Anne-Mai beebiblogi

Muuli lõpp Pärnus... või lausa maailma lõpp

Rakvere linnus, kus meid varitses õel suurte sarvedega kits

(Täiesti arvestatav) tükk Põltsamaad

Tahaks hirmsasti kuhugi hääletama, mind lausa süda kutsub. Tirib. Eile näiteks linnast tulles sain hästi kiiresti auto peale ja juht oli tätoveeritud. Selline põnev tüüp tundus, pärit Võrust. Ma kasutasin juhust, et küsida, kas Võru on tõesti selline meeletult masendav koht, kus mitte midagi ei toimu. Kus ainus, mida teha, on juua. Ma nimelt ei ole kunagi käinud, aga kuulnud olen küll. Juht vastas, et kipub nii olema küll. Kui vaikselt ja rahulikult elada tahad, siis täiuslik koht, aga muidu igav. Ja tööd pole.

Mida oligi arvata. 

Ma otsisin eile pesumasina katkiläinud rihmale mööda Tartu linna asendust. Ega seesugused asjad kunagi lihtsad pole, igasugu varuosi tavaliselt ei leidu, või leidub küll, aga mitte sinu masinale, ja siis traavi ringi ja väga lõbus on. See Pikk tänav on tõepoolest pikk. Pärast rihmasaagat hüppasin ruttu kanalist läbi, et lihtsalt saaks tulipalaval päeval ujuma, sest Emajõe äärde enam ei jõudnud. Ega ma sellest kanalist enam vaimustuses pole ning kui ujumas käisin, siis tegin hästi ruttu. Räpane koht siiski. 

Ja siis ajasime Poli, Heli ja Tiinaga juttu. Heli polnud terve aasta näinud! Ja siis me vaidlesime kunsti ja kubemekarvade üle.