Kõigi pühakute eelõhtu

Homme on Halloween. Ma pole seda kunagi tähistanud, aga oleme ausad, meie mardi-ja kadripäeval on sellega võrreldes ikka võrratult rohkem sisu sees. Siin on point peamiselt poode täitvas plastikus tränis, millega oma kodu kaunistada, ja kommides muidugi ka. Ma ei tea, kas me homme läheme trick-or-treat'ima, sest laste isa peaks nad õhtul peale korjama ja ülejäänud koolivaheajaks enda juurde viima. Samas osa minust tahaks ikkagi näha, kuidas see lõbu käib. Ja kõiki neid ümberriietatud lapsi ka.

Hommikul tahtsime kõik koos kinno minna, uusimat Bondi-filmi vaatama, aga tüdruk hakkas jonnima ning ema otsustas ta karistuseks koju jätta ja ainult meid poisiga saata. Seda juhtub päris sageli, et nad tahavad kuhugi minna, aga kumbki neist hakkab jonnima ning minek jäetakse karistuseks ära. Kuigi teine, kes antud juhul ei jonninud, kannatab ilmaasjata.

Bondi-film ausalt öeldes sakkis. Mulle pole need kunagi korda läinud, need on kõik ühe vitsaga löödud: mõttetu sisutu action ning tulistamine, autode võiduajamine ja asjade õhku laskmine. See film oli hirmpikk ja hirmigav ka, aga vähemalt poisile meeldis. Poole filmist oli Daniel Craigil õudne habe lõua otsas ning ma ei suutnud ära oodata, millal ta end kokku võtab ja selle maha ajab. Kui lõpuks ajas, mõtlesin endamisi: "No tänan!"

Eilne õhtu oli jube lõbus. Hankisin endale jõuluks lennupiletid ära, mida oli ausalt öeldes viimane aeg teha, ning tundub, et jõuluhommikuks maandun Eestis. Jeee! Ja aastavahetuse ning sünnipäeva saan ka seal veeta ja alles jaanuari alguses tagasi minna. Kõlab hästi! Pileteid ostes  ja kõiki neid välju täites hakkasin frustreerunult karjuma, sest mitte kunagi ei lase ta sul esimese korraga tehingut läbi, vaid hakkab erroreid viskama. Ema vaatas ja naeris ning tõi mulle klaasi veini.

"Tõsiselt, sa pead lõpetama," ütlesin ma, "mul on juba ammu imelik!"

"Milleks? Vähemalt keegi siin majas joob seda veini!"

Pärast istusime ja vaatasime filmi ning mul tekkis hirmus tahtmine poissi padjaga visata.

"Kuidas sa suhtud padjasõdadesse?" küsisin ma emalt, sest ma ei julgenud seda niisama alustada. Mis siis, kui ta minu peale karjuma hakkaks? Laste peale ta karjub ning vahel hirmutab see mind ka.

"Nalja teed? Ma olen selles absoluutne meister!" ütles ta silmade särades. Ma ei teadnud, mida alustanud olin, sest padjasõda nende mõistes on patjadega üksteise peksmine, mitte pehme, sulnis viskamine, mida mina oma õdedega vanasti harrastasin. Ja ema oli tõepoolest tšempion.

"Issand jumal, sa oled nagu masin!" hüüdsin ma õudusega, kui ta seal kahe padjaga vehkis nagu tuulik, hetkekski peatumata või hinge tõmbamata. "Me saame tast jagu, rahvas, kui me kõik koos ta ette võtame!"
Selle asemel võtsid nad millegipärast minu vastu kampa ning ma pidin teki alla peituma ja kui minul oli võhm juba väljas, tõi tüdruk alles patju juurde. Parim padjasõda üldse! See lõppes alles siis, kui telekas "Videvik" algas ning Edward oma kambaga sööklasse astus.

"Tss, aitab. Siit tuleb minu poiss!" teatas ema häält juurde pannes ning läks popkorni tegema. Siis vaatasin ma kümnendat korda Videvikku ning püüdsin unustada, kui sisse võetud ma sellest kunagi olin. Ma käisin seda mitu korda kinos vaatamas! Aga see näitlemine...see näitlemine! Liiga valus.

Igatahes, tagasi tänasesse, kui me kinost tagasi jõudsime, paistis ema olevat plikale andestanud, sest läksime kõik koos Harlow'sse aega veetma ja sööma ning pärast ühte tunni aja sõidu kaugusesse linna, kust emal oli vaja mõned eBay ostud peale korjata. Ta on suur eBay fänn ning ostab ja müüb seal kogu aeg midagi. Kui lapsed on riietest välja kasvanud, mida nad selles eas nii kiiresti teevad, siis pole nendega tõesti enam midagi teha ning miks mitte parem natuke raha teenida... ja vastupidi, see täispuidust laud ja toolid, mis me täna peale korjasime, saada vaid paarikümne naela eest...samuti super, eks ju? Ta ütles, et eBay on nagu sõltuvus. Pere, kes talle selle mööbli müüs, aitas asjad autosse tõsta, ja perepoeg oli nagu megailusa kehaga ja ilma särgita ning kui ta seda lauda tõstis, siis mina vahtisin autost ta laudsiledaid kõhulihaseid :D Ema vaatas samuti, silmad suured, ja tegi mulle silma. Selline keha! 

"See meeldib sulle, eks ju?" küsis tüdruk, kusjuures üpris valjusti, nagu tal tavaks on.

"Jää vait!" sisistasin ma, sest autouksed olid lahti.

"Lihtsalt ütle, kas meeldib või ei, muidu ma ei jää vait. Ta on kuum, eks ju?"

"No muidugi. Shhh!"

Kui me ära sõitsime, siis laulsin ma endamisi

Girl, look at that body

I work out...

Samast linnast leidisime lõbustuspargi, mis vaatamata õhtutunnile töötas ja säras ja tõmbas ligi, ning me ei saanud mööda sõita. Töötajad olid kõik nõidadeks või Surmaks maskeerunud ja mängis kummituslik muusika ja taevas paistis täiskuu...ühesõnaga meeleolu oli täiuslik. Ma läksin ka selliste atraktsioonide peale, millistega ma polnud kunagi varem julgenud sõita, sest viimati käisin lõbustuspargis lapsena... ja ütleme nii, et väga jube oli :D Mõtlesin, et panen roobi maha, ja mõtlesin ainult: "Oh my God, make it stop!" Pärast autos mõnitas ema, kuidas ma olin karjunud, aga kõige jubedamate atraktsioonide peal ma isegi kartsin liialt, et karjuda, ning hoidsin elu eest kinni, sest vaatamata tõkkepuule oli tunne, et kukun iga hetk välja.

Mul on tunne, et gravitatsioon mu peas on siiamaani sassis.

Laupäev

Ilm on jõledalt külm, vastikult tuuline ja lisaks sajab horisontaalset vihma. Mul polnud tahtmist mitte kuhugi sõita, vaid läksin lihtsalt linna peale, aga tulin juba kell neli tagasi koju. Avastasin, et mu pere polnud üldse kuhugi läinud, kuigi neil olid suured plaanid sõprade juurde sõita ja mida kõike veel. Nagu ma oma juuksurile ütlesin: "Sellise ilmaga tahad lihtsalt oma sohval kerra tõmmata ja rämpstoitu süüa." Mu pere sõigi popkorni ja vaatas filmi. Mind järjekordne lastefilm ei huvitanud, nii et läksin üles ja panin "Meeleheitel koduperenaiste" ja "Big Bang Theory" uued hooajad käima. Nii hea!

Kui armas, et Eestis lund sajab! Aga hea meel, et Inglismaal veel ei saja. Mulle sügis meeldib. Välja arvatud täna.

Hetk tagasi koputas tüdruk mu uksele ja ulatas mulle klaasi valge veiniga. Appi. Nii kena kui see ka poleks, ma olen nagu selle pere joodik. Ema ise ei joo kunagi! 

Eile õhtul jõin punast.

Ma oleksin pidanud ta selle pokaaliga tagasi alla saatma, öeldes väärikalt: "Tänan, ei, ma pole selline inimene. Kõige kangem, mida ma laste juuresolekul puutun, on morss!"

Hea vein tegelt.

Tegin end raamatukogu lugejaks. See pole eriti suur ega eriti hästivarustatud raamatukogu, Tartu vastu ei saa üldsegi, aga ma ei taha endale enam rohkem raamatuid osta ja midagi on siin ikka. Registreerimisega oli väike paberimajandus, nad tahavad su aadressi ja igasugu isiklikke andmeid ning päris lugejaks ei saa sa enne, kui nad on su antud aadressile kirja saatnud ning siis pead sa selle kirja neile viima ja alles siis saad laenutada rohkem kui ühe raamatu korraga. Mis mõttes, kas kodututele põhimõtteliselt raamatuid ei laenutata või... Nad küsisid ka kommunaalarvet. Aga töötajad on klassikaliselt sõbralikud ning kui sa segaduses näoga ringi vaatad, nagu ma ikka teen, see on minu vaikimisi nägu vist, siis nad küsivad sult ise, kas vajad abi.

Juuksur oli ka hullult sõbralik. Juuksurid räägivad alati palju, see kuulub nagu tööülesannete juurde, aga kui juuksur on veel inglane, siis on minu jaoks lõpptulemus, nagu oleksin pihil. Ta küsis, kaua ma olen siin elanud.

"Ainult poolteist kuud? Oled sa kindel? Su inglise keel on nii hea! Nagu, väga hea!"

Jeeeeeeeei. 

Selle järel tegi ta mulle astronoomilise arve. See pole isegi naljakas. Tegelikult natuke on, nüüd kui ma paar sõõmu veini olen joonud.

Ma arvan, et äkki on neil eri hinnad välismaalastele. Või lihtsalt neile, kes on piisavalt lollid, et seda maksta. Ehkki mulle meeldib tulemus...

Ma tean, et sisimas pole ma hea inimene, sest oli nii värskendav kuulata, kuidas lapsed hommikul, kui mina veel voodis lebasin, üksteise ja ema peale karjusid. Isegi tema ei suuda neid vahel taltsutada! Varem oli täiesti nördimapanev, kui näiteks poiss minuga ülbitses ning siis helistas ema ning poiss võttis vastu ja ütles rõõmsalt: "Tšau, emme, ma armastan sind! Mis sa teed?"

Mina seisin kõrval, käed rusikas, et wow, milline hämmastav tujumuutus!

Igatahes. Ma kahetsen, et neile õpetasin, mis täpselt on lehesõda (nad polnud seda kunagi varem mänginud). Inimesed lihtsalt vahtisid pargis, kui mina eest ära lidusin ja tüdruk lehesületäiega järgi, karjudes: "Jää seisma! Jää SEISMA!"

Üks naine peatas meid, ütles, et lõbutsege, aga vaadake ette, siin pargis käivad ka koerad. No ma saan aru, et selline asi nagu sügislehed maas võib ehmatavalt ebasteriilselt mõjuda ja kaasinimestes šokki tekitada. Mis mõttes keegi puutub neid?

Ükspäev võttis tüdruk maast kastanimuna ning ta vend hoiatas kohe: "Ära puutu seda, see on maas olnud. Pisikud!"

Arvake ise, kas tal on sada miljon allergiat või jaa. See on tõesti erinev maailm. Nad pesevad nõusid Fairy ja pesu Arieliga ning juba see lõhn paneb mul pea valutama. Ökoloogilises mõttes olen ma mitu sammu tagasi astunud sellest eluviisist, mida ma harrastasin Eestis.

Tšau :)

Lugesin just ühe veebilehe päist: ABOUT US     OFFERS       FAGS

Fags?? Aga tegelikult oli FAQS, loomulikult. Ainult mina mõtlen alati vasakule. 

Sõitsin bussiga ühest poest mööda ja lugesin: HOE REPAIR. Enne kui S bussiakna varjust nähtavale ilmus, jõudsin juba hea suutäie naerda.

Viimast ei mõelnud ma ise välja. Silt poe ees kuulutas trükitähtedega:

BOOBS!

Ja väiksemalt selle all: Now that we've got your attention, step in and buy some stuff!

Tegu oli mingi suvalise nipsasjakese poega. Inimesed minu ees naersid ja astusid sisse ning ma tundsin ka tugevat soovi astuda, sest see reklaam oli liiga geniaalne. 

Muul teemal: mul oli just vaba õhtupoolik, sest kui ema poisi jalgpallitrenni viis, võttis ta ka tüdruku kaasa. Selle asemel et midagi mõnusat teha, vaatasin ma telekat. Telekat! Kurat. Kuradi miljon Sky kanalit.

Saagige pekki.

Loogika

Poiss ütles täna mulle, et ma eelistavat tüdrukut temale. Mul on varemgi tunne olnud, et tema saab peres õest tsipa vähem tähelepanu, sest tüdruk on lihtsalt selline nunnukas ja tähelepanu otsiv. Ta teab, mida kellelegi öelda või teha, et saada, mida ta tahab. Ta oskab õigel ajal nutma hakata või nutmist lõpetada. Samas kui poiss on avatud raamat: ta ei ütle kunagi, mida ta ei mõtle, ega poe kellelegi. Ja ma arvan, et ta veits kannatab selle all, et ta õde on pesamuna ja ära hellitatud.

Samas mina pole kunagi tahtnud erapoolik olla ega laste vahel valida, ja enda meelest annan ma tihti õiguse poisile, isegi siis, kui tema tüli alustas, ja käsin tüdrukul enne vabandada.

Ja tegelikult oli mul kiusatus talle vastata: ei, kullake, ma ei salli teid mõlemaid ühtemoodi. Kuigi see pole tõsi. Vist.

Täna sain jalgpalliga sellise bitch slapi vastu põske, et lõi sädemeid välja. Mhmh, muidugi ta ei sihtinud mind. See oli ÕNNETUS. Ma hakkasin poisi peale karjuma ja ajasin teda tükk aega taga. Kahjuks on ta neetult kiire.

Poodides müüjad ja kohvikutes ettekandjad kipuvad nii kuradima sõbralikud olema, et see ehmatab mind. Ostan vihmavarju, müüja küsib, kas väljas sajab. Ostan poisile kindaid ja salli, müüja küsib, kas ma valmistun reedel saabuvaks lumeks (ma ei usu, et reedel lund sajab. No vaevalt. Täna näiteks oli palav. Ja mõnus udune, lehine ilm. Nii ILUS). Tellin kohvikus teed, ettekandja karjatab valjusti: "Su pluus on nii ilus! Öökullid! Ja see kaelus!"

Selle peale lähed ikka samasse kohta tagasi :D 

Vahel olen ma kade kõigi teiste emade ja isade peale ning imestan, kuidas nende lapsed nii normaalsed tunduvad. Minu omad lähevad juba ainuüksi koduteel kümme korda tülli ja lepivad ära. Ja ma EI liialda. Lugesin kokku. Kui me kõik parajasti tülis ei ole, siis me jookseme võidu või mängime väikese põrkepalliga või laulame või balansseerime äärekivide peal. Kui üks balansseerib, siis teised peavad püüdma teda maha tõugata, aga puudutada ei tohi: võib karjuda, ehmatada või muud moodi tähelepanu kõrvale juhtida.

Vahepeal kõnnivad nad mitu minutit järjest üksteist kallistades, millest mingi hetk saab automaatselt tõukamine ja siis on jälle kellelgi nutt lahti või istub keegi maha ja teatab, tema edasi ei lähe.

Ning kõik teised lapsed lihtsalt kõnnivad nagu normaalsed inimesed ega läbi kahekümneminutilist teekonda nelikümmend minutit (jälle ei liialda, vaid võtsin aega). Nad lihtsalt kõnnivad. Ma olen kade.

Tüdrukuga mõtleme iga päev uue räpiloo välja.

Mina: "C'mon, c'mon"

Tema: "Yeah, yeah"

C'mon, c'mon

Yeah, yeah

Niimoodi kümme korda ja siis hakkab tema räppima ning mina karjun vahele Michael Jacksoni stiilis HEE HEE või AOWWW. Ma ei suuda uskuda, et ta neid häälitsusi enne mind ei teadnud. Ta on lihtsalt liiga noor, teine põlvkond... Igatahes nüüd ta teab.

C'mon, c'mon

Ma taipasin, et loen siin pmst ainult mingeid kergeid naistekaid või rämpsajakirju, ja see alandab mu intelligentsi. Leidsin kasutatud raamatute poest sellise asja nagu "Einstein's Riddle", mis on loogikamõistatuste kogumik. Kahjuks olen ma suht hale ja pooltes kukun läbi. Kurat. Vähemalt ma püüan... ja see on huvitavam kui too Britney Spearsi elulugu, mida ma kunagi lõpetada ei suutnud. Kuidas keegi sai nii huvitava elulooga inimesest nii igava raamatu kirjutada, on hämmastav. 

Ja loogika pole üldse loogiline. Eriti kõik, mis puudutab tõenäosusteooriat.

World's End

Olen majas üksi, sest lapsed on isa juures ning ema maeiteakus. Ta on ema, ja ikkagi on ta laupäeva öösel kuskil väljas, mitte nagu mõni siin... Veits hale hakkab endast :D Kuigi ma just jõudsin Londonist tagasi. Maja on nii tühi ja pime ja mul on natuke kõhe. Vihma ladistab. Panin teleka mängima: "Seks ja linn", meega tee, ja blogi. Nüüd on parem.

Eile ütles isa lastele järele tulles: "Sa saad nüüd mõne päeva hinge tõmmata, Anna."

"Mul on seda vaja, ja veel kuidas," ohkasin ma. Polnud mõtet teeselda, nagu ma oleks nendega sel nädalal hästi hakkama saanud. Mu põhimõte, et laste peale ei karju, sai murtud. Ükspäev heitis pargis kõigepealt poiss murule pikali ning keeldus üles tõusmast, ja kui ma tema lõpuks jalule sain, heitis pikali tüdruk, et miks tema ei või, kui vend võis. Kogu see jant kestis juba pikemat aega ja mul viskas nii üle, et karjusin üle kogu pargi nagu maniakk. Ta tõusis hetkega üles ja nägi väga ehmunud välja. Pärast leppisime küll ära ja kui tema vabandust palus, palusin mina vastu, aga... edaspidi, kui tema minu peale röökis, röökisin mina ka. Komme on külge jäänud, ja ilmselgelt kena vaikse häälega rääkimine nende puhul ei mõika. Kui plika jälle uksi paugutas, paugutasin vastu. Ja valjemini.

Peaksin blogi nimeks panema närvihaige seiklused.

"Bye-bye!" ütlesin perega hüvasti jättes.

"Ciao!" vastas poiss.

"Au revoir!" vastas tüdruk. 

"Adios!" ütles isa. 

Jep, minu pere küll, mõtlesin ma. Klapib.

Mind üllatab, et ma varem Londoni tasuta muuseume pole välja nuuskinud. Neid on hulgim. Täna külastasin National Gallery'd ja veel ühte moodsa kunsti muuseumi seal lähedal. Mõlemad olid fantastilised, ja kuigi mulle kaasaegne kunst muidu hullult meeldib, siis National Gallery oma klassikaliste maalidega oli veelgi parem. See hoone on megasuur ning salakaval nagu labürint. Kui mul doos täis sai ja kunstist üleküllastus tekkis, ei saanud ma enam välja ja tekkis paanika. Kui lõpuks sain, ohkasin kergendatult. Muljetavaldav oli nii lähedalt näha Goya ja Rubensi töid... kuigi ausalt öeldes need mulle eriti ei meeldinud, aga vaatasin neid siiski suurema hoolega, sest need nii kuulsate kunstnike omad. Mingid mulle tundmatute tööd meeldisid mulle palju rohkem.

Ühe Londoni bussipeatuse nimi on World's End. Ma ei läinud seal maha. Mul oli parematki teha.

Eile käisin ja vaatasin "Looper'i" ära. Ema tahtis seda ükskord juba mulle näidata, ühendas arvuti telekaga ja puha, aga kvaliteet oli nii paha - ma ei saa kinos filmitud variante vaadata - ning läksin ära tuttu. Pealegi milleks tasuta vaadata, kui saab ka maksta, niisiis läksin kinno. Film oli tegelikult päris hea. Ajasrändamise teema on ALATI põnev, kuigi aju jookseb kokku, kui hakkan selle üle järele mõtlema. Miski räägib ikka iseendale vastu. Internetis öeldakse, et selles filmis on mitu tohutut plot hole'i, aga teised jälle ütlevad, et kõik on loogiline. Igatahes oli film põnev, kuigi mitte suurepärane.

Pargis kuulis tüdruk, kuidas mingi pere omavahel võõrast keelt rääkis. Huvitav, et nii multikultuursel maal võõra keele kuulmine last üllatas (Londonis kuulen ma iga kell pigem vene, prantsuse, saksa, hispaania või hiina(?) keelt kui briti inglise...), aga ta ütles mulle valjusti: "Kuula, nad räägivad mingit muud keelt. Kas pole creepy? Kuula! Mul pole aimugi, mida ta just ütles!"
"Annie, nemad saavad sinust väga hästi aru," ütlesin ma silmi pööritades.
"Just, meie teist saame aru, aga teie meist mitte," ütles pereisa kahe sammu kauguselt. Tegelikult ta eksis, sest kuivõrd see oli mingi slaavi keel (mitte vene), siis midagi mul nagu mõikas. In your face!

 

Cheers, love!

Eile tuiskasin Cambridge'ist varem tagasi, et jõuda ema ja Liisuga skaipida. Eestis on kahe tunni võrra vale aeg ning millegipärast tähendab see, et meil on väga raske aegu ühildada ja vestelda. Iga nädal küll õnneks ei lähe... arusaamatu. Ma lunisin, et nad mulle Pääri näitaks, aga too istus torssis näoga ülemisel naril ja keeldus alla tulemast. See loom on loru.

Cambridge'is avastasin, et peale antropoloogiamuuseumi, kus ma käisin eelmisel nädalal, on seal veel suur-suur kunstimuuseum, samuti tasuta, ja see oli vaimustav! Ma ei suutnud sealt lahkuda! Itaalia, prantsuse, inglise kunst, ja mingi ajutine väljapanek hiina matmiskommetest. Ma tundsin ennast nagu seitsmendas taevas. 

Londonis keskendusin sel korral kuidagi märkamatult raamatupoodidele. Ma ei lugenud kokku, mitmes kokku ma käisin, aga lugesin kokku erinevad ketid, ja juba neid tuli neli! Mulle meeldis kõige rohkem Foyles'i raamatupood, aga Waterstone's on ka hea, nende esindus on minu linnakeses ka olemas ja seal sobran ma üpris tihti. Mis siis, et need vähesed raamatud, mis ma olen hankinud, on pärit heategevuspoodidest või 99p poest. 

Eriti vastupandamatud on millegipärast just kasutatud raamatutele spetsialiseeruvad poed või heategevuspoodides raamatute lett. Need tõmbavad mind eriti ligi. 

Camdenis hüppasin bussi pealt maha, kui nägin silti Charity Shop, ning seal nad kõik riburadapidi olidki. (Kõik sekkarid siin on heategevad, toetades mida iganes: südamehaiguste- või vähiuuringuid, kodutuid, Punast Risti...) Camdeni turule ma kahjuks ei jõudnudki, aga oma sekkarite-isu sain sealsamas täis. Hankisin kaks täiesti armsat ja imelikku kleidikest, mida pikkade käistega pluusi peal kanda, ja tundsin ennast jälle koduselt, endana. Sekkarimüüja ütles kliendile hüvastijätuks: Cheers, love! Kas pole VÕLUV?? Ja meestele öeldakse: Cheers, mate! See on absoluutselt võrratu.

Kodus saime uue hommikusöögilaua, mis tähendab lihtsalt uut kohta, kust söögiajal minema joosta. Mida tirts ka tegi, lükates oma helbed eemale, karjudes mulle ja oma vennale: "Ma vihkan teid mõlemaid!!" ja paugutades uksega. Siis ta istus oma ukse ette, nii et ma pidin sisse murdma ja ta füüsiliselt duši alla lohistama. Tüüpiline esmaspäeva hommik. Jess.

Siis tuli ta alla, nii viks ja naeratav oma koolivormis, ja palus meie mõlema käest andeks.

"Ma räägin sellest õhtul ikkagi emale," ütlesin ma. "Ja teile mõlemale: selline komme nagu uste paugutamine lõpetage heaga ära. Kui ma seda veel üks kord kuulen...siis kuulete teie, kui valjusti mina võin neid paugutada."

Nad ei ole ju isegi veel teismelised. Oodaku veel sellega.

Jumala eest, ma ei taha teada, milliseks need lapsukesed veel teismelisena muutuvad. The Ultimate Horror.

Pärast kooli mürasime pargis, ja see oli üks suur käte ja jalgade segapuder. Siin on parkides väga ägedad turnikad, igasugused võrgud ja roniseinad, nii kõrged, et isegi mul võtab alt üles vaadates seest kõhedaks. Liumägi on pealt kinnine nagu veetoru Auras, ja seal me siis sõidame alla, tirts minu süles ja poiss ronib üldse üle meie torust üles, ja kõik karjuvad ja kellegi käes on kellegi king, ja mina virutan kellelegi kogemata näkku, ja ülevalt tuleb juba keegi järgmine... kuigi me hirmutasime pmst kõik muud lapsed minema.

"Sa oled kohe kindlasti kõige mänguhimulisem lapsehoidja, kes meil kunagi on olnud," ütlesid nad.

Mul polnud jalkatuju ja lootsin, et sellega said nad oma mööbeldamised mööbeldatud, ja lõunat süües hakkas veel vihma sadama, ma mõtlesin jess, olen pääsenud. Kuid siis jäi vihm järele ning nad olid nagu mukid valmis, tossud jalas, ning kuigi ma lubasin, et jään seekord sisse ja vaatan aknast ning naeran, kui keegi kukub, ei jäänud mul lõpuks ikkagi muud üle kui minna. Muidugi ma naersin ikkagi, kui keegi kukkus.

Vahepeal harjutasime mänguväliselt väravaid, et üksteise nõrkusi leida.

"Edu sulle sellega," ütlesin ma poisile. "Mul pole nõrkusi."

Ta skooris värava ja irvitas.

The Awesome Wicked Ones oli täna täiega tšempionid.

"You're so awesome today, Awesome! Yeah!" karjusin ma tüdrukule.

"And you're so wicked, Wicked!" 

Muidugi olen. See on teaduslik fakt.

Jalgpallijuttu

Nüüd paneb tüdruk igal võimalusel mu Regina Spektori plaadi ise mängima ja vahel me tantsime selle järgi. Jeeeei! Ma tunnen ennast nagu Jehoova tunnistaja, kes on kellegi uude usku pööranud.

Homme jälle pealinna, sest ma kuhtun ilma selleta. Ma uurisin, kus võiks leida häid teise ringi poode, ja tundub, et pean Camdeni turule minema. Ei suuda ära oodata!

Paar päeva tagasi karjus poiss mulle: "Ma tahan uut lapsehoidjat! Kedagi paremat!", enne kui uksi paugutades ülakorrusele läks. Ma ei teinud midagi, sest ma ei viitsi neil järel käia ja manguda, kui nad tujutsevad, vaid lasen pigem maha rahuneda. Või siis ignoreerin. Kuigi viimast ei peaks ma tegema, sest see pole just väga täiskasvanulik käitumine ning nad õpivad minult selle ära ja katsu siis midagi peale hakata, kui nad sust väljagi ei tee.

Kooli minnes me alati jookseme, ja jumal tänatud, sest muidu jääksime iga kord hiljaks. Me ei jookse mitte niisama, vaid võidu: alati kahes tiimis, nagu jalgpalligi mängime: mina ja tüdruk ühes ning poiss teises tiimis. Tiimidel on nimed ka: meie oleme The Awesome Wicked Ones (mina wicked ja tüdruk awesome) ja poiss on The Unlimited Superstar. Hihi. Millegipärast kipub the Awesome Wicked Ones kogu aeg kaotama, aga ma tean, et meie päev tuleb veel. Ja jalkas mõnikord isegi võidame. 

Kõik meie jalgpallid lähevad kogu aeg üle aia. Ükspäev tuli ema koju ning leidis meid jalkat tagumast, ja naaber parajasti karjus: "Ma viskan teie palli tagasi üle, sobib??" ja meie karjusime jaaa, ja ema ütles tüdrukule: "Sa peaksid tõesti ettevaatlikum olema." 

"Tegelikult olin see mina, kes palli üle lõi," ütlesin ma.

Ta vaatas mind kohmetuse ja etteheite seguga. "Anna, ärge lööge palli üle."

Nagu ma oleks seda meelega teinud.

Täna ütles poiss: "Meil pole ühtegi palli alles jäänud, sest keegi lõi viimase jälle üle aia..." ja vaatas oma õele rõhutatult otsa.

"See olid sina ise, kas polnud?" tuletasin ma meelde.

"Ahjaa, õigus küll..."

Juhtub ka parimatega. Õhtul käisime naabri käest ise palli tagasi küsimas. Meie all mõtlen ma, et poiss peitis end majanurga taha ja mina tegin musta töö ära. 

Ja ma olen nagu superlapsehoidja, sest kui tüdruk roosipõõsasse kukkus, ma lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida, sest see oli nii kuradima naljakas ning poiss naeris juba laginal, aga plika ise kahtles, kas hakata naerma või nutma, ja valis nutmise ning oli natuke solvunud. Ma siis hoidsin end tagasi, aga kui mäng uuesti algas, hakkasin ikka laginal naerma. Ma olin kaks päeva tagasi ise samasse põõsasse kukkunud (siis naersid küll kõik) ja see oli omadega nii läbi, ja kui ema näeb, mis me tema põõsastega oleme teinud... Ma hakkan praegu seda kirjutades jälle endamisi itsitama.

Nii need päevad siin mööduvad, suurte draamade tähe all. Istusin hommikul, sõin oma helbeid, me olime ainult viisteist minutit tagasi tõusnud, ja juba olime jõudnud mina tüdrukuga ning tüdruk poisiga tülli minna. Nüüd oleks veel vaja kismat minu ja poisi vahel ning ring oleks täis, mõtlesin ma. 

Mõni päev on nii halb ilm, külm ja vihmane, et ma ei lähegi peale põngerjate kooliviimist välja, vaid vaatan telekat ja söön. Või võtan keset päeva vanni, suure hulga mullidega. Pärast olen enda peale vihane, sest ma ei tulnud selleks Inglismaale, et sees istuda ja telekat vaadata. Aga lihtsalt kahe kanali peal käivad konstantselt "Sõbrad" või  "Big Bang Theory" või muu toredus, ja siis on raske vastu panna. Täna siiski jõudsin linna ka, mulle meeldib millegipärast surnuaias jalutada. Seal on nii rahulik.

Tüdruk küsis mult ükspäev, kas ta võib oma klassikaaslastele öelda, et ma olen tema õde.

"Ei, sest see oleks valetamine, ja pealegi ei näe ma üldse sinu moodi välja."

"Noh, tegelikult ma juba nagu ütlesin. Ja kõik uskusid mind."

Pärast seda, kui üks poisi klassiõde mind tema emaks pidas, ei üllata mind enam miski. Kuigi meil on natuke erinev nahavärv.... ja mitte ainult natuke.

"Nad ei saanud sind uskuda!" ütlesin ma tüdrukule naerdes.

"Uskusid, sest ma ütlesin, et sa oled rohkem mu vanaisa nägu... ja mina oma ema nägu. Pealegi olen ma alati endale õde tahtnud!"

Selle peale andsin ma lihtsalt alla.

National Anthem

"Huggie!" ütles poiss rõõmsalt. 

"Tõesti?" küsisin ma igaks juhuks üle, sest ta sõbrad seisid kaks sammu eemal. Aga tal ei olnudki mark ja ta tegi mulle kalli. Mul endal oleks vist kümneaastasena mark olnud. Et see oli esimene kord tal üldse mulle kalli teha, siis oli see väga armas. Võttis kuu aega, et jää sulama hakkaks. Nad on nüüd viimased päevad nii superkorralikud olnud, et lausa rõõm. Ema käskis mul seda meeles pidada, kui nad jälle normaliseeruvad. Et oli häid aegu.

"Anna, pärast kooli jälle jalka?" küsis ta lootusrikkalt.

"Jah, aga sa ju tead, et sa kaotad. Haledalt," hoiatasin ma.

"Hahaa, jah, muidugi. Te kahekesi ei suuda iialgi tšempionit võita."

See on tõsi muide. Me mängime tüdrukud poisi vastu, ja ta võidab peaaegu alati. Kahel korral kolmest. See on väga mark, sest ta on ju kümnene. Samas ta mängib juba mingis piirkondlikus klubis, ja ta on päris hea. Kui täie jõuga lööb, siis mina selle palli ette jääda ei taha, sinikas on kindel. Täna kooli minnes ta kurtis, et oli viimasel matšil kaitsesse mängima pandud. "Sellest pole midagi, minu kõige lemmikum mängija on kaitses, ja ta ruulib. Nagu sajaga," lohutasin ma.

SERGIO RAMOS muidugi. :D

Läksime vaidlema, sest ta ütles, et Ronaldo pole lahe. Muidugi on see klišee, kui ta su lemmikmängija on, ja ta on ülbe, aga kui ta ikkagi selle palliga läheb, siis minul jääb karp lahti, sest ta on ekstraklass. Aga poisile ei meeldi ta ikkagi suhtumise pärast. Ja sest ta on halb kaotaja.

Laupäeval käisin Cambridge'is. Ma ausalt öeldes arvasin, et see ongi ainult ülikool ja mingi linnak selle ümber, aga oli ikkagi eraldi linn. Väga ilus linn peale selle. Skoorisin muusikapoest Lana Del Rey CD, ja arva ära, mis mul praegu siin mängib. Niiiii hea! Kõrval oli Muse'i uusim, aga see oli kaks korda kallim, ja Lana võitis. Hm. Mis toimub?

Käisin mingis antropoloogiamuuseumis, kus olid dinosauruste skeletid ja muu träni. Kui selline lahmakas, olgugi ainult skelett, ikka su kõrval seisab, siis võtab pisut kõhedaks. Kõige suuremad saurused olid taimetoidulised, välja arvatud T-Rex. Tema oli lihtsalt lahe.

Osade kolledžite siseõues võis jalutada ja ringi vaadata. Ausõna, seal õppida peaks olema täielik paradiis! Need on kõik nagu hiigelsuured lossid oma  hoolitsetud aia ja luuderohu ja muu kraamiga. Igasugused tornid, värgid-särgid. Neid võib vaatama jäädagi. Kõik inimesed olid üliõpilaslikud ja kuidagi hipsterid. Pargis pani üks kamp muusika käima ja tantsis Gangnam Style'i. Kamp tüdrukuid jooksis suure madratsiga ringi. Okeii, mõtlesin ma, leidub igasuguseid. Pärast nägin neid teisel pool linna uuesti, nad palusid mul madratsi taustal poseerida ja Y-tähte teha. Mingi üliõpilaste võistluse jaoks. Ma imestan siiamaani, milleks see madrats.

Pühapäeva hommikul läksin alla, ema valmistas lopsaka hommikusöögi ja pani mingi filmi käima ning lunis: "Tõsta pooleks tunniks jalad diivanile ja vaata koos minuga, väike Anne-Mai." Niisiis ma tõstsin, aga poole peal rebisin end ikkagi lahti, sest ma tahtsin Londonisse jõuda. See linn on kuradi lahe. Ma armastan seda. Üks mustanahaline palus mul endast Thamesi taustal pilti teha. "See jäi pisut tume," ütlesin talle telefoni tagasi andes. 

"Jah, ma kipun pisut tume jääma. Alati," vastas ta endale osutades.

"Ei, mitte teie! Vaid valgus! Sest te seisite vastu valgust!" ütlesin ma. Kas ta tõesti arvas, et ma tegin mingi rassistliku kommentaari, a la küll sa oled siin pildil mustanahaline? :D Hihi. Ma kujutan ette, kuidas teeksin hiinlasest pilti ja ütleksin: sorri, aga sa jäid siin pildil kuidagi hiinlane. Minu viga.

Lana Del Rey ruuuulib. Eriti National Anthem, mu lemmiklaul praegu.

*

Täna leidsin kuskil nurgatagusest salajasest kohast spetsiaalse vanadele raamatutele ja plaatidele spetsialiseeruva poekese. Seal oli isegi vinüüle. Kas pole sellised poed taevalikud? Ja arva ära, kas seal oli Regina Spektorit või ei? Jaaaaaaa!! Ma olin nii sillas, et kohe... täitsa sillas. Praeguseks on see plaat juba neli korda läbi kuulatud ja ega lapsedki pääsenud. Korni ma neile ju lasta ei saa, sest sealt õpiksid nad sellise laadungi uusi ja huvitavaid sõnu, mille peale ema meile kõigile tuule alla teeks.

Samal teemal, ma igatsen vandumist. Mitte et ma varemgi mingi roppsuu oleks olnud, aga laste juuresolekul pean ennast küll kogu aeg jälgima. Iga kord, kui plika mu inglise keelt britipärasemaks korrigeerib, tahan talle nähvata: "Smartass!", kuid pean piirduma "Smartypants'iga". Tagumiku kohta öeldakse siin peres kas bum või veel armsamalt bum-bum. See on tõesti nunnu sõna. Ja kui keegi ütleb "ass", siis küsin mina: "Vabandust, mis sõna see oli?" ja nad vabandavad kohe. Vähemalt teoorias on nad hästikasvatatud.

"Anna, me igatsesime sind täna!" trillerdas ema, kui ta poisiga jalgpallist tuli.

"Mina igatsesin teid ka!" vastasin ma, ja see polnudki täiesti vale. Kuigi meil oli tüdrukuga kahekesi ka väga tore, sest ta käitus täna ekstra-hästi, pärast seda trianglit, mis poiss hommikul korraldas. See on neil nagu mingi pakt, et koos pole nad kunagi põrgulised, vaid pool kambast korraga (ma arvan, neil on graafik), nii et kui üks mind endast välja ajab, ütleb teine: "Vaata, mis sa tegid, sa tegid Anna kurvaks!", ja käitub eriti hästi. Nii et täna aitas plika mul nõusid pesta (mis on kõige armsam asi, mida keegi siin üldse minu jaoks teinud on) ning mängisime pargis ja lugesime ja ta sõi oma taldriku täitsa puhtaks. Pärast tegime endale maitsva puuviljataldriku, tõmbasime kardinad ette, ma süütasin küünla ja panin Regina Spektori mängima ning me istusime pleedi all ja kastsime oma õunu, apelsine, viinamarju ja ploome jogurtisse. Siis hakkas väljas veel sadama ning meil oli topeltõdus. Me naersime ilma mingi põhjuseta, sest nii hea oli olla.

Kui ma poissi koolist tõin, oli ta nagu päikesekiir. Ma tõrjusin küsimusi minu päeva kohta ja ütlesin, et me peame hommikust rääkima. Ta vabandas ruttu, aga sellest mulle ei piisanud, vaid tõin lagedale oma klassikalised mina-sõnumid ja seletasin, mismoodi mina ennast tunnen, kui mul on üks laps kooli hiljaks jäämas ja teine kõnnib vastassuunas ja ütleb, et teda ei huvita, ta läheb nüüd koju videomänge mängima, ega peatu isegi mu hüüdmise peale, ja ma pean teda füüsiliselt tagasi tirima, ja selleks ajaks, kui ma temaga tagasi jõuan, on esimene laps kuskile kadunud... Vot siis käis küll kõhust jutt läbi, sest mu esmane kohus on lapsi mitte ära kaotada! Aga siis silmasin siiski plikat, kes oli juba ise kooli poole hakanud minema, sest tema ei tahtnud hiljaks jääda...

Ühesõnaga ma olin nii vihane, et ei rääkinud poisiga tema kooli poole minnes mitte sõnagi ning õhus oli tunda pinge kasvamist. Kohale jõudes ta juba vabandas, aga kuidagi enda nina ette ja pobinal, ja ma pöörasin lihtsalt selja ja läksin minema. Päeva jooksul siiski ütlesin endale, et ma ei tohi seda nii endasse võtta, sest asi pole minus, vaid pean hoopis talle lahti seletama, mida ja miks ta valesti tegi, selle asemel, et solvuda ja vaikida (kuigi rahunemisaeg ei tee kunagi paha...mõlemale). Host-ema on seda mulle mitu korda maininud, et lapsi peab kohtlema kui lapsi, mitte täiskasvanuid, ja neile ikkagi seletama, mis on valesti. Ma täiesti mõistan, et mul on vahel suhtlemisraskused ja ma lähen kergesti endast välja. Nii et püüan seda suhtlemiskülge jätkuvalt endas arendada. Iga päev. Iga päev ebaõnnestun natuke ja arenen natuke ka.

Ülejäänud päeva saime paremini läbi kui tavaliselt ning oli tore. Ainult et käskisin tal emale juhtunust ise rääkida ning ta ka tegi seda. Lõpp hea, kõik hea.

Homme algab nädalavahetus!!!

Kõndiv vihmavari

Siinsed teise ringi poed on heategevad, toetavad vähivastaseid või südameuuringuid. Seega teen ma justkui head, kui seal sobran...kuigi tegelikult otsin muidugi soodsa hinnaga huvitavat kraami ega ole mingitest uuringutest üldse huvitatud. Kui täna ühes neist poodidest plaadiriiulit nägin, tormasin erutatult sinna, peas vasardamas: Regina Spektor! Regina Spektor! Eile öösel kuulasin tema laule ja, ma ei tea, ma pole vist muidu kõige emotsionaalsem inimene, aga siis tahtis küll pisar vägisi silmanurka tulla. Ta on lihtsalt kõige andekam, erilisem, omapärasem laulja üldse. Ma ei saa öelda, et ta minu kõige suurem lemmik oleks, aga kõige omapärasem on ta mu lemmikute hulgas küll. Kuulasin laulust "Apres moi" instrumental-versiooni ning mingil hetkel tahtsin arvuti kinni panna, sest see oli lihtsalt liiga intensiivne. Isegi ilma sõnadeta, lihtsalt klaver. 

Igatahes Regina Spektorit ma nende poodide plaadiriiulitest ei leidnud. Tema plaate polegi üleüldse kuskil. Küll aga leidsin Korni plaate, mida olin juba ammu endale tahtnud, ja Justini, ja Muse'i, ja Rihanna... ja siis pidin ma küll ennast pidurdama, sest see läks juba liiale. Võtsin ühe raamatu ka ja tundsin ennast pärast tänast šopingut väga intellektuaalsena. Mitte ühtegi riideeset, vaid midagi MÕISTUSELE. See on midagi uut.

Kui ema koju tuli, olid mul lapsed juba voodis nagu mihklid. Mina tegin emale toidu soojaks ja tema tegi meile kakaod (rummikoolale EI!) ning vaatasime "Burlesque'i" (mulle pole Christina Aguilera kunagi meeldinud, aga seal filmis oli ta päris okeiko ning tantsis metsikult). Ma panin küünla põlema ja puha, et väikest romantikat luua :D ja ütlesin talle, et lapsed olid täna head ja päev oli hea ja mina olen rõõmus. Ta vastas, ta olevat neid manitsenud vähem tülitsema, et Annale mitte liiga palju stressi põhjustada. Ma arvan, et ses mõttes õigus: kui lapsehoidja pole rõõmus, ei ole ka lapsed rõõmsad.

Läksime mööda teed, mitte tavalist, vaid Inglise teed, ja tüdruk peatus mudaaugu ees, kust ilmselt mingi auto läbi sõitnud ja keegi kõndinud oli.

"Analüüsime seda olukorda," ütles ta mõtlikult ja hakkas käega liivas sonkima, jättes minu manitsused uute kingade ja liivaste käte kohta märkamata kombel, mida ma võin ainult professionaalseks nimetada. Ta on sel alal meister.

Detektiiv teatas paari minuti pärast, et mudasse astunud inimesel... oli ilmselt üpris suur jalg, ja astus rahulolevalt edasi. Ma kujutasin ette, kuidas ta endale CSI Miami kombel päikeseprillid ette paneb.

YEEEEEEEEEEEAAAAAAAAAAAAAAAH!!!!!!!!!!

Teisel päeval võttis ta oma väikese roosa vihmavarju asemel kodust lahkudes kaasa suure musta... mis on pmst kõige suurem vihmavari, mida ma ELUS näinud olen. Muidugi ei suutnud ma teda ümber veenda, sest minul seda võimu pole, ja kui ta siis teed mööda kõndis, ei suutnud ma naeru tagasi hoida, sest näha ei olnud muud kui suur must vari ja selle all pisikesed roosad jalad. 

"Look, a walking umbrella!" ütlesid meile vastu tulnud inimesed ning varju alt kostis vaikset itsitamist. Vahepeal läksin ma liiga kaugele eest ära ning siis temast jooksev vihmavari, kui ta oma väikeste jalgade padinal mulle järgi lidus.

Lapsed.