*

Ma tahaks emotsioooooooooni. Ma tahan midagi, mis paneks mind end tundma elusana. Nagu ma oleks veel olemas. Vahel ma ei tea, kas olen.

Töö juures hüppasin üleeile ühele oma töökaaslastest ligi ja kallistasin teda.

"Issand jumal," pobises ta.

"Mul on lähedusevajadus," teatasin ma oma toimetuste juurde tagasi minnes. 

"Mul on ka," ütles ta vaiksemalt.

Mida sa siis jumalat appi karjud? Võta vastu, mis sulle antakse.

(Hahaha, ülihaige, kogu lugu oleks teistsugune, kui üks meist oleks mees olnud. Kõigel oleks kohe ahistamise-mekk juures.)

Aga emotsioonid ja mida iganes, miks ma tegelikult siia kirjutama hakkasin - ma tahtsin öelda, et ostsin täna endale imeilusad talvesaapad.

Imeilusate all ma mõtlen, et paljud inimesed vaataks neid ja oleks nagu meh. 

Ükspäev rääkisin emaga telefonis ja kirjeldasin, milliseid saapaid ma otsin.

"Oota, sa tead küll, milliseid ma mõtlen. Sellised helepruunid, lühikeste säärtega ja ümarate ninadega. Kõigil on praegu sellised."

"Sellised paeltega?" küsis ema teraselt. "Oo, Liis just ükspäev nägi tänaval selliseid ja ütles, et Anne-Maile meeldiks need."

Igatahes ma ostsin endale sellised, aga hallid. Ja nahast. Seest ja väljast. Ma ostsin endale viimati saapaid nii ammu ning alati olen neid ostnud hinnast lähtuvalt. Nii et mu vanades saabastes jalg ei hinganud ning see pole mugav.

Nüüd ma tahtsin endale midagi ilusat. Aga veelgi rohkem mugavat. See kõlab klišeena, aga mida vanemaks saan, seda rohkem hindan ma riietuse ja kingade juures mugavust. Ma ostan kõik oma riided puuvillast, et keha saaks hingata. Ja kontsad võivad põrgusse käia. Kui ma tahan kõrgem olla, siis täistallaga kontsad on ainus mööndus, mille olen nõus tegema.

Saapa puhul on mõnus madal konts ikka parim. Tatsa mööda linna nagu inimene. Nii mugav on.

Ja nii hea on osta endale midagi iiiiiiiiiilusat ja mugavat, mis on su eelarvest väljas, aga fuck that. Asi, mille üle sul on lihtsalt nii hea meel.

Ära ennast analüüsi, lõppeb halvasti

"Kuidas su koolituse viimane moodul oli?" küsis mu ülemus.

Ma jäin mõtlema. "See oli... imelik. See võttis mu emotsionaalselt läbi."

See oli kolmas osa eelmisel kuul alguse saanud juhtimiskoolitusest. Seekord keskendusime me palju enesejuhtimisele - ja mulle pole mingi uudis, et see osa on mul nõrk. Ma võin olla laisk nagu limukas ja mittemotiveeritud nagu... mittemotiveeritud limukas. 

(Seda siis puhtalt isiklikes asjades. Töö juures olen ma kindlasti üks kõige rohkem motiveeritud inimesi. Millegipärast ei suuda ma isiklike eesmärkide puhul leida seda, mis mind käima ja tegudele lükkaks.)

Aga minnes tagasi koolituse juurde, siis algus oli hea. Me kõik veel mäletasime üksteist ja oli vaja ainult üht pisikest mängu alguseks, et jää murduks ja kõik läbisegi seletama hakkaks. Me küsisime üksteiselt, kuidas selle või teisega vahepeal läinud oli. 

Me isegi tegime jälle rollimänge, seekord küll ilma kaamerata. Tehti kaks gruppi ja kummaski pidi kaks inimest peaosa mängima, sellal kui teised olid nende alluvad :D Meie grupis ei suudetud kuidagi leida teist peaosalist, kõik vaatasid maha või kuhugi aknast välja, nagu nad oleksid ajalootunnis ja õpetaja ootaks kedagi kodust tööd jutustama. Keegi osutas minule.

"Davai," ütlesin ma ükskõikselt. Paljud neist on minus reaalselt inimeste juhtimises palju paremad, aga mina olen nendes rollimängudes kõige parem. Ma ässan seal täiega. Minu elumoto: teoorias tugev :D 

Pärast hakkasime enda kohta igasugu analüüse tegema, ja seal mul rappa kiskuski. Meid õpetati oma aega planeerima. 

"Ilma planeerimiseta ei saa," ütles koolitaja säravalt. "Nii isiklikus kui tööelus."
Meile anti soovitus, kuidas planeerida oma päeva. Kõik terves ruumis läksid elevile ja tõid lagedale oma märkmikud. 

"Ärge unustage planeerida oma söögiaegu, ja mida iga päev süüa," andis koolitaja nõu. "Ja transpordile kuluvat aega."

Päeva planeerimise töölehe lõpus oli soovitus: plaani õhtul ära järgmine päev.

Ma tundsin, kuidas mul süda natuke pahaks läks. Ma pole absoluutselt selline inimene. Ma olen palju spontaansem. Minu jaoks oleks selline minut minuti haaval oma plaanide paikapanemine võrreldav põrguga. Nii ahistav.

Samas on enamikel inimestel seal olemas pere ja selles mõttes ma sain nende õhinast aru küll. Et laste koolivaheaegu ära ei unustaks, tuleb need üles kirjutada. Ja mul on ka mingi aastakalender sahtlis, kuhu ma kord kuus, peale oma graafiku teadasaamist, panen kirja oma Kassiabi päevad, ja lisaks kõik muud üritused, mida ma ette tean. Samuti kui mõni sõber on Tallinna tulemas, kirjutan selle sinna üles.

Aga kogu seda mõtteviisi ma mõista ei suuda. 

Peale seda tuli meil hakata analüüsima oma emotsionaalseid vajadusi. Kuivõrd on need meile olulised ja kuivõrd on need praegu kellegi poolt täidetud. 

Ma vaatasin oma kaarti. Mu emotsionaalsed vajadused on praegu täidetud poolikult ja mõnes osas üldse täitmata. Ma olen üldse väga suurte vajadustega ja vajan palju tähelepanu. Enamus inimesi ei suuda endast nii palju anda, nagu mul vaja läheb :D Ning mul on põhimõte: "If it's bullshit, I walk away." 

Selline suhtumine tähendab, et ma olen vahel väga üksik. Aga vähemalt pole mul sittasid sõpru. Fuck that. Maailmas on seitse miljardit inimest.

Igatahes oma täidetud lehte silmitsedes hakkasin ma mõtisklema oma eluvalikute üle ja muutusin natuke mõtlikuks. 

Edasi saime teada, et inimesele annavad energiat tegevused neljast sektorist: füüsiline (kas sa sööd ja puhkad korralikult ja liigutad ennast palju), sotsiaalne, vaimne, spirituaalne. Spirituaalse kohta ma palju öelda ei oska, sest ma pole üldse spirituaalne inimene :D Ma lugesin täna bussis Richard Dawkinsit, kas see läheb ka sinna alla?

Aga iga nädal tuleks korraldada endale vähemalt kaks tegevust igast sektorist, et püsida töökorras ja terve. Käid tantsimas: läheb nii füüsilise kui sotsiaalse alla. Tegeled loomadega: spirituaalne (ei tea... pigem ikka sotsiaalne minu arvates). Vaatad teatrietendust ja loed läbi raamatu: vaimne.

Mul on praegu füüsilise poolega, ma arvan, päris hästi. Ma püüan teha joogat ja käin aeg-ajalt ujumas. Unega on mul alati hästi olnud, ma magan nagu kass. Ja söön ka päris tervislikult - olen endale tekitanud harjumuse spinatit süüa. Alguses see üldse ei maitsenud mulle, aga nüüd arvan, et täitsa mõnus ja krõmpsuv on.

Vaimne... jaaaa, no lugeda võiks ikka rohkem. Aga nüüd ma kulutasin oma telefoni neti kuupaketi kahe nädalaga ära ning selle kuu ülejäänud bussisõidud kuuluvad rahuga Richard Dawkinsile :D

Spirituaalsest ma rääkida ei taha. 

Ja sotsiaalsega on pekkis. 

Aga okei, ma püüan ikka kuidagi olla. Kuulan praegu siia juurde Everything Everythingi, mis on parim bänd maailmas ja muudab mind alati emotsionaalseks.

Ja homme tuleb emps Tallinnasse ning me läheme lõunale. Küll mu emps on mõnus. Kui mul muud pole, siis emps on ikka. 

Kui ma töö juures oma elu kurtsin, siis ütles mu ülemus:"Minu parim sõber on mu laps. Sünnita ka endale laps."

Hea plaan, aga see nõuaks mehe leidmist, keda ma esimese kolme päevaga ära ei suudaks ajada :D

Mullivannis

Üleeile olid mullivannis minuga koos ka kaks meest, üks tundus üle viiekümne ja teine üle kuuekümne.

"Kas sina enam selle Viivega ei ela kokku?" küsis üks.

"Ei, ma olen juba abielus teisega," vastas teine. (Selle koha peal sain ma aru, et kuigi head tuttavad nad olla ei saanud, kui ühele oli teise abielugi teadmata.)

"Ta oli mingi hambaarstiga sebima hakanud," ütles esimene. Selle peale ei vastanud teine midagi.

"Ega mina pole elus mitte ühtegi naist maha jätnud," jätkas esimene lõbusalt. "Alati on mind jäetud. Aga süüdi olen alati mina olnud!"

"Väga hea," vastas esimene natuke seosetult.

Varsti läksid nad mõlemad ära ning mina jäin üksi mullivanni loksuma ja muigama.

Alati abis

Kui Pääri läheduses midagi aktiivset teha, nagu koristada või võimelda, ronib ta tooli peale ja hakkab sinuga kaasa kiibitsema, näiteks läbi tooli seljatoe sind käpaga roobitsema. Tema peale võib alati kindel olla :D

"Svingerid" - swing and miss

Andsin juba kolmandale Eesti filmile lühikese aja jooksul võimaluse. Seekord olid kinolinal "Svingerid" - rämedate naljadega komöödia, mis pidi erinema teistest, masendavatest Eesti filmidest. See pidi käima tõmbama.

Mind see ei tõmmanud käima. Ma toetasin kinosaalis poole ajast pead kätele ja mõtlesin, et mida ma vaatan -  ja miks?

Esiteks oli filmi peamine nali Puhja. Elina Purde tegelaskuju oli pärit Puhjast, mis oli absoluutselt haletsusväärne. Ta püüdis seda ära unustada, aga tema rikas mees (Jan Uuspõld) tuletas seda talle kogu aeg meelde, enamasti ähvarduse vormis: "Kui sa seda ei tee, kebi tagasi Puhja elama."

Võluv.

Mind  (ma olen ka Puhjast pärit) ei häirinud see nali kui selline, vaid häiris selle liigne kasutamine. Kogu aeg, üha uuesti ja uuesti. Kas muutub ikka naljakamaks, kui seda sada korda öelda? Samuti nimetas Elina Purde tegelaskuju seda linnaks, aga see pole linn kunagi olnud. Seal on umbes kümme maja, mis linnast me räägime? :D

Just asjade korrutamine oli "Svingerite" juures suur probleem. Elina Reinold ütles iga kahe minuti takka: "Superluks". See pidi olema tema käibefraas, aga see ei mõjunud kuidagi naljakalt. Näiteks püüdis ta mees teda teise paariga seksima meelitada, tema ei tahtnud seda teha, pööritas kümme korda silmi ja ütles: "Superluks". Kas tundub naljakas? Või tundub... kergelt rapey? 

Mu järgmine probleem selle filmi juures oligi mingite olukordade väljamängimine humoorikatena, mis tegelikult olid väga rapey alatooniga. Asi pole üldse selles, nagu ei tohiks teles või kinos näidata vägistamist. Kõige jaoks on oma koht, kui sisu seda nõuab. Aga näidata seda nii, et näitaja ise ka aru ei saa, mida ta oma filmis kujutab, on nõme. 

Üks stseen. Elina Purde ja Jan Uuspõld hakkavad auto peale minema, et teise paari juurde sõita. Elina Purde ütleb mitu korda sõnaselgelt: "Ma ei taha ühegi võõra mehega seksida", mille peale Jan Uuspõld vastab, et istugu parem autosse, sest temal isiklikult on vajadused, mis tuleb täita. Et vastasel juhul võib Elina jääda unistamagi oma kihlasõrmusest ning tegelikult võib üldse tagasi Puhja sõita.

Nii... õõõõh.

Teine stseen. Jälle Jan Uuspõld (talle ikka sattus selles filmis neid imelikke stseene) ja seekord teine Elina, Elina Reinold voodis. Hakkasid seal hullama, poole pealt mõtles Elina Reinoldi tegelaskuju ümber, et ta ikka armastab omaenda meest, ja palus Jan Uuspõllul lõpetada. Seda viimane ei teinud. Elina ütles sõnaselgelt: "Ma ei taha seda teha," "Ära katsu mu rindu" ja "Ära rulli mu seelikut üles", millele Jan Uuspõld vastas naljakate repliikidega ning üritas tema põlvi laiali rebida, mille peale inimesed kinosaalis naersid. Minu jaoks oli see ebamugav vaadata.

Ja ärge arvake, et film seda kõike ise teadvustas või Elina Purdest ja Jan Uuspõllust mingit hoiatavat lugu vormis - kuidas ei tohi oma naisega käituda. Räägin lõpu ette ära - hoiatus! - aga lõpus kingib Jan Elinale kauaoodatud kihlasõrmuse ja see on tore ja kõik on hästi, sest kivid on ilusad! Jeeei!

Niisiis, stsenaarium oli minu arvates nõrk. Keegi kuskil kiitis näitlejatöid, aga jälle ma ei saa nõustuda. Nii kahju. Mul ei ole mingit rõõmu siin seda filmi materdada, aga ma siiralt ei oska midagi head selle kohta öelda. Ootasin Elina Reinoldi osatäitmist, sest ta on mu lemmik. Aga ta näitles seekord niiii üle. Jälle see eesti näitlejate tendents, et mida valjemini, seda parem on?

Võib-olla oli asi režissööris? Lavastaja oli lätlane Andrejs Ekis. Mul on kõva kahtlus, et ta käskis kõigil näitlejatel panna vunki juurde ja teha valjemini, rämedamalt, rohkem üle võlli. Kahjuks minu maitse see pole.

Vaene "Svingerid". Mina soovitaks selle küll vahele jätta.

*

Ma olin bowlingus kõige parem. Meid oli kaksteist tükki ja mina olin üle kahe raja kõige osavam. See tuli ka sellest, et kõik teised mängisid elus esimest või teist korda :D Minul aga on seljataga kõik need bowlingumängud Viljandis nende meestega, kes lõid iga kord kõik kurikad maha ja olid pettunud, kui said maha vaid üheksa, sest see lõi nende skoori tuksi.

Mina olen teatavasti väga üleolev võitja, kes ei jäta seda teistele meelde tuletamast. Kõik said seda kuulda nii samal kui järgmisel päeval. Las mul olla ka omad rõõmud...

Kui kell sai üks, läks enamus töökaaslastest koju, aga neli meist (kõige nooremad) läks edasi. Istusime ühes kohas, kuni see kinni läks. Siis ütles Hristina, et tema tahab süüa, ja läksime vanalinna mäkki. Ma ei ole niimoodi öösel keset joomist söögirallil varem käinud...Vist kellegi kõrval kuskil bensuka burksisabas olen käinud. Aga nüüd ma nägin, mis see päriselt tähendab. See mäkk oli nii täis. Nii täis. Oma sööke tuli kakskümmend minutit oodata ja me olime õnnelikud, kui endale ühe vaba laua saime napsata. 

Peale söömist teatas Hristina, et nüüd tahab ta juua :D Nagu "Vanaema õunapuu otsas" raamatus: kord viinereid sinepiga, siis suhkruvatti, siis viinereid sinepiga, siis suhkruvatti. 

Sattusime siis ühesse baari, mis oli hipstereid täis. Hipsterid tantsisid ja meie Mariaga läksime ka tantsima. Õhtu lõpuks, peale kogu seda hipstermuusikat, pani DJ korraga peale Soulja Boy ja läks naerdes minema. Soulja Boy peale lasid kõik teised ka jalga, see oli neile nagu mingi kood. Ainult meie tantsisime endamisi irvitades laulu lõpuni.

Koju jõudsin kella viieks, ja kell kuus oli mul juba äratus. See on arvatavasti mingi vähemagamise-rekord mul. No kui kisubki mõni öö nii lühikeseks, siis tavaliselt lähed keerad hommikul kohe tuttu. Aga mul oli tööpäev (asjaolu, mida teised, kes laupäeval vabad olid, ei jätnud rõhutamast). Tegelikult polnud hullu midagi. Enesetunne oli enam-vähem, ainult seda ei saanud ma muuta, et silmad olid väga punased ja juustel halb päev. Natuke halvemas tujus olin ka see päev kui tavaliselt. 

Aga muidu vinks-vonks. Ja kes ikkagi bowlingus võitis, kas teie mäletate??

*

Leidsin endale Humanast sinise vesti, mis on parim asi peale... viilutatud leiba, või mida iganes. See on lihtsalt võrratu ning ma olen seda juba päevi kandnud ning kannan homme ka.

Täna oli mul väga hea päev. Ma ärkasin hommikul normaalsel ajal, kuulasin hommikusöögi juurde raadiot ja jutustasin Whatsappis, tegin kodu korda, joogat, ja läksin ujuma. 

Neil kahel on nüüd küll päris kindel seos: sellel, kui palju ma päeva jooksul end liigutan, ja minu õnnetundel. Või noh, rahulolutundel. Isegi see, kui natuke joogat teha, on niivõrd palju meeleolu tõstev. Sa sirutad end välja ja väänad end painduma ning terve keha tunneb ennast kohe paremini.

Sain ka aru, et olen vist kogu aeg valel ajal ujumas käinud. Mina käin varahommikuti. Siis on natuke soodsam ja mul oli ka tunne, et võib-olla vähem inimesi - sest kes veel viitsiks end nii vara üles ajada?

Kuigi kohal käies oli näha, et bassein on kogu aeg täis, ruumi normaalselt ujuda ei ole ja pesuruumiski kitsas. Ma vist kujutasin ette, et päeval on veel rohkem inimesi.

Täna läksin ujulasse kohale pool kolm päeval ning see oli imeline kogemus. Nii tühi oli! Nähtavasti käivad paljud inimesed ujumas enne tööd. Ja nende jaoks, kes tulevad peale tööd, polnud aeg veel käes. Seal olid küll mingid lastetrennid, aga nemad olid oma radadel ning mullivanni üldse ei tulnud. Ma ujusin nii kaua ja nii rahulikult ja see oli tõesti super. 

Mullivann oli ka tühi ning ma ligunesin seal tükk aega ja lasin veejugadel end masseerida. Sealt saab täitsa arvestatava jalamassaaži.

Aga ma lähen nüüd küüsi lakkima. (Millegipärast tahtsin 2x järjest kirjutada "lakkuma"...)

Miks ma õnnelik pole

Meil on nüüd perega ühine Whatsappi grupp. Liis tõmbas emale rakenduse alla ja õpetas kasutama. Nüüd saadab ema kogu aeg armsaid pilte, näiteks sätib Päärile kaabusid pähe (või tagumiku otsa) ja teeb kähku klõpsu.

Samuti uurib ema, kuidas smaile saata, ja saadab siis Liisu õpetuste peale terve posu. See on nii armas, et olen juba töö juures inimestele näidanud.

Rääkisime emaga äsja ja kõne lõpus märkis ta, et ma ei olegi Pääri kohta küsinud.
"Ta nagunii magab," arvasin mina.
"Tegelikult vaatab ta praegu Kodutunnet."
"Mida sa ajad?" vihastasin ma. 
"Ta istub diivanil ja jumalast vaatab Kodutunnet!" korrutas ema kangekaelselt.
"Sae pekki," ütlesin mina. Esiteks ei vaata kassid telekat. Teiseks, kui nad ka telekat vaataks, ei vaataks nad Kodutunnet, sest see ei pakuks nende olematule empaatiatunnetusele midagi. Neil on täiesti suva kõigist inimestest, seega on neil ka suva kannatavatest inimestest... Kui neil selle üle just hea meel ei ole.

*

Sain Miko ja Nati käest haledalt piljardis tuupi. Piljardilaud on lihtsalt nii suur, ma kordan seda alati, kui mängima satun. Minu esimene kogemus selle mängu alal oli minipiljardiga, ja peale seda ei suuda ma tegeliku mängulaua mastaapidega mitte kuidagi leppida.
Ma ei suuda seda palli isegi normaalse tugevusega lüüa, vaid kõksin niimoodi haledalt.
Aga mida iganes.
Poole päeva pealt läks Nati tööle ja meie Mikoga maandusime Ränduri pubis ning rääkisime kõik maad ja ilmad kokku. Ma ei ole ennast ammu niimoodi kellelegi avanud.

Pühapäeva hommikul vara kesklinnas oma bussi oodates hakkas minuga rääkima üks eelmisest õhtust veel purjus mees. Välismaalane, aga ma ei jõudnud teada saada, kust ta pärit oli.
Igatahes see mees küsis minult täpselt samamoodi, nagu mina olin paar päeva tagasi Mikolt küsinud: "Kas sa oled õnnelik?"
"Üldse mitte," ütlesin mina. Kohe peale seda tuli minu buss ette ja ma hakkasin peale minema.
"Siin ongi sinu valik," ütles see mees. "Kas sa lähed praegu bussi peale või jääd siia minuga rääkima."
Ma pidin tööle minema, seega ma läksin bussi peale. Ma ei mäleta, kas ta hüüdis mulle järele, et sellepärast ma polegi õnnelik, või panin ma selle oma peas juurde, aga üldiselt see sobiks selle lookese narratiiviga küll, kui ta oleks seda hüüdnud :D
Maha istudes torkas mulle pealegi pähe, et ta oleks võinud minuga kaasa tulla, kui oleks tahtnud.

Eesti film jälle ringiga tagasi alguses

Viimasel ajal, kui ma näen kinokavas Eesti filme, ei ehmu ma enam ära ega löö risti ette. Lähen tšekkan hoopis üle. "Sangarid" mulle päris meeldisid. "Päevad, mis ajasid segadusse" meeldis väga.

Olen näinud mõlemat praegu kinolevis jooksvat Eesti filmi: "Minu näoga onu" ja "Keti lõpp". 

"Minu näoga onu" läksin vaatama, õieti aru saamata, millest see räägib. Räägib aga depressiivsest muusikakriitikust (Rain Tolk), kes läheb oma kallimast lahku ja maale oma pere vanasse majja elama. Seal liitub temaga ta isa (Roman Baskin), kes ütleb, et tal enam palju elada pole, aga nüüd tahaks ta viimased elupäevad oma pojaga veeta. Poeg Hugo, kelle kasvatamisse ta kunagi eriti panustanud pole, ei ole sellest üldse vaimustuses.

Kõlab masendavalt? Kõlab nagu mitmetunnine, aeglaselt kulgev lugu üksindusest, sihitusest, elu lõpust, kahetsusest, raamatutest, mis on autorile elu mõte, aga mida mitte keegi ei loe? 
Noh, seda see ongi. It just goes from bad to worse. Vot just see on see, mille pärast ma Eesti filme nii pikka aega pelgasin. 

Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti vihkasin. Ikkagi meie oma asi ja seda peab toetama. Evelin Võigemast oma psühhoterapeudi rollis oli hea. Temas on seda miskit, seda lavakohalolekut, ta mängib oma osa välja. Võib-olla sellepärast on tema ka teises uues filmis, "Keti lõpus". Natuke nagu Mirtel Pohla, keda võib pea igas filmis näha. 
Aga Rain Tolk... No vot, ma ei saagi aru, kas ta näitles hästi või halvasti. Seda kohmetut, nohiklikku, eluvõõrast suhtumist, pilkkontakti vältimist oli nii palju, et tekitas vaatajas piinlikkust. Aga eks see oligi taotlus? See oligi tegelaskuju. Ta mängiski selle nii välja, et ebameeldiv vaadata oleks. Ah, ma ka ei tea. Igatahes ajas mind närvi tema repliik peaaegu iga asja ja olukorra peale: vaadata maha ja pomiseda: "Vabandust, jah..." Ta vabandusjahhitas kümme korda filmi jooksul, ja see muutus kiiresti tüütuks ning pani juurdlema, kas talle poleks võinud midagi löövamat suhu panna. 
Roman Baskini mängitud isa oli veel omakorda koshmaar. Ta korrutas kogu aeg, kuidas oli minevikus olnud kuulus muusik, kellest on enam keegi kuulda ei taha ja keegi ei armasta. Oleks tahtnud saa juba üle! karjuda. Ta oli igal pool Rain Tolgil jalus, käis ringi katkiste ja supiplekiliste riietega ning vetsus lahtise uksega. Jällegi, see ei räägi midagi filmi kvaliteedist, et see konkreetne tegelane nii vastumeelne välja kukkus, ta pidigi seda olema. Võib-olla siis hoopis hea, kui nii tugevaid tundeid äratas? 
Kokkuvõttes selline film, mida kellelegi soovitada just ei julgeks. 

Teine äsjanähtud Eesti film, "Keti lõpp", läks omadega natuke samasse auku. See oli masendav. Taaskord ei mõelnud ma kinosaalis, et miiiiiks ma seda vaatan, õudne - see polnud midagi traagiliselt halba. See oli lihtsalt natuke tuim ja aeglane ning tumedates toonides. 
Kuigi nad tegid seal iseenda üle nalja, mis mulle alati meeldib. Kaks tegelast rääkisid omavahel ühest Eesti filmist, mida nad hiljuti näinud olid, ja naine ütles mehele: "Eesti film, mis lugu seal ikka on." Ha! 
No ja polnud siingi väga mingit lugu. Oli üks päev, lõpmatuseni veniv hall talvepäev, selline, mis paneb seest lõdisema ja sunnib teki alla peitu. 
On kiirsoogikoht, "Kett". On neiu leti taga (Maiken Schmidt), kes seal päev otsa seisab ja püüab aru saada, kas ta veel eksisteerib, kuivõrd koht on nii tühi ja kui ka keegi sisse tuleb, kohtleb ta teenindajat nagu tühja kohta. On armastajapaar, kes teda ignoreerides valjult oma arveid klaarib (see koht oli tegelikult naljakas... Ja Evelin Võigemast mängis naispoolt). Mõni unustab üldse maksta. 
Siis tuleb sisse noormees (Hendrik Toompere jr jr), lajatab lauale oma muljetavaldava mitme magistrikraadiga CV ning küsib tööd. See on ka naljakas, kuigi Maiken Schmidt siin mind oma natuke hüsteeriliste reaktsioonidega alt vedas. Tema rolli oleks saanud esitada mõjuvamalt, ma arvan, et ta polnud päris täppi valik. Hendrik Toompere jr jr küll. Kaamera armastab teda ja mina ka :D Temas on mingit mahedust. 
Veel oli hästi välja kukkunud noore koolitüdruku Lua roll (Ester Kuntu). Neiu marsib sisse, võtab latte ja kolm telefonikõnet, milles kolmele eri mehele sujuvalt valetab, et on kuskil mujal. Siis laseb ta ühel oma austajatest ära viia, värvib kiiruga huuled punaseks ja jookseb välja, jättes kohvi eest maksmata. 

"Keti lõpp" mitte kuhugi lõpuks nagu ei vii. Natuke mõtteainet annab küll ja naerda saab ka. Vaatamist kahetsema just ei pane, aga vaimustust ka ei tekita. 

Aga ikkagi lähen järgmine kord uuesti Eesti asja vaatama. Ma ei karda enam :D Andke mulle, mis teil pakkuda on, ma võtan kõik vastu! 

Kaks kärbest ühe hoobiga

Homme sõidan käbe Tartusse, saame Nati ja Mikoga kokku. See nõudis nii palju organiseerimist, sest need kaks ei ole kunagi samal päeval vabad. Me pidime päevad eelnevalt vabaks küsima ja mida kõike veel. 

Aga mul on seda nii vaja. Ma olen siin kahtlemata natuke üksik. Vahepeal on mul tunne, et ma vegeteerin oma elu maha ega tee mitte midagi lõbusat. 

Õnneks läheme nädala pärast ka töökaaslastega välja. Teeme ühisürituse. Vot seda oli alles raske organiseerida, sest pood ei tohi kinni minna ja ta on avatud ikka pikalt, aga samas tahaks võimalikult palju inimesi kaasa tõmmata. Ja nüüd me lähemegi... öösel :D See on nii lahe! Aga kui raske oli inimesi sellega nõusse saada. Kes elab Tallinnast väljas ega saa õhtul koju - need lubas juhataja ise kohale organiseerida. Kes elab Tallinnas sees ega saa õhtul koju. Selle peale ma juba ohkasin - milleks siis taksod on? See üks õhtu? 

Kes ei suuda järgmine hommik tööle minna, kui ta õhtul väljas on.

