Mõnikord me istume ja teeme midagi, kui korraga hakkab kostma hädalist summutatud näugumist.

"Päär on jälle kuskile kinni jäänud!" taipan ma püsti hüpates. Vahel on see vannituba, vahel riidekapp, kuhu ta märkamatult poeb, kui keegi ukse avab.

Totu

Kuulasin koristamise ajal mobiilist korduse peal kakskümmend korda järjest will.i.ami ja Miley "Feeling myself"i. Võiks arvata, et selle peale laul enam ei kummita, aga kummitab veelgi rohkem. Mis mind aitaks?? 

Selle laulu raadioversioon on eriti naljakas, sest kõik ropud sõnad, mis moodustavad konkreetselt poole laulust, on ära kustutatud või ära muudetud. 

super super fresh what a dope styling

Hollandi-Mehhiko mäng - kohtunik seebiks!

Mul oli nii kahju Mehhikost. Ühtlasi pean ma lõpetama mingi meeskonna poolt ükskõik mis mängul olemise, sest see meeskond kaotab raudkindlalt. Ma toon kas halba õnne või ei tea mitte midagi jalgpallist. See-eest emas on ärganud jalgpallianalüüsigeenius, kes on sada protsenti iga kord õigesti mängu võitja ennnustanud. Noh, õieti ta ei ennusta ega paku, ta ütleb meeskondi kuuldes lihtsalt raudse kindlusega: Holland võidab! või Saksamaa võidab! Ja nad võidavadki.

Ta on nagu kaheksajalg Paul.

Aga see lõpupenalti oli täiesti teenimatu. Kohtunik seebiks! Anda lisaaja viimastel minutitel mitte millegi eest penalti - no anna padruneid. Kui ma oleks mehhiklane, oleks ma praegu niiiiii vihane, sest neile tehti kõvasti liiga. Robben viskas end lihtsalt lambist pikali. Ma oleks talle hoopis teesklemise eest kollase kaardi andnud. Terve ülejäänud mängu oli Mehhiko superhea ja nüüd maksis paar prohmakat väravate kaitsmisel ja kohtuniku erapoolikus neile karmilt kätte.

Kuradi Holland. Ja mis jubedat oranži värvi särke nad kannavad? Huh. Samuti, neil on nagu üksainus mängija ja selleks on Robben. Terve meeskond on Robben. Nad poleks ilma Robbenita üldse mingi meeskond.

Lisaks andsid nad Hispaaniale peksa, nii et ma vihkan neid nagunii terve turniiri.

Play-offid on parimad!

Milline draama! Penaltid! Brasiilia-Tšiili mängu vaatasin nii poole silmaga ja hääl maas, aga poole matši peal hakkasin lootma, et jääbki viigiseis, et tuleks penaltid. Pärl kommentaatorilt: "Penalti löömise ajal ei tohi viimasel hetkel otsustama hakata. Mängija, kes viimasel hetkel otsustab, otsustab tavaliselt mööda lüüa."

Ma tegelikult lootsin lõpus Tšiili võitu, kuna kui mulle kumbki meeskond kuigi korda ei lähe, valin ma tavaliselt autsaiderite poole. Kuid Brasiilia sai edasi. Oleme ausad, neil oli siiski kodupubliku täielik toetus ja see edasipääs tuli neil nii jeeli-jeeli. Saagigu pekki.

Ma närin oma jala läbi selle Brasiilia-jama peale!

ja meie lihtsalt õitseme

Neljapäeval oli meil Maarja ja Polinaga eriti vahva õhtu, ja pikem ka, sest ma jäin Maarja juurde ööseks ega pidanud kuhugi bussi peale minema. Käisime Pirol jalgu kõlgutamas ja kuskil kesklinna pubis. Meie kõrvallauas istus totaalne HIMYM Barney teisik, aga Maarja ja Polina eitasid seda ja ütlesid, et näen nägemusi. Totaalselt samasugune tüüp!

Lõpuks visati meid pubist pmst välja, sest see suleti kell üks. Ma tegin vaikselt otsuse Maarja juurde sisse kolida, sest seal on mõnus. Hommikul kuulasime Sky Plusi proksi ja sõime arbuusi, mmmm.

Ma tahaks minna ja trenni teha, aga Jillian Michaels tapab mu ära :( Liiga noor, et surra!

Tõprateater

Hommikul vara ärkasin ehmatusega mingi ebamaise hääle peale. Tõpravaresed kraaksusid nagu hullud rõdu peal. Komberdasin üles neid ära ajama. Nii kui mu pea patja puudutas, alustas Päär teises toas: "Njäu? Njäu. Njäuuuu..."

Komberdasin Pääri sisse laskma. Ta ronis natuke aega mööda mind nagu mäge ja seadis siis end mu põlveõnnalde juurde kerasse. Tal tulevad varahommikuti alati sellised eksistentsiaalsed kriisid peale, kui ta enam üksindust taluda ei suuda, vaid tahab kellelegi kaissu pugeda.

Käisime eile Ristiisas. Maarja ja Polina vandusid nagu voorimehed, kui avastasid, et seal kanti parajasti jalgpalli üle. "Ah sellepärast sa tahtsidki Ristiisasse?" küsis Polina rusikat viibutades.

Mis polnud üldse nii, lihtsalt õnnelik juhus.

Tavaliste siidrite asemel võtsime kolme peale pudeli hispaania veini (et Helenit toetada), mis mõjus nii täiskasvanulikult. Oli väga lõbus õhtu, ainult sai liiga ruttu läbi, kui ma bussi peale pidin minema. Kõik head asjad saavad kord otsa...

Hommikujuust

Mulle mõjus väga lohutavalt, et Hispaania oma viimases mängus Austraaliale 3:0 kolki andis. Olgu, kasu polnud sellest enam midagi, aga vähemalt tõestasid nad ennast - et ka nemad suudavad kellegi tümaks teha. Ja Torres lõi värava.

Veidi häiris kommentaatorite jutt. Nad olid veendunud, et see on mõttetu, tähtsusetu ja igav mäng, sest et sellest enam midagi ei sõltu. Seetõttu nad ka ei vaevunud mängus toimuvat seletama, vaid rääkisid niisama elust ja ilmast, näiteks inglase Gerrardi koduklubist või millest iganes. Mis on sellel pistmist Hispaania või Austraaliaga? Sama hästi oleksid nad võinud rääkida, mis nende naine täna kodus süüa tegi.

Mul jäi teadmata, mille eest Ramos kollase kaardi sai, sest seda kommentaatorid maailmast jutustamise sees tähele ei pannud. 

Aga ükskõik, selle kompenseeris mängu kõige kaunim hetk, kui Torres oma lõhkirebitud särki vahetas. Ma mõtlen, et see oli just professionaalses mõttes väga huvitav. Mm, lihased...

Joon praegu hommikukohvi ja söön oma hommikujuustu sinna juurde. Hommikujuust on parim.

Keanu Reeves

Nägin eile üle tüüüüüüüki aja kodumaale saabunud Polinat. Ülitore oli. Istusime Crepis, kus oli väga kiidetav teenindus ja hea latte. Pärast kohvikut läksime kaupsi ja jäime sinna lõksu, sest vihma hakkas sadama. Sobrasime allahindlustel ja ma sain endale eriti huvitava küünelaki.

Mis on? Mul on vurr viltu või?

Nagu kõik teed viivad Rooma, lähevad kõik meie jutud lõpuks Keanuni välja. Me ei tea, miks, aga me teame, et Keanu on parim...Muah!

Tubli töö

Vaatan Simpsoneid. Kui halvasti on need tõlgitud.
"It was so inexpensive" - See oli nii kallis.
"We shouldn't be able to afford it" - Me ei saa seda endale lubada.
Kogu ülejäänud dialoog kaotas täielikult mõtte, sest tegelane rääkis suurest majast, mida nad poleks pidanud loogiliselt saama endale lubada, kuid mis oli kahtlaselt odav, ja tõlkija räägib kallist majast, mida nad ei saanudki endale lubada.

Ja siis söödi tänupühaõhtusööki ja kakeldi kalkunikoiva pärast. 
"Give me that drumstick!" - Anna see trummipulk siia!

Facepalm.

Vaatasime mängu ja ma ütlesin: "Nii põnev, et vaata või söömata."

Samal hetkel tuli mulle meelde, et ma just lõpetasin värskete kartulite söömise. Sama tuli meelde ka emale, kes mõnitavalt naerma hakkas. "On sul kõik ikka korras? Sa pole juba kümme minutit söönud. Ega sul nõrkust peal ei ole?"

Haa-di-ha-ha.

Hommikul ärkasin üles, kõik kohad valutamas. Kas ma sain öösel peksa või? Mis minuga juhtus??

Jillian Michaelsi brutaalset trennivideo juhtus. Ma jõuan taaskord järeldusele, et olen väga kehvas füüsilises vormis, sest ma ei jõudnud seda isegi lõpuni teha. Täielik nats! Tehku ise oma harjutusi...

Laupäeval käisime Narvas. Esimest korda elus sattusin sinna kanti. Narva kolledž oli väga-väga ilus, äsja ehitatud ja kaasaegne. Allkorrusel keldris on kunstinäitus, mida igaüks võib vaatama minna. Nad lausa julgustavad võõraste küllatulekut. Ja seal on kott-toolid ja ilus vaade ülevalt ning auditooriumid on kõige ilusamad. Seal juba kuulaks midagi.

Narva kindluses sai piletiga kaasa ka võlts-vanaaegse mündi ja selle eest võis kindluseõues midagi osta. Ma leidsin pisikese kaelakee.

 

Siis läksime Kuremäe kloostrisse. Seest oli väga ilus, aga need nunnad mõjusid natuke õõvastavalt. Nad lehvisid ringi ja süütasid küünlaid ja suudlesid pühapilte. Ma läksin päris kiiresti välja ja vaatasin hoopis aeda kloostri ümber, mis oli väga kena.

Pühapäeval käisime isal Põltsamaal külas. Põltsamaa juures oli kõige parem asi roosipõõsas. 

Roosipõõsaga lugu lõpebki, sest ma saan molli, kui kohe ema netti ei lase.

Nuuks...

Sellega kadus ka meie viimane lootus. Langetame pea leinaseisakus. Kurb küll, et Hispaania edasi ei pääsenud. Mirjam kirjutas mulle ja väljendas seda nii hästi: kahju, et parim (ja parima väljanägemisega) meeskond nii ruttu välja langes.

Lisaks ütles ta, et on ülejäänud turniiri kindlasti "selle oranži Hollandi" vastu, mis on täpselt minu mõte. Ma olen Hollandi peale nii vihane ning olin eile Hollandi-Austraalia mängus ka nende vastu. Mis värv see oranž üldse on? Juustuõgijad.

Objektiivselt võttes ei saa öelda, et keegi Hispile liiga oleks teinud, sest nad tõesti ei mänginud hästi. Nii kui keegi vastaste väravale lähenes, jäi ta palliga sinna jokutama või söötis edasi, selle asemel et üks korralik pealelöök teha. Noh, aastad pole vennad. Aga Ramos, ma armastan sind ikka.

Nüüd ma olen vist Portugali poolt, ja võib-olla Saksamaa.

Nutame koos

Valus on olnud. Valus Hispaania haleda 5:1 kaotuse pärast. Täna mängivad nad Tšiiliga ning mingit survet ei ole - nad peavad ainult kindlasti võitma, või on kaputt. Niisiis, võtke vabalt.

Ühes mängus rääkis kommentaator vahelduseks, kuidas oli Hispaania-Hollandi mängus mõõdetud palliga triblava Robbeni ja teda blokeerida püüdva Ramose kiirust. Robben jooksis Ramosest palju kiiremini ja seetõttu ka skooris. Tõesti, neil on isegi spidomeetrid peal? Mille kõige kohta statistikat ei tehta. Lisaks huvitab inimesi, palju söötudest läks õigele inimesele ja palju kaotati.

Väravajoone tehnoloogia on aga eriti hea nähtus. Muidu oli ikka mitmel korral segadust, kas pall ikka läks üle joone või mitte. Sealjuures ma täiesti pooldan seda, et hiljem ei saa tagasi minna ning väravat vaidlustada, sest see nagu võtaks mängu mõtte ära. Jah, kohtunik on ka inimene ning teeb vigu, aga kui neid pärast mängu vaidlustama hakataks, siis kaoks pool lõbu ära. Siis hakataks juba igasugu kaarte ja vigu ka vaidlustama.

Natuke pakkus lohutust Portugali peksasaamine Saksamaa pärast. Kellega iganes Portugal mängiks - erandiks ainult Hispaania - olen ma nende poolt, ja mitte eriti originaalselt ainult Ronaldo pärast. Ta on lihtsalt omaette nähtus, ka oma draamatsemisega ja meeskonnakaaslaste süüdistamise ja kohtunikuga vaidlemise ja edevusega.

Niisiis pöidlad pihku ja loodame parimat!

Hiir? Ma tean, et ma kogu aeg sind taga ajan...

Aga ainult sellepärast, et ma sind...

...armastan...

Pean ütlema, et ma läheks meeleldi tänaõhtusele David Guetta kontserdile. Ma tean, et sellega seoses on palju nalju ja küsimusi, a la Guetta ise ei tee midagi, vaid terve kontsert tuleb mälupulga pealt...Ja miks peaks üks DJ üldse kuulus olema?

Noh, asi on selles, et tema muusika on lihtsalt kuradima hea. Ma tantsiks nii hea meelega seal suurel valgusshow'l ja kuulaks "Memories" ja "Play hard"i. Vabalt!

Vaatasin eile ka MM-i algustseremoonia ära. Suuremat muljet see ei avaldanud, ootasin rohkem avamängu algamist. Hahaa, Brasiilia lõi ise endale värava! Milline algus turniirile. Ühe värava jõudsin veel ära näha, siis sai uni võitu ja kobisin tuttu. Tänaõhtune Hispaania-Hollandi mäng tõotab hoopis põnevam tulla. (Rrrramos.)

Homme lähme Narva ning ma lähen panen mustsõstrakoogi hakkama, mida kaasa võtta. Lõunasöögiks lillkapsas. Nämpsik.

*

Nägin unes, et Jennifer Lawrence laulis Eurovisioonil Ukraina eest, sinine kleit seljas, ning poole pealt pillas mikrofoni maha. Tal oli väga piinlik - "Alati juhtub minuga selliseid asju!" - ja minul oli temaga koos piinlik.

Mis mind aga öökima ei aja, vastupidi, naeratama, on kõik karudega seonduv. Leidsin sellise armsa uudise merel ujuvast karust.

„Vaatasime, et laevateel ulbib mingi nutsakas ja läksime vaatama. Oli karu! Vana pani kiirelt mandri poole, ei seganud teda poolemeetrine laine ega tuul,“ rääkis Joel Kõiv.

"Kuhugi ma minna ei saa, igal pool on paparatsod ees," mõtles karu vahvasti kroolides.

Metsikult populaarsed nähtused, mis mind pead panevad vangutama

Mõned kunstivoolud või filmid või inimesed on üle mõistuse populaarsed, aga ajavad mind öökima. Mis näiteks?

• Igasugused Bondi-filmid. Ajuvabad. Kuidas saab tüüp üldse agent olla, kui ta igal pool end oma pärisnime järgi tutvustab? Ma ei mõika. Kõik naljad on lamedad, alati toimub mingi mootorratta seljas kihutamine, ja alati semmib Bond mingi ohtlike, kuid kaunite naistega, ega tee teist nägugi, kui need maha lüüakse. Viisakas oleks vähemalt kurb nägu teha.
• Superkangelased. Ämblikmees, Superman, kesiganes...kes seal veel on? Mingid X-mehed? Ah jaa, Batman. Ma ei saa aru, kuidas saab täiskasvanud inimene ühtegi sellist filmi tõsise näoga vaadata. Viimati lasti kinos Amazing Spiderman'i treilerit tüdimuseni, ja ma mõtlesin, et ma oleks valmis raha maksma, et seda mitte näha. 
• Tätoveeringud. Ma pole elus näinud ühtegi tätokat, mis poleks stiilitu. Mis on nii tähtis, et selle peaks oma nahale kirjutama? Kas kellelgi läheks oma lapse nimi muidu meelest ära? Või oma kallima oma? Noh, nüüd püsib ta igavesti meeles, aastaid peale lahkuminekut. (My next girlfriend, now her name's gotta be Kim...shiiiiiiiiiiiiit) Võib-olla kui tegu oleks millegi väikesega, siis veel. Mida suurem, seda jubedam.
• Ryan Gosling. Meh...

Kukk on talle konkurent

Käisime emaga Viljandis. Alati, kui me lähme, satume me juhuslikult Hansapäevadele. See laat oli nii pikk ja lai, et me lihtsalt eksisime ära. Lõbus oli. Võtsime massaaži. Ma olen elus ainult paar korda profimassaaži saanud. Oh kui mõnus see on! Sain kodutööd ka, oma kaela venitada. Mõistagi ei kavatse ma seda teha, sest kodutöö tuleb alati tegemata jätta. Isegi kui see on sulle endale kasulik. Või just eriti siis.
Tahtsin oma massöörilt küsida: "Tähendab, kas me teeme seda asja särgiga, või teeme ilma särgita?" (Marili saab kindlasti sellest naljast aru!) Aga õnneks suutsin end talitseda ja ei küsinud, kuna me olime tänaval. Kui ma vabanesin, sai ema ikka alles massaaži ja ma olin nii kade, et miks tema nii kaua saab, kas tal on sümpaatsem selg või mis? Pärast selgus, et talle oli lihtsalt nii meeldima hakanud, et ta võttis viisteist minutit veel juurde.
Igal pool esinesid väikeste viljandi tüdrukute tantsusalgad ning avatud oli ka miniloomaaed. Issand, kui armsad need loomakesed olid! Kitsed, lambad, sead, hobused, kanad... üks nunnum kui teine. 

Armsake

Nad olid kõik inimestega harjunud, sest arvatavasti on see neile igapäevane asi, et inimesed käivad neil järel ja püüavad pai teha. Väikesed mustad lambatalled pikutasid maas, õnnis nägu peas, kui lapsed neid silitasid.

Me ostsime laadasaia ja küüslaugukuivikuid. Tahtsime maasikaid ka osta, aga seal oli selline naljakas müüjatädi. Kui me järjekorras ootasime, siis päikeseprillide ja koeraga neiud küsisid mööda astudes, kas maitsta ka saab.
"Ainult siis, kui ostjad olete," nähvas müüja.
"Kuidas me teame, kas oleme ostjad, enne kui maitseme?"
"Ma ei jõua ka kõiki laadalisi siin sööta," pahandas müüja ja tüdrukud astusid samamoodi pahaselt minema. Selle peale arvas ema, et vaatame ka kuskilt mujalt. Parim müügitaktika ever, eks ju? Tal olid vist nii hapud marjad, et ta ei julgenud maitsta anda, või mis. Igatahes väga ebaviisakas ning eemalepeletav. Samas ma naersin seda sõnavahetust veel pool laata. Samamoodi, nagu ma naersin loomaaia töötaja seletust selle kohta, miks kalkun oma saba kogu aeg suureks ajas, kuigi ta oli seal ainuke kalkuniline. "Kukk on talle konkurent. Tema peale ta ajabki saba suureks," seletas naine.
Millegipärast pidin ma kogu aeg itsitades kordama: "Kukk on talle konkurent."
 

Saime jälle laadungi rabarberit, nii et täna oli kook ja homme tuleb kissell. Mmm.

Miljon moodust läänes kärvata

Mul oli tohutult mõnus päev. Õhk oli nii mahe, mingi puu õied lendasid igal pool õhus - vist paplite omad. Käisin kinos vaatamas vesternkomöödiat "Miljon moodust läänes kärvata" - "A Million Ways to Die in the West". Okei, see oli ülinaljakas. Te peate minema seda vaatama. Terve saal ikka itsitas ühe või teise koha peal, mina kõige rohkem. Ma ei saa, mul ongi selline labane huumorimeel nagu ses filmis. Nägin kah lõpuks Seth MacFarlane'i ära, kes ise filmi produtseeris, peaosa mängis ja režissöör oli. Hea töö, Seth. Tõega. Eriline pärl oli Neil Patrick Harris, kes püstoliduelliga nõustudes HIMYM stiilis "Challenge accepted!" pröökas ja igapidi edukalt veidrikust vuntsihooldusvahendite kaupluse omanikku kehastas. Labase tualetihuumori ja kõiksuguste naljakate surmajuhtumite - duh, vaata pealkirja - vahele mahtus palju pisirolle kuulsustelt. Lõputiitrites võis näha Jamie Foxxi Djangona kedagi maha kõmmutamas, ühes kuuris putitas Doc "Tagasi tulevikust" oma DeLoreani, lambist lasti ühes stseenis maha Ryan Reynolds.

Igapidi õnnestunud.

Lisaks on sügisel oodata "Shopaholicu" sarja uut raamatut, wohoooooooooooooo! Ja jalgpalli MM-ist ma ei hakka üldse rääkimagi. Ramos, Ramos, Ramos, Ramos, Raamos, Raaaaaaaamos!

von Baer

Vaatasime telemängu ning ema karjus mingiks vastuseks: "Baer! Karl Ernst von Baer!" Päär kikitas kõrvu ja vaatas talle uudishimulikult otsa. Muidu ei reageeri saatanahing oma nimele kunagi.

Liis tõi mulle suveniire, mis Minn New Yorgist saatis. Mõtlesin, et T-särk on selline suur ja lohvakas "my sister went to New York and all I got was this lousy t-shirt" tüüpi, aga oli hoopis minu suuruses, väga ilus ja mõnusast materjalist :) Aitäh!

kes talle ütles, et mulle karud meeldivad?