Tallinna saabudes ei tundnud nagu suurt midagi. Ei tundnud mingeid emotsioone. Ma arvan, et eelneva viie nädala jooksul olin mõelnud nii palju sellest, mida hakkan Londonis igatsema ja mida Eesti jõudes tegema, et kui see aeg päriselt kätte jõudis, oli sees lihtsalt tühjus. Praegu ei ole veel mingit igatsust tekkinud, kõik ainult tundub nii vaikne. Tartus on jube vähe inimesi. Nähtavasti on kõik kuhugi sõitnud.
Teisipäeval sain kokku oma kallite Polina ja Tiinaga. Kõik olid teatise saanud, et dresscode on šortsid. Ütleme nii, et kolmel paljasjalgsel tüdrukul jätkus juttu kauemaks...Minu kõhulihased igatahes hakkasid ühel hetkel Poli Rootsi-lugude peale naermisest valutama. Kohvikus hüppas ettekandjana ligi üks meie endine klassiõde, kellel täitsa juhuslikult oli seal viimane tööpäev. Täiuslik ajastus, mis? Too on ju ka selline tulesäde, et anna minna, ja kuigi ma temaga koolis üleüldse ei suhelnudki, tegi ta millegipärast tuju veel paremaks. Pärast, kui mind mõlema poolt maha jäeti, tšillisin natuke tulipalavas ja tühjas linnas ning läksin Liisu tüütama. Pole teist ju ka miiitu kuud näinud. Tee peal - tegelikult läksin sellepärast kohe ringiga - sai ka oma vanast toidupoest läbi mindud. Seal on uste peal sildid, et otsitakse saalitöötajaid. Edu teile! (Tegelikult mitte.)
Ma olin sihtinud oma endist lemmik-vanemmüüjat kohata, aga terve poe peal polnud kohe mitte ühtegi tuttavat nägu. Ainult paar müüjat nägelesid omavahel üle poe, mida minul oli hea irvitada. Lõpuks nägin üht vanemmüüjat, kes veel iidsetest aegadest kohal oli, astusin ligi ja küsisin, kas ta mind veel mäletab - mäletas - ja kus R on. R oli etteteatamata tundmatus suunas läinud ja temast ei teadnud keegi midagi. Poes töötas minu ajast veel ainult kaks sama nägu pluss üks turvamees. Vanemmüüja ütles pahaselt, et tal oleks õieti pidanud üleeilsest puhkus algama, aga tutkit, vasja, mitte kedagi pole tööle võtta ja puhkused on teistele nagu kergelt ära jäetud. Väljas on nagu Aafrika ja inimesel on pere, kes on kindlasti puhkusega arvestanud... mina igatahes oleksin tema asemel vihane nagu herilane. Tema tundus ainult kergelt tüdinud.
Ilma oma R-i nägemata pidin siis Liisu juurde minema. Tegime õhtul Tartu peal kerge pubiralli ja jõudsime veel Toomemäele öösel kiikuma. Seal on suveöösiti ikka jubedalt nõiduslik, puude ladvad on tumedad ja kohisevad. Ja lühikestes pükstes on täiesti soe! Ma tean, et ma seda kogu aeg korrutan, aga kell kümme õhtul on veel täiesti valge! Oh, kuidas mulle suvi meeldib.
Kinos vaatasime "Praktikante". Mina tahtsin ja Liis oli nõus. Oli nõus armulikult kaasa tulema. Tegelikult mulle väga meeldis. Minu filmimaitse kohta võite ise järeldusi teha sellest, et mind näiteks "Suur Gatsby" öökima ajas, aga "Pohmaka" 3. osa ja "Praktikandid" meeldisid. Siin on juba kusagil struktuurides kallutatud jõud.
Eriti lollakate naljade juures filmis oli saal vaikne, mina naersin (natuke kohmetult, sest kõik teised olid vait) ja Liis aitas sümpaatiast kaasa.
Eile jõudsime emaga veel Viljandisse ja ma sain lõpuks ometi ujuma! Juuli keskpaigas. Parem hilja kui mitte kunagi, eks? Lossimäed olid endiselt võrratud. Miljonivaade, ütleb ema. Aga mõlemas kohas, kus me söömas käisime, oli jube kehv teenindus. Ma ei taha nüüd pirtsutada, aga hei, ma tulen kohvi jooma, mitte esiteks pool tundi lauas ringi vaatama. Lihtsalt küsige mult tellimus. Selle vastu, et asja saaks endale lihtsaks teha ja letist tellida, on sinna üles pandud suur silt: teenindame lauast. Kui ma üksi oleks olnud, oleksin välja kõndinud. Sealjuures ma tõesti ei ole pirts klient, sest olen ise ju päris kaua teenindajana tegutsenud.
Pärimusmuusika Aida kohvikus näiteks polnud seda võimalik pakkuda või teist võimalik pakkuda, sest "läheb vähemalt pool tundi, aga arvatavasti rohkem, aga tegelikult meil tuleb kohe üks grupp ka sisse". Sorrivaan, ma tõesti vabandan tülitamise pärast, kahju kohe. Isegi palju rahvast ja...
Igatahes. Varsti on meil juuksuriaeg, aga täna tahaks jubedalt veel ujuma. Mõtlen, kas ma viitsin pärastlõunal veel Tartus ära käia või ei.
Lektüür on lasteraamatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar