Hommikul vara ärkasin ehmatusega mingi ebamaise hääle peale. Tõpravaresed kraaksusid nagu hullud rõdu peal. Komberdasin üles neid ära ajama. Nii kui mu pea patja puudutas, alustas Päär teises toas: "Njäu? Njäu. Njäuuuu..."
Komberdasin Pääri sisse laskma. Ta ronis natuke aega mööda mind nagu mäge ja seadis siis end mu põlveõnnalde juurde kerasse. Tal tulevad varahommikuti alati sellised eksistentsiaalsed kriisid peale, kui ta enam üksindust taluda ei suuda, vaid tahab kellelegi kaissu pugeda.
Käisime eile Ristiisas. Maarja ja Polina vandusid nagu voorimehed, kui avastasid, et seal kanti parajasti jalgpalli üle. "Ah sellepärast sa tahtsidki Ristiisasse?" küsis Polina rusikat viibutades.
Mis polnud üldse nii, lihtsalt õnnelik juhus.
Tavaliste siidrite asemel võtsime kolme peale pudeli hispaania veini (et Helenit toetada), mis mõjus nii täiskasvanulikult. Oli väga lõbus õhtu, ainult sai liiga ruttu läbi, kui ma bussi peale pidin minema. Kõik head asjad saavad kord otsa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar