Lennujaamas

 

Saabusin just lennujaama, et oma hommehommikust lendu siin oodata. Otsustasin Bishop's Stortfordi ööseks mitte minna. Polnud tahtmist.

Eile oli siis viimane tööpäev. Lastel oli just koolivaheaeg alanud, seega olin terve päeva nendega. Ei saa öelda, et nad just kenamini oleks käitunud kui tavaliselt, aga mis sellest enam. Kui on tõesti vaja oma lapsehoidjat ka viimasel päeval lüüa, siis jumal sinuga. Varsti saate uue tüdruku majja, keda lüüa ja kelle kallal viriseda...

Ei, tegelikult ei tahtnud üldse siin sõimata. Lihtsalt endal oli eile sitt päev, megahalb olla, ja siis ei saanud kuskil 12 tundi järjest hetkegi puhkust. Pea lõhkus valutada ja iiveldas ning üle kõige oleksin tahtnud pikali heita, aga B tahtis hoopis põrgukuumuses jalgpalli mängida ja seda tunde järjest. A-l ja C-l olid veel sünnipäevapeod ka ja neid tuli mööda linna sinna ja tagasi vedada. Suvekuumus oli igatahes võimas. Lapsed üleni päiksekreemiga kokku ja mütsid pähe...ise jõin, nagu ikka, meeletult vett.

 

Neljapäeval oli C sünnipäevapidu, mida ma enne mainisin. Palju lapsi ja mängumaa. B kui kõige vanem poiss tegi kõigile teistele liiga... vahel kahtlustan, et ta on hüperaktiivne. Disko ajal tantsisime kõik Gangnam Style'i, millega oli hea mind pärast narrida :D Kinkisin C-le mingi legovärgi ja auto ning talle meeldis. Aga põhipoint oli selles, et ta sai umbes kakskümmend kingitust! Need pakkisid mängumaa töötajad suurde kotti, täpselt nagu jõuluvana kott, ja mina lihtsalt vaatasin, suu ammuli. Siis sõitsime koju. Ärge küsige, kuidas oli võimalik ühte Land Roverisse mahutada kolm täiskasvanut ja viis last (R viis paar sünnipäevalist veel koju), aga kuidagi oli. Mina pidin eesistmel selle suure koti oma põlvedele mahutama, ja kui H seda sinna toppis, siis ta vabandas: "Sorry for invading your personal space."

Mina muidugi naersin sisimas ja polnud üldse sorry.

Peale koju jõudmist võis C kõik need kingitused lahti teha ning need olid tõepoolest nagu teised jõulud. Terve elutoa põrand oli kraami täis!

Oma päris-sünnipäeval saab ta pere ja sugulaste käest kindlasti veel staffi. Kui mina oleks tema, siis ma ootaks oma sünkarit aasta otsa.

 

Mingi itaalia tüdruk tuli just ja tahtis minu arvutist netti, seletas midagi itaalia keeles. Ma keeldusin viisakalt, kuna saan ise ka tasuta ainult ühe tunni ja ei kavatse seda kellegagi jagada. Tüdruk läks väga närvi ja seletas midagi Facebooki sõnumist ja viiest minutist, endiselt itaalia keeles. Kas ma näen välja nagu itaallane? Igatahes saagigu pekki.

 

 

Aga jah, päeval jätsime siis hüvasti. Eile õhtul, enne kui ma eriti vara voodisse vajusin, et oma haigust välja magada, nägin ära ühe uue lapsehoidjakandidaadi. See tundus juba asjalikum ning R-ile ja A-le meeldis ka. Kui A-le meeldib, siis on korras, ta on nagunii kamba juht.

A oli mulle uue kaardi ka meisterdanud, see-eest kalli pidin talle vägisi tegema. Love-hate relationship. Või ainult hate-hate.

 

Muidu ei oskagi kuidagi kommenteerida. Lühikeseks jäi see aeg nende juures ja mingit sidet ei jõudnud tekkida. Siiski ei olnud neil inimestena ega lastel midagi viga, me lihtsalt ei klappinud. Ja R on selles mõttes kena, et maksis mulle näiteks puhkusenädala eest,  mis mul umbes kuu aega tagasi oli, täisraha. Eelmine host-ema ei teinud seda iialgi, ka riigipühade eest ei saanud ma sentigi, lihtsalt vaba päeva.

 

Päeva pärast olen juba Eestis! Whippeeeeeeeee! Eelmine host-ema ütles, et kui mul seal igav hakkab, siis septembris vajab ta uut au pairi. Jaaaaaa. Ma tulen tagasi ja hüppan teil veel mõne põõsa katki. Tempel mällu igaveseks.