"Mida kuradit," ütlesin ma siis. Kas nad ei ole siis kunagi öösel väljas käinud? Hommikul teed lihtsalt silmad lahti ja ajad oma asja edasi! "Mina tulen ka hommikul tööle. Kas sa oled mingi nõrk või?" 

Ja niimoodi saime siis inimesed kokku ja läheme bowlingusse. Ma juba lubasin kõigile ära teha, nii et see parem ka juhtugu.

* 

Kassiabis on meil uus kiisu nimega Kärbes. Ta on alles kassipoeg ja teiste, täiskasvanud kasside kõrval nii naljakalt väike. Mina võtsin ta vastu, kui ta toodi, ja siis oli ta nii pisike, värises üleni ja kartis kõike. Puges oma padjapüüri sisse peitu ning pirises naljakalt, kui teda sealt välja võtta.

Nüüd on ta nädalaga juba täiesti harjunud, ei karda enam kedagi, tormab toa peal ringi, mängib ja nurrub nagu segane. Samuti on ta mihkel süles olema, millest enamik teisi kasse meil väga kuulda ei taha. 
Üks suurem kass, Tigran, kes on isegi tavalise täiskasvanud kassi kohta väga lopsakat kasvu, küll on suhteliselt sülekas. Kui ma täna Kärbsega padja peal istusin ja nunnutasin, tuli Tigran lähemale, et mis siin õige toimub ja kuidas mina ühineda saaksin? Hakkas siis vaikselt ka ennast sülle sudima, aga ta on nii hiiglaslik, et vaevu mahub mu sülle ka üksi ära. Koos Kärbsega sellest küll midagi välja ei tulnud.

Kitsekilo neliteist kaheksateist

Tiina oli minu juures ööseks ja hommikul voodis lebotades tõmbas ta sõrmega üle oma iPhone'i ekraani ning pomises endamisi: "Kitseküla neliteist kaheksateist."

"Mida?" küsisin ma tema kõrval silmi oma telefonist tõstes, sest midagi nii õudset äratab ometi tähelepanu. "Kitsekilo? Misasja?"

"Kitseküla," ütles Tiina. Tiina vaatas oma päevast rongiaega üle, aga mina ehmusin, et ta tšekkab Balti jaama turu kitseliha kilohinda... et teha õhtul maitsvat marineeritud kitse või midagi.

Milline košmaar. 

Minu maja vastas ehitatav maja kerkib jõudsalt. Kui meie parajasti voodis teed jõime, askeldas meie silmade kõrgusel rõdul kuldse kiivriga ehitaja. Askeldamise all mõtlen ma seda, et ta seisis kuninglikus poosis, käed rõdupiirdel, ja vaatas alla, nagu oleks kogu koht tema oma. 

"Ta on nagu kuningas oma kuldse kiivriga," ütles Tiina. 

Siis pani ehitaja kõige krooniks ette suitsu ning ta kuninglikule hoiakule lisandus veel cool-faktor.

"Öelgu nad suitsetamise kohta mida iganes, aga see näeb lahe välja," ütlesin mina. 

"Jaa," nõustus Tiina.

"Kindlasti üks argument suitsetamise poolt," ütlesin mina. Sellel hetkel tekkis Tiinal ehitajaga pilkkontakt ning ta kiljatas ja taganes akna juurest - mis on juhtumisi ka viis, kuidas mina oleks reageerinud.

Enne, kui kumbki oma päevaste toimetuste juurde läksime, käisime hommikusel kirbukašopingul. 

"Ma magasin öösel nii hästi," ütles Tiina magusasti.

"Mina ka. Ma nägin ühte meest unes, keda ma ei tea."

Tavaliselt näen ma unes mehi, keda tean, nii et see on midagi uut.

"Ahaa," ütles Tiina kavalalt.

"Kas sa tahad, et ma sulle sellest räägin?"

Tiinal ei olnud kuhugi põgeneda, sest ta oli aheldatud bussi minu kõrvale.

"Ma vahetasin parajasti riideid ja üks võõras mees astus sisse. Ma ütlesin, et vabandust, siia praegu ei saa, sest ma vahetan riideid. Ta mõtles natuke ja astus ikkagi sisse... Ja üles ärgates oli mul raske uskuda, et uni võib kesta max kümme minutit, sest seal sees olles on see nagu terve päev." 

Ja sellel noodil ma postituse ka lõpetan :D