Jälle eluga pääsenud

Emal on järgmisel nädalal sünnipäev, kuna mina aga talle juba kingituse (lilla nahast rahakoti) ära ostsin ja eile juhtumisi Puhja läksin, andsin insta kingituse üle ka. Ma olen nii kärsitu. Mis siis, kui selle ja järgmise nädala vahel tuleb meteoriit? Siis ta ei saakski kingitust kätte.

Kaartide koha pealt on mul juba viimased aastat oma lemmiksari tekkinud. Ma ostan neid Rahva Raamatust ja selle sarja nimi on vist Bug Art. Need on lihtsalt kõige nummimad sünnipäevakaardid üldse!

Eos need mulle meeldivad. Mõned on veel mustal põhjal ja näevad eriti šikid välja.

Ema tegi veini lahti ja ütles pokaale kokku lüües rõhuga: "Palju õnne sulle ka!"

"Mis, kas me juba tähistame su sünnipäeva?" ärkasin ma üles. Võib-olla tema mõtles ka, et kui tuleb meteoriit, siis ei jõuagi keegi tema terviseks pokaale kokku lüüa.

"Jaa, palju õnne sünnipäevaks."

Päeval valmistusin hambaarsti juurde minema, sellal kui Päär tagatoas päikeselaigus mõnules, nagu poleks homset.

"Misasja sa siin etled?" tõrelesin ma vaese Pääraga. "Mängid nummikut, et keegi tuleks ja sind pasteediga söödaks või midagi. Kui magad, siis maga korralikult!"

"Ei no ma võin ju magada ka..."

Hambaarsti juures läks väga kiiresti. Ma olin enne emale lubanud, et kui tõesti mul mingi auk peaks olema ja puurimiseks minema, siis valetan, et käin korraks vetsus ära, aga tegelikult panen plehku.

"Sa võid arvata, et see on naeruväärne mõte," lobisesin ma emale, sellal kui ta kiiresti enne tööleminekut lõunat süüa üritas, "aga maailm on suur ja lai. Kindlasti on sellist asja juhtunud ja siinsamas Puhjas."

"Arvatavasti," nõustus ema.

"Ja hiljem pidi see inimene Puhjast ära kolima, sest tal oli piinlik hambaarstile küla vahel otsa vaadata..."

Minul õnneks nii dramaatiliseks asi ei läinud, sest kõik oli korras. Eos mulle meeldib see hambaarst, sellepärast ma ka ainult tema juures käin. Ta on alati nii sõbralik ja kiidab mu suuhügieeni.

"Nii ilus rida, siin ei ole kohe kuhugi puuri sisse lüüa," ütles ta, ja assistent naeris vaikselt kõrval. Midagi ta kergelt urgitses ja ringi sobras, aga pani kiirelt oma riistad käest ja ütles, et tal ei ole siin tõesti midagi teha.

"Aga võib-olla ma peaks mingi hammaste sügavpuhastuse tegema või midagi," pakkusin ma.

"Ma ei näe sellel erilist mõtet," ütles hambaarst. "Igasugused abrasiivsed ained lõhuvad hambaemaili terviklikkust ja otsest vajadust nagu ei ole."

Ma siis usaldasin teda ja läksin lihtsalt minema. Nagu insta.