Tänan, kilekotti pole vaja

Käisin just enne tööd selles Maximas, mille kõrval ma elan, ja üks asi vihastas mu nii välja. Kuigi see pole ainult Maxima süü, vaid seda tehakse igas poeketis, kus ma üldse käinud olen: igasuguste asjade tarbetu pakendamine nendesse pisikestesse kilekottidesse.

Kui mina näiteks ostan puuvilju, ei kasuta ma kunagi kilekotti, kui seda pole vaja. Täna näiteks võtsin kaks suurt kimpu banaane, ühe õuna ja ühe greibi, ega kasutanud ühtegi kotti. Milleks? Miks mul seda vaja oleks olnud?

Ja kui ma kasutangi kotti, näiteks ploomide puhul, mida on palju ja mis on väiksed, või kartulite puhul, mis määrivad, siis kasutan ma seda kotti uuesti ja uuesti. Mul on alati poodi minnes need väikesed kotid endal kaasas, juhuks kui peaks vaja minema, ja ma kasutan neid nii kaua, kui nad sõna otseses mõttes katki lähevad.

Kui siis klient on suutnud teha normaalse otsuse ja viia need kaks banaani ilma pakendamata kassasse, hakkab neid omakorda sisse pakkima kassapidaja! See mind täna vihastaski, ja mitte esimest korda. Kas neil palutakse seda teha? Kas see on kuskil eeskirjades? Kas nad üritavad lihtsalt lahked olla?

Täna ostis üks mees mu ees ühe pudeli habemeajamisvahtu ja ühe hambapasta. Ja ilma küsimata pakiti see talle kilekotti. Kas kumbki neist asjadest kartis mustakssaamist? Kas kumbki neist asjadest oleks midagi muud mustaks teinud? Kas sellel mehel oleks olnud raske need kaks asja näppu võtta ja autoni kõndida? Ma ei tea. Ma ei hakanud vahele segama, sest tegu polnud minu ostudega. 

Aga kui tuli minu kord, siis taheti mul sisse hakata pakkima paari lahustuva kohvi pakikest. Teate küll neid pisikesi. 

"Ei ole kotti vaja," ütlesin kärmesti. Nendega peabki olema kärme, muidu on insta kõik su ostud sisse pakitud.

Aga kui ma minema kõndisin, siis süda valutas. Jah, ma tean, et need kilekotid pole kogu meie tarbimise hulga juures kõige suurem probleem. Aga head ei tee see siiski. See on nii tarbetu.

Ja läksin ja kirjutasin Maximasse ühe kirja. Ma nüüd ei tea, kas seda keegi loeb või kas seal keegi üldse eesti keelt räägib, aga kirja kirjutasin ikkagi. Et äkki on võimalik selle asjaga midagi ette võtta ja kassapidajatega rääkida. 

Elav surnu

Ma ei teadnud, et on võimalik olla nii väsinud, ilma et sa veel ümber kukuks. Läbisin tööl sellise maratoni, et ise ka ei usu. Kõigepealt kolmapäev, mis oli parajalt kiire. Siis neljapäeva õhtu, kui läksin töökaaslasele appi. Siis reede, mis oli suur reede ja, noh, tõeliselt suur. Päev otsa oli tramm. Mul polnud aega mitte midagi süüa. Mis süüa, aega polnud vetsuski käia.

Mingi hetk õhtul hakkas mul süsivesikute puudusest pea valutama, aga siis tuli mul meelde, et pole aega pead valutada, ja ma unustasin selle ära.

Laupäeval - vaiksel laupäeval - tundus meile mõlemale Natiga, et reedega võrreldes jumala vaikne. Jumala lebo. Kontrast eelmise päevaga oli lihtsalt nii suur. Siis hakkasime kassat lugema ja eos oli jumala hea kassa. Selline, mida me muidu loeks väga kiire päeva omaks.

Pärast seda hullu reedet oli meil kadunud igasugune oskus objektiivselt võrrelda. Või me olime lihtsalt nii karastunud.

Läksime eile öösel taksoga koju ja Nati andis taksojuhile juhised, kus peatuda.

"Ei no tore küll, aga mina siit taksost enam ei tõuse," ütlesin õndsa näoga, sest nii hea tunne oli istuda. 

"Ega mina ka vist mitte," nõustus Nati.

"Me jäämegi terveks ööks siia sõitma," unistasin ma. "Nati küsib klientidelt, kuhu sõita, ja mina arveldan rahaga. Ei, mina hoopis lobisen nendega."

"Taga on kaks kohta vaba, miks mitte," ütles vana vuntsidega taksojuht tšillilt.

"Sellest saab Viljandis ainukordne teenus," ütles Nati. "Sa kas ei sõida sellega enam kunagi või jääd kogu aeg ainult sellega sõitma."

Sealjuures naersime me hüsteeriliselt, sest kui sa oled nii väsinud, siis sa naerad kõige peale.

Eile me kas ainult naersime või siis juhtus, mida rohkem öö poole, mõlemal nii, et hoidsid rahatähte käes ja aju jooksis üleväsimusest kinni. Ei teadnud, mida sellega teha. Mida anda kliendile tagasi, mida panna oma kassasse või üldse tipitopsi. Vahepeal laenasin oma tipist münte, et kliendile tagasi anda, sest kassast said mündid otsa. Ja siis mõtlesin ma lihtsalt viis minutit järjest, mida ma kuskilt võtma pean, et kassa klapiks.

Aga väljas on kevad ja see on nii tore.

Arst ütleb, et olen suht normaalne

Eile oli tore päevake, selline kiire ja hea. Ja ilm oli imeilus. Alati kui päike nii säravalt paistab, tuleb mulle lausa eluisu peale. Pikk pime talv on selja taga.

Ükspäev rääkisime emaga, et talvel nagu ei saa arugi, et raske on selle pimeduse tõttu. Tšillid niisama ja teed omi asju, lumi ja jõulud ja muu on väga toredad... aga siis, kui ikka kevad tuleb ja õhtuti on valge ja päike paistab ja õhk läheb soojaks ja maa klaariks, siis on ikka teine tunne küll.

"Siis tunned, nagu oleksid kuskilt kivi alt välja pugenud," ütles ema unistavalt.

Igatahes lugesin mina eile graafikut ja märkasin, et tänaseks on meie kallis hakklihakastme-töökaaslane üksi tööle pandud. Täpselt samamoodi olin mina eelmisel aastal neljapäeval enne suurt reedet üksi tööl. See oli šokk. Mul oli maja täis ja liiklust rohkem kui mõnel reedeõhtul. Ja ma olin üksi. Pidin peaaegu närvivapustuse saama.

Keegi vist ei osanud arvestada, et enne pikka nädalavahetust lähevad inimesed välja tähistama.

"Kas te olete kindlad, et tal on okei üksi tööl olla?" küsisin ülemuselt väga vaikselt ja väga arglikult.

"Aa, ups. Ma üldse ei vaadanud seda," vastas ta. "Aga keda mul on tööle võtta?"

Ja siis ajasin ma käe üles ja ütlesin: "I volunteer as tribute!" 

Kuigi ma olin eile tööl ja olen reedel ja laupäeval ka. Aga mul oleks töökaaslasest muidu kahju. Ta on alati kõigile teistele appi tulnud.

Nüüd on mul veel paar tundi aega, enne kui pean kohale ilmuma. Ma ootan vaikselt, kas mu silmad normaliseeruvad. Käisin hommikul nimelt Viljandi haiglas silmapõhjauuringutel. Kuna mul on päris suur miinus, siis on oht silmapõhjarebenditeks ja arst tahtis tšekata, kuidas mul seal olukord on. Selleks oli vaja panna mingeid erispecialsilmatilku, mis pupillid megalaiaks ajavad ja lasevad arstil spetsiaalse mikroskoobiga silma taha vaadata.

Nende mõju pidi püsima umbes ööpäeva.

"Aga nii noorel inimesel kuus kuni kaheksa tundi," ütles arst yololt. "Võib-olla."

Ja suht hägune nägemine ja olemine ja valguskartlikkus pidi olema terve päeva.

Igatahes, kui ma end tööle lubasin, siis arvestasin, et ma õhtuks ikkagi normaliseerun.  

Ilmusin kohale, nad uurisid veel natuke mu silmi ja kontrollisid nägemist ning siis lähenes silmaarsti assistent hirmutava väljanägemisega pudelikesega.

"Kas see on valus?" küsisin.

"Alguses kipitab jah ebameeldivalt," ütles arst. "Aga pilgutate ja see läheb üle."

Hakkasin vaikselt vigisema nagu väike laps, aga pääsu ei olnud. Kipitas jah. Siis saadeti mind ooteruumi. Vähemalt pool tundi pidid pupillid laienema. Ma vaatasin selle aja oma telefonist videosid ja tüütasin kõiki Whatsappis ning erilist muutust nägemises ei tundnud. Aga peeglisse vaadates olid pupillid hiiglaslikud nagu narkaril.

Kui mind lõpuks tagasi sisse kutsuti, uuris arst mu silmi tükk aega ja käskis igale poole vaadata - alla, üles, paremale, vasakule, alla paremale (see käsk ajas mul insta juhtme kokku), alla vasakule... Ja pimestas mind terava valgusega.

Siis tõmbas ta masina minust eemale, läks istus arvuti taha ja hakkas midagi raevukalt klõbistama. Tema ei öelnud mitte midagi. Mina ei öelnud mitte midagi. Ma lihtsalt mõtlesin: "Kõik on läbi! Midagi on halvasti! Ma suren!"

Ma olin juba eos arvestanud, et sellest ma eluga ei pääse.

Õnneks tõstis arst varsti pilgu ja seletas, et kõik on hästi ja heas korras ja praegu midagi karta ei ole. Jeeeei!

Jooksin insta ära ja tšekkasin kodus tükk aega peeglist oma silmi.

Uus kaltsukast leitud valgehallitriibuline asi, originaalis firmalt Fat Face (ha!)

Eos sattusin puuvilju ostes hoogu

Eos käisin spas

Tiina ja Marili on juba vanad spahundid, aga mina polnud varem mitte kunagi spas käinud. Kui nad jälle Võru Kubija spasse valmistusid minema, kutsusid nad mind kaasa. Ma ütlen kohe spoileriks ära, et olin eos nõus!

Esiteks on mul mingi hull teema Võruga. See tundub lihtsalt niiiii masendav koht. Vaesed Tiina ja Marili pidid kogu selle aja minu Võru-nalju taluma, aga mis sa teed ära. Igatahes, kui taksoga spa ette keerasime, siis selgus, seal ei ole üldse masendav. Asusime keset männimetsi ja aknast avanev vaade mõjus väga rahustavalt. Tuba oli nunnu.

Toad olid kahesed, aga Tiina oli broneerides küsinud, kas me saaks kolmese toa, ja nad olid meile lisavoodi lubanud panna. Tuppa astudes me voodit kuskil ei näinud ja ma läksin alla vastuvõtulauda selle kohta küsima. Mulle öeldi, et toas olev tugitool ongi lisavoodi. Okei... Me olime oodanud ikkagi päris voodit. Tegin tugitooli lahti ja see tundus tegelikult päris ruumikas. Ainult siis avastasime, et meil polnud kolmandat paari voodipesu ega rätikuid ega hommikumantlit. Nüüd läks Tiina alla neid küsima ning paari minuti pärast nad ka saabusid.

Siis püüdsin mina ennast lahtitehtud tugitooli peatsiosa peale toetada ning selgus, et sinna toetada ei saa, sest see vajus kohe alla. Ma olen elus küllalt sellistes tugitoolides maganud ning püüdsime mitu korda kindlaks teha, et me teda valesti lahti polnud teinud, aga ei olnud. Peatsiosa lihtsalt ei püsinudki hästi. Nüüd andsin ma alla ja otsustasin magada lihtsalt, pea teisel pool. Hommikul kirjutasime selle tagasisidelehele ka.

Õnneks olid need ainsad probleemid, mis meie teele sattusid. Kõik muu oli väga tore. Läksime kohe ujuma ja saunadesse. Meie kõigi lemmik oli aurusaun, mis oli ühtlasi ka aroomisaun ja kus oli värviline valgus. Instalemmik!

Siis oli seal üks tsipa pikem bassein, kus sai ujuda, erineva temperatuuriga mullivannid, ja meie kõigi kindel lemmik, kuumaveebassein. Tiina ütles, et seda kutsutakse jaapani saunaks. Sinna sisse minek oli iga kord lihtsalt nii kaif! Maailma parim tunne.

Igaühele oli ette nähtud kaks hooldust ka. Mina võtsin ühe massaaži ja ühe parafiinivanni jalgadele. Massaaž oli klassikaline seljamudimine ning tõesti taevalik. Mu massööril olid nii hea käed, nagu ma talle ka ütlesin. Paremad, kui ühelgi neist Viljandi massööridest, kelle juures ma käinud olen. Seal oli ka aega jäetud pärast massaaži rahulikult lahkumiseks. Massöör ütles lõpetades, et ma paar minutit rahulikult lamaksin, ja lahkus toast. Väga tšill.

Toit oli samuti päris hea. Peale õhtusööki me vaatasime "Klassikatähti". Jälle minu jaoks uus kogemus, sest ma pole seda kunagi näinud. Tiina ja Marili teadsid hästi paljusid esinejaid otse või kaudselt, sest nad on muusikamaailmas nii sees. Nad teadsid ka kohtunikke ja nad teadsid lugusid, mida esitati, ja nad teadsid igasugu professionaalseid detaile. Päris huvitav oli.

Pärast "Klassikatähti" läksime jälle vannidesse sulistama ja jäime õhtul kella kümneni, kuni spaosa suleti. Istusime lihtsalt nelikümmend minutit järjest mullivannis ja rääkisime elust. Ülimõnus oli.

Hiljem laenasin vastuvõtulauast kaardid ja õpetasin tüdrukutele valetamist. Vaatamata mu tavalisele praalimisele, ei õnnestunud mul endal ühtegi valetamise-mängu võita. Ühe võitis Marili ja mina Tiinaga jäime alles. Tiina oli peaaegu teiseks tulemas, aga siis hakkas järjest valesti arvama ning mina sain kõigist oma kaartidest lahti. Oumaigaad, kui kurjaks Tiina mu peale sai!

Marili ütles itsitades, et valetamine lõhub sõprussuhteid.

Öösel lasime tuled ära ja Tiina jutustas meile muinasjuttu utekesest ja hundist. Ma tean seda juttu hästi, sest see on ühes setu juttude kogumikus, mida ma lapsena palju lugesin. Hunt nihverdab ennast eos utekese majja sisse ja iga õhtu peab uteke mõtlema, kuhu see öö magama minna, et hunt teda ära ei sööks.

Lisaks keeldub hunt üüri maksmast ja muudab wifi parooli ära ja see on üldse täielik košmaar.

Kui Tiina jõudis jutuga kohani, kus uteke ööseks oherdiauku poeb, küsisin ma uniselt: "Mis kurat üldse on oherdiauk? Ma olen seda kogu aeg mõelnud."

Kuna meil on kahekümne esimene sajand, siis võttis Tiina kohe välja oma telefoni ja guugeldas oherdiauku, aga mis ta leidis, seda ma ei mäleta, sest jäin vist magama.

Hommikul ärkasime selle peale, et talv oli tagasi tulnud. Ilus oli.

Hommikusöök oli jälle väga mõnus. Marili veeretas käes keedetud muna, mida ta ära ei olnud jõudnud süüa, ja meie vestlus jõudis kohustusliku "Kumb oli enne, muna või kana?" vaidluseni. Mina tõin sisse oma lemmiku Richard Dawkinsi arvamuse, et see on eos mõttetu küsimus, kuna ühegi kindla liigi (sel juhul siis kana) puhul pole võimalik võtta ühte isendit ja öelda, et see on nüüd selle liigi esimene isend. Kui panna kõik selle liigi esindajad ritta, siis võib umbkaudselt määrata, et üks isend ja temast sada tuhat aastat hiljem elanud isend on juba eri liikidest, sest see liik on evolutsiooni tagajärjel niivõrd palju muutunud, aga mitte kunagi ei saa seda piiri konkreetselt tõmmata.

Selle peale jõudis meie vestlus juba spirituaalsuse ja jumalani ning selleni, millest kõik algas. Väga meeldiv hommikukohvi ja apelsinimahla juurde. Panin tähele, et ka mees kõrvallauast kikitas kõrvu. Tiina ja Marili läksid vaidlema selle üle, kuidas sai enne Suurt Pauku olla olemas mitte midagi.

"Mitte midagi on ka midagi," ütles Marili kulmu kortsutades.

Siis oli aeg meie teiseks hoolduseks, minu ja Tiina puhul siis parafiinisokid. See oli ka väga mõnus. Algul kergelt masseeriti jalgu ning hõõruti igasugu kreemide ja õlidega, siis pidid kumbagi jalga kolm korda parafiinivanni kastma ning nad mähiti kilesse ja sokkidesse, ja siis jäeti tükiks ajaks rahulikult istuma. Tunne oli meeldiv. Soojus mõjus rahustavalt, aga mingi õli, mida jalgadele oli määritud, ergutavalt. 

Pärast olid jalad beebipehmed.

Lahkudes ja taksot oodates oli igapidi lõõgastunud olla ja mõnus väsimus sees. Eos ma nüüd tean, et spad ruulivad.

Nohikust meganohikuks

Sain oma uued prillid kätte. Alguses ma natuke ehmusin, sest nad olid suuuuremad, kui ma mäletasin. Jälle kord oli Instrus väga hea teenindus, naine leti taga insta läks ja painutas prillisangu, et nad mulle hästi istuksid, ja oli igapidi väga abivalmis.

Eos Gucci

Algul olid nad hästi rasked ja mul oli nendega lihtsalt niii harjumatu, aga nüüd, paar päeva hiljem, on kõik juba okidoki. Välja arvatud paar inimest tänaval, kes karjuma pistsid ja ära jooksid, on tagasiside ka päris positiivne olnud.

Ainul mul endal on tunne, nagu oleksin läinud prillipoodi ja öelnud: "Tere, praegu olen ma lihtsalt nohik, aga tahaksin olla meganohik. Kas te saate mind aidata?"

Tundub, et said.

 

Jälle eluga pääsenud

Emal on järgmisel nädalal sünnipäev, kuna mina aga talle juba kingituse (lilla nahast rahakoti) ära ostsin ja eile juhtumisi Puhja läksin, andsin insta kingituse üle ka. Ma olen nii kärsitu. Mis siis, kui selle ja järgmise nädala vahel tuleb meteoriit? Siis ta ei saakski kingitust kätte.

Kaartide koha pealt on mul juba viimased aastat oma lemmiksari tekkinud. Ma ostan neid Rahva Raamatust ja selle sarja nimi on vist Bug Art. Need on lihtsalt kõige nummimad sünnipäevakaardid üldse!

Eos need mulle meeldivad. Mõned on veel mustal põhjal ja näevad eriti šikid välja.

Ema tegi veini lahti ja ütles pokaale kokku lüües rõhuga: "Palju õnne sulle ka!"

"Mis, kas me juba tähistame su sünnipäeva?" ärkasin ma üles. Võib-olla tema mõtles ka, et kui tuleb meteoriit, siis ei jõuagi keegi tema terviseks pokaale kokku lüüa.

"Jaa, palju õnne sünnipäevaks."

Päeval valmistusin hambaarsti juurde minema, sellal kui Päär tagatoas päikeselaigus mõnules, nagu poleks homset.

"Misasja sa siin etled?" tõrelesin ma vaese Pääraga. "Mängid nummikut, et keegi tuleks ja sind pasteediga söödaks või midagi. Kui magad, siis maga korralikult!"

"Ei no ma võin ju magada ka..."

Hambaarsti juures läks väga kiiresti. Ma olin enne emale lubanud, et kui tõesti mul mingi auk peaks olema ja puurimiseks minema, siis valetan, et käin korraks vetsus ära, aga tegelikult panen plehku.

"Sa võid arvata, et see on naeruväärne mõte," lobisesin ma emale, sellal kui ta kiiresti enne tööleminekut lõunat süüa üritas, "aga maailm on suur ja lai. Kindlasti on sellist asja juhtunud ja siinsamas Puhjas."

"Arvatavasti," nõustus ema.

"Ja hiljem pidi see inimene Puhjast ära kolima, sest tal oli piinlik hambaarstile küla vahel otsa vaadata..."

Minul õnneks nii dramaatiliseks asi ei läinud, sest kõik oli korras. Eos mulle meeldib see hambaarst, sellepärast ma ka ainult tema juures käin. Ta on alati nii sõbralik ja kiidab mu suuhügieeni.

"Nii ilus rida, siin ei ole kohe kuhugi puuri sisse lüüa," ütles ta, ja assistent naeris vaikselt kõrval. Midagi ta kergelt urgitses ja ringi sobras, aga pani kiirelt oma riistad käest ja ütles, et tal ei ole siin tõesti midagi teha.

"Aga võib-olla ma peaks mingi hammaste sügavpuhastuse tegema või midagi," pakkusin ma.

"Ma ei näe sellel erilist mõtet," ütles hambaarst. "Igasugused abrasiivsed ained lõhuvad hambaemaili terviklikkust ja otsest vajadust nagu ei ole."

Ma siis usaldasin teda ja läksin lihtsalt minema. Nagu insta.

Zootropolis

Ma peaksin tõesti laskma teistel rohkem filme valida, sest teised teevad alati parema valiku kui ma ise. Kuigi enamasti käin üksi kinos, nii et siis pole kelleltki abi küsida.

Igatahes Marili valis animafilmi "Zootropolis", eesti keelde dubleeritud ja muud uhked värgendused lisaks. 

Kinos oli hulk lapsi ja meie. Ja ma võin siiralt öelda, et mulle see film väga meeldis ja naerda sai ka omajagu. Me Mariliga naersime julgelt rohkem kui lapsed.

Teema on utoopilises tulevikus, kus loomad elavad omavahel rahus ja keegi ei jahi kedagi. Igaüks võib olla, kes tahab. Jänku Judy tahab saada politseinikuks, aga kõik ütlevad talle, et ta ei saa sellega hakkama. "Saagige pekki!" ütleb jänku ja saab eos politseinikuks. 

Aga suht kõik teised politseinikud on suured kiskjad, jänkut ei võta keegi tõsiselt ning ühe päris kuriteo lahendamiseks peab ta kampa lööma hoopis kurikaelast rebasega, keda tänaval kohtas. Jänks ja rebane moodustavad meganummi duo ja rebane on selline mõnusalt sarmikas ning muutub loo arenedes üha siiramaks. Tal vist ei olegi lõppeks nii halb süda (spoiler!).

Loos oli üks hea tsitaat.

"Meil pole midagi karta peale hirmu."

"Ja karude. Karusid tuleks küll karta."

Selle koha peal lõime Mariliga üksteisele patsu, sest karu oli filmis sees! 

Ning veits oli filmis ka paralleele näiteks meil praegu valitseva pagulasteema ja sallimatusega, kui ühte loomagruppi taga hakati kiusama. Loomapopstaar Gazelle pidas südantliigutava kõne, kus ütles, et selline sallimatus ei kuulu tema Zootropolisse. Ta tuletas mulle selle koha peal natuke Lady Gagat meelde, sest Lady Gaga jutustab alati sallivusest.

Ma loodan, et pärismaailmas lähevad ka asjad niimoodi hästi nagu filmis (jälle spoiler!).

*

"Lahkulööja" sarja kolmas film oli üsna nagu teine film. Esimene oli kõige parem. Mul vist iga filmi vaadates mõlgub peas kõige enam see mõte, kui hea väljanägemisega kõik inimesed seal on. Trisil (Shailene Woodley) on täiuslik keha. Ta oli esimese osa algul hull nõrguke, aga nüüd on selline amatsoon, et anna olla. Tormab ringi pükskostüümides ja annab kõigile tappa. Lühikesed juuksed sobivad talle ka.

Igatahes seal oli kohe filmi algul üks selline stseen, kus kamp noori teeb oma linnast vehkat ja ronib üle müüri. Ja kõik need noored näevad välja täiuslikud:

Ma ei suutnud üldse lool järge hoida, vaid mõtlesin ainult nende välimusele.

Kuna Mariliga oleme kinosõbrad, siis lähme täna Cinamoni Yzzyle - odavad piletid! Jeeei. Ja õhtul lähen Puhja ema ja pisikese Päärlase juurde. Kuulsin kuulujutte, et Päärlane on vahepeal veel kaks korda karvasemaks ja poolteist korda armsamaks muutunud. Ema rääkis uhkusega, kuidas tal käisid nädalavahetusel sõbrannad külas ning üks neist Pääri paitada üritas, mille peale Päär valjult susises. Ta laseb ennast üldse puutudagi ainult neljal inimesel maailmas: minu emal, mul ja mu õdedel.

Hakklihakastme eri ka - sest igas blogipostituses peab olema hakklihakastmepunkt: kirjutasime Natiga raamatusse esmaspäevase päeva peale suurelt: 

Kell 17:15: *** koolitus: hakklihakastme valmistamise põhipunktid + serveerimine. Lauas nr 6. Kohtade arv piiratud, eelregistreerimine 13. märtsini.

Nati kirjutas veel juurde:

Kui aega jääb, teeb juttu ka värskest kartulist.

Ise naersime jälle hüsteeriliselt. 

Ainus, kes seda lugenud polnud, oli *** ise, sest ta pole vahepeal tööl olnud. Ja vaata imet, esmaspäeval olin mina leti taga, kui kell 17:05 lonkis sisse *** ja nõudis ühte õlut. Täpselt kümme minutit enne oma koolituse algust! Ta nagu oleks teadnud.

Insta ei saanud ta aru, miks me kõik naerma purskasime. Mainis vaid, et oli just ühes teises kohvikus päevapraadi söömas käinud, ja tunnistas häbelikult, et selleks oli olnud... hakklihakaste.

M.O.T.T.

Justin Bieber on heaks muutunud???

See on täielik košmaar. Mitte millelegi ei või enam kindel olla: nüüd tunnustavad täiskasvanud üle maailma Justin Bieberi muusikat kui normaalset.

No tegelikult olen ma isegi Justini "Boyfriendi" ja "As long as you love me'd" kuulanud, aga näiteks "Sorry" oli juba täiesti uuel tasemel. Ning ta viimane lugu, "Love yourself", on vabšee hea. 

Kuulasin esiti raadiost, et Ed Sheeranil on mingi uus nunnukas lugu väljas. Et love yourself, armasta ennast, eksju. Siis hakkasin sõnu kuulama ning sain aru, et lugu on tegelikult ninakas ning love yourself tähendab seal hoopis go f**k yourself. Selle peale tekkis mul juba tõeline huvi ning otsisin loo Youtube'ist üles. 

Yolo swag, see polnud isegi Ed Sheeran, vaid hoopis Justin Bieber! Elus poleks arvanud. Vähemalt sain guugeldades teada, et loo üheks autoriks on Ed Sheeran ja taustal laulab ka tema, mis seletab selle loo absoluutselt edsheeranlikku fiilingut.

Nojaa. Aga hea lugu on.

My mama don't like you

And she likes everyone

'Cause if you like the way you look that much

Oh baby you should go and love yourself

:D

Eos sõidan linna, et "Lahkulööja" sarja järgmist filmi vaadata, aga enne kirjutan nipsti! ühe väikese blogi ka ära.

Kaks väga toredat päeva oli tööl. Reede oli mõnusalt kiire ja laupäev oli juba ülimõnusalt kiire. Selline hea adrekalaks tuli sisse. Päeva jooksul istumisaega ei tekkinud, nii et õhtul olid jalad ikka päris valusalt tunda. Eos oleks mul praegu jalamassaaži vaja.

Viisin eile ühte suuremasse lauda kaks pudelit šampust ja hakkasin ise ühte lahti tegema, teist tegi üks mees seltskonnas.

Nad praalisid, kuhu šampakork lasta, kas lakke või seina, ja kui palju kahjusid võib tekkida. 

"Ärge muretsege, meil on kindlustus šampakorkide peale, mis lakke lendavad," ütlesin rahustavalt.

"Päriselt või?" küsis mees.

"Ma ei tea. Ei usu hästi," kehitasin ma õlgu. Kõik hakkasid naerma ja meest mõnitama, kuidas ta lohku tõmmati. 

Samas, mingisugune kindlustus ju raudselt on. Ja šampusekork on lausa force majeure. 

Leti taga ajasin ma parajasti ülemusele lorajuttu. Ta oli oma pere ja sugulastega sinna tulnud. Kusjuures mul võib olla ükskõik kui kiire, aga ma ajan oma loba ikka edasi. Jookide tegemise kõrvalt. See ongi multitasking. 

"Vaata, mida sa seal leti taga näed?" küsis ülemus korraga oma väikeselt sugulaselt, võib-olla nelja-aastaselt poisilt. "See on kõige naljakam naine maamuna peal."

Kuna ma autoriteeti austan (no tegelikult mitte väga), siis ma usun ta sõnu. Ega ta tegelikult väga mööda ju ei pannudki. 

Ma jään eos ju bussile hiljaks! Aaargh

Eos kirjutan siin blogi

Minul ja Natil oli megaedukas bowlingumäng. See oli uskumatu. Mul ei ole meestega mängides kunagi nii head skoori olnud! Et ma eos teadsin, et keegi mind ei usu, tegin pilti.

Pärast läksime töö juurest läbi. 

"Mul oli eluparim mäng ja ma tegin tõestuseks pilti," ütlesin telefoni taskust välja võttes.

"Kas kõrvalrada lubas oma skoori pildistada?" küsis töökaaslane suitsetades ja naeris kõvasti.

Eile leidsin oma kapist ühe suuuure ilusa roosi ka. Kokapoiss köögist tõi kõigile naistele naistepäevaks lilli. Minu omaga pani täppi ka, sest just kollased roosid on mu lemmikud.

Päikesekiir

Avasin ükspäev oma meilboksi ja nägin seal sellist meili Päikesekiirelt. Olin just temale eelneval päeval mõelnud.

Päikesekiir läks meie juurest töölt ära umbes aasta tagasi ning oli mu lemmiktöökaaslane üldse.

Ta naeris palju ja luuletas kogu aeg.

Meganunnu on lihtsalt selline luuletus meilile saada :D

Juba sellest hetkest, kui avastasin, et naistepäeval on meie meestöökaaslane üksi tööl, olin plaaninud, et lähen kohale ja viin talle punaseid roose. Minu meelest on see nii hea random tüng. 

Ilmusin juba varasel ennelõunal kohale ning tal vajus suu lahti.

"Anne-Mai! Mulle?" küsis ta.

"Jah. Head naistepäeva!"

Ja muud pääsu tal ei olnud, kui roosid vastu võtta ja vaasi panna. Kuna talle oli tehtud ülesandeks igale naiskliendile kollane tulp kinkida, sain ka mina ühe sellise.

Yolo swag

Läksin edasi linna, et oma uued prillid tellimusse anda ja ära maksta - paari nädala pärast peaks kätte saama! -, ostsin endale ühe uue raamatu ning parkisin end oma lemmikkohvikusse kohvi jooma, pesto-parmesani-pastat sööma ja lugema. Väljas akna taga lumesadu aina tihenes ning nüüd koju minnes sain üleni märjaks.

Ja õhtul läheme Natiga bowlingut mängima. Nagu naised.

Kuidas ma Eesti Laulu vaatan

Blasé

Ärkasin eos vara, et Tartu sõita, pesin oma juuksed ära ning tšekkasin kinokavasid, ainult selleks, et avastada oma kurvastuseks: mitte midagi pole vaadata, kui sa just laps pole. Kõik normaalsete aegadega seansid on animafilmidele. Sa võid leida kolm erinevat seanssi ühele samale animafilmile ühel päeval: üks eesti keeles, üks inglise keeles, üks 3D.

Aga mitte midagi vaatamiseks, kui sa oled täiskasvanud inimene.

Eos pettunud, ohkasin ja läksid hoopis tagasi magama, kõige riietega ja puha. Eos blasé. 

Lõuna ajal ajasin end siiski üles, et Aita minna ja raamatut lugeda ning Whatsappida. Raamat on mingi suvaline, mille kogust leidsin:

Kirjutatud viiekümnendatel ning autor oli avaldamise ajal ainult kaheksateist. Raamat pole kuigi hea, aga mulle jäi tema eessõnast meelde fakt, et ta oli tollal Ameerikas ülipopulaarne ning viis massidesse tüdrukunime Courtney, mis enne oli olnud ainult vähekasutatav mehenimi.

Eos läheme tööl aina hullemaks. Eile näiteks oli väga tore ja kiire päev, aga nagu õhtul paar vaiksemat hetke tekkis, hakkasime Natiga lollitama.

"Kanna üks hambatikk maha," soovitas Nati, kui ma õhtul raamatut täitsin. Ma leidsin, et see on ülihea mõte ja riburada sündiski raamatusse mahakandmisi, nii et maa must.

Maha kanda:

üks hambatikk (klient tegi katki)

üks salfakas (kliendil kukkus maha ja Nati viis uue)

kolm jääkuubikut (Nati hooletuse tõttu sulasid üles)

Insta Nati kõiges süüdi.

Ise naersime seejuures nii, et mul hakkasid kõhulihased ja nägu valutama.

Üks mu ülemustest on juba konkreetselt meeleheitel. Mul on selline meeldiv omadus, et kui ma mingi nalja endale hambusse võtan, ei lase sellest enam eluilmas lahti. (Mõned peavad seda omadust ka tüütuks.)

Igatahes sellel ülemusel on üks neoonroheline müts, mida ta talv läbi on kandnud. Ma leidsin selle mütsi olevat ülinaljaka ja hakkasin teda igal sammul mõnitama. Küll ma peitsin seda mütsi ära, kui ta selle all leti peale jättis (Tavaline oli, et ta tuli alla ja röögatas: "Anne-Mai! Kus mu müts on??"), küll ma pühendasin sellele päeva laule: "Mu mütsil on kolm nurka", küll ma jätsin mütsi peale kirjakesi nagu: "Vabandust, aga see müts on nii ere, et riivab silmi. Kergesti võib nii juhtuda tööõnnetus."

Mõnikord joonistasin kassa juurde pildi rohelisest mütsist.

Jälgisin juba huviga, kas ta tõesti on nii enesekindel, et kannab seda mütsi edasi, seda enam, et mu eeskujust nakatusid ka teised ning maja kajas mütsijutust (aga see müts on tõesti väga ere).

Kui ma viimati kirjutasin raamatusse päeva mõttetera: "Las koerad hauguvad, karavan kannab oma mütsi ikka edasi," siis andis ülemus natukeseks ajaks alla ja hakkas oma mütsi alles autos pähe panema. Aga siis ma hakkasin mõnitama, et ta andis alla, ja nüüd ta kannab oma mütsi uhkelt edasi. Ainult mu kapi siseuksele ilmus selline kiri:

"See on päris andekas," ütlesin ma särades. "Ainult ma ei usu, et sellest mingit kasu on."