Ajasin end keskpäeval üles - miskipärast algavad nii paljud mu postitused selletaolise fraasiga, sest vabal päeval ma ei tõusegi tihti enne lõunat - ja helistasin emale.
"Tsau, mis teed?"
"Ma olen bussis, sõidan sinu poole," vastas ta külma rahuga. Ta ongi selline spontaanne tegelane.
Ma käisin ruttu pesus ja asusin andma oma kodule natuke tsiviliseeritumat ilmet, pestes ära nõud, korjates ära kuivanud pesu ja igasugused maas vedelevad esemed.
Tegelikult oli ema mõelnud, et ma olen tööl, ja tahtnud üllatuskülaskäiku teha - miski, mida ta on mitu korda ka teinud. Olen tööl, ja lambist astub ema sisse. Sööb, joob, laaberdab, ja iga kord laseb kutsuda ülemuse ja kurdab kehva teeninduse üle.
Eile jälle arvas ema millegipärast, et ma olen vaba, ja kuna ma sõnumitele ja kõnedele ei vastanud, eeldas, et olen surnud. Püüa veel olla korralik töötaja, jätta oma telefon kappi ning seda mitte saali kaasa võtta. Su ema hakkab päeva lõpuks juba matuseid korraldama.
Täna aga saime päikeselise päeva puhul minna Lossimägedesse piknikule. Võtsime kaasa kaks pleedi ja suure hulga toitu, millest ma sõin ära täpselt ühe sarvesaia ja ühe kohukese. Vastupidiselt mu sõbrannale, kes ütles, et sööb päevade ajal nagu loom, pole mul sel ajal üldse isu. Aga piknik oli väga mõnus. Ma heitsin pingi peale pikali ja võtsin pleedi peale ning nautisin päikest. Ema pakkus mulle kohe oma tühja pudelit, et ma võiksin selle ära viia ja raha saada, sest ma magasin seal nagu kodutu.
Pärast saime töökaaslastega kokku, kuskil teises pubis, kui meie töökoht. Oli nii lõputult originaalne istuda kuskil mujal. Kui ma kohale jõudsin, istusid kaks tüdrukut juba lauas, suured mustad menüüd ees, nii et ma vaatasin esiti, need on läpakad ja tegu on juhatuse koosolekuga. Mind oleks nagu vaibale kutsutud, ja kuna mul on patte palju, hakkasid jalad kohe värisema.
Nüüd koju jalutades panin alguses tähele vaid, kui külm oli. Võib-olla polnudki asi ilmas, vaid minus. Ma istusin juba pubis, jakk seljas ja suur sall ümber kaela keritud. Mul on igal pool külm.
Igatahes, pärast natukest kõndimist hakkasin juba märkama seda kaunist maiõhtut, suurt kollast täiskuud taevas ja Justin Timberlake'i seksikat laulmist kõrvas. Maikuu on lihtsalt imeline. Parim aeg aastast.
Jõudsin koju ja märkasin midagi teisel pool aeda. Jõllitasin seda tükk aega, püüdes otsustada, kas seal on suur kass või kivi. Kui lähemale uurima läksin, jooksis kivi minema. (P.S. Jõime pubis ainult teed ja mulliga vett!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar