Aga me sõidame homme Pärnusse. Paariks päevaks ema ja Liisuga puhkusele. Ma muudkui kujutlen, kuidas merre sukeldun. Lained! Lained ja muu kama. Samuti arutlen kogu aeg, kas kogu eesti rahvas on praegu Pärnusse kogunenud, sest näiteks Tartu on täiesti tühi. Viljandi samamoodi. Kuskil nad peavad kõik ju olema??
Käisin paar päeva järjest Tartus. Häälega. Emajões ujumas. Vähemalt olen nüüd natuke sulistada saanud. Lõunakasse sattudes judisesin millegipärast. Olen selle koha ju täiesti läbi töötanud, st seal kolmes kohas tööl olnud. Nüüd ei taha seda kohta eriti enam nähagi. Mõtlesin eelmisele suvele. Siis ma põhimõtteliselt terve suve töötasin, hommikul läksin ja õhtul üheksast sain vabaks. Seda täiesti mõttetu palga eest... Kõik ilusad päevad passisin sees. Isegi perega Pärnusse me ei jõudnud. Selle teeme siis nüüd tasa.
Tõin Piletilevi kassast oma Inglismaal ostetud Regina Spektori pileti välja. Oh, kuidas mul on vedanud. Ma olen sellega kõik oma lemmikartistid kontserdil ära näinud. Ainult Muse võiks veel olla...aga küll see ka kunagi tuleb.
Ja palun ärge minge "Karmi paari" vaatama. Melissa McCarthy mängib igas filmis täpselt sama tegelaskuju. Ja Sandra Bullockile pole ka uus asi karmi politseinikku mängida. Oh jah. Suht masendav.
Kallasin kohvi peale koort ja märkasin, et see tõmbus natuke tükki.
"Koor on halvaks läinud," ütlesin emale.
"Jaa, ma tahtsin sulle ütelda. Mul läks samamoodi," osutas ema enda kohvile, kahtlaselt rahulolev nägu peas. Aga milleks ta peakski üksi kannatama? Mitmekesi on ikka seltsim.
Eile ta kinnitas mulle seljale sildi "neeger" ja jooksis naeru mugistades teise tuppa. Mida teha sellisega?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar