Eile oli tore päevake, selline kiire ja hea. Ja ilm oli imeilus. Alati kui päike nii säravalt paistab, tuleb mulle lausa eluisu peale. Pikk pime talv on selja taga.
Ükspäev rääkisime emaga, et talvel nagu ei saa arugi, et raske on selle pimeduse tõttu. Tšillid niisama ja teed omi asju, lumi ja jõulud ja muu on väga toredad... aga siis, kui ikka kevad tuleb ja õhtuti on valge ja päike paistab ja õhk läheb soojaks ja maa klaariks, siis on ikka teine tunne küll.
"Siis tunned, nagu oleksid kuskilt kivi alt välja pugenud," ütles ema unistavalt.
Igatahes lugesin mina eile graafikut ja märkasin, et tänaseks on meie kallis hakklihakastme-töökaaslane üksi tööle pandud. Täpselt samamoodi olin mina eelmisel aastal neljapäeval enne suurt reedet üksi tööl. See oli šokk. Mul oli maja täis ja liiklust rohkem kui mõnel reedeõhtul. Ja ma olin üksi. Pidin peaaegu närvivapustuse saama.
Keegi vist ei osanud arvestada, et enne pikka nädalavahetust lähevad inimesed välja tähistama.
"Kas te olete kindlad, et tal on okei üksi tööl olla?" küsisin ülemuselt väga vaikselt ja väga arglikult.
"Aa, ups. Ma üldse ei vaadanud seda," vastas ta. "Aga keda mul on tööle võtta?"
Ja siis ajasin ma käe üles ja ütlesin: "I volunteer as tribute!"
Kuigi ma olin eile tööl ja olen reedel ja laupäeval ka. Aga mul oleks töökaaslasest muidu kahju. Ta on alati kõigile teistele appi tulnud.
Nüüd on mul veel paar tundi aega, enne kui pean kohale ilmuma. Ma ootan vaikselt, kas mu silmad normaliseeruvad. Käisin hommikul nimelt Viljandi haiglas silmapõhjauuringutel. Kuna mul on päris suur miinus, siis on oht silmapõhjarebenditeks ja arst tahtis tšekata, kuidas mul seal olukord on. Selleks oli vaja panna mingeid erispecialsilmatilku, mis pupillid megalaiaks ajavad ja lasevad arstil spetsiaalse mikroskoobiga silma taha vaadata.
Nende mõju pidi püsima umbes ööpäeva.
"Aga nii noorel inimesel kuus kuni kaheksa tundi," ütles arst yololt. "Võib-olla."
Ja suht hägune nägemine ja olemine ja valguskartlikkus pidi olema terve päeva.
Igatahes, kui ma end tööle lubasin, siis arvestasin, et ma õhtuks ikkagi normaliseerun.
Ilmusin kohale, nad uurisid veel natuke mu silmi ja kontrollisid nägemist ning siis lähenes silmaarsti assistent hirmutava väljanägemisega pudelikesega.
"Kas see on valus?" küsisin.
"Alguses kipitab jah ebameeldivalt," ütles arst. "Aga pilgutate ja see läheb üle."
Hakkasin vaikselt vigisema nagu väike laps, aga pääsu ei olnud. Kipitas jah. Siis saadeti mind ooteruumi. Vähemalt pool tundi pidid pupillid laienema. Ma vaatasin selle aja oma telefonist videosid ja tüütasin kõiki Whatsappis ning erilist muutust nägemises ei tundnud. Aga peeglisse vaadates olid pupillid hiiglaslikud nagu narkaril.
Kui mind lõpuks tagasi sisse kutsuti, uuris arst mu silmi tükk aega ja käskis igale poole vaadata - alla, üles, paremale, vasakule, alla paremale (see käsk ajas mul insta juhtme kokku), alla vasakule... Ja pimestas mind terava valgusega.
Siis tõmbas ta masina minust eemale, läks istus arvuti taha ja hakkas midagi raevukalt klõbistama. Tema ei öelnud mitte midagi. Mina ei öelnud mitte midagi. Ma lihtsalt mõtlesin: "Kõik on läbi! Midagi on halvasti! Ma suren!"
Ma olin juba eos arvestanud, et sellest ma eluga ei pääse.
Õnneks tõstis arst varsti pilgu ja seletas, et kõik on hästi ja heas korras ja praegu midagi karta ei ole. Jeeeei!
Jooksin insta ära ja tšekkasin kodus tükk aega peeglist oma silmi.
 |
| Uus kaltsukast leitud valgehallitriibuline asi, originaalis firmalt Fat Face (ha!) |
 |
| Eos sattusin puuvilju ostes hoogu |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar