Eos sõidan linna, et "Lahkulööja" sarja järgmist filmi vaadata, aga enne kirjutan nipsti! ühe väikese blogi ka ära.
Kaks väga toredat päeva oli tööl. Reede oli mõnusalt kiire ja laupäev oli juba ülimõnusalt kiire. Selline hea adrekalaks tuli sisse. Päeva jooksul istumisaega ei tekkinud, nii et õhtul olid jalad ikka päris valusalt tunda. Eos oleks mul praegu jalamassaaži vaja.
Viisin eile ühte suuremasse lauda kaks pudelit šampust ja hakkasin ise ühte lahti tegema, teist tegi üks mees seltskonnas.
Nad praalisid, kuhu šampakork lasta, kas lakke või seina, ja kui palju kahjusid võib tekkida.
"Ärge muretsege, meil on kindlustus šampakorkide peale, mis lakke lendavad," ütlesin rahustavalt.
"Päriselt või?" küsis mees.
"Ma ei tea. Ei usu hästi," kehitasin ma õlgu. Kõik hakkasid naerma ja meest mõnitama, kuidas ta lohku tõmmati.
Samas, mingisugune kindlustus ju raudselt on. Ja šampusekork on lausa force majeure.
Leti taga ajasin ma parajasti ülemusele lorajuttu. Ta oli oma pere ja sugulastega sinna tulnud. Kusjuures mul võib olla ükskõik kui kiire, aga ma ajan oma loba ikka edasi. Jookide tegemise kõrvalt. See ongi multitasking.
"Vaata, mida sa seal leti taga näed?" küsis ülemus korraga oma väikeselt sugulaselt, võib-olla nelja-aastaselt poisilt. "See on kõige naljakam naine maamuna peal."
Kuna ma autoriteeti austan (no tegelikult mitte väga), siis ma usun ta sõnu. Ega ta tegelikult väga mööda ju ei pannudki.
Ma jään eos ju bussile hiljaks! Aaargh
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar