Pippi

Ajakirja Mood mingis numbris oli esikaanel Birgit Õigemeel. Sestap oskan teile tsiteerida Birksi kolme plaadi pealkirju: "Birgit Õigemeel", "Ilus aeg" ja "Teineteisel pool".

See on üle ootuste hea. Esimene plaat - kaks punkti originaalsuse eest. Teine lööb intrigeeriva nimega: tütarlapse isikupära nõrgub üle ääre. Kolmas - grammar fail much?? Uskumatu, et kogu selle tiimi hulgas, alustades Birksist endast ja lõpetades, ma ei tea, plaadi levitajaga, ei leidunud kedagi, kes oleks küsinud: "I can haz some õigekeelsussõnaraamat?" 

HAHAHHHHHHHHHHHAAAA (ei tea, miks ma naeran)

Täna oli kuidagi nii hea päev. Lihtsalt oli ja on siiani hea olla. Mul on nii mõnus siin oma väikeses pesakeses, kuigi veel mõnusam oleks kodus Puhjas olla, aga sinna jõuan juba homme. Kõik mu mõtted justkui peegeldusid täna teistes vastu ja nad olid minu vastu... noh, kenad. Kusjuures mõtete valitsemine on minu jaoks endaga töötamise juures kõige raskem. Ma võin vene keelt õppida, hommikuti jooksmas käia ja sirget rühti hoida, aga halbu või tüütuid mõtteid endast eemale ajada ikkagi ei suuda. Kunagi arvasin, et mõte ei ole tegu. Või et see ei ole tähtis. Aga see mõjutab kõike minu ümber. "Eat pray love"-is oli ka tsitaat, mis käis umbes nii, et kui sa ei valitse oma mõtteid, ei valitse sa midagi. Aga mõni päev käin ma ringi, mõtlen ainult tigedaid ja tüütuid mõtteid, nii et endal hakkab ka halb. Ühesõnaga ussitan seest täiesti. Mulle ei meeldi selline inimene olla. Ma tean, et see tasub endale kätte, aga mulle tõesõna ka lihtsalt ei meeldi selline olla.

Sellepärast ongi hea, kui mõnel päeval tulevad head ja positiivsed mõtted niisama, ilma pingutamata, ja halbu, mida mõtlemata jätta, ei ole.

Oota, ma just norisin täiega Birksi kallal. Kurat:D (Kutsun teda nii koduselt, sest meie, eestlased, oleme nagunii üks suur pere.)

Ja jooksmas käisin ma ka mingi kolm korda ning venku raamatut pole üle nädala lugenud. Ja mul ei ole rühti. Ma olen ikka feil küll.

Täna õhtul on Dracula film, aga mingi kohutavalt hilja. Kahju! Ma ei püsi nii kaua üleval.

Tervitussõnad sulle, Minn! Hej, svenska flicka! Moi, Dag Hartelius, jag Pippi Longstocking! Rohkem rootsi keelt kahjuks ei oska...

Ei, oota, üks tuli veel: Bullerby. See on sõna!

HA

Võtsin rampsist kaks Anne&Stiili. Enne seda kaks Marie Claire'i ja enne seda kaks Moodi. Sest kord peab majas olema. Marie Claire lõpetab muide Eestis ilmumise. Kahju ju. Mulle see meeldis. Seal oli igas numbris üks lugu huvitavatest nähtustest laias ilmas. Näiteks ükskord oli lugu mingist Aafrika riigist, kus meestele meeldivad ainult paksud naised ja emad nuumavad oma tütreid paksuks, isegi vastu nende tahtmist; neid saadetakse mingitesse laagritesse, kus ei tohi päev läbi muud teha kui süüa. Nii vastuoluline meie ühiskonnaga võrreldes. Ja üks lugu oli sellest, kuidas jaapanlased rendivad enda pulma külalisteks näitlejaid, sest paljudel ei ole nii palju sugulasi ega sõpru, et uhket muljet jätta. Nad vist väga ei suhtle omavahel. Rohkem tehnikainimesed.

Nagu mina. Ainult tehnikast ei taipa ma suurt midagi.

Aga Cosmot ei loe enam üldse. See on alati samasugune ja sellist jõledat reibast sõnavara täis, nagu näiteks: "Trimmi ennast superseksikaks just sel minutil!" või "Megahead killertrendinipid". Saate aru küll. 

Eile oli neil tööl inventuur. Koristada eriti ei saanud, kuna kõik sebisid ringi.  Olin tund aega kauem, lugesin enamiku ajast ajakirja ja sõin küpsist ning koristasin pärast ruttu. Nüüd saan selle eest ühe päeva vabaks. That's how I do business.

Üks õhtu oli tuju nii paha või pigem selline apaatne. Mitte millestki. Nagu see mul ikka on. Helen on öelnud, et tema kõnnib endast pinged minema, aga mulle see ei mõju. Pistsin siis jooksma. Lippasin nagu üleõlakotiga kaljukits mööda Tartu tänavaid ning see aitas. 

Täna on hea.

Boots and boys

Sain kodus olla ainult pool laupäeva, aga selle eest tehti mulle mõnus vastuvõtt, kõik olid hoolitsevad ja puha. Tore on nii. (Tavaliselt vaadatakse mind uksest sisse astudes kurjalt ja urisetakse, et igasuguseid ka siia sisse lastakse. Tõsilugu) Pühapäeva hommikul sõitsin naeruväärselt varajase bussiga tagasi Tartu, ja buss oli pooltäis. Päris paljud inimesed peavad pühapäeva hommikuti tööl käima, vaesekesed. Loodame, et sel nädalal saan juba pühapäeva vabaks, aga ei usu hästi, et nii ruttu asendaja leitakse. Aga iga seitsmes päev peab olema h i n g a m i s e k s. Nii olen ma kuulnud.

Taipasin, et ma kasutan tööl liiga palju kemikaale, see ei saa mulle hea olla (ega keskkonnale). Nüüd püüan neid vältida, kus võimalik. Paljude pihustatavate asjade asemel saab lihtsalt vett kasutada. Kui veeprits olemas on. Annan oma parima. Küüntest vaesekestest pole kahjuks midagi järele jäänud, nuuuks.

Käisime Eat pray love'i vaatamas. Mida ma öelda oskan? Julia Roberts oli loomulikult ilus, kõik loodusvaated, mida seal näidati, ka, ja toidud, mida ta Itaalias sõi, ajasid mulle isu peale. Aga ma ootasin, millal see film juba ära lõppeb. Enamasti minuga nii ei juhtu. Inceptioni ajal ma praktiliselt palvetasin, et see veel ei lõppeks (aga lõppes siiski). Kurat, see on hea film. Ja Vääritud tõprad. Peaks seda uuesti vaatama. Neljandat korda.

Aga nägin Maarjat üle tüki aja. Ta oli nii armas ja rõõmus ja maarjalik. Hoiame ikka ühendust, eks?

Mul kummitab Kesha "Boots and Boys", sest seda lastakse tööl iga päev. Jaa, mu muusikamaitse on natuke nagu kanalisatsioon. Aga omal moel on Kesha ju päris hea. Sellisel ülbel ja autotuned moel. Ja iga kord, kui Robbie Williamsi "Do you mind"-i lastakse, on see nagu väike rõõmus tervitus mulle. See ei ole ju isegi singlina välja antud, nii et ma arvan, et nad adresseerivad selle spetsiaalselt mulle.

Tänks!

Maniakaalne

Ma olin täna märg nagu vette kastetud kassipoeg, saapad ja kogu värgendus. Hea, et saapad Mirjami omad olid. Huhh. Natuke arusaamatu, kuidas sai vihm nii minnes kui tulles näkku sadada, kas tuul pöördus spetsiaalselt minu jaoks? Olen meelitatud. Samuti oli vara hommikul (ma olen nüüd nagu normaalne inimene, tõusen vara ja puha) hele, päikeseline ja kuiv ilm; kell kaksteist lähen Lõunakast välja: What the duck? Lund sajab! 

Sellega seoses tuleks äkki kummikud hankida? Ma olen seda kaalunud, aga tänaval vahel näed neid kellegi jalas... ja nad on nii kummikjad. Mitte väga ilusad. Arvake ära, mis hinnaga kaups ja isegi Walking neid müüvad? Kuni 500 krooni. Kummikute eest! Mis nende omahind on, maksimaalselt 50, eks ju? Maniakaalne! Lahe sõna, polegi seda ammu kasutanud.

Need pensionifondi poisid on ennast uuendanud - ja mitte heas mõttes. Läksin Taskust läbi, rallisin täiega, hiljaks jäämas, jess! olin pensionifondikatest juba möödas, mõtlesin: läks kartulist seekord see pann mööda, aga ei! kuskilt nurga tagant hüppas välja veel üks LHV ahv ja tervitas mind: "Tšau! Kuule, mul on sulle üks küsimus."

Väga huvitav taktika. Kust alates läheb see piir, mis vanuses inimestele nad juba "Vabandage" ütlevad? Ahvid noh. 

Tahtsin endale mingit looduslikku näo- ja kätekreemi osta. Viimati olid mul Puhta Looduse omad (jah, neil pole ei puhta ega loodusega midagi pistmist), nüüd tahtsin midagi ökot, sest ennast peab hoidma! Maksab natuke rohkem, siis maksab. Looduspere poes jäi karp siiski lahti, sest hinnad olid üle mõistuse. Tegin sääred ja võtsin hoopis Lumene näokreemi (mitte öko, aga loomkatseid nendega ei tehta ja parabeene nad ei sisalda, naabrite tehtud ka). Mul on enamik meiki Lumenelt ja olen väga rahul! Samas teeks veel product replacementi: ma armastan oma Lavera šampooni, mis peaks olema täiesti öko. Ma tunnen, kuidas sellega pestes mu juuksed mulle naeratavad. Ja püsivad kauem puhtad. Awesome choice whatsoever.

Uuhuhuu, ei taha laupäeva hommikul tööle minna... Aga peab. Küsisin endale nädalas ühe vaba päeva ja mulle lubati asendaja otsida, aga sellega läheb arvatavasti aega. Kuidas eelmine koristaja oli nõus iga päev tööl käima?? Kummaline...

Le-le-le-lemon face

Wipii, I finally got lucky: koristan, see tähendab pühin prügi vaiba alla nüüd kahes kohas. Saan päris palju kehalist koormust tegelikult, ja pool Tartu linna päevas läbi käia. Samuti süüa osta. Mul on tegelikult nimekiri asjadest, mida ma tahtsin osta, kui veel ühe tööotsa saan, ja see läheb nüüd käiku. Ma tahan

ah, ma ei ütle sulle.

Maitsestamata jogurt pidi hästi hea ja kasulik olema?? Huhh that was nasty. Mul läks kolm banaani sinna sisse, aga ikka polnud hea. Tänks, ma ostan oma tavalist värvainete ja millega iganes kahtlast mõrvarjogurtit edasi (ei usu, et asi nüüd nii hull on).

Homme lähen juuksurisse.

See sidrun seevastu on päris hea. Ammu teada fakt, et hapu teeb lõbusaks.

Vsjo neizmenno v porjadke

Magasin rahulikult üheteistkümneni. See ei ole kohe üldse minu moodi. Aga vihmase ilmaga mu keha mõtleb, et on veel öö. Hommikuprogrammi magasin maha! Ma tunnen lausa füüsiliselt, et on raske voodis edasi lebotada, kui tean, et mu Programm käib (täna siiski suutsin). See oleks nagu mu töö või midagi. Teised inimesed lähevad hommikul tööle või kooli, mina kuulan oma programmi. Igal lollil oma lõbu, jah?

Rubriigist Eesti nokitseb: mul on maailma kõige väiksem muusikakeskus, mis koosneb mu empekast ja kõlaritest. Ei ole kõrvaklappe praegu(funny story - nad jäid bussi kinni, literally) ja ei viitsi osta ka (jah, raha pole), aga patareid on ju vaja ära kulutada. Mul on tõsiselt naljakas muusika seal: Korn kõrvuti JoJoga. Avril Lavigne ja Evanescence. See on selline naljakalt dramaatiline bänd. Võib-olla ma olengi täna dramaatiline. Muse on suurepärane. Umbes aasta tagasi kuulsin nende viimast plaati esimest korda ja olin vaimustatud. I will never stop loving Undisclosed desires.

Toas on peaaegu talutav temperatuur, kuigi radikad ainult leiged. Saab isegi seelikut kanda.

Nüüd hakkas siiski külm. See tuleb mu jäisest südamest. Ja selle vastu pole küll midagi teha.

Tainas+

Hakkasime õega poodi minema, Liis küsis: "Kas tulemegi enam tagasi?"

"Küll pakane põrsa koju ajab," vastas ema hellalt.

Panin kodus neegrid tööle. Hommikul ütlesin, et mul on vaja mütsi ja sellist boolero moodi jakikest - õhtuks oli Liis mütsi valmis saanud ja ema... noh, osa boolerost. Müts on selline tibukollane ja nunnu. Tänks, mees! Ehkki ma pidin terve päeva selle eest neile teenijaks olema, toitu ja jooki ette kandma, massaaži tegema ja nii edasi. Ei ole mulgi kerge.

Novembris lähme teatrisse, pingviinike, jee! Üle pika aja.

Tuulasin eile õhtu otsa ringi ja otsisin vanu põhikooli ja gümnaasiumi vene keele töölehti. Neist oleks abi ikka, eks ju. Ja prantsuse ja hispaania keel. Ma põhimõtteliselt ei visanud keeltematerjale kunagi ära, aga kus need nüüd on? Seal kapis, kus me muidu oma vanu vihikuid hoidsime, olid AINULT Mirjami ülikooliasjad. Ja palju. Sa oled nii mõnegi puu tapnud. Ma ei tea, mis sa meie asjadega tegid, neiu? Suuresuure lõkke? Igal juhul ma ei usu, et ma oleks need asjad ära visanud, aga kadunud need on. Leidsin ainult paar õnnetut, rääbakat vihikut seitsmendast ja üheksandast klassist. Ja oma vanad kunstiõpetuse tööd. Neid vaadates sain aru, et tegu oli tõenäoliselt mu loomingu tipphetkega. I reached my peak in middle school, damn it...

Tegin jälle tainast. See näeb kummaline välja, kui ma kõik need anumad ja  kannud vannituppa tassin. Löön muna pähe (munapea), koorin ennast kohvipaksuga, mett määrin näkku (ja muidugi mokale) ja loputan kummeliteega. Ma usun nimelt loodusesse.

Tema minusse mitte.

Tainas

Ma tahan kommi. Ma loodan, et keegi kuuleb. Või siis, noh, näeb seda.

Kooki tahaks ka küpsetada, aga ei saa, sest ahi on rikkis. Pool sellest. Eelmisel laupäeval tegin õunakooki; see pidi ahjus olema 20 minti, aga oli juba üle poole tunni ega saanud valmis, alumine pool oli täitsa toores. Lõpuks keegi taipas, et ahi ei soojenda altpoolt. Sellepärast olid juba nädalaid varem igasugu asjad kaks korda kauem valminud, aga meie ei saanud aru. Ma soovisin alati, et saaks lihtsalt tainast süüa, mitte seda koogi sisse panna, sest see oli nii hea. Soov sai teoks, jee! Tainas, kuram, ei ole tegelikult eriti hea. See tundus nagu mingi... õunapuder. Aga täitsa huvitav siiski.

Ja ma luksusin ükspäev seitse korda. Seitse. Juba esimene kord ütles Liis kurjakuulutavalt, et pane tähele, päeva jooksul luksud kindlasti oma kolm-neli korda. Nõid? Ja iga kord hakkas ta hüsteeriliselt naerma. Ta on üldse neeger. Tulin eile koju ja vaatasin, kuidas õde õuna sööb. "Ma söön praegu sinu õuna," teatas ta, "ja pärast sööb igaüks enda oma." Nii ma jäingi ilma. Tegelikult maksin kätte ja sõin tema oma ära.

Kõik töökuulutajad tahavad, et ma midagi oskaksin. Dšiisas nagu. Ma ei ole autoremondiluksepp ega arvutiprogrammeerija. Aktsepteerige mind, nagu ma olen, ja lihtsalt makske mulle, okei?

Ma olen nädal aega ilma meigita käinud. See on nii sõltuvusttekitav, ma saan aru, miks mõned naised üldse meiki ei kasuta. Valetasin, tegelikult ei saa. Aga ikkagi on hea lasta nahal ja silmadel puhata. Ainult ärge sellega ära harjuge, clifid, eks? See ei saa olema igavene!

Heihei

Karu silmad on kui sulakuld

Te ei taha ühikas pesuväel ringi käia, isegi kui esik on täpselt kaks sammu pikk. Just siis jääte te naabrile vahele.

Lugesin eile Couplandi "Tüdruksõber koomas" ja ka see raamat oli masendav, eriti koosmõjus Mansoni Mechanical Animalsiga. Järgmiseks võtan sellelt kirjanikult kolmanda raamatu ja ka see on masendav. Kindlasti. Ja lisaks läheb enne põrgu jäässe, kui ma ühe jaapani mõistatuse ära teen. Kuidas Mirjam sellega hakkama saab?? Või üldse keegi?

Oh sa püha pastakas, võiks öelda, suhteliselt külm on siin ühikas. Ma teen iga päev  jalavanni ja pärast vee keetmist kallistan  tükk aega oma kuuma parimat sõpra teekannu. Võtan meile salli ümber ja oleme nagu väike perekond. Sooooooooooe.

Telekas just ütles mingi sotsiaaldemokraadist ahv, et peab oma valijaid keskmisest targemaks ja intelligentsemaks. Oo kui hästi öeldud, tahaks kohe sotsiks hakata!! Kui sellel erakonnal ka mingi programm oleks. Nad ei saa ju isegi aru, mille poolt või vastu nad on. Hüppavad kelle hõlma alla saavad, olgu selleks Kesk või Reform.

Lõpetuseks tahaks anda suure sooja kallistuse ehitusmeestele, kes maja juba mitmendat kuud suure, sopase, porise, kivise sõjatandriga on ümbritsenud. Koht, kust inimesed saaksid läbi käia? Ei, ei, pole vaja. You guys are the best!

Piparpiparpiparmünt ja hiir

Magasin päeval nagu lapsuke ega kuulnud isegi äratuskella. Seda ma teen, kui mul igav on - söön ja olen arvuti taga või magan. Ja mitte enda voodis muide. Ma juba tunnen, kuidas Tiina kulm seda lugedes kõrgemale tõuseb ja tõde aeglaselt, aga vääramatu kindlusega talle kohale jõuab. Ah nii siis või??

Kohe kaon oma Miki Hiirte maailma, ma olen hooked. Nerd extreme. Aga mida ma teen, kui need ka läbi loetud saavad? Ma ei julge enam raamatukogu lasteosakonda minna, sest mingid lapsed hakkavad jälle minu üle naerma. Phõh. Oodake ise, kuni te kakskümmend olete. Miki Hiired on ikka suurepärased, ja siis te alles näete!

Samuti tuli mul paari detsembrikuu mikit lugedes jälle totaalne jõulutunne peale. Esimene laks käib alati juba oktoobris ära. Hullult hea, et me sel aastal ka kinke ei tee, sest vo-pervõh, ma olen vaene, ja vo-vtorõh, siis pöörame rohkem tähelepanu jõulude tõelisele mõttele. Söögile.

Teen endale piparmünditeed. Pane tähele - ehtsast piparmündist! See lõhnab ja puha. Mmmmmmmmmmmm. Ma tunnen ennast nii eeterliku ja puhtana, sest ei pane enam tee sisse suhkrut. Ükskõik, et ma kõik selle suhkru muust toidust küllaga kätte saan. Peaasi et mitte teest. Vana hiinlaste tarkusetera ütleb, et siis need kaks saiakest, mis ma just sõin, ei loe.

Topelt ei kärise

Sain nimelt ühelt kandideerimiselt kaks eraldi äraütlemiskirja, kahekümneminutise vahega. Eks see cliff kirjutas kirja ära, mõtles natuke ja otsustas, et äkki see loll ei saanud aru, saadan ühe veel. Hästi tegi tegelikult.

Ma astun  toas ringi käies ikka veel valele poole, sinna, kus riiul varem oli. Tõstsime Tiinaga nimelt toa ringi, põhimõtteliselt vahetasime voodid ära ja muud värki ka. Ja Tiina vaatas karmil ilmel seda seina, mis varem oli minu voodi kohal, ja käskis, et tema tagasitulekuks seina puhtaks teha, või ta kutsub Chuck Norrise, kes roundhouse kickib selle seina puhtaks.  Okeii. Ning samuti väitis ta õhtul magama minnes, et tema vanal voodikohal oli alati halvem, justkui rõhus rinna peale või midagi. "Jaa, sinu kohal on ikka palju parem," ütles ta uniselt. Mida ma tegin???? Aga mul on üldiselt nii hea uni, et mina olen need paar ööd suurepäraselt tudunud. Katsugu ainult mind miski rõhuma tulla ja ta saab tuupi!

Haha, ja kui me mööbeldasime (pärast 23 oli), siis naaber tuli, päris, kas me tõstame mööblit ringi ja mida me enda arust mõtleme. Paar päeva hiljem pesi ta ise hommikul kell kuus nelikümmend kaks pesu. Samuti võib ta vabalt öösel kell üks sõpradega esikus lärmata, nii et saagu üle.

Teadsite, et ainult tüdrukud ei põe oma kaalu pärast? Kuulsin tänaval, kuidas mingi väike poiss emale kurtis: "Ma kaalun ikka alles kolmkümmend kilo." Ja ema lohutas, et nüüd kindlasti juba üle kolmekümne. Naljakas. 

Täna on reede, ärkasin päikselaigus naabri kolistamise peale(haaa!), ümisesin "Because you're amazing, just the way you are...", panin raadio käima ja sealt tuli sama laul. Siis hakkasin jäätist sööma. Kui see ei ole täiuslik hommik, siis ma ei tea, mis üldse on. 

Kartul on rääkinud.

Tere, toimub teisipäev

Ma lugesin täna tegelikult paari päris raamatut - paberi peal ja puha - enne kui arvuti käima panin. See oli kummaline ja retro. Ja panin end ilusasti riidesse ning tantsisin peegli ees. Ma olen kõige paremini terve päeva jooksul riides siis, kui oma hommikust venitamist/tantsu/tõmblemist teen.

Eile läks must mööda üks pisikeväike laps oma emaga ja ütles: "Onu." 

"Ei ole onu, tädi on!" vastas ema. "Onu!" kordas laps jonnakalt. Hmm. See ei ole vist kuigi hea märk. 

Üldse on huvitav kuulata, mida inimesed tänaval sinust mööda minnes räägivad.

"Teine osa oli palju parem kui kolmas..." - kas nad rääkisid Videvikust?

"Ta kirjutas nagu tulevikust, kuulutas ette, kuidas kõik sellel aastal olema saab..." - võib-olla Orwellist ja tema "1984"-st. Kuigi ta ei kuulutanud midagi ette, ta pani sinna suvaka aastaarvu. Pööras oma kirjutamise aasta viimased numbrid ümber. Muuseas see raamat on nii hea!

Ja ühed tšikid arutasid, kas tarantlid munevad või mitte. Õhhhhh. Tõesti ei taha teada.

Tahaks kinno minna. Kohe. Aga ei ole tõesõna mitte midagi vaadata. Mtmidagi! Seltskonda ka ei ole, kellega minna, aga see polegi tähtis, sest ma käin jumala tihti üksinda kinos. Veidrik.

Kas tervitada saab? 

Muidugi!

Helenit siis. Tšau, mees!

Karu

Olen üle terve näo arbuusine.

Iga kord, kui mulle Üliõpilaskülast teade saadetakse, käib südamest jõnks läbi, sest ma mõtlen, et see on väljaviskamisteade. Aga nad tahavad ainult meelde tuletada, et inimesed oma prügi välja viiks või muud sellist. Aga mis sellest, et ma tegelikult ülikoolis ei käi, siin elab kindlasti terve ports (kimp) selliseid inimesi. Neil on kass ja elukaaslane ja nad teevad köögis pärissööki nagu hautis ja kotletid. Nii et jätke mind rahule, tõprad!!! LEAVE BRITNEY ALONE!

Geez.

 

Kuulsin telekast Tantsud tähtedega reklaami, mõtlesin, et hmm, see algab järgmine nädal, ja sain aru, et olen totaalselt vanaks jäänud. Seda ei saa enam tagasi pöörata. Getting excited about a tv-show? See on esimene märk. Ma juba ootan, kuidas Nastja teistel sammud segi nõiub.

Ma olen täna nii tubli ja üldse mõnus.

Veider lõpulause, mis? Aga keegi ei küsinud sinult!!

16155?

Ma teadsin esinejatest ainult Merkat, ja hea ka, et teisi mitte, sest kui ma sellist ahvi muusikat kuulaks, poleks ma mingi kartul. Aga sellegipoolest olid Sunrise Inc poisid nunnud nagu šokolaadikommid, et söö või ära, ja pidu oleks võinud kirjeldada kui normaalset sellise kräpi muusika kohta - seda kuni selle ajani, mil otsustasime ära minna. Siis algas feil. Tõsiselt, kui me koju tulime, siis hommikused bussid juba sõitsid. Aga me tahtsime ära minna juba kell kolm! Totaalne läbikukkumine.

Aga mulle piisas täna neljast tunnist unest, mis tähendab tegelikult, et ma olen superinimene. Nagu ma seda poleks enne teadnud.

Samuti ma soovin, et Lena poleks mulle näidanud Vampire Diaries kahte viimast osa, sest ma tean, et hakkan seda nüüd vaatama. Mitte nüüd kohe, aga üldiselt. God damn! Vampiiriteema on ju nii surnud.

Õhtu nael oli see, kui kuulsin üht tütarlast kurtmas, et talle öeldakse alatasa, et näeb Angelina Jolie moodi välja. Oleks kõigil sellised probleemid, jaa...

Lülitan ennast nüüd välja.

PIIP