Eos käisin spas

Tiina ja Marili on juba vanad spahundid, aga mina polnud varem mitte kunagi spas käinud. Kui nad jälle Võru Kubija spasse valmistusid minema, kutsusid nad mind kaasa. Ma ütlen kohe spoileriks ära, et olin eos nõus!

Esiteks on mul mingi hull teema Võruga. See tundub lihtsalt niiiii masendav koht. Vaesed Tiina ja Marili pidid kogu selle aja minu Võru-nalju taluma, aga mis sa teed ära. Igatahes, kui taksoga spa ette keerasime, siis selgus, seal ei ole üldse masendav. Asusime keset männimetsi ja aknast avanev vaade mõjus väga rahustavalt. Tuba oli nunnu.

Toad olid kahesed, aga Tiina oli broneerides küsinud, kas me saaks kolmese toa, ja nad olid meile lisavoodi lubanud panna. Tuppa astudes me voodit kuskil ei näinud ja ma läksin alla vastuvõtulauda selle kohta küsima. Mulle öeldi, et toas olev tugitool ongi lisavoodi. Okei... Me olime oodanud ikkagi päris voodit. Tegin tugitooli lahti ja see tundus tegelikult päris ruumikas. Ainult siis avastasime, et meil polnud kolmandat paari voodipesu ega rätikuid ega hommikumantlit. Nüüd läks Tiina alla neid küsima ning paari minuti pärast nad ka saabusid.

Siis püüdsin mina ennast lahtitehtud tugitooli peatsiosa peale toetada ning selgus, et sinna toetada ei saa, sest see vajus kohe alla. Ma olen elus küllalt sellistes tugitoolides maganud ning püüdsime mitu korda kindlaks teha, et me teda valesti lahti polnud teinud, aga ei olnud. Peatsiosa lihtsalt ei püsinudki hästi. Nüüd andsin ma alla ja otsustasin magada lihtsalt, pea teisel pool. Hommikul kirjutasime selle tagasisidelehele ka.

Õnneks olid need ainsad probleemid, mis meie teele sattusid. Kõik muu oli väga tore. Läksime kohe ujuma ja saunadesse. Meie kõigi lemmik oli aurusaun, mis oli ühtlasi ka aroomisaun ja kus oli värviline valgus. Instalemmik!

Siis oli seal üks tsipa pikem bassein, kus sai ujuda, erineva temperatuuriga mullivannid, ja meie kõigi kindel lemmik, kuumaveebassein. Tiina ütles, et seda kutsutakse jaapani saunaks. Sinna sisse minek oli iga kord lihtsalt nii kaif! Maailma parim tunne.

Igaühele oli ette nähtud kaks hooldust ka. Mina võtsin ühe massaaži ja ühe parafiinivanni jalgadele. Massaaž oli klassikaline seljamudimine ning tõesti taevalik. Mu massööril olid nii hea käed, nagu ma talle ka ütlesin. Paremad, kui ühelgi neist Viljandi massööridest, kelle juures ma käinud olen. Seal oli ka aega jäetud pärast massaaži rahulikult lahkumiseks. Massöör ütles lõpetades, et ma paar minutit rahulikult lamaksin, ja lahkus toast. Väga tšill.

Toit oli samuti päris hea. Peale õhtusööki me vaatasime "Klassikatähti". Jälle minu jaoks uus kogemus, sest ma pole seda kunagi näinud. Tiina ja Marili teadsid hästi paljusid esinejaid otse või kaudselt, sest nad on muusikamaailmas nii sees. Nad teadsid ka kohtunikke ja nad teadsid lugusid, mida esitati, ja nad teadsid igasugu professionaalseid detaile. Päris huvitav oli.

Pärast "Klassikatähti" läksime jälle vannidesse sulistama ja jäime õhtul kella kümneni, kuni spaosa suleti. Istusime lihtsalt nelikümmend minutit järjest mullivannis ja rääkisime elust. Ülimõnus oli.

Hiljem laenasin vastuvõtulauast kaardid ja õpetasin tüdrukutele valetamist. Vaatamata mu tavalisele praalimisele, ei õnnestunud mul endal ühtegi valetamise-mängu võita. Ühe võitis Marili ja mina Tiinaga jäime alles. Tiina oli peaaegu teiseks tulemas, aga siis hakkas järjest valesti arvama ning mina sain kõigist oma kaartidest lahti. Oumaigaad, kui kurjaks Tiina mu peale sai!

Marili ütles itsitades, et valetamine lõhub sõprussuhteid.

Öösel lasime tuled ära ja Tiina jutustas meile muinasjuttu utekesest ja hundist. Ma tean seda juttu hästi, sest see on ühes setu juttude kogumikus, mida ma lapsena palju lugesin. Hunt nihverdab ennast eos utekese majja sisse ja iga õhtu peab uteke mõtlema, kuhu see öö magama minna, et hunt teda ära ei sööks.

Lisaks keeldub hunt üüri maksmast ja muudab wifi parooli ära ja see on üldse täielik košmaar.

Kui Tiina jõudis jutuga kohani, kus uteke ööseks oherdiauku poeb, küsisin ma uniselt: "Mis kurat üldse on oherdiauk? Ma olen seda kogu aeg mõelnud."

Kuna meil on kahekümne esimene sajand, siis võttis Tiina kohe välja oma telefoni ja guugeldas oherdiauku, aga mis ta leidis, seda ma ei mäleta, sest jäin vist magama.

Hommikul ärkasime selle peale, et talv oli tagasi tulnud. Ilus oli.

Hommikusöök oli jälle väga mõnus. Marili veeretas käes keedetud muna, mida ta ära ei olnud jõudnud süüa, ja meie vestlus jõudis kohustusliku "Kumb oli enne, muna või kana?" vaidluseni. Mina tõin sisse oma lemmiku Richard Dawkinsi arvamuse, et see on eos mõttetu küsimus, kuna ühegi kindla liigi (sel juhul siis kana) puhul pole võimalik võtta ühte isendit ja öelda, et see on nüüd selle liigi esimene isend. Kui panna kõik selle liigi esindajad ritta, siis võib umbkaudselt määrata, et üks isend ja temast sada tuhat aastat hiljem elanud isend on juba eri liikidest, sest see liik on evolutsiooni tagajärjel niivõrd palju muutunud, aga mitte kunagi ei saa seda piiri konkreetselt tõmmata.

Selle peale jõudis meie vestlus juba spirituaalsuse ja jumalani ning selleni, millest kõik algas. Väga meeldiv hommikukohvi ja apelsinimahla juurde. Panin tähele, et ka mees kõrvallauast kikitas kõrvu. Tiina ja Marili läksid vaidlema selle üle, kuidas sai enne Suurt Pauku olla olemas mitte midagi.

"Mitte midagi on ka midagi," ütles Marili kulmu kortsutades.

Siis oli aeg meie teiseks hoolduseks, minu ja Tiina puhul siis parafiinisokid. See oli ka väga mõnus. Algul kergelt masseeriti jalgu ning hõõruti igasugu kreemide ja õlidega, siis pidid kumbagi jalga kolm korda parafiinivanni kastma ning nad mähiti kilesse ja sokkidesse, ja siis jäeti tükiks ajaks rahulikult istuma. Tunne oli meeldiv. Soojus mõjus rahustavalt, aga mingi õli, mida jalgadele oli määritud, ergutavalt. 

Pärast olid jalad beebipehmed.

Lahkudes ja taksot oodates oli igapidi lõõgastunud olla ja mõnus väsimus sees. Eos ma nüüd tean, et spad ruulivad.