Kuradi Robert Pattinson

Näen mina ajakirjast pilti Robert Pattinsonist Londoni metroovagunis istumas, nokamüts peas ja raamat süles. Mida kuradit, kus sa siis oled, kui mina metroos sõidan - mida ma peaaegu igapäevaselt teen? 

Varsti peale seda läksin ise metroosse. Ei mingit Pattinsoni. Kõik istusid tülpinud nägudega, kaasa arvatud mina. Ainult mu ajakirja lugesid kõik minu kõrval ja ka vastas istujad. Mind see häiris, ma ei tea miks. Tegelikult tean: mul oli natuke imelik seal Kardashianidest lugeda või lasta teistel vaadata, millest ma loen. Panin ajakirja kinni ja hakkasin mehi vaatama. Kõige rohkem tülpinud näoga mees vaguni teises otsas oli juhtumisi ka kõige kenam. Põrnitsesin teda natuke. Seinal oli reklaam: 

kas poleks tore teada, et absoluutselt kõik inimesed selles vagunis on vallalised? Match.com'is sa teaksid seda.

Geniaalne. Nad teavad, et inimesed metroos põhiliselt vaatavad teisi inimesi ja mõtlevad, kui kenad nad on.

Hommikul sadas vihma. Tulin koju, vahetasin kohustuslikud voodipesud (elu on lill) ja keerasin uuesti magama. Ma ei viitsi ega saa ega taha. Mul on viimased päevad Londonis ja mina magan. R tööl vist tunnetas seda, kui ta mu oma sõnumiga üles äratas. Talle meeldib ka kümme korda päevas sõnumeerida, täiesti mõttetute asjadega seoses, ja viisakuskultuur nõuab, et alati tuleb ka midagi vastu toksida. Eelmine hostema vahel kurtis, kui ma midagi ei vastanud, et ma ei tea, kas sa said selle kätte või mitte.

Igatahes ajasin tänu "äratusele" kargud alla ja läksin šoppasin lastele hüvastijätuks mingit träni ning C-le sünnipäevakingi. Ta sünnipäev on õieti seitsmeteistkümnendal, aga pidu toimub homme. Ah, kuidas ma vihkan kingituste ostmist. Raha on selle juures kõige väiksema tähtsusega: tavaliselt sa kulutad meeletult oma aega ja murrad pead ning lähed närvi ja valid lõpuks välja midagi täiesti lollakat, mis kingituse saajale üleüldse ei meeldi, ja kõik on kaotajad. Aga oma praegustele ja endistele lastele on veel palju hullem midagi kinkida, sest neil on nagunii liiga palju asju. Neil ei ole rohkem enam midagi vaja. Lisaks mind tõesti ei huvita. Minus ei ole isegi soovi kellelegi headmeelt valmistada, see on lihtsalt tüütu kohustus ning ma viskaks parema meelega ümbrikusse kümnenaelase ja saaks ühele poole. Ainult et nelja-aastasele vast mitte.

R koputas just uksele ja küsis, kas mul on ühenaelast münti. Kahjuks olin just täna kõik oma mündid iseteeninduskassasse toppinud. Need on tõesti eriti mugavad asjandused: alati saab oma sendid ära toppida ning kui arve ei klapi, ülejäänu näiteks kaardiga maksta. 

Aga münti oli tal selleks vaja, et A-le hambahaldjat mängida. Plikal tuli juba eile koolis hammas ära ning ta oli selle üle nii õnnelik, esimese asjana näitas seda mulle ning kirjutas emale, keda tal tol õhtul ei olnud õnne kohata, kirjakese. Eks ta taipab juba ka, et selle hambahaldjaga asi päris õige ei ole.

"Ütle ausalt, Anne-Mai, kas hambahaldjas on päris?" küsis ta.

"Muidugi on."

"Ei, ütle AUSALT!"

 

Minu meelest on see armas muinasjutt. Päkapikke Inglismaal ei mängita ning see on nagu natuke päkapikkude asemel. Aga eelmine host-ema ütles oma lastele hambahaldja-pärimise peale lõikavalt, et väga hea: kui haldjat olemas ei ole, siis ta ka raha ei too. Nii et ta sai kohe tõeliseks.

R-il polnud aga eile ka peenraha ja ta oli hamba padja alt välja võtnud ja maha kukutanud. Ta ütles, et haldjas pidi ainult siis sulli tooma, kui hammas on täpselt padja all. Eriti kaval. Ainult kui seda jama A-le kaks ööd järjest korraldada, siis korraldab tema hommikul draama, see on kindel.

Lehitsesin B Mary Poppinsi raamatute kogu. Seal on päris mitmeid lugusid, mida ma pole eestikeelses tõlkes kunagi näinud. Selline box set. A-l on samasugune näiteks Roald Dahli raamatutest. Neil on üldse nii palju raamatuid ning mõlemad loevad seitsmeaastaste kohta väga hästi. Ja C nelja-aastase kohta. Mul on tunne, et see lugemise alustamine võib inglise lastel olla natuke keerulisem kui eesti lastel, kuivõrd hääldus erineb kirjutamisest. Eks ta neid võimalikke hääldusviise siis mõistatab.

Aga Mary Poppinsist niipalju, et sattusin kohale, kus ta oli jälle pere juurest leebet tõmmanud ning ema ahastas lastele, et mida ta nüüd peale hakkab: pole mitte kedagi, kes laste järele vaataks. Sealjuures oli tema kodune ning tal oli kokk, toatüdruk ning mingi tüüp, kes majapidamises asju parandas. Ta ei pidanud seega koristama, süüa tegema ega tööl käima ning üldjuhul ka laste järele vaatama. Kui lapsehoidja sääred tegi, oli kohe paanika, sest mitte kedagi ei olnud võtta. Huvitav, et tal see kõige lihtsam variant pähe ei tulnud. Või kuidas nüüd...ema laste järele vaatama...täielik faux pas.

Ainult siia lõppu pidin veel lisama, et tegelikult ei saa keegi isegi Match.com'is kindel olla, et kõik on vallalised. Kindlasti on julgelt mingi osa suhtes inimesi, kes vaheldust otsivad, ainult et nad ei ütle seda kohe. See reklaam polegi geniaalne, vaid hoopis pettus. Järjekordne purunenud illusioon...