti tugevad elektrijuhtmed või midagi. Puhjas näiteks läheb iga väiksema asja peale elekter ära.

Eile magasin jälle megakaua, sest tööpäevad olid läbi võtnud. Õhtul tahtsin end siiski liigutada ja läksin ujuma. Positiivne oli, et ujulas polnud eriti rahvast - kes läheks sellise ilmaga välja? Negatiivne oli, et mina läksin sellise ilmaga välja.

Kui olin juba kakskümmend minutit kõndinud, tuul otse vastu ja vihm näkku peksmas, kõnnitee asemel ainult meri, mõtlesin küll, et mul on midagi viga.

Aga pole hullu, ujuda oli hea ja rahulik.

(Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas eelmine kord ujuma läksin. Ka siis oli väljas kõva tuul. Rääkisin telefonis emaga ja ta soovis mulle lõpetuseks telliskivi taskusse. Esimene hetk olin siiralt hämmelduses, sest mõtlesin, ta soovib, et ma basseinis põhja vajuks. 

"Miks sa mulle niimoodi ütlesid?" küsisin hääle värisedes.

"Tuule vastu," parandas ema ruttu. "Et tuul sind ära ei viiks. Basseinis ära põhja vaju."

Nice save.)

Kui ma tagasi koju jõudsin, panin kõik asjad kuivama, kõik küünlad põlema ja pugesin teki alla, kindla kavatsusega enam mitte väljuda. Siis saatis sõbranna sõnumi. Olime plaaninud midagi teha, aga ma arvasin, et ilm automaatselt tühistab kõik plaanid. Tegelikult oleksin pidanud teadma, et sõbrannale see suva, kuna ta sõidab igale poole taksoga. Mina ei sõida peaaegu kunagi taksoga, ja sajandi torm pole juhuseks, miks ma seda tegema hakkaksin. Ära ei saanud ka öelda, sest kaks eelmist korda, mil ta mind kuhugi kutsus, mulle polnud sobinud ja kolmas kord oleks väga ebaviisakas olnud. Ma ise ei kutsuks enam kuhugi inimest, kes mulle kolm korda järjest ära ütleks. See oleks blokk.

Niisiis panin end ohates jälle riidesse ja läksin välja tuule-vihma kätte. Istusime töö juures ning sõbranna oli oma uue kutsika kaasa võtnud. Kui ta veel plaanis teda võtta, siis tegime ikka nalja, et ta paneb koera nimeks Väino või Volli. Nüüd läks ta esimest korda närvi, kui ma pisikest Väitsiks kutsusin. 

"Tema nimi ei ole Väino!" ütles ta häält kõrgendades. "Omavahel rääkige mida tahate, aga minu kuuldes mitte."

"Mina pole teda kunagi nii kutsunud," ütles üks kokkadest koera lõua alt sügades.

"Valetad!" näitasin tema poole sõrmega. Tema kutsus koera kogu aeg Volliks.

"Kas sa tahad teda sülle võtta?" küsis sõbranna minult, aga ma lükkasin selle ettepaneku viisakalt tagasi. Tegu võib olla kasvõi kõige pisema kutsikaga, aga ma ei ole ikkagi koerainimene. Natukese aja pärast pidi sõbranna kuhugi minema ja andis kutsika ikkagi minu sülle. Väino vaatas natuke aega ärevalt üles minu poole, uurides seda võõrast nägu ja mõeldes, kus ta perenaine on, aga andis siis alla, lakkus natuke mu kätt ja heitis magama. Ta oli tõesti päris armas.

Seal juhtus parajasti einestama üks vähe kuulsam laulja. Ta tuli leti äärde maksma ja kui ta ära oli läinud, oli sõbranna kindel, et tüüp vaatas talle otsa.

"Ta vaatas mulle otsa, kaks korda!"
"Ta vaatas hoopis mind," ütles teine töökaaslane veendunult.

"Minu meelest püüdis ta väga konkreetselt mind mitte vaadata," ütlesin mina, "aga ainult seetõttu, et lahe paista. Et ma midagi aru ei saaks."

MUL ON KASS

Viskan Päärile hõbepaberist rullitud palli ühest toast teise ja ta jookseb järele kappadi-kappadi nagu hobune. Mu suurim rõõm on, kui pall põrkab vastu kappi, tema aga jookseb mööda, libiseb koos vaibaga ja põrkab põmdi! vastu radiaatorit. 

Täpselt selline nägu, et tal on megapohmakas. "Sa ei kujuta ette, milline õhtu mul eile oli..."

Ma saan su kätte. Ma SAAN su kätte!

Aga samas... milleks see kõik? Kui ma ta kätte saan, mis siis edasi? Millel üldse on mõtet?

 

Nõutu

Viljandi inimesed on nii sportlikud. Vähemalt ujula on küll kogu aeg inimesi täis. Viimane parim aeg, mil see võrdlemisi tühi oli, oli reede õhtul. Kuulsin, kuidas kaks naist riietusruumis arutasid, et kõik vaatavad praegu kodus telekat. Nii mõnus oli ujuda, ilma et kellelegi käega pihta läheksid või keegi sinust kogu aeg mööda peaks ujuma. Rahulik ja hea. Lausa meditatiivne. Mõtled omi mõtteid.

Siis käisin esmaspäeva õhtul. See oli alles viga. Sihtisin veel natuke hilisemaks ajaks õhtul, mõtlesin, et siis on vähem inimesi kui kohe ujula lahtitegemisel, aga eksisin täiega. Isegi duššide juures oli järjekord ja ujuda täiesti võimatu. Läksin kohe torssi ja olin seal imenatuke aega.

Viimane katse oli mul täna hommikul. Panin endale kella kuueks äratuskella, et kui viitsin, siis viitsin. Viitsisingi! Ausalt öeldes on nii vara hommikul läbi pimeda linna minna võitja tunne küll. Enda laiskust on võidetud. Ainult natuke õudne on, sest mitte kedagi ei tule vastu ka (ja kui keegi üksik siiski tuleb, siis vaatad teda eriti kahtlustavalt ja nihkud hästi tee äärde, juhuks, kui tegu on maniakiga), surnuaias põlevad jälle kord tuhat küünalt ja millegipärast on keegi kogu linna prügikastidele päkapikumütsid pähe pannud.

"Mida kuradit?" pomisesin ma prügikastile ligi nihkudes, jõllitasin seda natuke aega ja kiirustasin jälle edasi.

JA UJULA OLI PÄRIS TÄIS. Millele ma enam üldse kindel saan olla? Mis hullumeelsed veel pool seitse hommikul ujuda tahavad? Miks?

Täielik košmaar.

Panin parem oma eile ostetud uued riided selga ja tulin ema juurde. Siin on armas soe Päär ja mitte mingit ujulat.

Detsembri esimesed selfied. On kahtlus, et need ei jää viimasteks

Tegin eile suurema poetiiru, kaltsukates ja Takko Fashionis. Takko pole kuigi hea pood, aga sealt saab näiteks maikasid ja retuuse, mida ma kogu aeg kannan. Nii kui koju jõuan, panen alati insta retuusid jalga. Iial ei ole ma kodus teksastes. Nii ebamugav.

Ja maikasid kannan ma pmst iga riietuseseme all.

Ja aastavahetuse plaanid on tehtud. Tuleb pidu.

Tulin sulle külla...magama

Kutsusin end ise Tiina juurde esimeseks advendiks külla, toppisin kinkekoti täis küünlaid, mandariine ja pisikesi šokolaade ja läksin.

Vaatasime Sven Zaceki loodusfotode raamatut. Me olime Liisuga Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ka tema näitusele sattunud ning see oli üks parimaid seal. Siiras ja ilus ning loomapildid olid lihtsalt nunnud.

"Loomad on parimad," ütlesin ma Tiinale raamatut lehitsedes. Tiina nõustus.

"Hunt näiteks on paha!" teatas Tiina laps kõrvalt ja me kõik hakkasime naerma. Lapsed vist kuulevadki hundist algul muinasjuttudest, kus ta on alati suur ja kuri ning natuke totu. Ja tegelikult on ta hoopis väga tark loom.

Marili tahtis meile näidata ühte animafilmi. "Robinsonid" oli äkki selle nimi. Film ise oli väga hea, ainult et me kõik jäime üha unisemaks. Timmo minu ja Tiina kaisus haigutas, nende maailma suurim kass tõmbas kerra Marili sülle ning minul vajusid üldse silmad kinni. ("Ta pole nii suur," ütles Tiina kaitsvalt, "tal on lihtsalt kohev karv.") November on selline. Ma olen kogu aeg unine.

Varsti läks Tiina voodile pikutama, mina heitsin diivanile ja torkasin oma jalad kassi kõhu alla sooja, Marili, kes ainsana erk oli, jäi meid valvama ja laps tšillis niisama ringi ja jutustas ning tõi mulle kaisulooma kaissu. 

Lapsel käivad juba päkapikud, mis on nii nunnu. Ma armastan kogu seda temaatikat. Ka mul käivad nad vahetevahel, viimati leidsin tööl oma sendikarbist ilusti paberisse pakitud Snickersi batooni, peal kiri: "Ilusat päeva!" Ja kui viimati töökaaslased läbi tulid, kui üksi tööl olin, tõid nad mulle Kinder Surprise`i.

Küsisin Tiinalt, kas laps mäletab eelmistest jõuludest ka midagi.

"Kes meil eelmistel jõuludel külas käis?" küsis Tiina lapselt.

"Anne-Mai!"

(Ei käinud.)

"Kas mingi habemega mees ka käis?"

"Jaa!"

"Mis ta nimi oli?"

"Onu Andres."

Mina irvitasin vaikselt kõrval. 

Meie oma kodune jõulupäär

Owned!

Mu ülemus rääkis mulle mingist allergiast, mis tal alles hilisemas elus välja lõi.

"Ei tea, millest see küll tuli."

"Mina arvan, et on jumala karistus," pakkusin.

Ta mõtles natuke aega ja hakkas siis sõrmedel üles lugema. "Võib küll olla. Kõigepealt saadeti mulle allergia, siis Anne-Mai..." 

Ma ei saa aru, mida ta sellega mõtles. Kindlasti olen ma jumala õnnistus? 

Ühtlasi tuli mulle meelde, kuidas ema mind väiksena Egiptuse nuhtluseks kutsus.

"Näljamängude" viimane osa

Unelesin mina siin voodis ükspäev lausa kolmveerand kolmeni, ehmusin, panin end riidesse ja sõitsin Puhja, kus tähistasime ema mehe sünnipäeva. Kui imemaitsvad juustuga kartulid ja tort söödud, hakkasime valetamist mängima. Oi, kuidas ema naeris, kui ma esimese mängu kaotasin. Nad on kõik minu trikid üle võtnud.

Parim mäng maailmas.

Teisel hommikul olin see-eest juba kuuest üleval, jõin emaga kohvi ja saatsin ta tööle, ja mõtlesin, mida edasi teha. Hakkasin nõusid pesema ja prügi välja viima ja kassikasti koristama ja üldse igapidi kolistama, et võimalikult segada Liisu teises toas. Kui ma natuke enne kümmet tuppa hiilisin, et öelda, ma lähen varase bussiga Tartu, sest et mul on igav, siis Liis ainult sisises mu peale. Kuna ta oli alles pikast ööunest kurnatud, oli Päär minu teki alla pugenud ja tudus, soe ja pehme. Nii nad siis seal tukkusid, Liis ühes voodis ja Päär teises.

"Ma ei saa ainult aru, miks sa talle voodi oled ära teinud," ütlesin Päärile pai tehes. "Ja padja pannud? Ta on ju nii väike."

"Kao juba bussi peale," ütles Liis tekki üle pea tõmmates.

Ja ma kadusin Tartusse "Näljamänge" vaatama. Jeeei!

Natuke kahju on, et see saaga läbi sai, aga samas elas ta nagunii üle oma aja, arvestades ühte lisaks tehtud osa. Ja noh, peab ütlema, et väga hästi tehtud film oli ja väga meeldis. Kõik, mis mind raamatu viimase osa juures häiris, filmis eriti ei häirinud, kuigi nii palju kui ma mäletan, oli ta päris raamatutruult tehtud. Kogu Peeta/Gale'i teemaga pole ma nagunii nõus, sest mulle meeldis Gale rohkem, aga mis sa teed ära. Jälle oli Peeta risuks ees ja koperdas jalus, samas kui Gale kõiki päästa üritas. Yolo!

Mõtlesin, et pisardan juba varem, aga natuke märjaks läksid silmad ainult kõige lõpus. Jennifer Lawrence oli jälle nii ilus, et imelik hakkas. Ilus ilma meigita, aga meigiga lausa vapustav.

Tore oli, aga otsa sai.

Kas on turvaline tunne?

Kogu see aeg, mis ma Londonis olin, võis tunda Pariisi järelmõjusid. Trafalgari väljakul oli veel alles lilli ja küünlaid ja plakateid kirjaga #jesuisparis, sest seal oli Pariisi hukkunuid mälestatud. Iga kord, kui ma võtsin kätte metroos pingi peale maha jäetud tasuta ajalehe, oli selle esikülg Pariisi ja Hollande'i nägu täis. Natuke kollasemat kõmu - kuidas täpselt mõni Eagles of Death Metali kontserdi külastaja oli sealt välja jooksnud ja keda endaga koos välja aidanud - ja kainemaid küsimusi. Mida teeb Prantsusmaa edasi? Mida teeb ISIS? 

Ühes juhtkirjas oli öeldud, et London samastub Pariisiga väga, kuna nad mõlemad on euroopalikke väärtusi propageerivad maailmalinnad. Ja et nad teavad ise ka Londonis, et peavad nüüd valvel olema.

Metroos kuulasin, kuidas kaks minu kõrval istuvat väikest poissi mobiilimänge arutavad. Korraga märkis üks neist teisele: "Kõik on Pariisi pärast arust ära."

Ning ma ausalt ei tea, kas kujutasin seda ette või nägin rohkem politseinikke, sest otsisin neid silmadega, aga neid oli lihtsalt igal pool. Samuti ei mäleta ma enam, kas varem ka National Gallery ja Portrait Gallery sissekäigu juures kotte läbi otsiti. Võib-olla otsiti juba varem. Aga silt, mis sellest teatas, oli küll värske, ja minu pisike üleõlakott valgustati ka hoolikalt läbi.

Kui ma olin kontrollist läbi pääsenud, oli edasi muuseumis kõndides natuke kahtlane olla. Nagu keegi kogu aeg jälgiks mind. Nagu ma oleks midagi teinud, kuigi ma ei olnud. Mul oli kange tahtmine näha hästi normaalne ja ohutu välja, kuigi ma ju olengi normaalne (suhtkoht) ja ohutu!

Andsin Liverpool Street Stationis oma kohvri hoiule (üks päev maksab 11 naela! Selle eest, et nad su kohvri riiulile panevad!) ja see valgustati ka läbi ning juurde küsiti: "Miss, kas te pakkisite selle kohvri ise? Kas seal on kellegi teise asju või ainult teie omi? Kas teil on seal lõhkeaineid või relvi?"

Annad selle kohvri ära ja kõnnid eemale ning jälle on imelik tunne, nagu sa oleks ei-tea-mida ära andnud. Kohvrid ei ole peale 9/11 enam normaalsed tarbeesemed. Need on ohuallikas ja nende valveta jätmise eest hoiatatakse pidevalt igas lennujaamas ja rongijaamas. See on päris õudne. Kui ma lähen mingit prügi ära viskama ja selleks hetkeks oma kohvri seina äärde või pingi juurde jätan, on endal ka tuli takus ning kiirustan kohe tagasi. See ei ole pomm! Siin on lihtsalt minu must pesu ja mõned raamatud!

Päris kena, et nad üldse julgevad enam selliseid asutusi nagu pagasi hoiukohad pidada.  

Lennujaama turvakontrollid on üldse omaette ooper. Ma olen ikkagi, kõigest hoolimata arvamusel, et need on ülepingutatud ja seda juba aastaid. Me oleme ära andnud nii mõnedki isikuvabadused, selleks et riikide piirikontrollid saaksid meile sisendada, meil on turvaline elu ja turvaline lennata.

Nii palju sellest on lihtsalt show. No näiteks telefonide saaga. Kas tõesti keegi veel usub, et tema telefoni signaal on lennukile kuidagi ohtlik? See on ju täielik nonsenss. Kui oleks vähimgi oht, et kellegi telefon võib lennuki alla kukutada, siis korjataks need kohe pardaleminekul allkirjade vastu ära ja lülitataks välja. Ilmselgelt. Mitte ei öeldaks seda valjuhäälditest, et "Ah, loodame, et nad ikka kuulavad ja panevad oma telefoni lennurežiimile... Yolo!"

Kui eelmisel kuul Madridi lendasin, võeti mu kohver kõigi silme all lahti. Mu pesu ja isiklikud esemed olid kõigile näha. Jeei! Ja tagasi lennates korjas Madridi lennujaama töötaja ära mu meigieemaldusvee pudeli, sest see oli 100 mg asemel 120 milligrammi. "No problem," ütlesin, kui ta selle ära viskas, aga tegelikult, milline nonsenss jällegi. Nüüd päästsid küll riigi. Ja jah, ma tean küll reegleid ja kui ma midagi käsipagasisse panen, mis ei vasta nõuetele, siis on sellest ilmajäämine enda mure. Aga need reeglid ise on natuke mõttetud.

Sealsamas kõrval võid sa anda oma kohvri ära ning panna sinna vedelikke kuitahes suures koguses. Ükskõik mis vedelikke. Needsamad kohvrid on lennuki all. Kus on siin loogika? 

Seekord siis Tallinnas läks mu ees seisval vene mehel meeletu aeg. Ta aina piiksus ja piiksus läbi väravate minnes ning pidi jälle uusi asju ära võtma: bluetooth, kingad, vöö. Mina õnneks läbi minnes ei piiksunud, aga peale seda läks saagaks. Üks neist otsis läbi vene mehe kotti ning teine võttis ette minu oma. "On see teie oma?"

"Jah," vastasin alistunult. 

"Kas te võiksite selle palun lahti teha?"

Mu pesu ja sokid olid eraldi kilekottides. Põhimõtteliselt just selliste juhtumite pärast. Töötaja sobras hoolikalt mu koti läbi, pani eraldi kasti veel kotid mu pesu ja sokkidega ning meigikoti. Ausalt öeldes päris ebameeldiv oli vaadata, kuidas ta mu meigikotis üksikasjalikult sobras. Minu meelest lasti mu asjad mingi kolm korda röntgenist läbi ja ma ei tea, mida nad otsisid. Kas nad ei usalda kinniseid kilekotte mu kohvris? Kas ma peaksin järgmine kord laotama kohvri pealmiseks kihiks kogu oma pesu ja võib-olla lihtsalt puistama igale poole naiste hügieenivahendeid ja kondoome ja vaatama, mis näo nad teevad?

Ka mees minu taga pidi oma kohvri lahti tegema. Edasi ma ei näinud, võib-olla pidid üldse kõik. 

Stanstedis juhtus üldse omaette draama, nimelt hakkas seal öösel tööle tuletõrjealarm. Ma olin just sättinud end Costa Coffees laua taha, jõin lattet ja lugesin raamatut ning ei liigutanud alarmi peale kulmugi. Mulle ei tundunud, et midagi oleks lahti ja mul oli hea koht, mida ma ei tahtnud käest anda. Lennujaama töötajad kõndisid ringi, rahulikud ja naeratus näos. Minu lähedale istus üks järjekordne helkurvestiga töötaja, kehitas õlgu ega vaevunud ka tõusma, mis minu ohutunnet just maksimumi peale ei keeranud. 

Alarm ise oli kuidagi vaikne. Erinevates keeltes räägiti peale, et palun vabastage pind kohe. Ja kuigi ma tean, et selliste asjade peale peaks reageerima, siis seekord oli kohe kuidagi selge, et miskit lahti pole ja tegu on valehäire või drilliga. Lihtsalt naljakas oli näha, kuidas kõigil täielik yolo oli ja keegi isegi ei tõusnud. Kõik vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja istusid edasi.

Umbes viie minuti pärast tuli üks teine töötaja ja karjus: "Guys, I need you to clear this area for me!" Selle peale ajas isegi minu lähedal istunud helkurvest end üles ja me kõik läksime välja, lennujaama ette seisma. Mitte midagi ei seletatud. Paari minuti pärast sõitis ette tuletõrjeauto, aga sellest väljus väga rahulikul sammul kaks tuletõrjujat, kes naeratades ja juttu rääkides lennujaama töötajatega sisse läksid. Ma siiamaani ei tea, kas üldse miskit lahti oli, aga arvan, et ei olnud, sest juba kõik töötajad olid supertšillid ja jutlesid omavahel. Meid hoiti seal väljas veerand tundi ja siis lasti ilma igasuguse seletuseta tagasi sisse.

Igatahes, väike draama igasse päeva. Ja kurb teada, et mul oleks päris tuletõrjealarmi peale täiesti suva ning ma ei viitsiks isegi välja minna...Hm. 

Stanstedi turvakontrolli ma juba kergelt kartsin. Muidugi hakkasin ma läbi väravate minnes piiksuma. Ehteid ma ei kanna, vööd pole ja taskus midagi ei varjanud. Saapad olin samuti jalast võtnud. Võib-olla prillid piiksusid? Kuid miks nad siis Tallinnas ei piiksunud?

Igatahes enam kedagi läbi ei otsita. Kahtlastelt isikutelt võetakse nüüd kätelt ja riietelt proov ning lastakse see masinast läbi. Lõhkeainete-proov vist. Mu proov oli okei ning läksin edasi, oma läbivalgustatud kohvri juurde, mis seekord avamata oli jäänud. Küsisin väga kahtlustavalt ühelt töötajalt, kas ma võin oma kohvri tõesti ära võtta.

"Yes," ütles ta ja vaatas mind omakorda natuke kahtlustavalt. "Have you been good?" Ta oli keskealine mees, lõbusate silmadega ja natuke Jõuluvana moodi, nii et see küsimus ajas mind itsitama. Muidugi olen ma hea olnud, kui ma tean, et ta heade laste nimekirja kaks korda läbi tšekib. 

"Oodake," ütles Jõuluvana ja haaras mu käest plastkoti vedelikega - kõik kenasti alla 100 milliliitri. "Ma teen teie vedelikele testi. Random screening!" 

Ta läks kõrvale ja ma jäin alistunult ootama. Ise ma olin temaga rääkima hakanud.

Nojah. Teema on keeruline. Rahvas nõuab vastuseid, midagi tuleb teha ja lennujaamad igatahes ülekompenseerivad praegu päris kõvasti. Aga kui see annab illusiooni, et ISISe võitleja minu kõrvale lennukisse istuma ei pääse, mis seal ikka.

Ka kodu pole kõige halvem koht

Jõudsin koju täna kella kolme paiku ja olen sellest saadik olnud üks paras zombie. Tegin väikese lõunauinaku, mis pisut aitas, aga igatahes selline asi nagu pesupesemine, et mul homme midagi selga panna oleks, on küll parajat pingutust nõudnud.

Kuigi see pole isegi pesemine. See on lihtsalt riiete masinasse panek ja välja võtmine. Küll ma olen ikka hellitatud...

Ja nii tore oli... Kaubamajad olid tõesti kõik jõulukraami täis, Harrods oli suursugune ja John Lewis, mis mulle alati meeldinud, tavapäraselt hea. Starbucksi kohv oli endiselt maitsev. Ma tellin seal alati keskmise või suure latte (kui konkreetses kohas on päris tassid ning sa selle suuuuure latte kätte saad, siis on vähe mõnusamaid tundeid).

Ma proovisin seekord mingeid muid jooke ka, nagu kakao mee ja nugatiga (jõuluerist), kuid see oli lihtsalt räigelt magus. Aga söökidest on minu lemmik sealt puuviljaröstsai. Sa saad kaks kuuma saia, võid juurde valida mee või moosi ning kogu kupatus maksab vist alla kahe naela, kui õigesti mäletan. Imemaitsev.

Helistasin iga päev kellelegi koju. Kolmapäeval näiteks helistasin Pret a Manger's istudes Liisule ja me rääkisime pool tundi... raamatutest. Ta oli Gone Girli ja Girl on the Traini läbi lugenud ja talle meeldisid need ka.

Olin ostmise koha pealt hästi tubli (st ostsin vähe). Asi polegi rahas, vaid selles, et ma ei viitsi mingit kola endaga käsipagasis koju tassida. Imelikul kombel tulin seekord päris kerge kohvriga, nii et asjad, mille ma siiski ostsin, mahtusid ilusti ära.

Primarkist ostsin endale vaid ülipaksud mustad sukkpüksid tööle, natuke sokke ja ilusad suured küünlad koju, mis on natuke ka kaunistuste eest. Ülinunnud.

Üks suleline jõulutänav. Nii ilus!

Ning inimeste viisakus jättis mulle jälle kord mulje. Londonis on niigi ebaviisakamad inimesed kui mujal Inglismaal, sest seltskond on palju rahvusvahelisem ja kultuur teine ja elutempo kiirem. Kuid ma lihtsalt koperdasin kogu aeg kellelegi otsa - sellest ma ei hakka rääkimagi, kui ma veel kohvriga ringi käisin - ja kogu aeg paluti minult vabandust. Sorry siin ja sorry seal. Mul kulus paar päeva, kuni ise ka natuke viisakamaks muutusin, aga ausalt, ma pean selle üle võtma, sest see on parim asi maailmas.

Näiteks lennujaamas tekkis see hetk, kui sa ei tea, kummalt poolt inimesest mööduda - mis mul tekib kogu aeg... sest ma ei oska kõndida. Viie sammu kaugusel minust üks keskealine inglise mees peatus, kuulutas särava naeratusega "Sorry!", lasi mu mööda ja jätkas lustlikult oma teed. Või olin oma kohvri peale raamatu toetanud. Üks neiu hakkas minust mööda minema, päris kaugelt, ja raamat kukkus iseeneslikult maha. Ta nägi ise ka, et ei puudutanudki mu kohvrit ega raamatut, aga "Sorry" kõlas ikkagi. See on neil vist lausa refleks.

Ja teate kui õudne oli pärast Ryanairi järjekorras seistes näha, kuidas ühte teise järjekorda trügis neiu. Ta polnud eestlane, tema järjekord oli äkki Prahasse. Aga ta lihtsalt hakkas end ühegi sõnata minu ees seisva naise eest läbi suruma, virutas ta kohvri pikali, nägi seda ise ka, ja kõndis sõnatult edasi. Kohver polnud isegi minu oma, aga vererõhk läks kohe üles. Oleksin tahtnud talle "Excuse you!" järele karjuda.

Aga ööbimiskoht oli mul suhtkoht okei. Hammersmithi metroopeatusest kahe minuti kaugusel ning Tesco toidupood oli sealsamas juures, nii et sain õhtuti koju minnes endale maitsvaid asju osta ega pidanud neid kuhugi kaugele tassima. Tuba oli okei ja puhas, naiste WC, mida oli koridori peale paar tükki, kena ja privaatne, mis väljendus selles, et ma nägin seal teist naist üheainsa korra. Naljakas oli, et tualetid olid selles hostelis eraldi, aga duširuumid koos. 

Ja koridori peale oli ka mitu kööki, kus sai endale pitsat soojaks lasta või midagi... mina igatahes lasin.

Kokkuvõttes päris okei. Ahjaa, keda müra häirib, oleks selles hostelis end küll seaks vihastanud, sest uksi polnud võimalik vaikselt sulgeda. See klõps oli kõrvulukustav. Ja öö läbi kõlasid need klõpsud ja sammud koridoris, kui inimesed vetsu või duši alla või suitsule või kööki läksid. Lisaks oli minu vaade ehitusplatsile. Meie kõrval ehitati maja. Nad alustasid tööd iga hommik pool kaheksa ja alustasid ikka hooga. 

Minul on hea uni ja ma olin iga öö päevasest ringikäimisest absoluutselt kutupiilu, nii et mind jättis lärm enam-vähem ükskõikseks, aga ma arvan, et näiteks Liis poleks seal silmatäitki maganud.

Pärast ööd lennujaamas igatahes hindan jälle oma voodit ja oma kodu päris tugevasti. Ma arvan, et poen õige jälle põhku.

Harrodsi vaateaknad

Nendel j6uludel on Harrodsi vaateakende teemaks hiirekesed. Hiired tantsivad balletti ja on j6uluvana abilised.

Inspireeritud Dalist

K6ik, mis ma endale ostnud olen, on raamatud. Ja s66k. Ja Starbucksi latted.

Pilt pilt pilt pilt

J6ulutuled Oxford Streeti kohal on lihtsalt hingematvad