Imelik on ilma blogimata olla. Nii et kirjutan siia midagi, kasvõi iseenda jaoks.

Olen kogu aeg nii väsinud. Nii palju on teha ja mitte midagi ma teha ei jõua. Ei tahagi. Arst ütles, et mul on räme rauapuudus. Nojah. Võib-olla sellest see tulebki...

Rõõmrõõmrõõmsüdames

Mul on sellise päikeselise, kevadise ilmaga niii palju rohkem energiat kui muidu. Ärkasin nagu miška kell kaheksa otse silma paistva päikese peale ja lippasin tänava otsast R-kioskist Ekspressi ostma, et seda oma kohvi ja saiakeste kõrvale lehitseda. Kui ma, leht kaenla all, uuesti uksest sisse lipsasin, vaatas turvamees mind kuidagi eriliselt sooja naeratusega. Umbes samasugusega, millega raamatukogu lasteosakonna töötaja, kui ma sealt viimati kolm Ida Lemberi lasteraamatut laenutasin. Tal nagu näis hea meel, et täiskasvanud ka lasteraamatuid loevad :D

Eile oli üliintensiivne päev. Käisin hommikul tunnikeseks tööl, siis sõitsin taksoga koolitusele, siis tagasi tööle - viieks tunniks. Selle töö juures tõepoolest tundub viis tundi nagu silmapilk. Kui me koolituselt tagasi hakkasime sõitma, oli mul kohe eriliselt helge tunne sees, et põhimõtteliselt silmapilk veel ja ongi aeg koju minna!

Ja selle viie tunni sees nagu ei jõuagi õieti midagi ära teha. Lahkudes jääb sinuga lihtsalt nimekiri asjadest, mida sa oleksid soovinud teha, aga milleni ei jõudnud. 

Täna jalutasin Kadriorus ja lugesin seal päikese käes oma koolitusmaterjale uuesti üle. Kohvitasin ja WhatsAppisin nagu metsaline ning üleüldse on mul praegu natuke kevad südames. 

Aa, ja tallinlane olen nüüdsest ka. Mitte enam metsaline tegelikult. Seda viimast veel ainult käitumiselt, aga mitte juriidiliselt.

Ja kui ma Kadriorus trammi peale istusin, sisenes koos minuga ka üks elegantselt riides naine ja tema väikene tütar. Nad olid nähtavasti just käinud restoranis.

"Kas sulle meeldis seal?" küsis ema tütre jaoks istet alla tõmmates.

"Jaa."

"Mis sulle kõige rohkem maitses?"

"Sai!"

"Sai? Kas sulle šokolaadikook ei maitsenud?"

Kujutasin ette, kuidas nad tellisid terve vägeva mitmekäigulise eine, ja lapsele maitses kõige rohkem toidu kõrvale toodud sai. Klassikalised lapsed :D

Eesti film elab ja õitseb

Täitsa lõpp, milline reede tunne mul peal on. Tabasin end mitu korda mõtlemast: "Nädalavahetus!", aga siis tuli meelde, et alles kolmapäev on. Eks see tunne tuleb sellest, et mul mitu vaba päeva ees.

Käisime emaga nädalavahetusel kinos, "Sangareid" vaatamas. Filmi pakkusin mina juba ammu välja ja see üllatab mind ennastki, sest uskuge, mina ei ole seda kilda, kes eesti filme toetaks või armastaks. Minu tavaline argument on, et kõik eesti filmid on masendavad. Aga noh, tegelikult ei ole ju. Küllalt palju on komöödiaid ka. Ja üldse on eesti filmil praegu mingi hea ajastu. Tehakse hästi ja asjatundlikult ja päris palju.

Tiina oleks minu üle uhke :D Talle meeldib alati eesti filme toetada. 

"Sangarid" igatahes läksid minu meelest päris täppi. Läksime kinno, oodates midagi naljakat. Nalja ka sai. Mina olin üks neist, kes kinos teistest rohkem naeris. Okei, eks oli üht-teist labast ka, aga nii mõnigi nali oli pihta. Aga üllataval kombel oli see film isegi natuke kurb. Pani mõtlema ja kaasa elama. Hea filmielamus.

Film räägib kolmest Nõukogude aja lõpul Rootsi pagenud eesti noorukist, kes harjunud hangeldama ja haltuurat tegema ning õnnelikult pärale jõudnuna ei oska endaga enam midagi hästi peale hakata. Rootsi ühiskond võtab nad küll meediakära ja õnnesoovidega vastu, aga soovib omalt poolt ka midagi saada.

"Mida kuradit, tööd oleks me võinud ju Eestis ka teha!" 

Sangarid Sangariteks, pärast läksime empsiga vanalinna jalutama ja Olde Hansasse istuma, sest ema polnud seal varem käinud ja tahtis. Olde Hansa on tõesti meeleolukas koht, aga ülikallis. Mina oma raha eest seal ei käiks. Aga noh, me ainult jõime paar drinki. Ühel hetkel vaatas ema klaasistunud pilgul kaugusesse ja sosistas: "Timukas!"

Ma kehitasin õlgu, mõeldes, et ema on ära flippinud. Mis seal siis ikka. Pool tundi hiljem nägin aga ise ka, kuidas mingi timukakostüümis mees külalisi teisele korrusele viis. Peab ikka olema julgust sellisega kaasa minna. Olde Hansa on ju üleni pime ka.

Meie kõrval istunud välismaalastest üks mees tsipa näugus korraks ja laulis muusikale kaasa. Ema võpatas ja silmitses mind õudusega. 

"Täpselt nagu sina. Sa nakkad!" ütles ta dramaatiliselt.

Ma nakkan? Kas millegi hea külgehakkamine ei peaks olema natuke parema sõnaga kirjeldatud?

Ega seda eitada saa, et mulle näuguda meeldib. Üleeile ajasin oma asju ja olin tunnistajaks, kui vanemteenindaja kassapidaja selja taha läks ja vallatu näoga natuke näugus.

"Kui kummaline, et sa just niimoodi tegid!" ütlesin ma. "Ma käisin pool tundi tagasi tema selja taga täpselt samamoodi näugumas. Aga ta vist ei kuulnud."

"Kuulsin küll," ütles kassapidaja. "Sina näugusid hästi vaikselt. Sa oled nagu kassipoeg ja tema on suur kass."

Selle peale hakkasin mõtlema, kas ma ikka olen õigel teel, et uuel töökohal mind tõsiselt võetaks ja oleks mingit autoriteeti. Hm... võib-olla on natuke arenemisruumi.

"Juste la fin du monde"

Mõtlesin, et käiks vahepeal kinos, kuigi see pole üldse minu moodi. Märkasin kavas ühte prantsuse filmi, pealkirjaga "Juste la fin du monde" ehk "Kõigest maailmalõpp". Näitlejate seas olid Lea Seydoux, Marion Cotillard ja Vincent Cassel, kes kõik mulle meeldivad, nii et juba nende pärast tundus hea valik. Samuti tahtsin väikest vaheldust Hollywoodi filmidele, mis on üldiselt kõik, mida ma vaatan.

Juba filmi esimeste minutite jooksul selgus, et olin teinud valearvestuse. Head näitlejad ei suuda palju parandada, kui stsenaarium on nii kehv.

Film ise oli adapteeritud mingist näidendist ning seda oli tegelikult ka tunda. Tegelasi oli ainult viis ja mitte midagi erilist ei toimunud, peale söögilauas istumise ja rääkimise. Seda oleks võinud vaadata teatrilaval, aga head filmi sellisel kujul küll ei saanud.

Lugu seisnes selles, et peategelane, kirjanik, kes ei olnud oma pere külastanud kaksteist aastat, sõitis neile lõpuks külla. Tal oli neile teatada uudis, et kaua ta enam ei ela, aga ta ei teadnud, kuidas seda öelda, ja ette rutates, ega ta terve filmi jooksul eriti sõna suust ei saanud. See tegelane, keda mängis keegi Gaspard Ulliel, lihtsalt tšillis terve filmi, kuulas, kuidas ta pereliikmed ta ümber võimlesid, ja naeratas lollakalt, öeldes parimal juhul kaks või kolm sõna vastuseks. Tal oli põselohk, aga ainult üks, ja vaadates terve filmi seda lollakat põselohku, hakkasin ma seda nägu, seda tegelaskuju ja seda näitlejat sügavalt vihkama. Tegelikult ei olnud peale poolt tundi filmi enam ühtegi viiest tegelaskujust, keda ma ei oleks tahtnud rusikaga näkku lüüa. Tõesti. Terve see lugu oli nii närviajav, mõttetu ja mittekuhugiviiv. Nad istusid söögilauas ja üritasid üksteisega suhelda, aga kõik aina norisid teineteise kallal. Tõsiselt. Terve film kulges nii, et keegi ütles midagi, keegi vastas ja siis hakkas keegi kuskilt karjuma, et mida kurat sa praegu ütlesid ja miks sa niimoodi ütlesid, ja siis see teine karjus talle vastu, et mida sa sõimad mind, ja siis keegi kuskilt nurgast ütles, et Antoine, püüa olla, mille peale Antoine (keda mängis Vincent Cassel) võttis veel suuremad tuurid üles, et mida sa Antoine'itad mind, kurat! Kusklt nurgast ütles ema, et lapsed-lapsed, ärge tülitsege, ja siis läks kõik täpselt sama ringi pidi edasi.

Välja arvatud peategelane, kes ei öelnud vist kolme järjestikust lausetki. Ta lihtsalt jõllitas, vaatas maha või naeratas totakalt. Poolteist tundi järjest. 

See ei saa ju olla päriselt ühe filmi peategelane?

Peale selle õuduse otsasaamist guugeldasin filmi arvustusi. Tahtsin näha, kas keegi veel minuga nõustub. Leidsin, et paljud välismaised kriitikud tegid filmi tõepoolest maatasa, aga prantsuse kriitikutele meeldis see ülekõige, teenis ka suure kassatulu ja hulga Cesareid, mis on prantsuse filmiauhinnad.

Tõesti? Ma saan aru, et prantslased on patriootlikud, aga see käkk? Seal nimekirjas oli muuseas Cesar parima toimetamise (editing) eest. Kuidas see saab võimalik olla? Ühes stseenis kurdab Lea Seydoux' tegelane, et ta nägu sügeleb, et asi peab vist olema meigis, mida ta muidu ei kasuta, ja võtab oma meigi raevukalt maha. Ma hingasin selle koha peal kergendatult, sest see oli tõeliselt ebaõnnestunud meik. Kaks sekundit hiljem istub aga Lea Seydoux voodil, ikka see meik peal! Kui see pole kehv toimetamine, siis ma ei tea. Samamoodi käis Marion Cotillardi tegelane päeva jooksul ringi, meik kord peaaegu ära hajunud, siis tugevam, siis vaevumärgatav, siis tugev. 

Oooh, kui ma vaid mõtlen Cotillardi tegelasele, kes oli kokutav, vaevu sõnu suust saav naine, kes paistis mitte oskavat prantsuse keelt ja kelle ainus ülesanne oli kogu aeg "Antoine!" hüüatada... Tema oli tugev number kaks minu rusikaga-näkku-nimekirjas.

Ah, ma ei teagi. Peamiselt olen ma vist tänulik selle eest, et ma praegu sellest kinosaalist väljas olen ja seda vaatama ei pea. Aga mingid armid jäävad minu hinge igaveseks. 

 

Režisöör oli ise öelnud, et tegu on tema parima filmiga seni. Oh nooooooo! Ma ei tahaks teisi näha :D

Aloe Vera geel forever

Armas Tiina peatus kolmapäeval minu pool. Talle oli rongis tulp kingitud. "See lill jääb nüüd küll sinu poole," ütles ta tulbikest õrnalt välja võttes ja lauale asetades. Kuna ma muidu naistepäevaks lilli ei saanud, võtsin oma second hand tulbikese ja olin selle üle rõõmus. 
(Kuigi vähemalt lauldi mulle serenaadi. Meie turvamees, kes on vanem, väga pikk ja tundub alati kergelt murelikuna ning siiamaani mind teietab, seisis äkki minu ette ja hakkas mulle otse silma vaadates laulma. Mul oli nagu et mis toimub?? Aga ta laulis niimoodi mitu minutit ja seletas pärast, et oli noorena olnud tegev poiste kvintetis.)

Igatahes mina ja Tiina vaatasime järelvaatamisest "Rakett69't" ja ma küsisin Tiinalt, kas tal on mõnikord nende teadusnoorte tegemisi vaadates selline reaktsioon, et ahjaaaa, ma ise oleks ka selle ülesande niimoodi lahendanud.

"Ei, mitte kunagi," ütles Tiina Raffaellot nosides.

Mul ka mitte. Ma saan enamasti vaevu töökäsust aru. Ilge košmaar.

Hommikul tegi Tiina silmad lahti, kui mina juba tööle suundumas olin.
"Oi, sa oled mulle teise teki veel peale pannud," imestas ta ennast sirutades. "Sinust saaks hea ema."
"Ma mõtlen mõnikord, milline ema minust saaks," tunnistasin nõusid pestes. "Vist pigem range."
Panin talle kõik hommikusöögi lauale valmis, sest teadsin, et muidu jätab ta korralikult söömata, tegin talle pai ja läksin tööle.

Mu enda ema aga on sel nädalavahetusel Tallinnas koolitusel. Me saime reede õhtul kokku, et kohvi juua, ja ma saatsin ta tema sõbranna poole, kus ta peatub. 
"Tule-tule sisse," kutsus ema, "sulle meeldiks mu sõbranna korter. See on täpselt sinu maitsele vastav."

Korter oli tõepoolest ilus, paksude seinte ja laheda planeeringuga. Ja asukoht nii hea, kohe Kristiine keskuse läheduses, mis tähendab, et kesklinna ainult paar peatust sõita. Samuti oli sellel majal suur ja lopsakas fuajee. Mulle nii meeldivad suurte fuajeedega majad, nendes on midagi kuninglikku. Nii palju avarust.

Kuna emal oli nohu, võttis ta välja oma Aloe Vera geeli ja hakkas seda näole määrima. Meil on õdedega selle geeliga palju nalja saanud, sest ema kasutab seda juba aastaid ja kiidab igal võimalusel. Ta on oma Aloe Vera geelist nii palju jutustanud, et see kõik tuletab juba ammu mingit telereklaami meelde, kus naine lambist kohvikus käekotist Cillit Bangi või millegi haarab ja selle toimest jutustama hakkab.
Ema sõbranna tõi oma Aloe Vera geeli välja ja siis nad võrdlesid nende firmasid ja arutasid, kas need on sama head. 
"Aga mul on veel üks nipp, kus seda hea on kasutada," ütles ema kavalalt, hoides geelituubi üleval. Mul tikkus naer peale, sest see ei oleks enam rohkem telereklaami moodi saanud olla. Liisule oleks see stseen väga meeldinud. 
"Ära siis imesta, kui sa jälle blokki satud," ütlesin emale.
Emal ei oleks võinud rohkem ükskõik olla. Kui talle on makstud, siis ta igatahes teeb oma stseenid ära ja räägib oma Aloe Vera geelist niimoodi, et ta tööandja võiks uhke olla.

Ema sõbranna rääkis, kuidas ta on oma tuttavate kodus käinud hoidmas koeri ja papagoid, kui tuttavad ise reisil on. See papagoi pidi olema veel rääkivat sorti. See oli huvitav, sest minu meelest on see liik, kes hääli oskab järele teha, üpris haruldane. Aga too sõbranna rääkis, et papagoi pidi vahepeal haukuma nagu koerad, hüüdma "Tšau!", kui keegi üleriideid selga pani, ja vahepeal tirisema nagu telefon, sest selle peale tuli keegi alati jooksuga tuppa. 
Väike suleline kavalpea. 

Kaardimaja

Väljas on selline torm, et ma kuulen tuule ulumist isegi oma vannitoa ventilatsioonišahtis. Istun siin, lakin oma küüsi oranžiks ja joon mõnusat tugevat musta teed mee, sidruni ja piimaga, just nii, nagu mulle meeldib. 

Täna olin tegus. Ärkasin koos kuke ja koiduga, et pesu pesta, läksin ujuma ja sealt panka, et endale ID-kaardi paroolid saada. Sellega on terve saaga olnud, alates sellest, kui ma püüdsin end tallinlaseks registreerida. Läksin tookord kohale, kaasas oma üürileping ja juba ette välja prinditud ja ära täidetud ankeet, ainult selleks, et leida mitu mittesõbralikku ametnikku, kes mulle teatasid, et minu üürileping ei ole õigesti vormistatud ja selle alusel nad mind sisse kirjutada ei saa. Nad konsulteerisid veel üksteisega ja tundsid ära firma, kelle alt ma üürin. Neil on siin majas päris palju kortereid ja ametnikud juba teavad seda firmat ja selle esindajat.

"Teil on igal lehel kirjas firma nimi ja kellegi allkiri, aga ei ole kirjas, et kes see firma esindaja konkreetselt on," ütlesid ametnikud mulle ja ulatasid mu lehed mulle üle leti tagasi. "Te peate saama kirjutatud volituse või õigesti vormistatud lepingu."

Pole vist vaja kommenteeridagi, et ma olin super annoyed. Kõik on ametlik, see firma ja esindaja nimi on neile teada, aga nad keelduvad mingi rea pärast lepingul mu avaldust isegi menetlemast. Üldse oli kogu see suhtumine väga napisõnaline ja külm. 

Saatsin oma firma esindajale kirja, millele ta vastas alles nädala pärast. Selleks ajaks olin ma juba eriti annoyed ja valmis talle uut trükitähtedega kirja saatma, aga ta helistas ise, vabandas ja ütles, et minu kiri oli ära kadunud veenäitude kirjade alla. Ta oli ka imestunud, ütles, et inimesed kirjutavad end kogu aeg siia majja sisse, alles eelmisel nädalal kirjutas mitu tükki, ja et ametnikel on tema poolt volitus ammu olemas ja mida kõike veel. Mulle hakkas juba tunduma, et otsitakse põhjusi, miks midagi mitte teha, ja aetakse kuskil näpuga järge, kus pole üldse vaja järge ajada.

Igatahes soovitas firma esindaja mul saata neile neti teel digiallkirjastatud üürileping ja avaldus, sest tema digiallkiri pidi neile küll vettpidav olema. 

Nii et siin ma siis nüüd olin, ja pangas öeldi, et neil on just kampaania, et ID-kaardi paroole jagatakse tasuta, kuigi tavaliselt on teenustasu. Joppas! Jooksin raamatukokku, sisenesin esimest korda riigiportaali ID-kaardiga nagu proff, täitsin kõik väljad ära ja lisasin digiallkirjastatud üürilepinguid nagu mingi metslane... ainult selleks, et süsteem mind ühest kohast enam edasi ei laseks. Ma ei saanud kogu kupatust ära saata ja ma ei saanud aru, miks. Selleks ajaks olin ma juba nii närvis, et ma ei hakka seda isegi kirjeldama. Mulle ei meeldi, kui lihtsad asjad kaua aega võtavad. 

Õnneks tuli mulle meelde, et ID-kaardi tarkvaral pidi Mozillaga mingi kamm olema. Läksin uuesti sisse hoopis Chrome'is ja sain oma asjad ära saata.

Ja see parem mingu läbi, või ma kaotan tõesti oma meelerahu :D

Igatahes leidsin endale uue sarja, mida vaadata: "House of Cards". Kui minu praegusel lemmikul, "Crazy ex-girlfriendil" hooaeg lõppes, näis mu elu nii tühjana ning kuskilt ei paistnud päikesekiirt. Aga "House of Cards", ehkki hoopis teist masti sari, tundub seda tühimikku ideaalselt täitvat. See on draamasari poliitilistest mahhinatsioonidest, kus peaosas Kevin Spacey ja Robin Wright. Nad mõlemad on minu meelest võrratud. Kevin Spaceyle sobib väga hästi kaalutletud tipp-poliitiku roll. Ta kohe oskab selliseid sotsiopaate mängida. Kui keegi tema tegemistele ette jääb, siis hakkab ta nööre tõmbama ega peatu enne, kui saab sinna, kuhu saada tahab, ja eeskakerdajatele on koht kätte näidatud.

Robin Wright meeldib ka mulle juba ammu. Ta on nii hea näitleja ja temas on midagi kuninglikku. Kasvõi selles, kuidas ta kõnnib või veiniklaasi käes hoiab. Sarjas juhib ta mittetulundusühingut, mis aitab arengumaades inimestele puhast vett kättesaadavaks teha. Kohe esimeses osas käsib ta oma paremal käel vallandada pool nende personalist, sest on vaja teha kärpeid.

"Mida sa ometi räägid," ütleb naine. "Need inimesed on meiega algusest peale töötanud. Me oleme ometi heategevusorganisatsioon."

"Mitte oma töötajate suhtes," ütleb Robini tegelaskuju külmalt. Ja kui ta alluv on kaheksateist inimest vallandanud, vallandab Robin Wright ka tema enda, sest et ta üldse ülemuse käskudes julges kahelda.

Milline imeline külmus :D

Igatahes, ma loodan, et see sari saab aru, mul on homme vaja pool kuus tõusta. Tegelikult oleks mul tark kohe praegu magama minna. Aga kus sa sellega...

Eesti Laul

Mul kahjuks ei õnnestunud kuigipalju Eesti Laulu vaadata, sest ERR-i koduka otseülekanne kiilus pidevalt kinni. Ma üritasin aru saada, kas viga on neis või minu internetiühenduses, aga vist ikka oli neis, sest esiteks on mul kiire ühendus ja teiseks kirusid samal ajal Twitteris paljud välismaalased, et neil kiilub ülekanne samamoodi kinni. Vist oli huvi suurem, kui osati oodata, ja server ei pidanud vastu. 

Umbes poole pealt andsin siis alla ja panin kogu värgi üldse kinni. Aga nad laadisid oma kodukale suht kohe üles kõik Märdi ja Oti naljaklipid ja kõik laulud ka, nii et neid sai insta järele vaadata.

Märt ja Ott olid ikka oma sõiduvees ja nende reklaamid olid head. Twitteris imestas üks välismaalane, kas need klipid olid nüüd päris reklaam või nali :D Aga jah, kui nad võtavad ette, siis nad võtavad ette ikka väga ühiskondlikult suurtel teemadel. Niisama tilulilust nad vist enam nalja ei tee. Kuigi see Raadioreklaami sketš oli väga hea. Mõned teised, nagu Jahiturismi ja Maa õhu omad, võib-olla vähem õnnestunud.

Lauludest endist. Põhimõtteliselt ühtegi lemmikut mul polnud, aga klippe pärast järele vaadates leidsin, et Elina Born võiks ju minna. Tal oli päris okei laul. Esimese korraga küll meelde ei jäänud, aga teisel korral tundus juba kuulatav. Samuti on tal hea välimus ja ta oskab laval käituda ja laulab otse väga arvestatavalt.

Rasmus Rändvee laul oli ka üsna korralik. Mis minu jaoks olid aga kindlasti EI-EI, oli Kerli, Koit ja Laura, Liis Lemsalu ning Whogaux või kesiganes. Whogaux laul oli konkreetselt Chainsmokersi koopia. Jah, selline saund on praegu popp, aga sa ei saa teha lihtsalt ühe bändi laule järele ja ronida sellega lavale! See on lihtsalt tobe ja oli igale vähegi popmuusikaga kursis olevale inimesele kohe kuulda.

Liis Lemsalu vist väga kommentaare ei vaja. Kehv laul.

Kerli lauluga oli mul see teema, et tüdruk, millest see räägib? Mis kamarajura see on? Samuti polnud sellel eriti meloodiat ning seekord ei tundunud Kerli ka laivis väga hea. Ma olen muidu Kerli kontserdil käinud ja siis oli ta hea, aga seekord, vähemalt telehelis tundus ta laulmine tsipa mööda.

Ja Koit koos Lauraga... jälle kord üks Sven Lõhmus. See Sven Lõhmus, mis alati peab kompotti segatud olema. See laul, mille sõnad ei tähenda mitte midagi, aga mis on suhteliselt hästi produtseeritud ja rütmikas ning mida esitab tuntud laulja.

Minu jaoks on Lõhmuse laulud alati kuidagi hingetud. Nad ei kõneta mind. Nad on selline pop, mis peaks igaühele sobima, aga ei suuda selle tõttu midagi sügavamat kelleski tabada.

Või noh, tegelikult teen ma praegu Lõhmusele liiga. "Rändajad" oli ju ka tema laul, ja see oli hea ning sai vist kuuenda koha...

Seekord on asi minu jaoks ka Koidus ja Lauras kui esitajates. Kumbki pole minu lemmikinimene, nii et see ka kindlasti määrab minu hoiakut.

Ikkagi ühelt poolt hea, et ma Eesti Laulu laivis näha ei saanud, sest mul oleks olnud nii valus jälgida "Verona" võitmise protsessi :D Aga mis teha. Yolo.

Tere, kallike

Milline sulnis pühapäevahommik. Ma suutsin end üpris varakult üles ja pesema ajada, sest tahan täna ka päriselt välja minna ja midagi teha, aga algatuseks on hea tšillida ja juua maitsekohvi, mille ema ja Liis mulle kinkisid. See maitseb nii sametiselt ja mõnusasti. Ja lõpetasin just Kivirähki "Maailma otsas" teistkordse läbilugemise. See läks nii kiiresti, paar bussisõitu ja raamat läbi. Muuseas, tegemist on ühega vähestest, kui mitte ainukese Kivirähki raamatuga, mis pole täiesti kiiksuga. See on enam-vähem normaalne, lihtsalt soojalt ja armsasti kirjutatud. Natuke nukker ja natuke naljakas. 

Yolo-grupis toimub praegu kahtlane sünkroonmõtlemine. Mina saatsin üks hommik enne tööleminekut Natile ja Mikole kiire meili, mille pealkirjaks HÄIRE ja sisuks, et me peame kiiresti kokku saama, kui kõigi graafikud vähegi võimaldavad.

Whatsappi minnes selgus, et Miko oli sinna eelmisel õhtul täpselt sama kirjutanud. Nati peab ennast ikka kuningannana tundma, kõik aina ajavad teda taga :D Siis aga hakkasime graafikuid võrdlema ja ei, meil ei ole terves märtsis ainsatki päeva, mis kõigile sobiks. Kolme inimese töögraafikud - mis teha... Ja opereerime me üldse praegu kolmes eri linnas. 

Aga ma olen positiivselt meelestatud, et kunagi me kohtume ikka :D 

Positiivsusest rääkides tuleb mulle praegu meelde oma uue töökoha koristaja. Neid on seal mitu tükki, aga üks venelanna on mulle kohe erilise mulje jätnud. Ta on üks rõõmsamaid inimesi, keda ma elus kohanud olen. Muudkui ümiseb endamisi oma toimetusi tehes, naeratab kõigile ja vabandab ette või taha, kui kellegi vastu juhtub põrkama (enamasti jään mina ise talle ette, sest ma olen kohmakas). Ükspäev läksin tööle ja tervitasin teda, tema aga vastas: "Tere, kallike!" No kas pole armas?

Miau

Leidsin ükspäev postkastist postkaardi Marililt Austriast. Postkaardil oli üks Picasso pilt, sest Marili oli käinud Picasso näitusel.

Nii armas oli sellist postkaarti saada. Tervitus kaugelt Lõunast :D

Mul oli tööl just kolm nii kiiret päeva, et olen ausalt terve tänase maha maganud. Just tõusin kell kuus õhtul oma teisest uinakust, kui isa helistas ja reipalt teatas, et pool kaheksa algab Eesti Laulu finaal. Ma oleksin selle muidu surmkindlalt maha maganud, sest olin nii kindel, et see algab pool kümme. Vedas.

Unes nägin aga, et ma olen Londonis. See on ühelt poolt unistus ja teiselt poolt lihtsalt tulevik, sest Mirjam ostis meile kõigile lihavõteteks lennupiletid Londonisse. Ma olen nii õnnelik. Ma ei suuda ära oodata. Ma ei tea, mis värk mul selle linnaga on, aga iga kord, kui ma seal olen, olen ma maailma kõige õnnelikum. 

Ma ei suuda juba ära oodata, et ma seisan Londoni tänavatel ja hingan Londoni õhku ja olen jälle õnnelik. Aprilliks on seal kindlasti juba ilus ja soe ka.

Aga ma litin nüüd teleka ERR-i otseülekande käima.

Üks tõesti hea ulmefilm

Eile oli Coca Cola Plazas Kreisi Teisipäev ehk odavate piletite päev. Mõistagi kappasin ka mina kohe kinno. Valisin ulmefilmi "Saabumine" ja võin ette öelda, et olin meeldivalt üllatunud. Millegipärast ma ei oodanud sellest filmist palju, aga tõesti hea oli.

Amy Adams mängis keeleteadlast ja ülikooliprofessorit, kelle USA valitsus kutsub appi, kui üle maailma maandub kaksteist erinevat tulnukalaeva ning mitte keegi ei saa aru, mida nad tahavad, sest mitte keegi ei oska nendega suhelda. Valitsus palub teadlasel nendega piisavalt hästi suhtlema õppida, et oleks võimalik küsida kõige tähtsam küsimus: "Miks nad siin on?" Kas sõjalistel eesmärkidel või rahumeelselt? Kui rahumeelselt, siis mõistagi ei tohiks neid pommitama hakata. Kui nad plaanivad sõda, oleks tark ette valmistuda ja strateegiat teha.

Samal ajal on rahvas üle maailma hullunud, sest tulnukalaevad näevad üliõõvastavad välja. Kõik mässavad ja rüüstavad poode ning ennustavad maailmalõppu. Kui meediasse lekib veel pilt tulnukatest, siis flipib rahvas täitsa ära, sest need tulnukad ei ole mitte vähe õõvastavad.

Minu jaoks oli see film täiuslikult tehtud. Süžee oli hea, piisavalt hästi oli osatud luua õudset õhkkonda ja hirmu tundmatu ees. Seal oli üks kaader, kui sõjaväekopter Amy Adamsiga esimest korda tulnukalaeva juures maandub. See kaader oli niiii hästi tehtud. Nad lähenesid sellele hiigelsuurele munale, mis hõljus natuke maapinna kohal, seda ümbritsesid udulaamad ja see oli lihtsalt nii suuuuur ja jube. Amy Adamsi näost oli näha, et ta oma otsust natuke juba kahetses.

Ja ma tahaks näha vaatajat, kes ei võpatanud, kui need maavälised elukad esimest korda kaadrisse tulid. Need olid nii hästi tehtud. Meeldiv vaheldus tavalisest rohelisest suure peaga tulnukakujust, mis on popmeedias levinud.

Ka süžee on täis lükkeid, mida mitte keegi ette oodata ei oskaks. Seega, tõesti hästi tehtud film. Aga kõige rohkem avaldas mulle muljet see, kuidas oli nii hästi osatud ära kasutada seda õõva, mida juba tulnukate ja nende laevade välimus äratas, ja hirmu tundmatuse ees. Mõnikord on filmil nii hea potentsiaal, nii häid võimalusi, mis jäetakse ära kasutamata. Näiteks filmis "The Purge" on nii läinud. Nii huvitav taustalugu, nii palju võimalusi näidata, kuidas kõik kujunes nii, et sai ühiskondlikult vastuvõetavaks korraldada üks öö aastas, mil kõik kuriteod on lubatud. Nii palju võimalusi mängida psühholoogiaga, uurida, miks inimesed sel ööl oma tumedad ihad valla päästavad ja miks nii palju inimesi eelistavad minna välja kedagi mõrvama, selle asemel, et sel ööl ise kuhugi peitu pugeda... Aga selle asemel näidati "The Purge'is" peamiselt uste taga märatsemist ja toorest vägivalda. Raisatud potentsiaal.

Igatahes, "Saabumist" ("Arrival") soovitan ma sada protsenti!